Alkeemia vennad (0)

Alkeemia vennad
Kadunud Ema
Meie lugu toimub maailmas mida valitseb alkeemia. Täpsemalt räägime kahest vennast. Vanema nimi oli Sten ja noorema nimi Sikk .
Nad olid kaotanud oma ema natuke aega tagasi ja isa oli nende juurest lahkunud, kui nad veel noored olid. Praegu valvab nende üle ainult naabrinaine.
Nad olid juba väiksest peast alkeemiat õppinud ja üritasid seda täiustada kogu aeg.
Lõpuks ühel päeval otsustasid nad teha midagi võimatut. Vennad otsustasid oma ema tagasi tuua.
Sten oli just lõpetanud alkeemia ringi joonistamist, mis oli vajalik materjali transformeerumiseks.
’’Ma olen valmis. Kas midagi on valesti?’’
’’Ei.’’
’’Ole Mureta, see on perfektne . Teeme ära.’’
’’Nõus.’’
Selle peale panid vennad käed ringi sisse ja valmistusid alkeemiaks. Ained ringi sees hakkasid transformeeruma. Vennad rõõmustasid.
Alkeemia on teadus, kus üks saab aru aine ülesehitusest, murrab selle maha ja taasehitab selle. Kui kasutatud õigesti siis see võib tavalise seatina kullaks muuta. Kuigi, see on teadus, rakendab see ikkagi looduse põhimõtteid. Sa võid luua midagi teatud massiga ainult millestki sama massiga. See on samaväärne vahetus ja midagi läks vendadel selle põhimõttega valesti.
Naabrid
Vendade naabriteks oli vana naabrinaine ja tema tütretütar kellega vennad lapsepõlve sõbrad on.
Kuuldes plahvatust jooksevad nad majast välja.
’’Mis...mis juhtus?’’
’’Rahune maha Isabell.’’
Samaväärse vahetuse põhimõte ütleb, et midagi saada, pead sa pakkuma vastu midagi sama väärtusega. Võibolla see on õppetund...Et inimesed ei saa kasu millestki midagi ohverdamata.
Vennad
Maja oli suitsu täis ja midagi polnud näha.
’’Sikk, Sikk!’’, kuid Sten nägi ainult Siku riideid.
’’ Pagan , see ei saa juhtuda. Nii ei tohtinud kõik lõppeda.’’. Sten oli põrandal masendunult. See transformeerumine oli talt käe võtnud.
’’Ema?’’ Sten nägi tema ema kätt tõusmas suitsust, kuid kui suits haihtuma hakkas nägi ta, et see polnud ta ema vaid mingi koletis , kes oli suremas. See oli midagi nii ebainimlikku ja jubedat, et ta ei julgenud seda vaadatagi.
Rännakud
’’Mul on kõht tühi.’’ Kaebleb Sten.’’ Kui oleks vähemalt natuke rohtu, ma võiksin selle saiaks muuta ja süüa...Sikk, Sikk, kus sa oled?’’
Järsku võtab mingi maa alt tulev käsi Steni jalast kinni.
’’Aita mind vend.’’
’’Jälle vajusid maa alla ? Kui see jälle juhtub, jätan su maha.’’
’’Aga...’’
’’Mitte mingeid agasid!’’
Mitu aastat on möödunud sellest koledast juhtumisest. Õnnetuses oli Sten kaotanud oma jala ja venna, kuid ohverdades oma käe sai ta Siku tagasi ja ühendas tema hinge oma verega ühe raudrüü külge. Praegu jalutavad vennad kõrbes otsides linna, kus peaks asuma alkeemia kivi mis nende kehad tagasi toob.
Sten on nüüd 15 aastat vana ja Sikk on 14 aastat vana.
santos
Linna nimi oli Santos.
Kohale jõudes oli Sten täiesti jänus ja siis ta märkas purskkaevu.
’’Vesi, see on vesi!’’ Kuid see ei olnud vesi vaid punane vein.
’’Hei.’’üks meestest võttis Stenist kinni.’’Lastele ei ole lubatud kasutada seda kohta.
’’Me ei teadnud , et see veinikaev oli.’’
’’ Vabandust , vabandust. Reisijad nagu teie ei teaks veinikaevust midagi.’’ Nad läksid ühte kõrtsi, kus mees neile juua andis.
’’Santose linn peab üsna rikas olema, et neil veinikaev oleks.’’
’’Jah. See on kõik tänu...Ma juba unustasin.’’ Mees tõmbas köiest ja raadio läks tööle. See ei juhtunud ainult tema kõrtsis vaid igal pool üle linna. Raadio hakkas rääkima.
’’Teile, jumala lastele, kes elavad maa peal, palvetage ja teid päästetakse. Päikesejumal Otel heidab valgust teie peale.
’’Mis see on? Usuline ülekanne?’’
’’Teie kaks olete üsna kummaline paar.’’
Raadio jätkas rääkimist.
’’Nagu Oteli kehastus ja sinu isa...’’
’’Kas te olete tänava esinejad või midagi?’’
’’Kust Pagan said sa selle mõtte!?’’ vihastas Sten.
’’Kui te pole esinejad siis mis mõttega te siia tulite?’’
’’Me otsime midagi, mis selle ülekandega siis on?’’
’’See on isa Orenego.’’
’’Kes see on?’’
’’Sa ei tea päikesejumala Olet esindajat!?’’ karjus mees.
’’Sellepärast ma ksüsisingi.’’
’’Isa Orenego suudab teha imesi.’’ Vastas üks teine mees ning inimesi hakkas kogunema, et rääkida jutte isa Orenegost.
’’See on tänu sellele mehele, et meie linn mis oli hüljatud kõrbesse on saanud nii rikkaks.’’
’’Ta on tõesti hämmastav inimene.’’
’’Jah, see mis ta teeb on ime.’’
’’Mind ei huvita usk.’’pahandas Sten ’’Läheme Sikk.’’
’’ Okei .’’ Püsti tõustes lõi Sikk pea ära ja raadio kukkus maha tükkideks.
’’Mis te tegite härra.’’ Pahandas omanik. ’’See juhtub, kui te olete niimoodi riides .’’
’’Vabandust, ma parandan selle ära.’’ Vastas Sten.
’’Parandad?’’
’’Vabandust.’’ Vastas Sikk, ’’ Vend, ma parandan selle ise ära.’’
’’Okei.’’
Sikk võttis kriidi ja joonistas raadio ümber ringi koos märgistustega.
’’Mis see on?’’
’’See on transformeerumisring.’’
Sikk hoidis oma käsi selle kohal ja väikse pauguga oli raadio täiesti korras ja jätkas rääkimist. Kõik olid imestunud.
’’See oli hämmastav. Sa suudad teha imesid samuti?’’
’’Mida see tähendab?’’
’’Me oleme alkeemikud .’’ Vastas Sikk.
’’Nimi Kireli vennad peaks üsna kuulus olema.’’ Ütles Sten.
’’Alkeemikud?’’ pahandasid inimesed,’’ Nii, et see polnud ime? Ma pole kuulnud mingitest alkeemikutest selles piirkonnas.’’
’’Täismetall alkeemik , Sten Kirel.’’ ütles kõrtsi nurgas oleva kapuutsiga naine. ’’ Te olete üsna tuntud Lõuna linnas. Sa oled tuntud kui geenius alkeemik.’’
Sten muigas, kuid keegi ei pannud teda tähele vaid olid kõik kogunenud Siku ümber.
Nüüd ma saan aru miks sa oled täismetall alkeemik, sest sa kannad seda raudrüüd. Sa oled väga tuntud?’’
’’See ei ole mina.’’ Üritas Sikk selgitada.
’’Kas sa siis mõtled, et see on see väike mehike seal nurgas?’’
’’Kes ütles, et ma väike olen!’’ Vihastas Sten.
Kõrtsi saabus üks tüdruk. ’’ Asjad on üsna elavad täna mis?’’
’’Terekest Roos.’’
’’Ma olen Sikk Kirel.’’ Tutvustas Sikk ennast.
’’Ja mina olen Sten Kirel, täismetall alkeemik ja Siku vanem vend.’’
’’Mis, sa oled vanem vend?’’
Roos oli umbes sama vana, kui vennad. Tal olid roosakad juuksed ja ta oli üsna rõõmsameelne.
’’Roos, kas sul on pakkumised ostetud?’’
’’Jah.’’
’’Kas sa siis saaksid viia need inimesed Oleti kirikusse? Nad otsivad midagi. Äkki nad leiavad mingit juhendit jumalalt.’’
’’Ei me lihtsalt...’’
’’Muidugi. Meil on koht, kus rändajad saavad puhata nii, et palun veetke öö siin.’’
’’Päriselt? Veedame siis öö siin Sikk.’’
Ja isegi, kui Sikule ei meeldinud see mõte eriti, läks ta oma vennaga kaasa.
Jalutades edasi kõnetas Sten oma venda.
’’Sikk, kas me pole seda naist kõrtsist ennem näinud kuskil?’’
’’Jah.’’
’’Kõik on korras, te leiate mis te otsite.’’segas Roos ennast jutu vahele. ’’Pealegi, sa kasvad pikemaks, kui sa palvetad.’’
’’Mis sa ütlesid?’’
’’Vabandust, vabandust.’’
Isa orenego
’’Palvetage ja teie soov täitub. Olgu kõik lapsed õnnistatud nii täna, kui ka homme .’’
Isa Orenego rääkis mikrofoni lugedes raamatut. Tänane saade sai läbi ja ta lükkas mikrofoni välja.
’’Tänan teid raske töö eest isa Orenego.’’ Tänasid alluvad preestrit. ’’ Äitah teie elegantsete sõnade eest.’’
Isa Orenego oli väga uhke ja suuremat sorti mees. Tal oli ilusa kalliskiviga sõrmus sõrmes ja preestri kuub seljas . Juukseid tal ei olnud. Sel hetkel sisenes tuppa Roos.
’’Isa Orenego.’’
’’Ah, see oled sina Roos.’’
’’Kas see oleks korras, kui paar rändurit jaavad siia kirikusse ööseks?’’
’’Muidugi oleks korras. Tundub nagu sa teeniksid jumalat päeviti.’’
’’Jah, ma elan , et teenida Oletit.’’
’’Jumal näeb sinu häid tegusid .’’ Orenego pani oma käed Roosi õlgadele.’’ Aga rohkem aega on vaja, et imesid juhtuks.’’
’’Jah.’’
Roos
Ega Roos tegelikult nii väga rõõmus ei olnud, kui ta paistis . Tema parim sõber oli surnud paar aastat tagasi ja sellepärast oli ta nii pühendunud jumalale , et ta tema sõbra tagasi tooks.
’’Ma olen kuulnud, et tal pole sugulasi ja tema ainuke parim sõber suri õnnetuses. Sellepärast hakkas Roos Orenego õpilaseks.’’ Ütles Sikk Stenile.
’’Ei ole nagu surnud ärkaksid ellu tagasi.’’
’’Ma olen kuulnud, et surnust saab üles ärgata. Nendele kes elavad on kingitud hävitamatu hing. Nendele kes surevad on kingitud ülestõus. Tõend on näidanud ennast läbi jumala imede.’’
’’See tundub nii võlts.’’
Imed
Järgmisel hommikul on kogunenud paljud kiriku ette, et näha isa Orenegot, kes sooritab oma imesid.
Ta hoidis oma käes klaasi mille sees oli liiv ja hetkega muutis ta liiva veiniks. Inimesed olid hämmeldunud. Järgmiseks võttis ta ühe puupalgi mille muutis endast suuremaks vasest kujuks.
’’Mis sa arvad ?’’küsis Sten Sikult.
’’See on kindel, et selle transformeerumise põhjuseks on alkeemia.’’
’’Jah, aga seadused...’’
Roos ilmus kohale.
’’Tere teie kaks. Kuidas teile meeldivad isa Orenego imed?’’
’’See on kindlalt alkeemia. Orenego on lihtsalt petis .’’
Sikk nähes Roosi ilmet, üritas seda parandada.
’’Me pole täiesti kindlad veel ja samas ta ignoreerib mõndasi seadusi.’’
’’Seadusi?’’
’’Alkeemia ei saa luua midagi mitte millestki. See on teaduslik tehnika mis allub looduse seadustele .’’
’’Sa saad luua midagi teatud massiga millestki millel on sama mass. See on sama mõte, kui ma sain ainult luua sama suurusega raadio sellest katkisest raadiost. Ma ei oleks suutnud seda muuta suuremaks raadioks, paberitükiks või puuks.’’
’’Et luua midagi väärtuslikku, peab ohverdama midagi sama väärtusega aga see vanamees ignoreerib seda seadust.’’
’’Nii et see on ime!’’ vihastab Roos.
Samal hetkel oli laval koos isa Orenegoga üks tüdruk kellel oli surnud lind käes. Orenego võttis linnu ja sulges ta oma käte vahele, kui ta käed avas oli lind elus.
’’Kas sa suudad teha sellist imet alkeemiaga?!’’
’’Kui see vaid võimalik oleks.’’
rääkimised
Samal õhtul oli isa Orenego oma ruumis koos ühe teise alluvaga.
’’Kireli vennad. Ma olen kuulnud, et vanem vend sai riikliku alkeemiku tiitli kaheteist aastaselt. Teda kutsutakse ka täismetall alkeemikuks’’
’’See väike laps?’’
’’Ta on sõjaväe koer. Sõjavägi on märganud seda rikast linna ja üritab segada ennast selle asjadesse. Ma pean kaitsema oma rahvast ja linna. Palun mine ja tegele vendadega.’’
’’Jah, ma täidan jumala käsku.’’
Alluv toast lahkunud ilmub välja naine, keda ennem kõrtsis nähti.
’’Ma ei usu, et ta saab sellega üksinda hakkama.’’
’’Mul on veel üks plaan, lihtsalt igaks juhuks.’’
Tõde
Roos palvetas kirikus, kui Sten sisse tuli.
’’Kui sa teenid jumalat ilma küsimusteta, kas siis surnud ärkavad ellu?’’
Roos oli vihane tema peale, kuid ei tahtnud seda näidata. Ta pööras ümber ja naeratas.
’’Jah.’’
Sten võttis välja ühe vihiku oma taskust ja hakkas seda lugema.
’’Vesi, 35 liitrit. Süsinik, 20 kilogrammi. Ammoniaak , 4 liitrit. Lubi , 1,5kilogrammi. Fosfor , 800 grammi. Sool, 250 grammi. Nitroonium, 100 grammi. Väävel, 80 grammi. Fluor, 7,5 grammi. Raud, 5 grammi.
Silikon, 3 grammi ja 15 teist elementi.’’
’’Mis nimekiri see on?’’
’’Need on elemendid, et luua tavalise täiskasvanud inimese keha. Praegune teadus teab niipalju, kuid pole veel edukalt tehiskeha loodud. Teadlased on uurinud, mis on puudu viimase paarisaja aasta jooksul. Ma arvan, et nende töö on tähenduslik, mitte nagu palvetamine ja ootamine. Lihtsalt märkuseks, sa saad osta need ained poest lapse taskurahaga. Inimesi tehakse nii odavalt.’’
Terve see aeg, kui Sten rääkis oli Roos viha kogunud ja nüüd ta plahvatas.
’’Inimesed pole asjad! Kas sa üritad saavutada jumalateotust.’’
’’Alkeemikud on teadlased. See tähendab, et nad ei usu teadmatutesse olemasoludesse nagu jumal. Kas see pole irooniline, et inimesed nagu meie oleme kõige lähemal jumalale?’’
’’Sa pole jumal.’’
’’Päike pole ka jumal. See on lihtsalt tükike kõrget temperatuuri. Kui liiga lähedale satud, saad põletada.
Kogu seda juttu oli Sikk pealt kuulanud nurga tagant. Märkamatta mitte midagi oli keegi talle püstoli kaelale pannud.
’’Ära muretse. Sinu vanem vend ühineb sinuga varsti.’’ See öeldud, lasi mees Sikule otse pähe ja tema kiiver lendas kaugele.
’’Vend Elrik, mis sa teed?’’
’’Need inimesed on jumala vaenlased. See on jumala tahtmine.’’ Ja ta sihtis püstoli Steni poole. Ennem kui ta jõudis vajutada , üllatas teda hääl mis ta selja tagant tuli. Sikk oli püsti tõusnud.
’’See üllatas mind.’’ Sikk lihtsalt seisis seal peata. Tühi raudruu ja mitte midagi muud. Elrik taganes, kuid Sten ei maganud seda võimalust maha. Ta võttis Siku kiivri maast ja virutas selle vastu mehe pead. Elrik kukkus ja Sikk võttis oma pea tagasi. Sellel ajal oli aga Roos täielikus šokis.
’’Mis toimub!? Ta pea...’’
’’Pole palju selgitada. Niimoodi see on.’’
’’Midagi pole sees.’’
’’See on karistus selle eest, et me sisenesime kuhu ükski inimene ei tohiks siseneda. Minu venda ja mind karistati.’’
’’Ei!’’ ja Roos pistis jooksu kiriku sisemusse mõeldes nähtud peale. ’’ See on tõsi, nagu isa Orenego ütles, nad on jumala vaenlased.’’
Sten ja Sikk jälitasid Roosi kiriku alla, kus nad ta silmist kaotasid.
’’Ma pole kunagi sellest kohast midagi kuulnud.’’
Ümberringi oli pime, kuid nad märkasid kedagi kaugemal. See oli Roos. Tuled süttisid ja tema kõrvale tuli isa Orenego.
’’Äitah, et nad siia tõid Roos. Riiklik alkeemik, mis? Ma teadsin , et sa jõuad lõpuks siia.’’
’’Sellepärast et sa petad oma uskujaid või sellepärast, et sul on tarkade kivi?’’
’’Kas sa räägid sellest?’’ Orenego tõstis oma käe ülesse ja viitas oma sõrmusele.
’’On ainult üks vastus transformeerumisele mis eirab võrdse vahetuse seadusi ja ei vaja transformeerumisringi.’’
’’Õige. On öeldud, et see ilmneb ainult legendides.’’
’’Olen otsinud seda üsna kaua. Ma ütlen seda otse, anna üle tarkade kivi ja ma ei ütle midagi linnarahvale.’’
’’Sa tahad seda mult ära võtta? Kui ma kaotan oma imed siis mis juhtub selle linnaga? Mis sa mõtled Roos?’’
’’Roos, ta on lihtsalt tavaline kelm.’’
’’Ma taaselustasin selle linna kodusõja ajal, kui see oli hävingu ääre peal. Ma tegin vett, muutsin selle veiniks, lõin maju ja isegi andsin inimestele raha. Ma olen jumala taaskehastunu. Kas sa üritada selle linnaelanikelt jumala ära võtta. Kas sõjaväe otsus on nii täielik.’’
’’Mind ei huvita mingid sõjaväe käsud.’’
’’Mis?’’
’’Me vajame seda!’’
’’Miks!’’ karjatas Roos,’’Sa ikka veel tahad seda isegi, kui see võtab kogu linna lootuse ?’’
’’Nüüdsiis, vaatame tarkade kivi võimu.’’ Ja ühe käeliigutusega muutis preester maa liivaks. ’’ See armor paneb su üsna halba olukorda mis ja sa ei saa transformeerumisringi liiva peale teha.’’ Orenego vajutas ühele kivile enda taha mis vabastas ruumi nurgas olevad puuri . Välja ilmus mingi looma segu, lõvi keha ja ussi saba. Täielik väärakas.
’’Sa sünteseerisid loomi oma tarkade kiviga?’’
’’Õigus. See on kimäär.’’
’’Seda on üsna raske käsitseda paljakäsi.’’ Seda öelnud lõi Sten oma käed kokku ja tõmbas maast välja pistoda .
’’Mis. Ta transformeerus ilma transformeerumisringita?
Sten oli lõvi paari laksuga maha löönud, kuid preester ei andnud alla. Ta viskas linnu oma õlalt Steni poole ja muutis selle suurust kümme korda suuremaks. Seekord pistoda Steni ei aidanud, sest lind murdis selle jalgadega pooleks ja võttis tema jalast kinni. Sten karjatas millest preester mõnu tundis.
’’Kuidas sulle see meeldib?’’
’’Pole paha.’’ Sten tõmbas oma jala linnu jalgade vahelt. Enne kui linnuke märgatagi jõudis virutas Sten talle tugevalt näkku ja see kukkus kärtsatades maha.
Preester oli hämmeldunud, kuid Sten ei märganud, et lõvi talle peale hüppab. See oli liiga hilja , et märgatagi,sest lõvi juba võttis tast kinni. Orenego naeratas rõõmust, kuid see ei kestnud kaua. Lõvi ei suutnud teda hammustada. Sten ei oodanudki ja loom oli niuksudes maas.
’’Võimatu. Tema jalga ei suutnud küünised puruks rebida ja tema kätt ei suutnud lõvi katki hammustada? Kas sa oled...’’
’’Jah, see on nii. Roos, vaata hoolikalt. Nii juhtub inimesega kes üritab inimest transmuteerida jumala territooriumil.’’ Sten tõmbas oma keebi seljast ja välja ilmusid tema mehhaaniline jalg ja käsi.
’’Sa üritasid inimest transmuteerida? Sa rikkusid kõige keelatumat seadust. Sinu keha viidi teisele poole, sellepärast on sinu nimi täismetall alkeemik.