Mis paneb vere soontes liikuma? (0)

-Mis paneb vere soontes liikuma-
Võtame kõigepelat vererõhu.
-Vererõhk ja selle mõõtmine-
Vererõhk on rõhk,mida veri avaldub veresoonte seintele . Veresooned avaldavad südame väljapumbatavale verele takistust, mistõttu avaldatakse veresoonte seintele rõhku, mida nimetatakse vererõhuks. See on kõrgeim suurtes arterites , madalaim aga õõnesveenides (allpool atmosfääri rõhku). Süstoli momendil on rõhk arterites kõrgem kui diastoli ajal. Kõrgeimat rõhku nimetatakse süstoolseks ehk maksimaalseks, madalaimat diastoolseks ehk minimaalseks. Vererõhu mõõtmine toimub manomeetriga ühendatud spetsiaalse manseti abil õlavarre arteri kinnipigistamisel verevoolu seiskumiseni. Viimast tähistab kuulatlemisel heli katkemine (see tekib vere voolamisel läbi kokkusurutud arteri). Seejärel mansetti lõdvendatakse ja fikseeritakse manomeetril moment, mil heli taastub ( manomeeter näitab süstoolset vererõhku). Edasisel lõdvendamisel heli kaob, sel momendil fikseeritakse diastoolne vererõhk (veri läbib arterit ka diastoli ajal).
- Arterid , Veenid , Kapillaarid -
-Arteritest-
on tihke ehitusega elastsed ja paksud torukesed, mille sein koosneb kolmest kihist ehk kestast. Nende ülesandeks on kopsudest saabunud hapnikurikka vere juhtimine kõigisse kehaosadesse. Suurimaks arteriks on südame vasakust vatsakesest alguse saav aort, mille ülaosast (nn aordikaarest) lähtub kolm suurt peasse ja kätesse suunduvat arterit ning kaks südant verega varustavat pärgarterit, alaosast (rinna- ja kõhuaort) aga rindkeret ja alakeha verega varustavad arterid. Arterid hargnevad peenemateks arterioolideks, need omakorda kapillaarideks. üepinge ja ebaõige toitumise tõttu võib arterite sisepindadele ladestuda kaltsiumisooli, mis muudavad arterid jäigemaks ja kitsamaks, halvendades nõnda organismi verevarustust. Seda protsessi nimetatakse ateroskleroosiks. Lõpptulemusena võivad arterid rebeneda või ummistuda seintelt lahtipääsenud trombidega, mis põhjustab verevarustuseta jäänud kehapiirkonna kudede kärbumise. Kui see protsess leiab aset südamelihases, on tegemist infarktiga. See võib põhjustada südame seiskumise ja surma.
-Veenidest-
Veenid on suurema läbimõõduga, ent õhukeste lõtvade sidekoeliste seintega. Enamasti kulgevad nad arteritega rööbiti, mistõttu vere laineline liikumine artereis aitab kaasa vastassuunalisele liikumisele veenides. Nad jagunevad kopsuveenideks, südameveenideks ning ülemise ja alumise õõnesveeni süsteemiks. Nende ülesandeks on kehas süsihappegaasiga küllastunud vere (õõnesveenide süsteemid) ja kopsudes hapnikuga küllastunud vere (kopsuveenid) toomine südamesse. Veenides toimub vere liikumine umbes kaks korda aeglasemalt kui arterites, seda nii veenide suurema mahutavuse kui ka kauguse tõttu vasakust vatsakesest. Liikumine kiireneb lihastöö korral ( veenulid surutakse kokku). Kopsuveenid ( kummalgi pool kaks) väljuvad kopsuväratist ja viivad hapnikurikka vere südame vasakusse kotta.
Südameveenid viivad südames süsihappegaasiga küllastunud (venoosse) vere südame paremasse kotta. Ülemine õõnesveen, millesse suubuvad veenid peast , ülajäsemeist ja rinnakorvist, suubub südame paremasse kotta ülevalt, jämedam alumine õõnesveen, kuhu kogutakse veri kõhu, vaagna ja alajäsemete piirkonnast , aga samasse altpoolt. 
Peenikesi, kapillaaridest alguse saavaid veene nimetatakse veenuliteks. Veri liigub alt üles suunduvates veenides poolkuukujuliste klappide abil, mis takistavad selle tagasivalgumist. Liikumist gravitatsioonijõule vastupidi võimaldab sissehingamisel rindkeres ja ka õõnesveenides tekkiv hõrendus, mis suureneb kodade diastoli ajal. Sealjuures on tähtis ka veenide toonus (tagatakse veeniseina silelihaste kokkutõmbel.
Kõrge vererõhu või pikaajalise seismisega seotud töö korral võivad veenid välja venida – tekivad veenilaiendid , mis võivad muutuda põletikuliseks. 
-Kappillaaridest-
on peenikesed, üksteisega võrgustikuna seotud torukesed kudedes. Nende läbimõõt on alla 0.02 mm, mistõttu vere liikumine on seal kõige aeglasem . Vere juurdepääs kapillaaridele on reguleeritav nende läbimõõdu muutmise (veresoontesse ulatuvate närvijätkete mõjutusel kokkutõmbuvate või lõdvenevate lihasrakkude abil) ning arterioolidest veenulitesse viivate “otseteede” avamise ja sulgemise abil. See on oluline vältimaks vere liigset kuumenemist ja jahtumist (väga kuuma või külma väliskeskkonna ja palaviku korral). Kapillaari sein koosneb vaid ühest rakukihist, moodustades biomembraani, mille kaudu toimub ainevahetus vere ja koerakkude vahel. Elundi puhkeolekus on osa kapillaare tühjad. Elundi aktiivse töö korral täituvad aga kõik kapillaarid verega, tagades nii piisava varustatuse vajalike toitainete ja hapnikuga ning jääkainete ärajuhtimise. Ainuüksi inimese lihaskoe kapillaaride kogupikkus on umbes 100 000 km. 
 
-Huvitavaid fakte ja veel ajaloost-
1492 - esimene dokumenteeritud vereülekanne tehti paavst Innocentius VIII-le. Juhtunus võib kahelda, sest vereringet polnud veel avastatud.
* 1616 - anatoom William Harvey kirjeldas inimese vereringet ning avaldas oma uuringute tulemused 1628. aastal.
* 1667 - filosoof ja matemaatik Jean Denis ühendas lamba unearteri 15-aastase noormehe küünarveeniga ning kandis üle üheksa untsi verd. Vereülekande ajal tundis noormees tugevat kuumust mööda käsivart, kuid ta nägu muutus selgemaks ning sinna ilmus naeratus. Vereülekande põhjuseks oli kaua kestnud palavik ja korduv aadrilaskmine.
* 1667 - Jean Denis ühendas vasika reiearteri 34-aastase mehe küünarveeniga ning kandis üle viis-kuus untsi verd.
Vereülekande ajal tundis mees tugevat kuumust käsivarres ning valu neerude piirkonnas ja rinnaku taga.
Järgmisel päeval tekkis ninaverejooks, uriin oli muutunud tumedaks, veriseks. See on tüüpiline sobimatu vereülekande kirjeldus.
Vereülekandekatsetused katkesid 150 aastaks.
* 1818 - Londoni füsioloogiaprofessor James Blundell tegi esimese eduka vereülekande. Ta oli veendunud, et verd võib üle kanda ainult sama liigi piires. Ka sai ta pärast ebaõnnestumisi aru, et iga veri igaühele ei sobi.
* 1900 - Austria arst Karl Landsteiner näitas, et segades ühe inimese vereseerumit teise inimese punalibledega, kleepuvad need kokku - nii avastas ta veregrupid.
* 1914-1915 - Hustin (Belgia), Agote (Argentina) ja Lewinsohn (USA) tegid üksteisest sõltumatutena ettepaneku kasutada vere hüübimise takistamiseks sidrunhappesoolasid.
* 1939 - avastati uus veregruppide süsteem, reesussüsteem (Rh).