Eestlaste valikud Teises maailmasõjas (1)

Eestlaste valikud Teises maailmasõjas

Teine maailmasõda toimus aastatel 1939-1945. Oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. Eestlaste jaoks oli see raske aeg. Eesti oli kaotanud oma iseseisvuse, enamus eestlastest mehi pidi teenima okupeeriva võimu sõjaväes, kui just ei põgenetud Lääneriikidesse või Soome sõjaväkke.
Eesti oma armee likvideeriti pärast 1940. aastat ning need väeosad mis alles jäid saadeti punaarmeesse. Sinna sattusid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, sest vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli, üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, et nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus . Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd ning esimese talvega umbes 8000 eesti meest.
Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile. Esimeste vabatahtlikena tegid Saksa vägede koosseisus kaasa metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväe võimude alluvuses olid nn idapataljonid, politseivõimudel politseipataljonid . Kuna 1942.-l aastal ei andnud vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegionisse tulemusi, sest natsliku Saksamaa poliitika tekitas eestlastes suurt pahameelt, asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. 1944. aasta 31. jaanuari üldmobilisatsiooni toetasid ka eesti rahvuslikud ringkonnad kartes Punaarmee naasmist. 1944. aasta suvel osalesid moodustatud leegion ja piirikaitserügemendid lahingutes Punaarmee vastu, andes tõhusa panuse Eesti kaitsmisesse. Enamik väeosadest hävis septembris Punaarmee suurpealetungi käigus. Kuid 1944 ja 1945. aasta talvel eesti sõjameestest moodustatud 20. Eesti SS-diviis aitas peatada Punaarmee rünnakuid. Peale Saksamaa kapituleerumist langes enamik Punaarmee kätte vangi, vähesed jõudsid Inglise ja Ameerika okupatsioonitsoonidesse.
Eestlased, kes ei soovinud sõdida kommunistliku Venemaa või natsliku Saksmaa eest, võisid ühineda Soome armeega. Jaanuaris aastal 1944 moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid . 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehed , kes tollal siiski rindele ei jõudnud.
Sõja ajal põgenes Eestist umbes 80 000 inimest. Lahkuti peamiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte. Umbes 15 000 meest ja naist hakkasid metsavendadeks, et partisanidena võidelda Nõukogude või Saksa okupatsiooni võimu vastu.
Ükski valik ei sobinud eestlastele täielikult, sest oli valik halva ja veel halvema vahel.
Võib olla mõni valis poole vastavalt oma maailmavaatele ning ühines rõõmuga okupeeriva võimuga. Kindlasti polnud see aga Eesti sõda, sest eestlastel polnud oma riiki mille eest sõdida.
(nimi)
(klass)
(kp.k.a.)