Armastus on tasakaal andmise ja saamise vahel (2)

ARMASTUS ON TASAKAAL ANDMISE JA SAAMISE VAHEL
Mis on armastus? Voltaire on armastuse kohta öelnud järgmist: „Päris kõhklemata nimetatakse armastuseks tuju, mis kestab vaid mõne päeva, suhet, milles puudub kiindumus, tunnet , millega ei kaasne lugupidamine, majasõbra teesklusi, jahedaks muutunud harjumust, romantilist fantaasiat, huvi, mis õige ruttu asendub vastumeelsusega: on olemas tuhat meelepettust, mida kõike nimetatakse armastuseks.“ (Voltaire 1986: 50)
Iga inimene vajab armastust ja hoolivust, need oleksid justkui inimese põhivajadused, milleta inimkond siin maamunal ei eksisteeriks. Kui armastust on juba tuntud, siis tekib vajadus selle järele. Teades armastuse tunnet, soovitakse seda jagada ka teistega .
Paljude inimeste elutee algab hetkega, mil ema või isa kannab sind süles, pakkudes sulle oma hella südant ja soojendavaid käsi. Kuigi väikeste laste oskused on veel väga minimaalsed, siis on neil siiski midagi vastu anda – see on naeratus. Naeratuse abil võib öelda rohkem kui sõnadega, sellest võib kuulda rohkem kui kõrvaga, sellest võib näha rohkem kui silmadega .
Eriliseks armastuseks võib pidada kahe isiku vahelist armastust. Sealses suhtes on näha hästi armastuse tasakaalu. Kui üks inimene armastab teist, armastab teine esimest enamasti sama tugevalt vastu. Kuid sama kiirelt kui tunded tekkisid, võivad need ka kaduda. Tunnetemuutused võivad kaasa tuua isegi isikute vihavaenlasteks muutumise. Voltaire on selle kohta öelnud nii: „Ent kui sulle on antud nautida nii paljusid mõnusid, mis neile on tundmatud, siis selle kõrval ka kuipalju hädasid, millest loomad midagi ei tea! Kohutav on sulle nimelt see, et tervelt kolmveerand maailmas on loodus mürgitanud armumõnud ja eluallikad ühe õudse haiguse läbi, mis tahab üksnes inimest ja mis ainult inimese juures nakatab elu edasiandmise organeid.“ (Voltaire 1986: 52)
Mehe ja naise vahelisest armastusest on väga palju filme ja laule. Lauldud on juba iidsetest aegadest . Kui arenevad tehnoloogiad ja maailmaruumi mõistetakse üha rohkem, siis armastus on ikkagi inimestele kõneaineks ajast-aega. See on samas nii lihtne ja samas nii keeruline. Sellest võib rääkida niipalju ja samas ei ole sellest midagi rääkida. Armastus on müsteerium.
Julgen väita, et armastust ei hakata kunagi mõistma. Ühelpool kaalukaussi on andmine ja teisel pool kaalukaussi on saamine. Mida rohkem on inimesi, seda raskem on mõlemat kaalu võrdseks saada, sest on neid, kes pigem võtavad kui annavad. Armastuse tasakaalustamine sõltub paljuski inimesest.
Kõiki armastuse sidemeid tugevdab enesearmastus. Andes endale võimalusi midagi korda saata, saame hiljem tulemuste üle rõõmustada ja õnnitleda iseennast tehtud valikute puhul. Enesearmastust võib pidada ka kõikide armastusliikide aluseks, sest soovides kellelegi muljet avaldada näitab igaüks meist oma parimaid andeid ning vajaduse korral täiendab ennast.
Samas võib liigne enesearmastus tuua kaasa ka probleeme sõprade ja tuttavate hulgas. See võib panna ainult ennast armastama ja unustada lähedased inimesed. Enesearmastaja võtab kõik armastuse endale, jättes teised sellest ilma. Ta on kui tolmuimeja , mis ahmib kõik jäägid endasse. Kui muutume liiga enesekeskseks, siis on hea kui on keegi, kes ütleb meile: „Hei, tule anna meile ka midagi vastu.“
Kuigi armastuse liike on palju ja väga mitmesuguseid, on neid siiski väga raske mõista, sest on erinevaid inimesi, kes teevad seda kõike erinevalt. Seetõttu ongi armastust tasakaalustada väga raske. Õnnelikud on need inimesed, kes oskavad armastada ja seda ise edasi anda.
Kasutatud kirjandus:
Voltaire. Filosoofiline raamat. 1986. Tallinn: Eesti Raamat
2