Uuenduste ja traditsioonide vahel (0)

Uuenduste ja traditsioonide vahel 
Iga  inimene  kuulub   kuhugi :  oma  perekonda,  oma  rahva  hulka,  oma  kultuurikonteksti. 
Selleks  sageli  nähtamatuks  jäävaks  niidistikuks,  mis  kokkukuulujad  ühte  seob,  on  sarnane 
meelelaad,  ühised  mälestused  ja  unistused,  kombed  ja  traditsioonid,  mis  võivad   aastasadu  
samaks jääda või ajapikku muutuda. Ümbritsevas maailmas aset leidvad uuendused avaldavad 
mõju keelele ja  kultuurile . Kui suurel määral võib üks rahvas muutustega kaasa minna, et jääda 
ikka iseendaks? 
 
Nii  nagu  inimene  ei  saa  elada  ilma  õhu  ja  veeta,  ei  saa  ka  traditsioonid  päranduda 
järeltulijatele,  kui  keel  ja  kultuur  on  hääbunud.  Traditsioon  on  kui  mingi  latentne  jõud,  mille 
olemasolu  tingimusteks  on  sama  keel  ja  sama  kultuur  ning  ühiste  eesmärkide  saavutamiseks 
vajalikku tegevust võimaldavate rühmasiseste suhete olemasolu. Andrus Kivirähki romaani "Mees, 
kes  teadis  ussisõnu"  potentsiaalseks  kollektiivseks  jõuks  oli  Põhja  Konn.  Ta  oli  vanade  eestlaste 
salarelv, kes  magas  oma  koopas , kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme  tuhat  meest teda 
üheskoos ussisõnadega kutsusid. Martin  Ehala  on kirjutanud artiklis "Õhuke riik ja Põhja Konn", et 
igal  rahval  on olemas oma Konn, kuid see, millised on  ussisõnad , millega Konna kutsuda, sõltub 
rahvast.  Eestlastele  tuli  see  potentsiaalne  kollektiivne  jõud  viimati  appi  laulva  revolutsiooni  ajal. 
Selleks,  et  säilitada  kultuuri  eelduseks  ja  aluseks  olevat  ühistunnet,  on  vaja  traditsioone  ja 
kombeid. 
 
Tänapäevane maailm, Euroopa ja Eesti on teistsugune kui aastakümnete eest: kunagine 
nooreestlaste   loosung   „Olgem  eestlased,  aga  saagem  ka  eurooplasteks!”  on  tõeks  saanud. 
Ühtlasi  tuleb  endalt  küsida,  kas  see  sügaval  peidus  olev  Põhja  Konna  vaim  ehk  rahvuslik 
ühistunne  on  ikka  säilinud.  ERR-i  „Ööülikooli”  loengus  avaldas  Jaan   Kaplinski   kartust,  et 
paigavaim  kipub   lahkuma    nendest   paikadest,  mis  on  juba  liiga  korras,  liiga  kultuuristatud  ja 
liiga  vähe  metsikud.  Eestlased  on  suutnud  seda  paigavaimu  säilitada,  hoolimata  mõjutajatest, 
nagu näiteks venelastest ja sakslastest, kelle võimu all pikalt elati. See ei oleks võimalik, kui 
rahvas ei austaks oma keelt ja kultuuri ning ei oleks arenemis- ja kohanemisvõimeline. Võõra 
vastu  tuleb  seista,  aga  nagu  tihe  muru  niitmine  kaotab  aiast  põllulillede  kireva  mustri,  nii 
muudab keele liigne reeglistamine ja loomupärase arengu, sealhulgas   laensõnade juurdevoolu 
takistamine  selle  jäigaks  tööriistaks,  mis  ei  vasta  tänaäevastele  vajadustele.  Kui    takistada 
traditsioonide, keele või millegi muu arengut, kaoks „metsikus”, loomulikkus ja  loovus . Kiire 
areng elus toob  kaasa rohkesti ahvatlusi, mille omaksvõtmisel tuleks kaaluda, millest hoiduda, 
aga ka seda, mis arenguks möödapääsmatult vajalik.  
 
Kasulikku  ja  kahjulikku  on raske eristada. Ohtlik on nii oma keele, kommete ja tavade 
külge   klammerdumine   kui  ka  liigne  uuenduste  omaksvõtmine.  Valdur   Mikita   on  kirjutanud 
artiklis  "Mikroetnos":  „Asja  konks  on  selles,  et  niipea,  kui  muutume  liiga  kergeks,  pühitakse 
meid maalt minema.” Eesti keeles, kultuuris ja looduses on olemas veel piisavalt teistsugusust, 
tundmatut ja metsikut. Näiteks eestlaste laulu- ja  tantsupidude  traditsioon, mis võib teistele 
rahvastele  tunduda  võõras  ja  arusaamatu,  kuid  on  meile,  eestlastele,  nii  oma  ja 
hingelähedane .  Selleks,  et  see  nii  ka   jääks ,  on  suur  vastutus  rahval.  Kui  rahvas   laseb  
võõrapärastel  uuendustel   tõusta   esiplaanile,  on  oht  muutuda  „liiga  kergeks”.  Kultuur,  mis 
kaotab oma traditsioonid, keele, kombed ja tavad, muutub osaks sellest teisest kultuurist,, mille 
uuendusi  omaks võetakse. Nii juhtus   Kivirähki teose tegelastega, kes  kolisid  metsast külasse 
ning     unustasid   väärtuslikud  ussisõnad,  hakkasid  sööma  leiba  ja  körti  ning  uskuma  Jumalat. 
Uuendustega   kaasaminemine  ei  tohiks  tähendada  vana  ja  väärtusliku  unustamist,  sellest 
loobumist, sest kui kaotatakse see, millele toetudes end varem väärtustati, kaotatakse  iseennast  
ja kaob ka teiste lugupidamine.  
 
Rein  Raud  on  kirjutanud  artiklis  "Mis  ohustab  eesti  kultuuri?",  et  võõras  aine  tuleb 
kodustada, kuid kui see asendab siinse, siis kaome. Selle võõra aine moodustavadki uuendused, 
mis  on   kultuurile väga  kasulikud,  kuid  võivad  varasema  hoopiski   asendada . Mida rohkem on 
maailmas näotuid, isetuid eripärata  olendeid , seda rohkem hinda tõusevad need, kellel on midagi 
omapärast ,  ainuomast.  Selliste  kommete,  tavade  ja  keelega  riiki  nagu  Eesti  teist  ei  ole  ning 
rahva ühistunde ja tarkade valikutega on võimalik seda kõike ka säilitada.