ARUTLUS - Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas? (0)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas?
Eestlased sõdisid Venemaa, Saksamaa ning Soome relvajõududes. Kõige enam avaldasid muljet soomepoisid, kes näitasid, et on olemas ka kolmas võimalus, kuidas rääkida kaasa oma saatuse määramisel. Nad näitasid oma armastust kodumaa vastu ning tahtsid kangekaelselt saavutada selle iseseisvust. Sõidimine Venemaal ja Saksamaal ei toonud mingisugust kasu aitamaks muuta Eestit iseseisvaks. See tõi ainult kahju, nendega koheldi julmalt ja osad surid ka lahingutes või said haavata.
Eesti oli Punaarmee võimu all sunniviisiliselt. Nad teadsid, et pole mõtet vastu hakata. Punaarmee oli julm ja kõigutamatu. 1941. a. moodustatud hävituspataljon võitles metsavendade vastu. Nad olid väga julmad, põletasid talusid ja tapsid inimesi ning kariloomi. Mitte keegi ei julgenud neile vastu hakata.Saksa regulaarväed tegid hävituspataljonid maatasa. Punaarmee 22. territoriaalne laskekorpus, kuhu kuulus 7000 eestlast saadeti lahingusse Wehrmacht ´i vastu. Väheste elu lõppes seal, 5000 meest andis end sakslastele vangi või läks nende poolele. 1941.a. kuulutasid kommunistid Eestis välja üldmobilisatsiooni. Mehi mobiliseeriti Põhja-Eestist ja nende sünniaastate järgi. Eesti meestel ei olnud suurt võimalust vastu hakata, aga oli siiski neid kes ühinesid metsavendadega. Ebausaldusväärseid hoiti kinni tööpataljonides. Neid koormati füüsiliste töödega. Tehti kõik, et neile kätte maksta. Toit ja arstiabi olid alla igasugust arvestust . Mehed surid haiguste ja suure koormuse tagajärjel. Moskva lõi pärast mobiliseeritute päästmist 8. eesti laskekorpuse, kus oli 90% eestlasi. Pooled neist hukkusid siiski lahingus ning 2000 meest andsid end sakslastele vangi.
Saksamaa väejuhatus läks üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikute sooviks oli kättemaksta selle eest, mida nad kogesid NL okupatsiooni ajal. Metsavendade üksused osalesid lahingutes Eesti pinnal, Saksa vägede kooseisus ning hiljem saadeti nad laiali. Sõjavõimude alluvuses moodustati idapataljone. Politseivõimud aga politseipataljone.
1942. aastal värvati Eesti SS-leegionisse vabatahtlikke, kuid Saksa poliitika oli neile vastukarva. Seejärel asendati leegion osaliste sundmobilisatsiooniga. Hiljem sai selle nimeks Eesti SS-diviis, mis allus sakslastele. Kuulutati välja üldmobilisatsioon, sest Punaarmee oli lähenemas Eesti piirile. Teenistusse ei mindud vastumeelt, sest tarvis oli kaitsta Eestit, kui kodumaad . Mobiliseerituid koondati piirikaitserügementidesse. Enamik saksa pool sõdinuid hävis Punaarmeega võitluse. Saksamaa kapituleerudes langesid Eesti sõdurid Punaarmee vangi.
Kolmandaks võimaluseks oli meestel võimalus ühineda soomlastega. Nende sooviks oli saavutada Eestis iseseisvus . Mõte koostööst Venemaa või Saksamaaga neile ei meeldinud. Moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses kodumaal Suvesõja ajal. Põgenemine Soome algas 1943.a. Taheti end päästa Saksa vägede eest. 1944.a. loodi 200. jalaväerügement. Eestlasi saadeti ohvitserikursustele ja arialalisele väljaõppele. Suur osa soomepoisse tuli tagasi Eestit kaitsma peale Soome kapituleerumist. Nad oli lahingutes vaprad, kuigi neid oli vähe, et saavutada kodumaa iseseisvus.
Otsides pääsu kommunistide ja sõdimise eest suundusid kümned tuhanded eestlased välismaale. Sihtkohaks oli peamiselt Rootsi ning Saksamaa. Suur osa riigitegelasi langesid nõukogude võimuorganite kätte. Vähesed läände jõudnud lõid Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse.
Eestlastel oli siiski valida, kelle poolel sõdida. Kas Venemaa, Saksamaa või Soome. Talvesõja ajal oli juba võimalus Soome jääda, kes rindele ei jõudnud. Saksamaa ja Venemaa vahel eraldi polnud valikut. Kõik sõjategevus algas Nõukogude Liidust.