Suhtlemine muutub-hea või halb? (0)

Suhtlemine muutub- hea või halb?
Suhtlemine on väljend, mis ei ole mitte kellelegi meist võõras. Pole vahet, kas sa oled eestlane, sakslane või aafriklane- me kõik tervitame oma sõpru neid nähes ning soovime õhtul oma lähedastele „head ööd“. Aga need väljendid on vaid mõned üksikud sõnad, kõik muu, mis jääb „tere hommikust“ ning „head ööd“ vahele, on pidevas muutumises. Meie sõnad näitavad, kes me oleme- kas siis meie muutume koos suhtlemisviiside muutumisega?
See, mis meie jaoks on tänapäeval suhtlemine, paneks meie vanavanemad vaid silmi pööritama- messenger oleks nende jaoks ilmselt sama, miks raketiteadus. Kuid meie jaoks on see osa elust, mistõttu veedavad inimesed tänasel päeval reaalselt rääkides vähem aega, kui virtuaalselt . Kui küsimus on mugavuses, siis ei ole messengerile vastast, aga mida see endaga kaasa toob? Kas mugavus on väärt võõrandumist, mille põhjustab üha vähem reaalne suhtlemine. Me ei pruugi seda küll tajuda, aga tegelikult on inimesed tänapäeval paljuski kinnisemad ja enesekriitilisemad just tänu Interneti ja sotsiaalvõrgustike olemasolule.
Kuigi ka meie endi emakeel muutub iga päevaga, mõjutab meie suhtlemist paljuski rohkem inglise keele ülemaailmastumine. Me vaatame inglise keelseid filme, loeme Internetist inglise keelseid artiklid ja kuulame inglse keelseid laule. Inglise keeles on saamas justkui kogu maailma ühine keel, aga on see hea? Tõenäoliselt ei oma see väga suurt tähtust suure rääkijate arvuga keeltele, aga need miljon inimest, kes veel eesti keelt räägivad, peaksid tegema kõik, et seda säilitada. Sorryde ja maybede lai levik suhtlemises ohustab meie keelt ning me muutume iga päevaga justkui vähem eeatlasteks.
Ka meie tänavakultuur pole võrreldavgi sellega, mis ta oli 10 aastat tagasi. Ükspäev linnas kõndide tuli mulle vastu 7 aastane laps, kes mängis oma kaelaripatsiga ning nii muuseas ütles „kurat“.Paneb mõtlema- kuhu me nii jõuame? Kõik roppusi täis kirjutatud seinadnäitavad- meie,eestlaste suhtlustasand ei ole kaugeltki enam see, mis ta oli kunagi. Lapsed on ühiskonna tulevik- kes siis veel peaks hoidma suhtlemist sellisena, nagu see on sajandeid olnud, kui mitte kasvav põlvkond? Me ei tohiks lasta roppustel muutuda normaalseks osaks suhtlusest ega arvata, et keel peabki sisaldama ka selliseid sõnu. Meie suhtlusmaneer ja suhtluskeel näitavad paljuski, millised inimesed me oleme, seega ei tohiks keegi pidada sobivaks rikkuda ilusat eesti keelt roppude sõnadega.
Kokkuvõtteks ütleksin, et kui me jätkame suhtlemist rohkem Internetis, kui päriselus, ning hindame rohkem inglise keelt, kui meie oma emakeelt , siis muutume meie ning mitte just paremuse poole. Seetõttu tuleks pöörata suhtlemisele suuremat tähelepanu, et igaüks saaks uhkusega öelda: ma teen kõik, et suhtlemine ümbitsevate inimestega ning seeläbi ka mina ise muutuksime vaid positiivses suunas.