Oleksin ma edukas ettevõtja? Paulo Coelho on oma raamatus ,,Alkeemik" lausunud järgmist: ,, Kui sa midagi väga tahad aitab sind selles kaasa salamisi kogu maailm." Seega ma leian, et mitte miski siin planeedil Maa pole võimatu ning mu omad kogemused näitavad, et võimatu pole ka pea ees tundmatusse ärimaalima sukelduda ning lõpuks ikka tunda enda seal justkui kala vees. Mina ettevõtjana. Kui aus olla olen ma kogu oma mäletatava elu endale ette kujutanud seda, et kui ma kord suureks kasvan juhin ma oma isikliku ettevõtet. Ma mäletan kusagilt kaugest lapsepõlveajast, kuidas ma mõtlesin välja mänge ja olukordi, kus mina olin ärijuht ning kujutasin endale ette, kuidas ma oma alamaid juhendan, neile tegevust otsin ja kui edukas see lõppkokkuvõttes on. See on ilmselge, et mängumaailm erineb reaalsusest. Kui seal on kõik nii kerge ja lihtne siis
ülehomme olen, ja enam iial pole see, kes kunagi olin · Kui minuga mängid , mängid sa tulega . · When I saw you I liked you, when I liked you I loved you, when I loved you I lost you · Eile õhtul saatsin ingli sind valvama , kuid ta tuli tagasi . ma küsisin : '' Miks ?'' Ta vastas : '' Inglid ei valva ju teineteist . :) '' · Vihasena võib pidada parima kõne, mida kunagi kahetseda tuleb. · Kui sa saaksid vaadata tulevikku, kas sa teeksid seda? Mina mitte, sest ma kardan et tulevik on ilma Temata. · Paljud kõnnivad üle su südame, aga on üks, kes sinna oma jäljed jätab. · Kes sa enda arust oled ? Tuled , lõhud ja lähed . Kuradi hästi arvad endast . :'( · Sa ütlesid : " Näkku ei lööda ! " ja lõid mind siis südamesse . · Aasta Pikim ja Parim Vaheaeg sureb igal aastal 1.septembril , aga tõuseb tuhast nagu fööniks igal aastal klassi lõpuaktusel .
ILM: Ilm on nagu naine, meeleolu on alati muutlik. Päikeseloojang on uue ja parema alguseks. Ma kõnnin üksinda sügis tuules ja kuulen, kuidas tuul su nime hüüab. Armastus on nagu tuul, me ei näe seda, aga me tunneme seda. Sajab sellist vihma nagu nutaks hea inimene. Peale vihma tuleb alati päikest ja veel topelt. Vihma ajal ei laena isegi kõige parem sõber/sõbranna sulle vihmavarju, kuna muidu saaks ta ise märjaks. Kõik me armastame päikest, kuid mina armastan vihma, sest see on ainus asi, mis varjab mu pisaraid. Sa oled kui soe päike, sinuta poleks suve olemas, sinuta ei saaks ma elada. Tänu sinule ma märkasin päikest, mis koguaeg nii eredalt paistnud. Kui pöörad näo päikese poole, jäävad varjud selja taha. Ma jälgin pilvi taevas ja alati leian ma pilve, millel sa valvad. Pilved on lootuse ja unistuse reaalne kujund. Tulevad ja lähevad, muutuvad ning on alati erinevad. Isegi kõige pilvisemas taevas paistab päike.
filles Bakunin, ehkki teate, mida ma teile ütlen, nad kirjutavad vene keelt paremini kui mina; see on ikka häbiväärne küll, et miski ei kõlba lugeda, (üle tütarde protestikisa) peale... TÜTRED: Puskin! ALEKSANDER: Puskini. Aga ma ütlen teile, härra parun, et valides mu vanima tütre, olete te valinud kõige targema VARVARA: Mina eelistan Kozlovi. ALEKSANDER: mõistus enne ilu. Ma soovin, et ma oleksin samamoodi talitanud 4 TÜTRED: Oi, häbi! Häbi, papa! Ma tahan siinkohal protesteerida oma ilusa õe nimel Ära kuula teda, Ljubov VARVARA: Vaikust, kui isa räägib!
oma arvet ei maksa?" "Mul pole raha ära vahetatud ja kindlasti tahad sa ka küsida, miks maksis sõit nii palju. Noh ma siis vastan, ma pidin veel korra Läti piiri ääres ära käima ja ...." "Sellest pole midagi peaasi, et te tulla saite!" ütlesin kähku ja närviliselt. "Nüüd aga asume lauda!" ütlesin kõigile. Stiiv-Maikel tuli sisse, suurte kohvrite sisse mattunud. Tema hääl kostis summutatult: "Aidake mind, palun!" Helen ja Stiiven tormasid ta juurde ja tõstsid kohvrid maha. Mina ja John läksime elutuppa laua äärde. Me rääkisime tööst ja rahast. Siis, kui Stiiven, Helen ja mu jonnakas mees tulid, oli juba meil peaaegu söödud. Kui kõigil oli söödud, siis me läksime diivanile istuma ja hakkasime juttu ajama. "Kuidas te sealt koolist küll ära tahate? Seal on ju nii hea olla!" Küsis John Helenilt ja Stiivenilt. "Meile ei meeldi eriti koolis!" ütles Helen ebaviisakalt. "Te mõtlete selle all, et koolis pole hea seltskond. Noh, nad, sa ju tead neid tänapäva
My teddybear is just like you, but the only diffrent is .. that he always miss me .. And I feel I can fly when I stand next to you . Let a little sunshine in your heart ! . Alati ,kui ma nutan, ei tähenda et mul on valus, võib-olla mul on hirm, et võin su kaotada. Sa tulid, kallistasid ja läksid., sel hetkel lõppes minu elu sinu südames. Armastus on kõiges, kõikjal, kõik. i can't be always me, if i love u . Ma ei armasta sind, sest ainult mina tean, kuidas see haiget teeb ! Armastusest vihkamiseni on üks samm, vahel ka vastupidi. Armastus on keemia. Seks on füüsika. Love needs two hearts, not just one. kui mul oleks viimane tund elada , siis ma ütleks sulle , kui väga ma sind armastan . Kui mul oleks valida hingamise ja sinu armastamise vahel , siis ma võtaksin oma viimase hingetõmbe , et sulle öelda : Ma Armastan Sind ! Do you know how hard it is to say , Oh , no we're just friends , when I really just want to
Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uksejuures ja naeratasid. Selles naeratuses oli midagi mis jäi. Sa meeldisid mulle, ma otsisin sind kõikjalt, paljud pidasid mind veidi rumalaks, aga ma otsisin sind ikka. ja leidsin. Kas võib olla veel
Kuna mul oli inseneriharidus ja ma töötasin tööliskeskkonnas, siis tekkisid ka esimesed jutud sellele alusele. Ja tööliste, lihtsate inimeste elu kujutamine oli see, mida tol ajal kangesti taheti. Nii et minu esimesi lugusid võeti üsna hurraaga vastu. Alles siis, kui 1968. aastal ilmus "Kaheksa jaapanlannat", mis oli juba eksistentsialistlikum, samanistlikum, ilmus Sirbis ja Vasaras see Eduard Pälli artikkel. Mis süüdistamine see ikka oli, mina sellele ei reageerinud. Tükk aega hiljem süüdistas mind ka Gustav Naan mingis mõttetus asjas, aga sel pole mingit tähtsust. -- 1960ndate lõpus olite ka stsenaristiks menufilmile "Viimne reliikvia", mis mõjus nõukogulikust vaatevinklist vist ka päris kahtlaselt. -- Pirita kloostri preestrile Vello Salole olen kord vabandavalt öelnud, et see on kloostrivastane ja usuvastane lugu, aga tema vastas: eiei, see on Nõukogudevastane lugu. Mina ise väga nii ei arva. Muide,
Kõik kommentaarid