Mina 30 aastasena (2)

Mina 30 aastasena
Pole kahtlustki, et iga inimene unistab millestki juba lapsepõlvest saati. Mida vanemaks me saame, seda nõudvamaks me muutume. Mitte ainult reaalses elus, vaid ka unistustes. Viiesena suurimaks sooviks olnud barbimaja asendub viieteistkümneseks saamisel oma poisssõbra omamisega. Ei erine ka mina siinkohal hallist massist. Eneselegi teadmata olen unistanud asjadest ja inimestest, mis võiks kunagi minu elus eksisteerida, minu elu täiuslikumaks muuta – seda kõike aga tulevikus. Mis saab siis, kui tulevik ongi käes?
Ma olen maast madalast peale jumaldanud hobuseid – omanud nende sarnaseid pehmeid mänguloomi, vaadanud neist filme, kogunud neist kleepse. Minu tulihingeline armastus hobuste vastu ei ole lakanud ka nüüd, olles juba 17-aastane. Oma ideealpildis oleks minust kolmeteist aasta pärast, olles 30, saanud profesionaalne ratsutaja ja ehk omaksin ka ise mõnda hobust ja väiksemat talligi. Elades infoühiskonnas, kus imedest enam rääkida ei saagi, ei peagi see väike kujutelm vaid unistuseks jääma. Kõik on minu enda teha.
Kui nüüd mõelda pere- ja koduelule, siis otse loomulikult tahaksin ma endale kõige rahakamat meest, kõige suuremat maja, kõige ilusamat autot ja armsaid lapsi. Siin tekib aga väike lahkheli, sest üks asi on see, mida ma tahaksin kõnealusel ajal näha, teine aga see, mis selleks ajaks reaalselt olemas võiks olla. Hetkel ma mõtlen, et need kõik eelpool nimetatud olulised tükikesed elust võiksid mul tõepoolest 30-lt olemas olla, vaid väikeste mööndustega. Tänapäeval ei ole enam raske omada suurt maja või kallist autot – tuleb kas ise õppida ja töötada või selleks keegi mõjuvõimsam enda kõrvale hankida.
Reaalsusesse tagasi tulles, näen ma enda eluteed kuni kolmekümnseseks saamiseni järgnevalt: ma lõpetan kooli, töötan veidi aega ja kogun raha, et Eestist ära minna. Ära ei taha ma minna selleks, et jätta kodumaa kus see ja teine ning minna „uut ja paremat” elu hankima. Absoluutselt mitte! Rutiinseks saanud elu vajab lihtsalt vaheldust. Olles välismaal, kusagil soojas kohas, ma asuksin esmalt tööle ja kõik ülejäänu peaks juba loomulikku teed minema. Sõbrad, tuttavad, uued sidemed, paremad töökohad, hullemad teod jne. Kui minu tee peakski ristuma mõne latiinomehega, kellega ma end hästi tunnen ja pereelu meie mõlema jaoks sobiv on, siis teist korda ma enda käest seda küsida ei laseks. Loomulikult me seoks end ja eks siis näha ole, mis selleks ajaks juba uus tulevik tooma hakkab. Kolmekümneseks saades võiks meil olla juba mõni järeltulija, ideaalne oleks selleks ajaks kaks. Kunagi tulevikus peaks kindlasti lisanduma kolmaski. Ja kui meil on pere, on meil kindlasti ka maja, kus elada ja sõiduvahend, millega liigelda. Ma ei arvagi, et peaksime jääma elama oma helesinisesse laguuni seniks kuni „surm meid lahutab”. Peaks kindlasti tulema ka aeg, kus me tuleme tagasi minu kodumaale ja elame edasi siin – siin, kus on minu pere, sõbrad, lähedased, oma söök, kultuur ja keel. Ma arvan, et siis oleksin ma väga õnnelik, et mitte öelda lausa eufoorias.