Murdmaasuusatamine (0)

„ Murdmaasuusatamine “
Referaat
Pärnu 2010
Sisukord
Sissejuhatus 3
Ajalugu 4
Varustus 5
Eesti suusatajad 6
Suusatamise stiilid 7
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 9
Sissejuhatus
Suusasport on aastakümnete jooksul kujunenud enam harrastatavaks spordialaks. Huvi selle haarava, tervistava ning kõigile kättesaadava spordiala vastu aina kasvab (1974: 5). Selles referaadis tuleb juttu suusatamise ajaloost, suusatamise varustusest ja miks suusatamine on kasulik. Suusatamine on väga hea spordiala tervele kehale, treeningutest võtab osa 90% lihastest ning see on sobilik ka vanadele ja ülekaalulistele inimestele. Suusatamises peetakse võistlusi. Selles referaadis on juttu ka suusatamises kasutatavatest erinevatest stiilidest.
Ajalugu
Suusad olid Euraasia põhjarahvaste kasutusel juba nooremal kiviajal. Need on arenenud lumeräätsadest, laiadest punutud taldadest, millega käidi lumes . Suusatalla alla liimiti põdranahk, mis libises pärikarva hästi edasi, aga vastukarva tagasi ei libisenud. Hoogu anti ühe kepiga, et teine käsi oleks vaba relva, jahisaagi vm. kandmiseks. Tänapäeval on suusatamine eelkõige sport .
Esimesed murdmaasuusatamise võistlused peeti 1767 Norras Kristianias (praegune Oslo).
Murdmaasuusatamine on taliolümpiamängude kavva kuulunud 1924. aastast. Esimestel mängudel võistlesid mehed 18 ja 50 km distantsil . 1936 lisandus olümpiaprogrammi 4×10 km teatesuusatamine.
1952 võistlesid murdmaasuusatamises esimest korda naised (10 km distantsil). 1956 asendati meeste 18 km distants 15 km distantsiga ning võeti kavva naiste 3×5 km teatesuusatamine. 1964 lisandus naiste 5 km distants ning 1976 suurendati teatenaiskonda 1 liikme võrra. 1984. aastast võisteldakse ka naiste 20 km distantsil. Igal individuaalalal võib olümpiamängudel ühest riigist võistelda 4 sportlast ning teatesuusatamises 1 võistkond. Rahvusvahelise Suusaföderatsiooni poolt 1925 korraldatud suusavõistlused meestele nimetati 1937 tagantjärele maailmameistrivõistlusteks. Naised võistlevad murdmaasuusatamises maailmameistrivõistlustel 1954. aastast. Kuni 1980-ndate aastateni tunti ainukese sõidustiilina klassikalist suusasammu. Üks esimesi, kes hakkas kasutama uisusammu, oli ameeriklane Bill Koch , 1980-ndate alguses. Eraldi sõiduviisina sai uisusamm eluõiguse MM-l 1987 ja taliolümpiamängudel 1988. See tähendab, et osa distantse sõidetakse klassikalises , osa vabastiilis. Teatesuusatamistes näiteks sõidetakse kaks esimest etappi klassikalises ja kaks viimast vabastiilis. Eestis hakati sportlikku suusatamist laialdasemalt harrastama alles pärast Esimest maailmasõda. Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921 Tartus Emajõe jääl, distants oli 25 km. 1923 selgitati Viljandi järvel 3 km distantsil esimene Eesti meister naissuusatajate hulgas. Murdmaal hakati meistrivõistlusi korraldama 1929. 1938 võtsid Eesti sportlased Lahtis (Soome) osa MM-võistlustest, kuid tulemused olid tagasihoidlikud. Esimese suusatajana Eestist osales taliolümpiamängudel Vello Kaaristo (Krassikov) 1936, kes tuli 18 km distantsil 30. ning suusamaratonis 23. (Vikipeedia – Murdmaasuusatamine – 13.04.2010)
Varustus
Nagu kõikjal on ka suusavarustusel lõputu ja kiire areng. Eriti suuri muutusi tõi endaga kaasa viimased aastakümned, kus plast asus välja tõrjuma traditsioonilisi materjale, nagu puit, roog ja nahk. Peamisteks arengu põhjusteks on olnud ühelt poolt tippvõistlejate soov saada üha kergemat ja sobivamat varustust (millega võita konkurente), teisalt varustusfirmade konkurents. Varustuse hinna kujunemise üldreegliks on: mida kergem, seda kallim. Paljudel juhtudel saavutatakse kergus vastupidavuse arvel. Loomulik on, et varustuse kvaliteet vastaks suusataja tasemele (1984: 4).
Klassikalise ja vabastiili sõitmiseks tarvitatakse parimate tulemuste saavutamiseks eri omadustega suuski. Uisusuusk on lühem ja jäigem kui klassikalise sammu sõitmiseks mõeldud suusk . Klassikalise sammu sõitmise puhul määritakse suusa keskosale pidamismääret ja muule osale libisemismääret, uisusammu sõitmiseks määritakse libisemist tervele suusale.
Suusakepid on klassikalise sammu sõitmisel lühemad kui uisusammu sõitmisel, mida sõidetakse peamiselt paaristõugetega ja seetõttu kasutatakse ka märksa pikemaid keppe.
Suusasaapad on klassikalise sammu sõitmiseks madalamad ja lubavad kanna-pöialiigesel rohkem liikuda kui uisusammu sõitmiseks tarvitavate saabaste puhul, mis toetavad liigest tugevalt külje pealt. Suusavahetusega sõidu puhul tarvitatakse universaalsaapaid (Vikipeedia – Murdmaasuusatamine – 13.04.2010).
Eesti suusatajad
KRISTINA ŠMIGUN – VÄHI
Kristina Šmigun – Vähi (sündinud 23. veebruaril 1977 Tartus) on eesti suusasportlane, kes kuulub maailma tippu naiste murdmaasuusatamises. Ta on kahekordne juunioride , ühekordne täiskasvanute maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja.
2006. aastal omistas Rahvusvaheline Olümpiakomitee Kristinale Sportstari aunimetuse. Autasu üleandmisgala toimus ROKi peakorteris Lausanne ’is ning seda kandis üle Eurospordi telekanal.
Kristina treener on tema isa Anatoli Šmigun (Suusaliit – 12.04.2010).
ANDRUS VEERPALU
Andrus Veerpalu (sündis 8. veebruaril 1971 Pärnumaal) on eesti suusasportlane, maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja. Veerpalu on Eesti kõigi aegade edukaim sportlane olümpiamängudel, olles võitnud kokku 3 medalit (Suusaliit – 12.04.2010).
Andrus Veerpalu treener on Mati Alaver.
JAAK MAE
Jaak Mae (sündinud 25. veebruaril 1972) on eesti murdmaasuusataja, tema treener on Mati Alaver (Suusaliit - 12.04.2010).
Suusatamise stiilid
Klassikaline sõidustiil
Klassikaline sõidustiil oli murdmaasuusatamise puhul ainsaks stiiliks kuni 1980-ndate aastateni. Klassikalise sõidustiili puhul eristatakse diagonaal - või vahelduvsammu, käär- või mäkketõusu sammu (vahelduvtõukeline sõiduviis), paaristõukeid ja vahesammuga paaristõukeid (paaristõukeline sõiduviis).
Klassikaline sõidustiil sobib sõitmiseks paksus lumes ja ettetehtud raja puhul.
Uisu- ehk vabastiil
Uisustiili sõitmine eeldab suhteliselt tihke lumekihi olemasolu ja laia rada. (Suusaliit – 12.04.2010).
Kokkuvõte
Esimesed murdmaasuusatamise võistlused peeti 1767 Norras Kristianias (praegune Oslo).
Suusatamine on traditsiooniline viis liikumiseks lume vms libiseva kattega pinnasel . Suusatamiseks tarvitatakse sidemete abil jalgade külge kinnitatud lamedapõhjalisi abivahendeid, mida nimetatakse suuskadeks. Liikumise hõlbustamiseks ja tasakaalu hoidmiseks kasutatakse suusakeppe. Suusatamine on harrastus - ja võistlusspordi ala.
Suusatamine on parim vastupidavusala talvisel ajal. Suusatamine tugevdab südant ja vereringet, hingamist, ainevahetust. Vähe on spordialasid, kus üheaegselt koormatud ligi 90 % lihaseid. Kuigi liikumine on sarnane käimisele ja jooksmisele, on koormus liigestele, kõõlustele ja sidemetele märksa väiksem. Seetõttu on suusatamine sobiv spordiala ka ülekaalulistele. Suusatamine parandab koordinatsiooni, tugevdab rinna- ja õlavöötme lihaseid, parandab jalgade jõuvastupidavust ja suurendab organismi põhivastupidavust. Suusatamine on hea lisaspordiala ka teiste alade harrastajatele.
Suusad peaksid olema kallid ning algajatele sobivad lühemad suusad. Suuski tuleb ka määrida et paremini libiseda. Suusasaapad peaksid olema pigem suured kui väikesed, sest muidu hakkab jalg külmetama. Suusakeppide pikkus sõltub stiilist, ja samuti ka suuskade pikkus. Haigena ei tohiks suusatama minna. Suusatamine on väga kasulik spordiala mida saab talvel lumega harrastada.
(Vikipeedia – Suusatamine – 11.04.2010)
Kasutatud kirjandus

Kivistik , A. Suusatama (1984). Minevikust tänapäevani. Tallinn: „Eesti Raamat”.

Männiste, A., Pärtelpoeg, I. (1974). Suusatamine Tallinn: „Eesti Raamat”.

Vikipeedia – Murdmaasuusatamine [ http://et.wikipedia.org/wiki/Murdmaasuusatamine ]

Vikipeedia – Suusatamine [ http://et.wikipedia.org/wiki/Suusatamine ]

Suusaliit [ http://www.suusaliit.ee/ ]
9