Luulekava (2)

Kui mina veel noor olin.. ma mäletan!
Luulekava
Kuressaare 2009
Nüüd olen elatand, ring on täis (2:53)
ega ole mu elu tühja läind (2:98).
Ja kaugele noorusera’ale
veel tagasi mõtleb mu meel (4:102).
Ja mäletan hästi:
oli esmaspäev, 27. juuli (3:106).
Ei olnud pilvi ega tuuli (3:105).
Hõljus õisi hõbedasi (2:114),
näe naermas vikerkaar ja vari (2:118).
Ma kuulen imelikku viit ,
mis pole pärit maa päält siit (1:13).
Mu süda nagu lendu tungiks
ning laiu kaari löövad käed (3:136).
Maa lainetab – kord nagu laava
siin pulbitsend ja üles keend (3:147).
Mis on lahti minuga, ei tea (4:123).
Jääb kõrvu keele pehme kõla (3:147).
Salapärane surin (2:53).
Rind rõõmus, elujulge (1:31),
rind pakitseb ja ängitseb (1:13).
Südames midagi salaja tärkab (4:99).
Otsind olen, viimaks nüüd ka leidnud
nagu raske loor on igatsus mind köitnud
ja ei ole sõnu rohkem. Luba mulle
ta mu armsam. Ikka kordan Sulle (1:79)!
Mida ma veel hoian,
keda ma veel kaitsen,
kui mitte sind (4:12).
Ei taha ma neid, kel näod libedamad,
kellel palju vara, needki põlgan ära (1:78).
Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda – näinud kõik (4:133).
Sa tahtmatult naeratama pead (3:131).
Vaid vilistad nagu lind (2:105)
ja maailm korraga jääb sulle vait (3;126).
Jääb kõrvu keele pehme kõla (3:147).
Tahan suudelda su käsi,
tunda sinu huulte niiskust (4:114).
Kas teeme mõõduka meeletuse või muutume
meeletult mõõdukaks?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama
kisendusi (4:83)?
Meie tahame elada ja kirjutada
Aegade-raamatusse.. (4:66)
Meie silmades säravad sädemed,
meie põues lainetab julgus ja jõud (4:66).
Ja suurt ja sügavat õnne –
tuld , armastust tundsin ma... (4:102)
Siis tuli sügis, päike väsis ära (3:116).
Puud seisid raagus nagu vitsakimbud,
jäi tänavale maha ainult jää (3:117).
Väike tähekild vaid säras
kõrgel taevavööl (3:120).
Liig ruttu libises kõik mööda (3:122).
Ta tuli ja vaatas mu silmi
ja läks siis oma teed (4:169).
Mul palju oli küsida temalt (3:122).
Ning endast jäi rääkimata palju –
kuid mida? Ma ei tea (3:123).
Nüüd olen elatand, ring on täis (2:118)
ega ole mu elu tühja läind (2:98).
Ja mäletan hästi:
oli esmaspäev 27. juuli (3:106).
Ei olnud pilvi ega tuuli (3:105).
Hõljus õisi hõbedasi (2:114).
Ja suurt ja sügavat õnne –
tuld, armastust tundsin ma... (4:102)

Kirjandus

Adamson, H. „Vikerkaar ja vari”. Tartu: Ilmamaa. 1998. 96 lehekülge.

Adamson, H. „Väike luuleraamat ”. Tallinn: Eesti Raamat. 1965. 146 lehekülge.

Sütiste, J. „Luuletused”. Tallinn: Eesti Raamat. 1972. 396 lehekülge.

Ilmet , P. „Eluluule”. Tallinn: Varrak. 2008. 248 lehekülge.