Parem armastada ja kaotada, kui mitte üldse armastada. (2)

„Parem on armastada ja kaotada, kui mitte üldse armastada.“ (Augustinus)
Armastus on valatud paljudesse maailma romaanidesse, ooperitesse, näidenditesse ja meloodiatesse. Võibolla just läbi kunsti on saanud alguse inimeste alateadlik nägemus armastusest kui millestki igavikulisest. Oma hiilguse ja kujuteldamatu jõuga, millega armastus mõjutab inimelusid, võib see tunne olla nii loov kui ka purustav . Armastusel on kombeks tihti meie teedelt kaduda, jättes maha üksnes valu, kurbuse ja pisarad . Milleks meile siis üldse armastus?
Niipea kui armume, muutume kergesti haavatavateks ja iseäranis kaitsetuks armastuse kaotuse ees. Keskaja Euroopas peeti armuvalu koguni kehaliseks või vaimseks tõveks, mida saab ravida üksnes armastatu vahetu kohalolek . Tänapäeval näeme samuti, et hirm
kallimast ilma jääda kutsub inimestes sageli esile armukadedust ja omandiinstinkti, see omakorda ajendab inimesi süüdistama ning kasutama emotsionaalset šantaaži. Pärast lõplikku lahkuminekut tekib paljudes äärmuslikku vaenulikkust või sügavat meeleheidet. Tundub, et armastus muutub sellistel puhkudel iseenda vastandiks, ent eelkõige omab see minu silmis näilist efekti. Usun, et inimesed ei julge iseendasse vaadata ning teadvustada armastust inimese vastu, kellel tema jaoks enam piisavalt tundeid ei jätku. Šoti kirjanik, Peeter Paani looja James Barrie on öelnud: „Ärgu ükski, kes armastab , nimetagu end õnnetuks, sest isegi vastamata jäänud armastusel on oma vikerkaar.” Minu arvates on kõigis kaotustes, mis mu teele satuvad peale kurbuse ka õppetund. Ükski raskus ja kaotus ei ole ilma eesmärgita ja pole täiesti negatiivne. Kui kogu kaotusvalu seisneb inimese jaoks üksnes kibestumuses ja vihas, võis ju armastuse asemel tegemist olla hoopis tühipalja sõltuvust tekitava klammerdumisega. Kannatades võiksime hoopis meenutada kauneid hetki , mis meile armastuses osaks on saanud. On äärmiselt mõistetav, et esmapilgul on raske näha halli ja nukra maailma taga värve, ent kaotused, sarnaselt õnnetustele, kriisiolukordadele ja haigustele näitavad, mis on tõeline, mis näiline, mis on oluline, mis mitte.
Kõik ehedad armastuslood ei pea lõppema sarnaselt muinasjuttudele: „…ja kui surm neid veel lahutanud ei ole, siis elavad nad õnnelikult tänapäevani.“ Tihti kaotavad inimesed üksteist pikkade vahemaade ja välise sunduse tõttu. Paljudel juhtudel võib ju kehtida ütlus „mis silmist, see südamest“, ometi mitte alati. Keskaja prantsuse filosoofi Pierre Abelardi ja tema kauni õpilase Heloise armastus oli ühiskonna arvates lubamatu. Abelard pidi õpetlasena teenima üksnes jumalat. Ometi oli ilmalik kirg tugevam kui teda kammitsevad reeglid. Abelardi ja Heloise armastusest sündis ka poeg. Heloise raevunud onu kättemaksuks perekondliku au rüvetamise eest võeti Abelard’ilt suguvõime. Häbistatud õpetlane otsustas, et nad peavad naisega mõlemad oma elupäevad kloostris lõpetama. Heloisele oli nunnaks pühitsemine vastumeelne, ent viimaks ta talitas armastatu soovi kohaselt. Kloostrisse astumisega kaotasid Abelard ja Heloise üksteise igaveseks, kuid säilinud tundeküllane kirjavahetus tõendab patukahetsuse puudumist ning tuhmumata tundeid. Heloise’i ja Abelard’i lugu võiks olla näiteks kõigile, kes näevad armastust igavesena. Armastusena, mida ei suutnud hävitada inimeste ega jumala seadused, füüsiline eraldatus, kehalised vigastused ega aeg.
Enesearmastus on üks inimarmastuse osa. Kui meil pole kaaslast , kellesse me armunud oleme või keda me armastme, siis ei pruugi keegi olla meile kallim kui me ise. Sellisel juhul sarnaneme me paljuski Narcissusega Ovidiuse tuntud müüdist, kauni noorukiga, kes suri, leidmata vastuarmastust oma peegelpildilt tiigiveel. Nartsissism ja enesearmastus on inimesele hävituslikud ning viivad võimetuseni kedagi teist armastada. Isegi partneri olemasolu puhul tekitab alateadvuses loodud pilt täiuslikust kaaslasest reaalsusega ilmseid kontraste. Nartsissismi all kannatajad on teistest inimestest huvitatud kui peeglitest, mille kaudu nad saavad imetleda oma erilisust . Inimested, kes vajavad armastust teistelt, kuid on ise võimetud kedagi armastama lõpetavad oma elu tihti üksinduses. Haiglaslikust enesearmastusest võib inimene ajapikku ise üle saada, paraku on nartsissismi näol tegemist raske isiksusehälbega ning selle algeid ei saa tihti inimese enese süüks arvata. Minu jaoks on oluline teadvustada, et taolised enesekesksed inimesed võivad olla kujunenud tulenevalt kellegi teise süüst, näiteks rasketest lapsepõlvetraumadest. Isegi juhul, kui inimesed ise oma enesearmastusele alge on loonud, ei ole minu nägemuse kohaselt vajalik loopida nende pihta solvanguid, süüdistusi ja hukkamõistu- ilma kaotatud võimeta armastada on nad juba õnnetud küllalt.
Hirmust valu ees pole suhete vältimine lahenduseks. Isegi korduvad kaotused ja tagasilöögid armastuses on võimelised varem või hiljem inimese silmi avama ja viima eneseleidmiseni. Armastusel ei ole loomuomast soovi ehitada meie ümber müüre, seda teeme me ise või meist mittesõltuvad psüühilised häired ja traumad. Armastuse kibemagus tunne on sedavõrd tasakaalus, et me ei saa kunagi kindlad olla, kas saabunud õnn kaalub üles valu. Igal juhul valiksin mina pigem käänulise tee, kus põimub õnn ja kurbus kui lihtsalt suvalise tee, mis otsejoones läbi elu viib.