Eestlaste valikud teises maailmasõjas (1)

Eestlaste valikud Teises maailmasõjas.
Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punarmee rindades. Kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike, siis eestlastel polnud Teises maailmasõjas eriti valikuid . Neid sunniti sõdima Saksa- ja Punaarmees. Soome armees oli eestlased vabatahtlikult ja paljud põgenesid.
Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Kokkupõrgetes Saksa regulaarvägedega hävituspataljonis hävisid. Punaarmee poolel osalesid ka 22. Territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnesesialgu Eesti ohvitseridest , allohvitseridest ja ajateenijatest. 20. Juulil 1941 toimunud üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti mehi vaid Põhja-Eestist. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri 1941/42. Aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel.
Saksa armeesse läksid eestlased sõja algperioodil vabatahtlikult, kuna taheti kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele ja eestlastele polnud see meelt mööda. Esimesteks vabatahtliteks olid metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvuses oli nn idapataljonid , poliseivõimudel politseipataljonid. 1942. Aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid kuna SS oli omandanud halva maine, siis vabatahtlikke oli vähe. Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi, siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. 1943. Aastal saadeti n-ö vabatahtlikena 1919-1925 aastal sündinud noormehed leegionisse. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas 31. Jaanuaril 1944 Eesti Omavalitsus välja üldmobilatsiooni, mis hõlmas kõiki aastail 1904 -1923 sündinuid mehi. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati leegioni täiendamiseks. Suur osa Saksa poolel sõdinud Eesti väeosadest hävis septembris Punaarmee suurpealetungi käigus.
Soome väes sõdisid eestlased kõige meelsamini, sest nad tahtsid iseseisvust tagasi ja selleks oli vaja tugevama sõijaväega liituda ning Punaarmee välja tõrjuda. Soomet usaldas Eesti rahvas kõige rohkem ja 1944. Aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. 1944. Jaanuar moodustati 200. Jalaväerügament, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale , et osaleda Eesti kaitsmisel. Kuigi soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liialt vähe, andis nende tegevus eestlastele palju tahet end ka lootusetus olukorras kaitsta.
Paljud eestlased põgenesid lääneriikidessse. Suurem põgenemine toimus 1944. Aasta keskel, kuid tegelikult hakkas põgenemine juba varemgi. Põgeneti kuni tundi suurt hirmu venelaste ees. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eeestist umbes 80 000 inimesti. Peamiselt suundusid inimesed Saksamaale ja Rootsi.
II maailmasõjas oli eestlastel vähe valikuid, kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike. Paljuid mehi sundmobiliseeriti Punaarmeesse ja Saksa armeesse. Paljud mehed astusid vabatahtlikuna Soome armeesse. Palju eestlasi põgenes lääneriikidesse. Neil polnud võimalik võidelda oma kodumaa eest ning neid okupeeriti korduvalt, seepärast ka Eesti oma iseseisvuse kaotas.