Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas? (22)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas
Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punaarmee ridades.
Punaarmeesse sattusid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, sest vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. 1941.-l aastal loodud hävituspataljonide eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsiooni võimudega koostööd teinud inimestest, üksust täiendati tihti sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Kokkupõrgetes Saksa regulaarvägedega hävituspataljonid purustati. 22. territoriaalses laskekorpuses osalesid 1941. aasta lahingutes samuti eestlased. 20. juulil 1941 toimunud üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti mehi Põhja-Eestist. Umber 32000 mobiliseeritud eestlast viidi Venemaale tööpataljonidesse (ehitusväeosadesse, kuhu koondati endiste Balti riikide kodanikke). Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas eestlane suri 1941/42 aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Peale Moskva otsust luua uued eesti rahvusväeosad moodustati 1942. aasta sügiseks 27000-meheline, peamiselt eestlastest koosnev 8. eesti laskurkorpus .
Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele. Esimeste vabatahtlikena tegid Saksa vägede koosseisus kaasa metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväe võimude alluvuses olid nn idapataljonid, politseivõimudel politseipataljonid . Kuna 1942.-l aastal ei andnud vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegionisse tulemusi, sest natsliku Saksamaa poliitika tekitas eestlastes suurt pahameelt, asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. 1944. aasta 31. jaanuari üldmobilisatsiooni toetasid ka eesti rahvuslikud ringkonnad kartes Punaarmee naasmist.
1944. aasta suvel osalesid moodustatud leegion ja piirikaitserügemendid lahingutes Punaarmee vastu, andes tõhusa panuse Eesti kaitsmisesse. Enamik väeosadest hävis septembris Punaarmee suurpealetungi käigus. Kuid 1944/45. aasta talvel eesti sõjameestest moodustatud 20. Eesti SS- diviis aitas peatada Punaarmee rünnakuid. Peale Saksamaa kapituleerumist langes enamik Punaarmee kätte vangi, vähesed jõudsid Inglise ja Ameerika okupatsioonitsoonidesse.
Eestlased, kes ei soovinud sõdida kommunistliku Venemaa või natsliku Saksmaa eest, võisid ühineda Soome armeega.1941.-l aastal moodustati eesti noormeeste, kes Talvesõja päevil Soome rindele ei jõudnud, osalusel Erna luuregrupp, mis tegutses koos metsavendadega Eesti pinnal.1944-l aastal moodustatud 200. jalaväerügementi kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Peale Soome kapituleerumist paistsid Soomepoisid silma nii lahingutes Punaarmee kui Saksa vägede vastu.
Osa eestlasi põgenes läände, otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest. Kümned tuhanded eestlased lahkusid välismaale, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda.
Ma arvan, et eestlastel oli võimalik valida, kelle poolel sõdida. Vabatahtlikult pääses kõikidesse armeedesse. Minu arvates oli olukord kõige leebem Soome armee ridades ja kõige raskem Punaarmees, sest sealt võis sattuda sunnitöölaagritesse.