„Üksteisest pimesi me mööda käime (3)

„Üksteisest pimesi me mööda käime…” ( Marie Under)
Pimesi mööda käime? Kas me oleme pimedad või tihti peale ei tahagi teada mis või kes meid ümbritsevad. Inimesed on erinevad. Igal ühel on enda „maailm”. Kõigil on omad mõtted, tegemised, toimetused ja tunded, mida järgitakse ning mille alusel seatakse eesmärke.
Tavaliselt me ei tea kuidas vahet teha olulisel ja ebaolulisel. Kulutatakse oma elu liikudes ühest kohast teise naudingute järele mis pidevalt kaugenevad ning jätavad rahuldamatuna ootama. Milleks oodata? Parem minna edasi, kuid et edasi liikuda , peab üksteisest mööda käima.
Iga hinna eest püütakse olla õnnelikud, edukad ja jõukad, teadmata mis selle saavutamiseks nõutavad tegevused endaga kaasa võivad tuua. Oleme valmis tegema kõike, et jõuda sihtpunkti kus lõppevad meie vajadused, mõtlemata, et sellist punkti me ei leia. Ühe eesmärgini jõudes tekivad peagi uued, nii päevast päeva, aastast aastasse. Magama minnes tunneme end hästi kuna taas on päev seljataga, hommikul ärgates jääma ootama uute hetkede toredaid mälestusi ning vaid õhtu saabudes saame teada kas kõik läks ootuste kohaselt. Sellepärast otsimegi asju mis suudaksid hommiku õnnelikult õhtusse saata. Aeg ei peatu, iga koit lõppeb hämarikuga. Arvestades seda kui kiire on tänapäeva elu tempo, ei jõua alati kahekümne nelja tunni jooksul söömise, magamise ja kohustuste kõrvalt aega tegeleda millegi südamelähedasega. Kõigil kestab päev täpselt sama kaua aga kuidas seda aega kasutada või kulutada on igaühe enda teha. Laia silmaringi arendamiseks ja eluga kursis olemiseks soovitakse tavaliselt vähese ajaga võimalikult palju ära teha. Kahjuks sageli tehakse seda liiga tormiliselt, kiirustades kohta kus arvame meid ootavat see mida soovime . Justkui pimesi püüeldes tippu. Kõik siblivad ümber ringi oma rada pidi ning paratamatult tuleb teineteisest mööduda ning loomulikult pimesi, sest inimene ei ole robot . Ta ei jõua igale poole ja kõike ning kõiki jälgida. Tänaval jalutades mõlgutame oma mõtteid ja nii jäävad teised ükshaaval meist selja taha.
Muudatustega harjutakse kiiresti ja tüdinetakse kergesti kõigest ning kõigist. Kui see hetk saabub võib meid tabada meeleheide mil märkame, et kõik ei ole tegelikult nii hiilgav kui esialgu paistis. Ükskõiksus ja hingepiin on see, mis võib saada sel hetkel saatuslikuks. Tõelised tunded, ausus ja armastus teevad imesid. Midagi tõelist, siirast ja üdini südamlikku tunda on õnnistus. Just nagu kõige koledamal ja vihmasemal päeval tundub, et päike paitab põski ja muudab need õhetusest roosakaks ning ilma, et arugi saaks on kerge naeratus meie näo kaunistanud. Kui ühel hetkel seda inimest meie kõrval enam ei ole, kes selle imelise tunde suutis tekitada, valitseb tühjus. Kartus näha, et maailm on halb, viib meie mõtted rändama. Halvimal juhul muutume külmaks ja eemale hoidvateks üksikuteks hingedeks. „…sinkjas naeratus huulil sa läksid…”, ( Doris Kareva ), tekib tunne, et tahaks kuskile kaugele ära, et tahaks ka minna, nii nagu lahkus see tõeline, kõike võimas tunne. Võtame oma tühja hinge ning teadmatuse ja läheme edasi. Möödume teistest ja ei peatu. Alateadvuses on siht silme ees, kuigi meil pole aimugi kuhu me jõuame.
Arvatavasti tekivad arusaamatused sel põhjusel, et mõeldakse samast asjast liiga erinevalt, jäädes endale kindlaks ning ei kavatsetagi panna ennast teise persooni olukorda. Võib seda nimetada egoistlikuks? Mõtleb see inimene ainult endale ega huvitu millestki muust kui oma maailmast? Sellises olukorras võiks kuulata mida teisel on öelda. Nii palju kui on inimesi, nii palju on erinevaid mõtteid ja tundeid. Miks öeldakse „ei” ja lüüakse käega? Huvitav on kogeda elamist teistsuguses „maailmas”, milleks muidu reisitakse ja tutvutakse teiste riikide kultuuridega. Tihti tuntakse, et on tähtsamat teha ja lahkutakse. Pigistatakse silmad kinni, minnakse pimesi oma rada pidi ja jäetakse kõik vana selja taha, lootes, et tuleb keegi kes jätab oma jäljed sinna, kus on meie enda omad. Radu on palju, igal ühel neist on oma sihtpunkt . Kõik künkad, mered ja aasad lõppevad kuskil. Miski pole igavene , me kõik oleme surelikud ja keegi ei tea kui palju on meile aega antud. Soovime võtta maksimumi , kogeda võimalikult palju ning tahame, et elu oleks elatud võimalikul kvaliteetselt. See siht viib meid seiklema ja üksteisest pimesi mööda käima.
Iga päev tehakse valikuid ja otsuseid, et jõuda unistusteni. Alati ei saa teiste peale lootma jääda. Peab ise olema sihikindel ja tahtejõuline. Ennast tuleb tagant tõugata, et jõuda seatud eesmärkideni. Keegi teine ei saa sundida meid millekski, mida ise ei taha. Öeldaks: „loodus ei salli tühja kohta”. Meie kõigi jaoks on kuskil siin ilmas koht. Kui meil vaid oleks silmi seda näha, käsi oma unistuste järgi sirutamiseks ja südant armastada neid kelle kõrvale me kuulume. Me peamegi üksteisest pimesi mööda käima, et õige siht oleks ees ning et keegi ei saaks meid eksitada. Nii jõuamegi sinna kuhu oleme loodud.