Arterid, kapillaarid ja veenid (1)

Arterid ehk tuiksooned

Arterid on veresooned , mille ülesandeks on hapnikurikka vere kandmine südamest kudedesse. Jämedaim arter – aort ehk tuiksoon saab alguse südame vasakust vatsakesest. Viimase kokkutõmbel paisatakse aorti keskmiselt 50 – 60 cm³ kopsudes hapnikuga küllastatud verd. Aordi ülaosast (nn aordikaarest) lähtub kolm suurt peasse ja kätesse suunduvat arterit ning kaks südant verega varustavat pärgarterit, alaosast (rinna- ja kõhuaort) aga rindkeret ja alakeha verega varustavad arterid. Aordi seintes paiknevad erilised närvirakud – baroretseptorid – osalevad vererõhu regulatsioonis, andes infot piklikajju.
Pea ja aju verevarustuse tagavad kummalgi küljel kulgevad unearterid. Kummagi rangluuarteri üks haru viib koljuõõnde, teine (õlavarrearter) aga vastavasse ülajäsemesse. Jalgadesse jõuab veri reiearterite ja sääreluuarterite kaudu.
Arterite seinad on paksud ja elastsed, neis on paks lihaskiht . See on vajalik, kuna iga südame kokkutõmbega paisatakse arteritesse suure rõhu all verd. Oma elastsuse tõttu saavad arterid survet taluda ja venida, ühtlustades nõnda vere liikumist. Silelihasrakkude kaudu (paiknevad arteriseina keskmises kihis) on aju poolt reguleeritav arterite läbimõõt ja seeläbi ka vererõhk.
Arteris paneb vere liikuma südame kokkutõmbe surve. Veri liigub suurema rõhuga piirkonnast väiksema rõhuga piirkonda (ehk piki arterit kindlas suunas – südamest eemale). Rõhulaine levimist arteris (pärast südame vatsakeste kokkutõmmet) tunnetame pulsina (see on kõige paremini tajutav keha piirkondades, kus arterid on kehapinna lähedal, näiteks randmel ). Kahe kokkutõmbe vahel tõmbub arter jälle kokku, surudes verd edasi, südamest kaugemale. Südamest eemaldudes arterid üha jagunevad, muutudes järjest peenemateks. Kõige peenemaid artereid nimetatakse arterioolideks. Need hargnevad juba peenteks juussoonteks ehk kapillaarideks , mis oma õhukese ühekihilise seina tõttu võimaldavad gaasi- ja ainevahetust vere ja kudede vahel.
Kopsuarteriteks nimetatakse jämedaid veresooni, mis viivad süsihappegaasirikka ( venoosse ) vere südamest kopsudesse.
Ülepinge ja ebaõige toitumise tõttu võib arterite sisepindadele ladestuda kaltsiumisooli, mis muudavad arterid jäigemaks ja kitsamaks, halvendades nõnda organismi verevarustust. Seda protsessi nimetatakse arteroskleroosiks.

Kapillaarid ehk juussooned

Kapillaarid ehk juussooned on peenikesed, üksteisega võrgustikuna seotud torukesed kudedes. Kapillaare leidub tihedamalt intensiivse ainevahetusega kudedes, näiteks südamelihases kaks korda rohkem kui skeletilihases. Nad ühendavad artereid veenidega. Juussoone läbimõõt on alla 0.02 mm, keskmine pikkus aga 0,5 mm, mistõttu vere liikumine on seal väga aeglane (keskmiselt 0,3 – 0,5 mm/sek).
Vere juurdepääs kapillaaridele on reguleeritav nende läbimõõdu muutmise (veresoontesse ulatuvate närvijätkete mõjutusel kokkutõmbuvate või lõdvenevate lihasrakkude abil) ning arterioolidest veenulitesse viivate “otseteede” avamise ja sulgemise abil. See on oluline vältimaks vere liigset kuumenemist ja jahtumist (väga kuuma või külma väliskeskkonna ja palaviku korral).
Kapillaari seinas ei ole lihaskude. See koosneb vaid ühest rakukihist, moodustades poolläbilaskva biomembraani, mille kaudu toimub ainevahetus vere ja koerakkude vahel. See protsess leiab aset, kuna kahel pool kapillaari seina olevad vee- ja teiste ainete hulgad püüavad tasakaalustuda. Koevedelikus on vähem hapnikku, ent rohkem süsihappegaasi ja muid jääkaineid kui veres. Seetõttu antakse läbi kapillaari seina verre liigne süsihappegaas ja muud jääkained ( piimhape , kusiaine jt), vastu aga saavad koed hapnikku ja toitaineid (glükoosi, aminohappeid jt). Kapillaaride kaudu jõuavad rakkudesse ka nende talitlust reguleerivad hormoonid.
Veri voolab kapillaaris rõhu erinevuse tõttu juussoone arteripoolse ja veenipoolse otsa vahel.
Elundi puhkeolekus on osa kapillaare (lihase puhul 60%) tühjad. Elundi aktiivse töö korral täituvad aga kõik kapillaarid verega, tagades nii organi parema varustatuse verega ja selle kaudu vajalike toitainete ning hapnikuga ja ka jääkainete ärajuhtimise. Selle protsessi käigus võib vere maht näiteks lihases suureneda kuni 20 korda.
Ainuüksi inimese lihaskoe kapillaaride kogupikkus on umbes 100 000 km.

Veenid ehk tõmbsooned

Veenid on veresooned, mille ülesandeks on vere viimine vere viimine kudedest tagasi südamesse. Nad jagunevad kopsuveenideks, südameveenideks ning ülemise ja alumise õõnesveeni süsteemiks. Südameveenid viivad südames süsihappegaasiga küllastunud (venoosse) vere südame paremasse kotta. Ülemine õõnesveen, millesse suubuvad veenid peast, ülajäsemeist ja rinnakorvist, suubub südame paremasse kotta ülevalt, jämedam alumine õõnesveen, kuhu kogutakse veri kõhu, vaagna ja alajäsemete piirkonnast, aga samasse altpoolt.
Veenide seinad on pehmed ja suhteliselt õhukesed. Ristipidi läbilõigatult langeb veen kokku. Nende lihaskiht on õhem kui arteritel. Silelihasrakud paiknevad veeniseina keskmises rakukihis. Nende abil toimub veenisisese rõhu säilitamine, mis on vajalik vere voolamiseks.
Veenides panevad vere liikuma peamiselt keha lihaste kokkutõmbed. Enamasti kulgevad nad arteritega rööbiti (sageli kaasneb ühe arteriga kaks veeni), mistõttu vere laineline liikumine artereis aitab kaasa vastassuunalisele liikumisele veenides. Veenid asuvad seetõttu peamiselt jäsemete pinna lähedal naha all (arterid paiknevad tavaliselt sügavamal). Vere liikumist veenides soodustab ka sissehingamisel suurtes õõnesveenides tekkiv hõrendus (osaline vaakum ), mistõttu veri imetakse veene mööda ülespoole.
Veenid on tihti omavahel põigiti liitunud, moodustades venoospõimikuid (nt koljus).
Veri liigub alt üles suunduvates veenides poolkuukujuliste klappide abil, mis takistavad selle tagasivalgumist. Klappe leidub eriti väiksema veeni suubumiskohal suuremasse. Veenides toimub vere liikumine umbes kaks korda aeglasemalt kui arterites , seda nii veenide suurema mahutavuse kui ka kauguse tõttu vasakust vatsakesest.
Veenide arv ja maht on kaks korda suurem kui arteritel. Keha äärealade veenid on muuhulgas ka oluliseks vere depooks (säilituskohaks).
Kõrge vererõhu või pikaajalise seismisega seotud töö korral võivad veenide seinad välja venida – tekivad veenilaiendid , mis võivad muutuda põletikuliseks. Veenilaiendeid võib põhjustada ka madal vererõhk