Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
armees, mindi, soomepoisid, valikud, relvajõududes, kodanikke, laskurkorpus, kogetu, omavalitsus, ringkonnad, diviis, sõdureid, ulatuslikum, tegelev, kolonel, kodumaalemaailmasõjas??? Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mobiliseerimine oli ebaseaduslik, ehkki rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Pärast mõistmist leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku odeoloogia eest sõdima. Erandiks olid 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid. Hävituspataljonide ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said kurikuulsaks oma metsikustega. Üldjuhul koosnesid hävituspataljonid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta
sunnitöölaagrite omaga: mehi kasutati rasketel töödel, toitlustamine, varustamine ja arstiabi olid allpool arvestust. Iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri 1941/42. 5 aasta talvel ülekurnatuse või haiguse tagajärjel. Surmast tööpataljonides päsätis mobiliseerituid Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. Selle alusel moodustati 1942. aasta sügiseks 8. Eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest ja 90% oli neist eestlased. Aastavahetuse sõjas hukkus või sai haavata pool korpusest ja 2000 meest andsid end taas sakslaste kätte vangi. Seetõttu viidi korpus tagalasse ning toodi uuesti rindele 1944. aastal. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil eestlastest vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikult mingi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetud eest
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punaarmee ridades. Punaarmeesse sattusid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, sest vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. 1941.-l aastal loodud hävituspataljonide eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsiooni võimudega koostööd teinud inimestest, üksust täiendati tihti sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Kokkupõrgetes Saksa regulaarvägedega
suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte. Umbes 32 000 meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati
suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte. Umbes 32 000 meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati
mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Mobiliseeriti 1905-1922 aastatel sündinud mehed. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Eelkõige mindi väkke soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. Pealegi oli SS omandanud halva maine kui repressioonide teostaja okupeeritud maades. Seetõttu pidi Suur-Saksamaa asendama SS-iga liitumise osaliste sundmobilisatsioonidega. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti omavalitsus 31
aasta lahingutes ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes järk-järgult üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kui selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas. Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punarmee rindades. Kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike, siis eestlastel polnud Teises maailmasõjas eriti valikuid. Neid sunniti sõdima Saksa ja Punaarmees. Soome armees oli eestlased vabatahtlikult ja paljud põgenesid. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati
Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt. Sõjaväekohuslaste tegevteenistusse kutsumine oli ebaseaduslik. Rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke. Kuigi oli see keelatud, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Punaarmee juhtkond ei söandanud kasutada Eesti sõdureid kodumaal, vaid viis kogu 22. territoriaalse laskurkorpuse juulis 1941 Venemaale. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi vaid Põhja-Eestist. Umbes 32000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse.
Tööpataljon sarnanes suuresti koonduslaagritega, kus pidi tegema ränka tööd, kuid eluolu oli alla igasugust arvestust. Surmast tööpataljonides päästis otsus luua uued Eesti rahvusväeosad. 1942. Aasta sügiseks moodustati 8. Eesti laskurkorpus. Viimased lahingud pidasid eestlased punaarmee ridades 1945. Aastal Kuramaal. Saksa armee ridades oli esialgu ka suur hulk vabatahtlikke eestlaseid, kuna eelkõige sooviti kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid oli ka muid põhjuseid. 1942. aastal hakati vabatahtlikke värbama SS-leegionitesse, kuid see ei toiminud enam. Eestlastes tekitas natsliku Saksamaa poliitika sedavõrd sügavat pahameelt, et nüüd soovisid vaid vähesed minna võitlema Suur-Saksamaa eest. Kuna vabatahtlikke värbamine ei õnnestunud, siis asendati see osalise sundmobilisatsiooniga. Punaarmee lähenedes kuulutas Eesti Omavalitsus 1944. Aastal välja üldmobilisatsiooni. Kartes Punaarmee naasmist
meeldinud . Mobiliseeritavate enese tahtest olenes vähe , ehkki leidus neidki , kes trotsisid korraldusi ja liitusid metsavendadega ja põgenesid metsa . Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse . Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke , minnes järkjärgult üle sundmobilisatsioonile . Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi . Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused , mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal . Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi , siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega . Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile , kuulutas Eesti Omavalitsus 31
väeosad, olid veriseimad, mida kunagi Eesti pinnal peetud. Augusti alguses oli Punaarmee ülekaal raskerelvade ja isikkoosseisu osas mitmekordne. Kuid ka Punaarmee kaotused olid kümme või rohkem korda suuremad kui nende vastas olnud Saksa mundris eestlaste, sakslaste ja teiste väel. Olukorra järsu halvenemise tõttu idarinde teistes lõikudes otsustas Saksa ülemjuhatus siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembril. Vangi langes 30004000 Saksa armees teeninud eestlast. Punaarmee Mõni päev pärast sõja algust alustas Nõukogude Liit, Eestis oma tagala julgestamiseks ja ,,põletatud maa" taktika rakendamiseks hävituspataljonide loomist. Neisse kuulus arvatavalt 3000 5000 Eesti meest. Põhja-Eestis õnnestus Nõukogude okupatsioonireziimil läbi viia sundmobilisatsioon ning viia Venemaale ligi 33 000 meest. Nende hulgas oli kindlasti natsi- ja saksavastaseid, kuid suurem osa
riikide armeedes. Punaarmeesse sattusid enamasti need, kes olid sunniviisiliselt mobiliseeritud Vene armeesse. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli. Üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, kui nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele.
vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli, üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, et nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd ning esimese talvega umbes 8000 eesti meest. Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile
väljakuulutamisel. Eesti meeste enese tahtest olenes vähe, kuid oli ka neid, kes trotsisid korraldusi ja liitusid metsavendadega. Eestist viidi u 32000 meest Venemaale tööpataljonidesse. Seal olid nende elamis- ja töötingimusted allpool igasugust arvestust ning selle tõttu suri palju palju eestlasi ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Saksa sõjaväkke läksid eestlased suures osas vabatahtlikult, et maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavendade üksused. Rindeolukorra halvenedes suhtumine muutus - natsliku Saksamaa poliitika tekitas eestlastes sedavõrd sügavat pahameelt, et vähesed soovisid minna võitlema Suur- Saksamaa eest. Vabathtlike värbamine asendati osalise sundmobilisatsiooniga. Enamik Saksa poolel sõdinu Eesti väeosadest hävis septembris 1944 Punaarme suurpealetungi käigus. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujäänud sõdureid Punaarmee kätte vangi.
ning siinsed mehed pidid kord Punaarmee, kord Suur-Saksamaa eest sõdima või siis üldse Soome või Läände põgenema. Punaarmee ridadesse sattusid eestlased peamiselt sunniviisilise mobiliseerimise tõttu, sest pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Seetõttu kasutaski Vene väejuhatus rahvusvaheliselt keelatud võimalust võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riigi kodanikke. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, millest formeeriti nn idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Kuid kuna natsliku Saksamaa poliitika tekitas Eestlastes sügavat pahameelt, siis asendati vabatahtlike värbamine osaliste sundmobilisatsioonidega. Kõige enam rääkisid aga oma saatuse määramisele kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku
ning siinsed mehed pidid kord Punaarmee, kord Suur-Saksamaa eest sõdima või siis üldse Soome või Läände põgenema. Punaarmee ridadesse sattusid eestlased peamiselt sunniviisilise mobiliseerimise tõttu, sest pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Seetõttu kasutaski Vene väejuhatus rahvusvaheliselt keelatud võimalust võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riigi kodanikke. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, millest formeeriti nn idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Kuid kuna natsliku Saksamaa poliitika tekitas Eestlastes sügavat pahameelt, siis asendati vabatahtlike värbamine osaliste sundmobilisatsioonidega. Kõige enam rääkisid aga oma saatuse määramisele kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku
taastamisele, seda tuntakse ka kui Suvesõjana.Metsavendade võitlus toimus sinimustvalgete lippude all ja Eesti Vabariigi nimel. Grupp Pärnumaa metsavendi Saksa okupatsioonireziim Peagi saadi aru, et Saksamaa ei tahgi Eesti iseseisvust taastada, vaid tahab natslikku okupatsiooni. Eestist moodustati kindralkomissariaat, mida valitses sakslastest koosnev tsiviilvalitsus. Eestlastest moodustati Eesti Omavalitsus, selle etteotsa sai vabadussõjalaste juht Hjalmar Mäe. Jällegi seati karmiline kontroll kõigi eluvaldkondade üle. Saksamaa hakkas kommuniste arreteerima.Saksa okupatsiooni käigus hukati ligikaudu 5000 kodanikku. Mõrvati kõik Eestis elanud juudid ja mustlased. Nende protsesside käigus aga sai väga rängalt kannatada Eesti majandus, ning Saksa okupatsioon ei toonud kaa leevendust. Peaaegu täielikult
Millised olid Eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased kolmes armees. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sattusid enamasti need, kes olid sunniviisiliselt mobiliseeritud Vene armeesse. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli. Üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, kui nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid
1941. a. üldmobilisatsiooni käigus Punaarmeesse sattumine sõltus suuresti meeste sünniaastast (1905-1922) ja asukohast, kuna suur osa Eestist oli selleks ajaks langenud Saksa kätte ning mehi mobiliseeriti vaid Põhja-Eestist. Suurem osa mobiliseerituist saadeti tööpataljonidesse. Sisuliselt tähendasid tööpataljonid sunnitöölaagreid, kus mehed pidid tegema rasket füüsilist tööd, kuid toitlustamine ja arstiabi olid väga halvad. 1942. a. moodustati 8. eesti laskurkorpus, mis võitles aastavahetusel 1942/43 Velikije Luki linna all peetud lahingus, kus pooled hukkusid ning ligi 2000 meest andsid end sakslastele vangi. Teate sõja puhkemisest Saksamaa ja N. Liidu vahel 21. juunil 1941 võttis eesti rahvas vastu suure kergendustundega. Paljud olid arvamusel, et peale sakslaste jõudmist Eestisse taastatakse iseseisev Eesti Vabariik. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele
üldmobilisatsiooni. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Punaarmeesse sattumine sõltus meeste sünniaastast (1905-1922) ja asukohast, kuna suur osa Eestist oli selleks ajaks langenud Saksa kätte ning mehi mobiliseeriti vaid Põhja-Eestist. Suurem osa mobiliseerituist saadeti tööpataljonidesse, mis sisuliselt olid nagu sunnitöölaagrid. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses ainult Eesti vabatahtlikke. Järk- järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud läksid aga Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Paljud arvasid, et peale sakslaste jõudmist Eestisse taastatakse iseseisev Eesti Vabariik. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse aga soovisid vähesed minna. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 sündinud noormehed.
Põhja-Eesti vabanes NSVL okupatsioonist alles augusti teisel poolel, saartel kestsid lahingud oktoobrini. METSAVENNAD võitlesid 1941 suvel Saksa sõjaväe kõrval Punaarmee vastu. SUVESÕDA relvastatud metsavendade võitlus. Metsavennad purustasid raudtee- ja sideliine, ründasid nõukogude asutusi ja Punaarmee allüksusi. Võitlus toimus Eesti nimel ja sinimustvalgete lippude all. Natsid moodustasid Eestist KINDRALKOMISSARIAADI. Sakslaste korralduste elluviimiseks moodustati Eesti Omavalitsus eesotsas endine vabadussõjalaste propagandajuht HJALMAR MÄE. Igasugune poliitiline tegevus keelustatud, range kontroll kõigi eluvaldkondade üle. Esialgu arreteeriti ainult kommuniste, hiljem mitmesuguste reeglite vastu eksinud ja rahvuslikult meelestatud inimeste vangistamine. Mõrvati kõik juudid ja mustlased. Saksa aja aastail hukati ligi 5000 Eesti kodanikku. Enamik Eesti toodangust läks Saksa armee varustamiseks. Katkes elanikkonna varustamine tööstuskaupadega, linnades seati
Millised olid eestlaste valikud Teises Maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või mõndi üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Eestlased sõdisid Punaarmee ridades mobiliseerituna, mõistagi sunnitult. Kuigi mobiliseerimine oli keelatud, sest rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke, kasutas Vene väejuhatus siiski seda võimalust. Sundmobiliseerimine oli arusaadav, sest milline eestlane oleks tahtnud sõdida kommunistliku ideoloogia eest pärast mõistmist, mis punavõimude poliitika endast kujutas. 20. juulil 1941. aastal kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna enamus osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi ainult Põhja-Eestist. Venemaa tööpataljonidesse viidi ligi 32 000 Eestist mobiliseeritud meest.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas? Eestlased sõdisid Venemaa, Saksamaa ning Soome relvajõududes. Kõige enam avaldasid muljet soomepoisid, kes näitasid, et on olemas ka kolmas võimalus, kuidas rääkida kaasa oma saatuse määramisel. Nad näitasid oma armastust kodumaa vastu ning tahtsid kangekaelselt saavutada selle iseseisvust. Sõidimine Venemaal ja Saksamaal ei toonud mingisugust kasu aitamaks muuta Eestit iseseisvaks. See tõi ainult kahju, nendega koheldi julmalt ja osad surid ka lahingutes või said haavata. Eesti oli Punaarmee võimu all sunniviisiliselt
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Eestlaste valikud Teises maailmasõjas ei olnud head. Läbi aegade olid erinevad okupeerijad Eestit endale tahtnud ja ka see aeg ei olnud erinev. Kord tuli Eesti aladele Nõukogude Venemaa, kord Saksamaa, seejuures ei tahtnud kumbki okupeerija midagi kuulda Eesti iseseisvumisplaanidest. Eestlasi värvati ka erinevatesse relvajõududesse. Kui Eestis oli 1940. Ja 1941. Aastatel Nõukogude Venemaa mobiliseeriti eestlasi Vene relvajõududesse. Ehkki mobiliseerimine oli
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Eestlaste valikud Teises maailmasõjas ei olnud head. Läbi aegade olid erinevad okupeerijad Eestit endale tahtnud ja ka see aeg ei olnud erinev. Kord tuli Eesti aladele Nõukogude Venemaa, kord Saksamaa, seejuures ei tahtnud kumbki okupeerija midagi kuulda Eesti iseseisvumisplaanidest. Eestlasi värvati ka erinevatesse relvajõududesse. Kui Eestis oli 1940. Ja 1941. Aastatel Nõukogude Venemaa mobiliseeriti eestlasi Vene relvajõududesse. Ehkki mobiliseerimine oli
Teine maailmasõda oli eestlaste jaoks väga raske. Eriti raskeks tegi selle olukorra see, et Eesti oli okupeeritud NSV-Liidu poolt. Kuna Eesti oli liidetud NSV-Liiduga, olid eestlased sunnitud sõdima Punaarmees. Osad eestlased said põgeneda metsa. 1941. aastal moodustati hävituspataljon, mille ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. 20.juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. 1942. aasta sügiseks moodustati 8. eesti laskurkorpus, sinna kuulus umbes 27 000 meest, peaaegu kõik olid nendest eestlased . Teiseks sõdisid eestlased vabatahtlikult Saksa armees, järk-järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, nemad soovisid kõigi kannatuste eest venelastele kätte maksta. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis kuulutati 1944. aastal 31. jaanuaril välja üldmobilisatsioon, kuna Punaarmee hakkas taas lähenema Eesti piirile.
See korpus oli moodustatud EV sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ning ajateenijatest. Tööpataljonidesse koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud, kes pidid pataljonides tegema rasket sunnitööd. Paljud eestlased surid raskete tingimuste tõttu nendes pataljonides. Eestlase mobiliseerimine sõltus enamasti nende sünniaastast, mitte nende enda tahtest. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu
Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenjatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldus- väärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vene -Saksa sõda puhkes 22. juuni 1941. Kahe nädala pärast olid ka Saksa eelväed Eestis. Punaarmee loovutas vastupanuta kogu Lõuna- Eesti, kuid Kagu-Eestis sakslaste edasiliikumine takerdus. Põhja- Eesti vabanes nõukogude okupatsioonist alles augusti teisel poolel, Lääne- Eesti saartel kestsid aga lahingud oktoobrini. Saksa sõjaväe kõrval võitlesid 1941. aastal suvel punaarmee vastu ka metsavennad
hiljem edukalt Punaarmee vastu. Peale siis hakanud Saksa okupatsiooni läksid Nõukogude võimu pooldajad metsavendadeks. Punaarmeesse sattusid eestlased sundmobilisatsiooni käigus, hoolimata selle keelustatusest, sest kui inimesed aru said, mille eest kommunism seisab, ei soovitud selle nimel sõdida. Eestlased jagunesid Punaarmees ühes osas hävituspataljonidesse, keda kommunismi pooldajad Eestis aitasid metsavendi hävitada, aga otseselt armees olid eestlased 22. Territoriaalses laskurkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses, mille moodustasid eestlased kes oli tööpataljonides ellu jäänud. Saksa armeesse läksid paljud soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni eest, algul vabatahtlikult, kuid hiljem võttis ka Saksamaa kasutusele sundmobilisatsiooni. Kõigepealt astusid Saksa poolele vabatahtlikult metsavennad, kes aitasid Saksa armeed Punaarmee väljatõrjumisega, mille õnnestumisel nad laiali ajati
Ilma mitte mingi süüdistuseta ja kohtuotsuseta viidi Eestist välja 10000 inimest 1941.aasta 14 juuni massiküüditamisega. Naised, lapsed ja vanurid viidi asumisele Siberisse, mehed viidi vangilaagritesse, kus enamik neist hukkus. II-maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena saksa, vene ja soome relvajõudude koosseisus. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes 22.territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. Laskurkorpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest allohvitseridest ja ajateenijatest. 20.juunil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja sundmobilisatsiooni. Kuna selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi vaid Põhja- Eestist. Mõned mobiliseeritutest liitusid hoopistükkis metsavendadega, osa põgenes Soome. Umbes 32000 meest pidi minema Venemaale tööpataljonidesse
Relvastatud metsavendade võitlus on ajaloos saanud tuntuks kui Suvesõda. Grupp Valgamaa metsavendi Saksa okupatsioon Eestlased taipasid üsna pea, et algselt heatahtlik tundunud Saksamaa ei mõtlegi taastada Eesti iseseisvust, vaid tahab lihtsalt Nõukogude okupatsiooni asendada natsliku okupatsiooniga. Kõigepealt moodustati Eestist kindralkomissariaat, mida valitses sakslastest koosnev tsiviilvalitsus. Et sakslased saaksid oma korraldusi ellu viia, moodustati eestlastest Eesti Omavalitsus, mille etteotsa määrati endine vabadussõjalaste propagandajuht Hjalmar Mäe. Saksa okupatsioonireziim sarnanes paljultki nõukogude okupatsioonireziimiga. Näiteks kontrolliti rangelt kõiki eluvaldkondi, keelustati igasugune poliitiline tegevus ning käivitati repressioonid. Alguses arreteeriti ainult kommuniste, kuid peagi hakati vahi alla võtma ka keeldudest- käskudest üleastunuid ja lihstalt rahvameelselt häälestatud inimesi. Nagu teada, ei meeldinud natsidele juudid ega mustlased,
Hävituspataljonide tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane. Eestlased ise, kes võitlesid Punaarmees, nii ei arvanud. Nemad pidasid kodumaaks Eestit ja see oli NSVL-i poolt okupeeritud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Saksa okupatsiooni ajal astusid tuhanded Eesti mehed politsei või Saksa armee teenistusse. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid osale meeldis ka natsiideoloogia. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Kolmas võimalus sõdimiseks oli võitlemine Soome armees. Juba NSVL-i ja Soome vahel puhkenud talvesõja ajal (1939–1940) hakkasid eesti noormehed salaja Soome minema. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Soome
annaabi.ee 
