ma julguse kokku ja lähen. Loodan vähemalt.Helistan siis Kerlile ning pakin asjad. *** Nii täna panen siis helesinised dressid jalga ja ..appi kuidas ma kardan..olgu rahune Angela sa oled ilus, seksikas tibi. Tegelt kõige rohekem kardan et teen seal oma margi täis. Mõtle , kus me ennast pesta saame?? Iu siis ma lähen ju räpaseks. Matkale tuleb ka meie klassi ilusam poiss Marko.Aww ta nii seksu. *Uksekell* Ahah Kerli jõudiski pärale. * Koolimaja ees seistes näigin et Marko vaatas mind päis suurte silmadega. Küllap ma meeldin talle ka. Appi ma punastan.Kerli varja mind . Järsku tuli mu juurde Kaire. "Kuule,Anx..võib ma kutsun sind anxiks.. muide sa ööbid ühes telgis minu Marko ja Kerliga.Sobib?" "Võib küll..ämm oki..Aga mina tahan keskel magada!!" "What ever." Niisiis rahvas koos .Me hakkasime metsa poole liikuma. Nägin kuidas Marko mind terve tee jälgis.Oi tal on nii ilusad pruunid silmad. Lausa suu ajab vett jooksma.Hiljemalt kella 12 jõudsime meie
lendasid nahkhiired välja ja Rando lendas pikali. `'Ära pabista, need ainult nahkhiired.'' `'Ehmatasid lihtsalt ära.'' Ees oli neil kivi ja veel kivi. `'Milline soe ja kodune paik.'' `'Mitte päris mis ootasid?'' `'Jah, kus on kõik kuradima kuld.'' `'See koht võeti sajandeid tagasi tühjaks.'' `'Pagana piraat see Poolak.'' Rando leidis mast ühe kiivri ning hakkas seda uurima. `'Ei see ei olnud Peeter. Paistab et hispaanlased jõudsid siia ennem teda.'' Rando näitas Stennile kiivrit. Sten vaatas seda natuke ja viskas maha. `'Rando, ma ei otsi mingit pagana tinatükki,''vihastas Sten.''Ma olen kõrini võlgades, ma tõsiselt ootasin midagi sellest.'' `'Liiga palju tellimis Liimas, ma eeldan.'' `'See ja veel paar halba tehingut.'' `'Ma olen sulle alati öelnud, et hoiaksid eemale halbadest meestest, ja tüdrukutest.'' `'Jah, vaata kes räägib?'' `'Mida see tähendama peaks?'' `'See reporter. Ma nägin, kuidas sa teda vaatasid.'' `'Signe, palun
Vanamees võrdles teda sama väljaku teises otsas aknapeal askeldava pagarida, väites, et pagar tahtis ka kunagi rännata ja ta teebki seda millalgi, aga hetkel kogub ta varandust. Ja et pagareid tahetakse rohkem oma tütrele abikaasaks võtta kui kerjuseid. Poiss siis pettus ja mõtles oma unistuste neiu külale, raudselt on seal ka pagar. Vanamees aga lehitses raamatut kuni jäi ühe lehel pidama. Poiss ootas veidi ja katkestas teda nõnda nagu vanamees oli enne temaga teinud ja küsis, et miks vanamees talle seda kõike räägib. Vanamees vastas: Sest sa elad oma elu Oma Loo järgi ja hetkel oled allaandmas. Ma tulin sulle appi. Alati tulen appi, aga iga kord mitte sel viisil. Mõnikord olen ma lahendus või mõte. Muudan asjad otsustaval hetkel lihtsamaks, aga inimesed ei märka seda. Siis tuli aga poisile meelde see peidetud varandus, millest ta und nägi. Vanamees aga ütles, et kui poiss tahab varandusest midagi teada saada, siis peab ta andma kümnendiku oma karjast
Ei ole tähtis, kas valesti või õieti. Nüüd küsi minu käest ja mina vastan sulle. Istume laua taha. Istu kuhu meeldib, minul siin oma kindlat kohta ei ole, - noh, nagu mõnel on oma lemmikkoht. Ma olen siin kõik toolid läbi istunud. Aga istu siia, seljaga akna poole. Mina ise istun siia ja pärast istun sinna. Nii. On sul kõik hästi? Küsi nüüd. Ära karda. Võid täitsa rumalat asja küsida. Küsi. LAURA: Miks te Rolandisse niimoodi suhtute? OSVALD: Kas Roland oli see noormees, kes sinuga kaasas oli? LAURA: Jah. OSVALD: Ma ei oskaks temaga midagi peale hakata. LAURA: Te ei peagi midagi peale hakkama. Inimesed tulid ja palusid abi. OSVALD: Ja said abi. Milleks sulle see noormees nii palju muret teeb. Karusid siin ei ole, paks mantel seljas... LAURA: Ma armastan teda ja tema armastab mind! OSVALD: (paus) Juba räägimegi armastusest. Alles me kohtusime, me ei tea teineteise nimegi, aga juba räägime armastusest. LAURA: Te ei tea temast midagi
Mina ise istun siia ja pärast istun OSVALD (rõõmsalt Rolandile): Lased sinna. Nii. On sul kõik hästi? Küsi nüüd. Ära külma tuppa! Mine juba, mis sa jutustad! karda. Võid täitsa rumalat asja küsida. Küsi. (Roland lahkub.) LAURA: Miks te Rolandisse niimoodi suhtute? OSVALD: Kas Roland oli see noormees, kes 2. stseen sinuga kaasas oli? LAURA: Jah. (Osvald variseb kokku, jääb lamama. OSVALD: Ma ei oskaks temaga midagi Hingab kiiresti.) peale hakata. LAURA (vaikselt): Appi! LAURA: Te ei peagi midagi peale hakkama. ROLAND (kargab tuppa): Nii! Inimesed tulid ja palusid abi.
" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!" Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta naeratas, aga silmadest paistis kurbust. Noormees pööras aeglaselt fotot,et vaadata foto tagaküljel olevat kuupäeva, ta ei uskunud oma silmi ent see oli tõsi-foto tagaküljel olevad numbrid näitasid kuupäeva, millal juhtus tema vanemate saatust otsustav õnnetus: 03.06.2008. Ethani peas rändas üksik küsimus:"Oli see kokkusattumus või midagi muud?" Poiss läks aeglaselt trepist alla otse kööki,et näidata Marianile pilti, aga naine jõudis temast ette enda küsimusega:" Kas leidsid oma särgi üles?"
Siis nad nägid, et üks mees, kes maas vedeles oli surnud. Natuke hiljem jõudis politsei koos kohale ning politseiinspektor hakkas inimestelt juhtumi kohta küsima. Politseiinspektori nimi oli Herman ja ta oli üks parimaid inspektoreid. Kui juba palju aega oli möödunud ja keegi ei teadnud ikkagi veel, kes oli mõrvar hakkas peokorraldajal närvidele käima, et politsei ta pidu rikub. ´´Olge nüüd, Inspektor Herman, kui kaua tahate minu külalisi kinni pidada?´´ küsis peokorraldaja, kes oli ratastoolis, inspektorilt kannatamatult.´´Mul pole aega nendeks juurdlusteks ja pealegi pole teil mitte mingeid tõendeid!´´. ´´Ükskõik kui palju te ei kaebaks oli kadunuke ikkagi üks teie peo külalistest. Eleanora panga juhataja tapeti siin, kas te ei saaks natuke veel kannatada´´ vastas Herman peojuhatajale külma närviga. ´´Härra Herman, kas te väidate, et mõrvar on ikka veel siin?´´
Kersti pilk jäi pidama tumedapäisel pikal saleda kehaga noormehel. Ta on ilmselgelt kusagilt kaugelt maalt, muidu ei oleks ta nii eksootilise välimusega, mõtles Kersti. Poiss oli koos vanema naisterahvaga ja nad istusid Kersti ja ta sõbrannade kõrvallauda. Menüü järele haarates lasi ta pilgul enda ümber liikuda ning märkas Kerstit. Teda jälgides tardusid mõlemad noored, ega suutnud ei naeratada, midagi kosta või mujale vaadata. Richardo ema katkestas neid ning küsis pojalt: ,,Kallis, oled sa juba otsustanud, mida tellid?" Richardo ei teinud alguses selle peale märkugi, siis aga pööras näo tema poole. ,,Jah, ma võtan lihtsalt Coca-cola." Ta vaatas uuesti Kersti poole, kes tüdrukutega lauast juba tõusma hakkas. Sel hetkel tabas teda paanika. Ta lahkub juba? oli tema ainuke mõte. ,,Tulen kohe tagasi," ütles ta emale ning oli ühe kiire liigutusega Kersti kõrval. ,,Vabandust, kas sa räägid inglise keelt
keeles sõnu, mis rahvale tohutut nalja valmistas. Ka valvuritele pakkus too karglev objekt huvi oli ta ju nii emotsionaalne selle koti pärast. Juliette oli peaaegu kindel, et segaduse põhjustajaks oligi see väike räbaldunud kott mehe käes, suurus ehk keskmise granaatõunaga võrreldav. Samal hetkel koputati viisakalt uksele ja üks noor teenijanna astus sisse, tolmuhari ühes, pesuämber teises käes. "Cosquette, kas see olete teie?" küsis Juliette pilku vaatemängult pööramata. "Qui, Mademoiselle Juliette!" ütles tüdruk aralt ja hakkas raamaturiiulitelt tolmu pühkima. Peale minutilist vaikust söandas noor tüterlaps pärida: "Aga, kui tohib küsida, keda te seal uurite?" Juliette võpatas kergelt ja vaatas Cosquettet. "Uurin...keda? Ah ei! Cosquette, ma ei UURI kedagi! Lihtsalt...no vaadake ise!" Tütarlaps astub akna äärde, peaaegu koheselt hüüatades: "Aga see on ju Erich!" "Erich?" "Jah, Mademoiselle
Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega
Igal ööl nägi Marlene unes, kuidas ta hõljus imekaunilt mööda tantsupõrandat justkui sulgkerge linnuke. Alati oli kohal ka juubeldav publik, mille iga liige Marlene õrnust ja graatsilisust ammulisui imetles. Ühel ööl, kui neiu taaskord enda unenäos tantsu vihtus, märkas ta publiku seas ühte erilist noormeest, kellelt ta enam pilku ära ei saanud. Tal oli tunne, et on noormeest varem kohanud. Ärgateski oli Marlenel sees soe tunne ning tema mõtetes keerles vaid see salapärane noormees. Terve päeva istus tüdruk unistavalt akna ääres ja mõtles noormehele. Orbudekodu hooldaja käskis tal unistamise asemel midagi asjalikku teha. Hooldaja suhtumine tegi tüdruku kurvaks ning nii mõnigi kord oli tal tunne, et too lausa naudib tüdruku kurvastamist. Osalt seetõttu ta eelistaski öid päevadele, sest unenägudes ei saanud keegi talle haiget teha. Viimaks oli käes järjekordne õhtu ning vaevalt oli Marlene silmad sulgenud kui ta
Tol ajal meeldis talle Mimi nii väga , et ta säästis seda aasta aega. Tibby oli kade, ta pidi minema koos oma rohelisekittliga tööle, aga merisiga ei saada ju keegi tööle! Tal oli kodus kaheaastane vend ja üheaastane õde kes tekitasid kodus tohutult kära ja haisvaid mähkmeid. Võrreled selle segatusega tundus töö Wallmanis lausa pühakojana. Tibby läks tööle jalgrattaga, kuna tal ei olnud oma rahakotti ja kitlit kuhugi panna pidi ta kitli selga panema ja rahakotti selle taskusse lootes et keegi tuttav teda ei näe. Kuid siiski kohtas ta kooli kõige kuumemat kutti. Õhtul saatis Tibby Beele kirja: Kallis Bee Panen ümbrikku väga väikese lapikese, mille ma oma kitli küljest lõikasin . Ma nautisin kitli sandistamist, aga tahtsin ka, et näeksid kui paks on tegelikult kahekihiline polüester. Tibb y Bee oli jalgpalli laagris. Ta paigutati majakesse nr4 . Majakeses oli neliteist lihtsa
Hoolimata külmast voogas kogu nende olekust rahuleitu õndsuse ja muretu lapselikkuse sära nad olid õnnelikud ja seda teadmata olid nad ise oma õnne sepistanud. Esimesena avas silmad tiivuline. Olles näinud kohe enda vastas ikka veel magavat Printsi, valgus ta näole meeliületavat rõõmu ja ta pigistas tugevamini nende käehoidu. Selle peale poiss mõmises arusaadamatult ja pööras teise külje. Elisa tõusis istukile ja vaatas unisele merele, mis talle täna vägagi kaunis ja südamelähedane tundus. Eilne hirm vee hukutava tõmbejõu vastu oli hajunud ja asendunud lootusega, et maailmas on inimesi, keda saab usaldada, ja kohti, kus saab end tunda õnnelikuna ka reaalse põhjuse olemasoluta. Ta vaatas Jerome selgelt väljajoonistunud kontuure, piiritletuna hallikarva kivist. Ka siis, kui ta poleks Prints, oleks ta ikkagi kallim kui kõik tähed ja mered, mis loodud. Halltiib
Ara. Ka Tiina tahab teisele poole minema hakata, seal astub Mari temale vastu. MARI (külmade silmadega). Kuhu sa lähed? TIINA (erutatult). Sa oled siin? Sa ei ole koju läinud? Sa kuulatasid? MARI. Jah. Ükskord ometi pidi ilmsiks saama, mis sa õige päris tahad! (Ärritatult.) Ära võrguta Margust! Mina ei lase Margust sinuga õnnetuse sisse joosta, mina ei taha mitte! Kuuled! TIINA (haavunult). Õnnetuse sisse joosta? Mis õnnetus mina siis olen? MARI. Või küsib veel! Oi, kui süütu! Salalik ja kaval, seda sa oskad! Seda sa oskasid esimesest päevast peale, kui majasse said. Kõige otsas, mis minu oma, olid sa kähe käega kinni. Igal pool olid sa jaomees, minule ei pidanud enam midagi jääma; (kibedusega) isegi oma särgikesi pidin ma sinu selga andma! (Kaeblikult.) Isa ja ema petsid sa ära, ja nüüd... (purskab nutma). TIINA (kohkunult). Mari! Mis sa ometi!... Kõik see!... MARI. On õige! Kes kõndis isa-ema järel nagu kutsikas
kümneaastane poiss ja pisut noorem tüdruk, tõttasid õnnetuspaigale. Siin sirgus meie noormees parajasti püsti ja märkas, mis temaga oli sündinud. Ta pilk langes esiti pahaselt suure koera Tarapita peale, kes oma isanda käsul nii harimata viisil ratast oli püüdnud. Koer ei näinud oma koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse nägu läks tõsiseks; ta astus Jaanuse ette ja küsis osavõtlikult, kas see vahest viga ep ole saanud. 16 Jaanus kogeles tema meelest imeilusat tütarlast silmitsedes midagi nagu «pole viga ühti». «See oli tore,» naeris väike noorsand ja patsutas Tarapita selga, mis nagu uss ta käte all keerles. «Häbi sulle, Oodo!» manitses aulise tõsidusega väike preili. «Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?» «Ilus ja mehine!» kilkas Oodo. «Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle laua-hunniku
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma ..
püsima jääda, sest alatihti tuleb midagi vahele ja ilmselt ka seetõttu pole me omavahel sõbrad. Tulime Teile tere ütlema ning mõtlesime, et seekord ehk saaks lähemalt tuttavaks. Me tõime külakosti ka, et viisakad olla.” Eva sellepeale: “ Tere tulemast tagasi! Olen teid näinud siin kandis küll. Kahjuks ma ei saa seda külakosti vastu võtta, kuid siiski suur aitäh Teile, meeldiv tutvuda.” Poiss, kes oli näinud päeval Sofiat, küsis : “ Kas teie tütar on naabruskonnas? Nägin teda enne, kuid ta ei tulnud toast kordagi välja ning me ei saanudki lähemalt tuttavaks.” Eva : “ Tänan teid väga, kuid pean nüüd kahjuks tuppa naasma.” Poisi pere vaatab selle peale imelikult ning pöördub kodupoole. Õhul äratab Sofia tähelepanu kolksud, mis tema aknani jõuavad. Sofia näeb , et see on see sama poiss, keda ta päeval näinud oli. Poiss kirjutab aknale ühe numbri: 917
Alkeemia vennad Kadunud Ema Meie lugu toimub maailmas mida valitseb alkeemia. Täpsemalt räägime kahest vennast. Vanema nimi oli Sten ja noorema nimi Sikk. Nad olid kaotanud oma ema natuke aega tagasi ja isa oli nende juurest lahkunud, kui nad veel noored olid. Praegu valvab nende üle ainult naabrinaine. Nad olid juba väiksest peast alkeemiat õppinud ja üritasid seda täiustada kogu aeg. Lõpuks ühel päeval otsustasid nad teha midagi võimatut. Vennad otsustasid oma ema tagasi tuua. Sten oli just lõpetanud alkeemia ringi joonistamist, mis oli vajalik materjali transformeerumiseks. ''Ma olen valmis. Kas midagi on valesti?'' ''Ei.'' ''Ole Mureta, see on perfektne. Teeme ära.'' ''Nõus.'' Selle peale panid vennad käed ringi sisse ja valmistusid alkeemiaks. Ained ringi sees hakkasid transformeeruma. Vennad rõõmustasid. Alkeemia on teadus, kus üks saab aru aine ülesehitus
Eks kirikute suursugusus ja salapära, seotus püha ja kättesaamatuga on soodustanud fantaasiavaldkonda kuuluvate lugude teket. Ridala kirik Ridala kirikus peeti vanasti palju jutlusi, mis Vanakuradit väga vihastas. Seal leidis ta Puise rannast suure kivimüraka ja tahtis selle Ridala kiriku pihta visata. Kirik , mis mäe otsas asub, pakkus viskamiseks hääd märklauda. Aga et ta kauge maa tõttu ei saanud parajat hoogu võtta, lendas kivi kirikust üle, ainult torni ära viies. Sellest ajast on Ridala kirik madala torniga,kartuses Vanakuradi teo uuesti kordumist. Kivi lendas veel kilomeeter maad edasi ja jäi lesima Ridala mäele. Ridala mäel olnud suured kivid ritta laotud, umbes kiriku laiuselt. Vanapagan tahtnud sinna kirikut ehitada ja vedanud seepärast sinna kive
kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7 Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista. Keegi noormees ... Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree. Kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena. Don Quijotet ilma raudrüüta, soomussärgita ja reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad -- salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased -- märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis mingi
Leevikesest lastekirjanduse kogumikes: 1. Leevike, Inge Trikkel, lk. 264. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 2. Kiisuke, leevike ja Eevike, J. Oro, lk. 177. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 3. Külmalind, Juta Kaidla, lk. 98. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 6 TIHASED RASVATIHANE. Tihase ilmumine koduõue ennustas külmade algust üle kogu Eesti. Seatap- pudel oli tihane laudaräästas ja vaatas rasvasaamist pealt. Kui lambanahk juhtus õue tahe- nema jääma, koorisid tihased sellelt rasvakorda. Mart Mägeri väitel on rasvatihane paljude paikades külmakuulutaja talitihane ning külmalind. Mõnikord on tihaste ilmumist elamute juurde peetud ka tuisu endeks. Kagu-Eestis peeti tihase häälitsemist teekäija suhtes vasakul heaks märgiks, paremal aga halvaks märgiks. Kagu-Eestis on ka kujutelm kahjulinnust seotud tihasega, kelle teatud häälitsemine piibi-
Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?" Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta. ,,Seadke serviti, siis mahub paremini," õpetas vanamees. ,,Soo, ja nüüd istuge pääle," käskis ta lõpuks. ,,Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?" arutas Indrek endamisi. ,,Kas üle jõe?" küsis voorimees. ,,Ma'p tea isegi," vastas Indrek. ,,Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?" Indrek seletas paari sõnaga oma asja. ,,Noh, siis on ju minul õigus," ütles voorimees. ,,Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: ,,S... kool on see, üsna s... Minu õepoeg käis ja käis ja oleks vist surma-laupäevani käind, kui poleks kroonu tulnd omaga. Nõnda läkski teine sinna, ei armu ega õigust kedagi, et nii kaua koolis vedelend
Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib
Refr. Oh, keeruta, lennuta ... Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus hämarik koidule ulatab käe. On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund see tööde- ning rõõmudeküllane päev. Refr. Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu, kuldtärniga nooruke sõjamees sa. :,: Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et linalakk-neidu sa püüda ei saa. :,: Sahvris jooksid hiired, rotid Sahvris jooksid hiired, rotid, kellel olid suured kotid seisid nurgas püsti, Mölder vaatas, hambad risti. Vanamees võttis suure tünni, pani sinna oma mustal kuuel augud sees, aukudel olid nööbid ees. Refr. Trillal-la, trallal-la, Mis meil viga elada. Vanaeit võttis mantli varnast, Tahtis kinni katta karvased olid Antsu jalad, seda nokkisid kõik kanad. Külas oli naisi mitu, ära sina ääre peale sinised olid Tiiu sukad, punased olid Manni mokad. Refr. Trillal-la ... Dzhunglis tekkis kisa, kära, ahv sõi neegri munadel olid kõrged hinnad,
peast põrunud. Adeele: nüüd juba vajlul häälel Sinu süda, kallis tüdruk, Armastust ei tunne veel. Magab see ka talunikus, Keda kohtad metsateel. Kas sa tõesti usud, kallis Danielle, et see on vaid lihtlabane salmike? Danielle: Kuidas see sul üldse meelde sai jääda? Adeele: Aga see on ju tõsi...Me oleme metsateel ja meie ees seisab kena noormees... Danielle:...kes on talumats! Adeele: Talumats või mitte asi pole praegu selles! Sa võid õnnelikuks saada, Danielle! Vahest on ta südames just see, keda iga mademoiselle taga igatseb! Danielle: Sa oled peast veidi põrunud, kulla sõbranna, kui sa tõesti nii arvad! Adeele: Aga vaata, kui elegantselt ta meid põrnitseb! Isegi minu kihlatu ei vahtinud mind sellise kütkestava pilguga, nagu see noormees siin... Danielle: Ta on maakas! Adeele: Ja mis sellest
Ilias: Trooja sõda Stelio Martelli I laul Juba üheksa aastat käib sõda Trooja linna all. Juba üheksa aastat peavad kreeklased ja troojalased omavahel verist võitlust ning ei üks ega teine saa vastase üle otsustavat ülekaalu. Juba üheksa aastat järjest surrakse tapluses. Parajasti on vaherahu, aga kreeklasi sureb ikkagi. Neid tapab saladuslik haigus, mille vastu ei ole mingit rohtu. See on selge märk Zeusi poja Apolloni vihast. Millest niisugune raev? ,,Miks?" küsib kõige tugevam võitlejaist, mürmidoonide kuningas Achilleus. ,,Kalchas, sa oled preester ja ennustaja, seleta, millest see on. Miks kannab Apollon meie peale viha! Millega oleme teda solvanud?" Kreeka vanemate koosoleku üle laskub vaikus, siis aga ütleb Kalchas tõsisel ilmel, kulm kipras: ,,Apollon tahab karistada ühte meie seast, kes peab orjatarina enda käes raevunud jumala soosiku, preester Chrysese tütart Chryseist. Mäletate, Chryes käis siin ja palus
Pöialpoiss ja seitse Lumivalgekest Ühel kesktalve päeval, langes lumehelbeid taevast. Kuningas istus akna all ja hoidis nõela käes mille ta pidi kuningannale viima. Sel hetkel kui ta aknast välja vaatas torkas ta nõelaga sõrme ja veri tilkus põrandale. Kuningas mõtles endamisi: ,,Ma sooviks omale last, kes oleks väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega, nagu eebenipuu." Aasta hiljem sünditaski kuninkanna kuningale poja ja ta oli täpselt selline nagu kuningas ise soovis. Laps oli väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega nagu eebenipuu. Lapsele pandi nimeks Pöialpoiss, kuid kahjuks suri
" ,,See on nii ilus..." ,,Hinge kütkestuma panev, kas pole?" ,,Jah." Õitsemine jõudis lõppstaadiumi, kus valgelillakad õrnad õishelbed lasksid oma südamikust lahti ja kandusid metsahingusega tammede vahele. Nad taassündisid nümfidena, et rõõmustada päeva ja kiigutada ööd laialehistel sõnajalgadel ühe elu lõpp, teise, uue algus. Öö jooksul mitte minutitki und, seisis Elisa tammerõdul ja vaatas roosapõsist koidikut äratamas maailma kaugel metsa taga paistvate mäetippude tagant. Päikest ennast näha veel polnud, kuid oli tunda looduse igatsust soojuse järele. Ka tüdruk igatses oma päikest, kes teadmata suunas kaduma jäi. Ta üritas mõelda, kui kaunis on hommik enne päikesetõusu, kuid silmadega otsis kedagi teist. Viivuks nägi ta sõnajalgadest välja hüppavat noort hirve, kes kellegi eest paaniliselt põgenes. ,,Inimesed
puistas tuisku ja närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Seda teed mööda ei käinud isegi täiearulised inimesed hetkel. Varemetes , kus võisid Kiviveski tondid täna kõige paremini mässata. Niisugune julgus oleks ka kõige parem ise oma surma otsimine olnud. Keegi ei olnud nii kergemeelne. Tammiste veski toas vurasid vokirattad tuuleveskiga võidu. Ketrajate suud olid soiku jäänud, mis voki ees haruldaseks looks kiidetakse. Kes ketrajate otsa vaatas, see arvas vist :,,Kuuekümneaastase eide ja kaheksateistkümne-aastase tütre mõtted ei käi tihti ühte teed." Sõstrasilmilise neiu mõtted libisesid mitme versta kaugusele kihelkonna kiriku ette. Saardaru külas elas Tammiste Miina. Miina mõtted ei olnud Õnnistegija kuju ega orelilaulu ega ka õpetaja jutluse juures, vaid ta tuletas meelde ammust ajast sündinud lugu, mis oleks võinud meelest juba ära ununeda. Aga mine võta kinni. Miina arvas salaja, et vanal
Seitse aastat! Ta ohkas, Maailm oli ta ees lahti, kuid ometi kannatas ta nälga ja janu. Ta oli rikas kui kuningas ja ja pisarad tulid ta silmi, jät-kuks musttuhandeile varem valatuile. magas siiski paljal maal. Päike kõrvetas teda, vihm kallas talle kaela ja jäised tuuled Siis sõudis Maret ühel päeval kõrbenud kätega soldati üle jõe. See needis ja manas panid ta vabisema. Siis oleks Maret tuhande versta tagant tulnud, läbi tule ja vee, et ning küsis lõpuks jõe ja parve ning Mareti nime. Kui ta seda kuulis, tõmbas ta oma kummuli ta üle heita ja teda oma vana kehaga var-jata kui lapsukest kätkis. neegrikäega põuest nahkkukru, ulatas Maretile ja lausus: Oli aga veel suuremaid muresid, mis Mareti südant valul täitsid. "Säh, su poeg saatis!" Ta nägi poega haavatuna, haigena ja suremas
When I saw you liked you, when I liked you I loved you, when I loved you I lost you.. Kui sa oleksid mu pisar, ei nutaks ma iial, hirmust et võiksin su kaotada..(L) Jätke mu süda rahule! Mu süda teeb ületunde ja armastab vaid üht! :) I close my eyes, and all i see is you . (L) Sa oled õhk , mida hingan . Sa oled vesi , mida joon . Sa oled elu , mida elan . :) (L) Kas tead , mis vahe on sinul ja langeval tähel ? Sind nähes on mu soov juba täitunud . :) Tüdruk istus pingil ja küsis poisilt : " No millist armastust on sulle vaja ? " Poiss sosistas : " Sinu oma.. " Kuidas ma saan öelda , et MA ARMASTAN SIND , kui ma armastan sind rohkem , kui sõnad võivad öelda ? Sinu unustan ma siis, kui ma unustan hingamise. :) Varastasid mu südame ja nüüd valitseb mu sees tühjus, mida iial keegi peale sinu täita ei suuda. Armastus on võlur... Ta uimastab, haarab endasse, eraldab. Ta teeb õhu mahedalõhnaliseks, teeb külmusest kire, muudab kõik enda ümber ilusaks .
JÄÄB AJAL ÜHT-TEIST SILUDA. SA TULED - SAABUD ÜLE PIKA AJA TULED SIIS, KUI MA ENAM SIND EI VAJA SA TULED, KUID OSA MINUST ÄRA LÄEB : SEE OSA, MIDA SA EI NÄE SELLES ELUS IIAL ENAM. SA LÄIND JA LÄINUD MINA KA JÄÄND AJAL ÜHT-TEIST SILUDA. 2000-09-25 KOLE MEES TROLLIS SÕITIS KOLE MEES ISTUS TÄPSELT AKNA ALL: KÕVER NINA, VUNTSID EES NAGU RÖÖVLIL OLID TAL LÕUGA KATTIS EILNE HABE PÕSEL PUNAS MISKIT ARM PILK PUHMAS KULMUKAARE ALT AKNAST VÄLJA VAATAS KARM MÕTLESIN, ET MINA OLLA NÕNDA KOLE KÜLL EI TAHAKS PEATUSES MA VÄLJUSIN KA TEMA TULI TROLLIST MAHA SEAL MEHELE SIIS TORMAS SÜLLE 15 16 VÄIKE TÜDRUK, KLEIDIS HALLIS KÄED LÕI KAELA ÜMBER TALLE RÕÕMSALT HÜÜDES: ISSI, KALLIS! EIKEEGI “SEIS! KES SEAL ON?” “EI KEEGI.” VASTASIN. JA MA EI VALETANUD. HUNDID HUNT OSTIS MOTOROLLERI - MÜRAST KAJAS METS JA LAAS
Arvati, et Linda sünnitusel sureb, kuid Uku abiga ta pääseb ja saab poja leina lepituseks. Poeg karjus mitu kuud järjest, eit läks lausujaid otsima, kes nutu vaigistaksid. Poeg lõhkus sängi ja rebis puruks mähkmed, et põrandale pääseda. Varsti roomas, varsti kõndis. Linda imetas poega kolm aastat. Poeg sirgus tugevaks kui tamm, mängis kurnimängu, kurnikivid praeguseni mitmes paigas näha. Poeg pildus lingukive ja kitkus puid koos juurtega maast välja. Nii kasvas poisist noormees, kes oli igati isa vääriline. Lindale tuli palju kosilasi, kuid Linda uuesti mehele ei läinud. Lõpuks hakkas Lindat kiusama Tuuslar, Soome tuuletark. Linda keeldumise peale lubas Tuuslar kätte maksta, kuid Linda ei kartnud tal ju pojad, kes teda kaitsevad. Kosjas käinud mehed aga laidavad maha mõtte leske kosida parem on otsida noorik, kel pole veel meest ja lapsi olnud. 3. LUGU KALEVI POEGADE JAHILKÄIK. LINDA RÖÖVIMINE. KALEVI POEGADE KOJUTULEK.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
