Maailm sõdib - kui kaua veel? (0)

Sõditud on aegade algusest peale. Võim ja raha on peamised alternatiivid sõtta astumiseks. Inimeste vaimse ja füüsilise rahulolu tagamiseks ei ole sõdasid ja vägivalda vaja. Kellelegi ei meeldi elada teadmisega , et homne päev võib olla viimane. Sõda on eelkõige suurte riikide ja tähtsaimate isikute vaheline võimuvõitlus, milles vahendeid ei valita ja kasutatakse lihtinimesi kui endale allutatud marionette. Inimeste ahnus ja võimujanu ei lõppe iial. Seega niikaua kui inimkond püsib pole lootustki, et sõjakirves täielikult maha maetkase. Seda saaksid tõkestada üksnes väga trastilised muutused, mille tegelikke tagajärgi võime üksnes oletada.
Raha valitseb inimesi, mitte inimesed ei valtse raha. Raha nimel ollakse tihtipeale kõigeks valmis, piire oma eesmärgi saavutamisel ei valita. Selles paberilipakas on midagi illusioone ja vaimustust tekitavat. Arvatakse, et raha eest saab kõike ja õnnelikum on see kellel on seda rohkem. Paraku kipub olema aga vastupidi. Suure rahahunnikuga ja seitsme kohalise pangaarvega kaasnevad kohustused, probleemid. Alati on suur hulk kadestajaid, kes ei suuda sellega leppida ja teevad kõik, et su „õnne“ rikkuda ja sellest oma osa saada. Samad reeglid kehtivad ka inimsuhetes. Seetõttu on rikkal inimesel raske eristada, kas temas nähakse rahakotti või ka midagi muud. Sellest võimegi järeldada, et raha valitseb inimesi, mitte vastupidi. Raha mõjub inimestele hüpnotiseerivalt ja paneb nad omavahel sõdima.
Varases eas läbielatud sõjakogemus jätab sügava jälje kogu järhnevaks eluks. Sõjast terve nahaga pääsenut õnnelikuks lugeda oleks ilmselge liialdus. Selle inimese vaimne tervis on igal juhul rängalt kannatada saanud ja tihtilugu endiseks rõõmsameelseks naeratavaks optimistiks tagasikehastumine pole võimalik. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Mingi gramm tõde selle ütluses peitub, kuid kindlasti ei ole võimalik juhtunut kunagi täielikult unustada, mõnel inimesel ei pruugi mööduda päevagi ilma, et ta mõtleks süngetele mälestustele.
Noori hakatakse sõjaks ette valmistama varakult. Suur osa meist ei ole sõda oma silmaga õnneks näinud, ülemaailmsetest sõdadest on juba möödunud palju aastakümneid ja aktiivne sõjategevus on toimub teatud piirkondades. Sellest hoolimata ei lasta selle teadmisega elama ja juba lapsest saati sisendatakse paljudele , et tulevikus tuleb neil oma kodumaa kaitsimise nimel teha kõike, hoolimata moraalsetest ja eetilistest vasturääkivustest.
Maailmalõpuga võiks kaasneda ka sõdade lõpp. Juba ammu on mitmetel suurriikidel kõik vahendid, et teha lõpp kogu inimkonnale mitmekordselt. Me ei saa kunagi kindlad olla, millal seda võimalust kasutatakse või mida kõike väärastunud inimmõistus veel välja mõelda ei suudaks.
Suured looduskatastroofid võivad muuta inimeste mõttemaailma ja õpetama hindama teistsuguseid väärtusi. Loodus meie ümber muutub pidevalt, seda tänu inimtegevusele. Kliima globaalne soojenemine, samuti puhast joogivett ei jätku enam kauaks, mida me siis teeme? Praegu ei tea sellele keegi vastust. Aina sagenevad looduskatastroofid, kõike seda on inimene mõjutanud, kuid ei suuda kontrollida. Loodus on ettearvamatu ja me ei tea iial, mis juhtuda võib.
Inimestese suutmatus ja tahtejõu puudumine. Kõik on tegelikult inimeste endi kätes. Oleks naiivne loota , et keegi teine teeb musta töö ära. Pigem ollakse olukorraga leppinud ja ei viitsita või ei taheta vastu hakata. See kasvatab inimestes viha ja kibestumust ja aitab kaasa uute sõdade ja konfliktide tekkele.
„Kas me ei peaks, pärast pidevat sõjapidamist kõigil nendel aastatuhandetel, endalt küsima, kas tervel inimsool on mõni konstruktsiooniviga, et me alati muutume vägivaldseteks. Kas me oleme agressioonide tõttu määratud allakäigule? Me kõik tahame rahu. Kas siis ei ole mingit võimalust end muuta, enne kui on liiga hilja ? Et me suudaksime õppida vägivallast loobuma . Püüda saada uutmoodi inimesteks, väga lihtne. Aga kuidas see peaks sündima ja kust me peaksime sellisel juhul alustama?
Ma arvan, et me peaksime alustama vundamendist. Lastest. Te olete andnud lastekirjanikule rahupreemia ja sellisel juhul ei tasu teil oodata suuri poliitilisi analüüse või rahvusvaheliste probleemide lahendamise ettepanekuid . Ma tahan kõneleda lastest. „
Nii on öelnud tuntud lastekirjanik Astrid Lindgren .