'on inimesi kellel on raha, ja on inimesi, kes on rikkad' (0)

On inimesed, kellel on raha ja on inimesed kes on rikkad
Kui rääkida rahast ja rikkusest, ei saada päris täpselt aru, mida mõeldakse nende sõnade all. Ühed karakterid arvavad jõukuse all olevat materiaalset vara. Omakorda viib ahnus kaaskodaike ärakasutamisele või koguni kellegi surmani. Teised aga vastupidiselt- seda, mida käega katsuda ei saa. Alati pole õnn nii suur, et sellist sidet saavutad kuid kolmandatele on tähtis teadmine, et nad on siin maailmas olemas. Kuid, mis on kõige õigem variant? Arvan, et raha ei ole siin maailmas kõige olulisem, kuid ilma selleta ei saa.
Harva esineb inimesi, kes suudavad rikastuda iseseisvalt, kuid tihti leidub neid, kes soovivad enda vara suurendada ja jõuda tippu. Balzac 'i teoses '' Isa Goriot 'is'' oli üheks peamiseks tegelaseks 21. aastane Eugene de Rastignac , kellel peamiseks eesmärgiks oli välja jõuda kõrgseltskonda ning mingil määral saada rikkaks.. Selleks kasutas ta enda perekonna abi ning just leitud sugulase toetust. Ta laenas enda perelt suure rahasumma , mida lihtrahval polnud kerge kokku ajada, kuid siiski see õnnestus. Antud olukorras tegi Eugene seda väga peenetundeliselt, kuid ta ei andud perel taganemise võimalust. Selle põhjal võiks arvata, et de Rastignac kuulus rahva hulka, kellel peamine soov oli kiiresti tõusta. Tulles tagasi 21. sajandisse, meenutab taoline juhtum onupoja poliitikat, kus tänu sidemetega jõuab edasi. Näiteks Olympic Casino omanik Armin Karu tütar Ines Karu on enda nime saanud kuulsamaks tänu oma isale . On inimesi, kelle kinnisideeks on saada tippu, ükskõik milliste vahenditega või kelle abil. Kuid me kõik muutume, seda tõestab taaskord Eugene.
Alguses, kui noor üliõpilane oli veel huvitatud ballidel käimisest ja õukonna elust osa saamast, siis teose lõpus muutus ta suhtumine. Ta loobus kogu enda varast, et aidata isa Goiroti, kes oli talle isaks saanud. Ta väärtushinnangud muutusid ning ta hakkas tähtsustama inimest rahale. Ta ütles ära Victorine abil rikastumise ehk mattis maha plaanid temaga abiellumisest. Ainult vähesed suudavad sedasi otsustada ning näitab südamega pühendumust. Seepärast konkreetset näidet ei oska tuua. Kaudselt võib siiski öelda, et rikkurid ei hooli vaid endast ning osa oma teenitust rahast annavad nad heategevusele. Usun, et teineteise abistamine on muutumas populaarsemaks, eriti viimaste katastroofide järel. Igaüks, kes aitab kedagi, on kulda väärt ning andmis rõõm on suurem kui saamis rõõm, mis jällegi rikastub meid, teades, et oleme kellelegi head teinud.
Kahjuks ei ole kõik nii roosiline. Kontrasti lisamiseks toon esile Isa Goiroti tütarde käitumise. Nad leidsid enda papa alles siis, kui neil raha oli vaja või kimbutas preilisi mõni mure. Eriti külmaks jättis õdede suhtumine, kui vanake oli surivoodil . Delphine läks sellest hoolimata ballile ja nõustus, et tema armuke sinna kindlasti kaasa tuleks. Tütarde jaoks oli tähtsaimaks raha. Kuid Goirot oli rikas. Mitte enam rahaliselt vaid tema jaoks oli õnn, et tal on lapsed, kes papakest armastavad ning teeksid ükskõik mida, et issikel hästi läheks. Seda ta sisendas vähemalt endale, kuna ta ei uskunud oma inglikestest midagi muud. Tänapäeval kutsutakse seda armastust läbi roosade prillide. Puskini „jevgeni Oneginis“ arvas nimitegelane, et tema sõber Vladimir on eksimatul armunud olgase ning kõik see on nii väär. Armastust teise isiksuse vastu mõjutavad mitmed tegurid. Tuleks vaadata inimese sisemust ja jätta välja kõik ümbritsev ning alles siis kinnitada lembe. Vastasel korral võivad mõlemad osapooled haiget saada.
Rikkus on midagi muud kui lihtsalt raha. Õnnelikuks teeb see, kui mul on keegi, kellega veeta enda aega või vähemalt mõelda, et keegi koguaeg mõtleb minu peale. Tohutu raha võib olla ainult hetkeks oluline, kuid perekond, sõbrad ja tuttavad jäävad igaveseks ja toeatavad mind raske ajal ja võin uhkusega öelda, et olen inimene, kes on rikas.