MUST KASS Ma ei looda ega palugi, et keegi usuks seda kõige pöörasemat, aga kummatigi lihtsat lugu, mida kavatsen kirja panna. Oleksin tõesti hull, kui loodaksin seda juhtumi puhul, kus mu oma meeleorganid kuuldut-nähtut keelduvad tunnistamast. Ometi – hull ma ei ole – ja päris kindlasti ei näe ma ka und. Aga homme ma suren ning täna tahan vabastada oma hinge sellest koormast. Mu otsene eesmärk on esitada maailmale selgelt, lühidalt ja ilma seletusteta rida igapäevaseid juhtumeid. Oma tagajärgedega on need juhtumid mind kohutanud – piinanud – hävitanud. Aga ma ei püüagi neid tõlgendada. Minule pole nad tähendanud midagi peale jubeduse – paljudele ei paista nad mitte niivõrd kohutavate, kuivõrd eriskummalistena. Tulevikus võib-olla leidub tark inimene, kes taandab mu pettekujutelma argitõeks – minust rahulikum, loogilisem ja mitte nii kergesti erutuv inimene, kes näeb asjaoludes, millest mina aukartusega nii üksikasjalikult jutustan, ...
Nicolas Lotman Lühijutt Erik seiskus ja vaatas ringi. Tema ümber oli imeilus loodus linnud säutsusid, kauguses siristasid rohutirtsud, nende kõrval vulises oja ning lehtede vahel krabistas orav. Erik mõtles, kas ta naise mälu kunagi taastub, sest kolmandik matka oli läbi, kuid edusamme polnud veel tekkinud. Sel hetkel jõudis tema imeilus Adrienne koos Spenceriga talle järele. Spencer vudis Eriku juurde ja haugatas sõbralikult just nagu tervitaks. Spencer oli väike ja heasüdamlik kastanpruuni karvaga krants. Ta ei olnud enam kutsikas, kuid elujõudu oli veel kõvasti. Ka Adrienne'il olid kastanpruunid juuksed, ta silmad olid hallikasrohelised ning keskpäevane päikesevalgus muutis ta veel kaunimaks. ,,Kas peatume siin või lähme edasi? Kaardi järgi peaks varsti tulema üks lagendik," lausus Erik. Adrienne mõtles korra ...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
