Millised olid eestlaste valikud Teises Maailmasõjas? (0)

Millised olid eestlaste valikud Teises Maailmasõjas?
Eestlastel ei olnud Teises maailmasõjas suurt valikut, kelle poolel sõtta astuda. Suuremas osas osaleti Saksa, Vene ja Soome relvjõudude koosseisus, kuid väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Võimalik oli ka põgeneda Rootsi või Saksmaale. Käesolev arutlus räägib täpsemalt nendest meestest, kes astusid sõtta Saksa, Vene või Soome poolel.
Punaarmees võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas vene väejuhatus just seda võimalust. Venelased olid sunnitud sundmobiliseerima, kuna peale seda kui eestlased mõistsid, mida punavõimude poliitika endast kujutas, ei tahetud enam vabatahtlikena kommunistlike vaadete eest võidelda. 22.territoriaalses laskurkorpuses oli eriti palju eestlasi , kuna see moodustati Eesti sõjaväe baasil. 1941. Aastal kuulutas kommunistlik võim välja Eestis üldmobilisatsiooni. Mobiliseeritavate enda tahtet ei arvestatud, kuid leidus ka neid, kes julgesid vastu hakata ja liitusid metsavendadega. Mobiliseeritud viidi tööpataljonidesse. Tööpataljon sarnanes suuresti koonduslaagritega, kus pidi tegema ränka tööd, kuid eluolu oli alla igasugust arvestust . Surmast tööpataljonides päästis otsus luua uued Eesti rahvusväeosad. 1942. Aasta sügiseks moodustati 8. Eesti laskurkorpus . Viimased lahingud pidasid eestlased punaarmee ridades 1945. Aastal Kuramaal.
Saksa armee ridades oli esialgu ka suur hulk vabatahtlikke eestlaseid, kuna eelkõige sooviti kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid oli ka muid põhjuseid. 1942. aastal hakati vabatahtlikke värbama SS-leegionitesse, kuid see ei toiminud enam. Eestlastes tekitas natsliku Saksamaa poliitika sedavõrd sügavat pahameelt, et nüüd soovisid vaid vähesed minna võitlema Suur-Saksamaa eest. Kuna vabatahtlikke värbamine ei õnnestunud, siis asendati see osalise sundmobilisatsiooniga. Punaarmee lähenedes kuulutas Eesti Omavalitsus 1944. Aastal välja üldmobilisatsiooni. Kartes Punaarmee naasmist mindi sõjaväeteenistusse nüüd meelsamini. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks. 1944. Aasta suvel osalesid nii leegion kui ka piirikaitserügemendid lahingute Punaarmee vastu, andes suure panuse kodumaa kaitsmisse. Enamik Saksa poolel sõdinud Eesti väeosadest hävis septembris 1944 Punaarmee suurpealetungi käigus. Paljud taganesid Saksamaale ning neist loodi uus , 20. Eesti SS-diviis. Jaanuari lõpul 1945 aitas see peatada Punaarmee rünnakuid Oppelni lõigus. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujääjaid Tšehhimaal Punaarmee kätte vangi, väiksem osa jõudis Inglise ja Ameerika okupatsioonitsoonidesse.
Kõige enam said oma saatust määrata need, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, vaid olid valmis võitlema kodumaa eest ja põgenesid Soome. Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement , kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Pärast Soome kapituleerumist tulid enamus soomepoisse kodumaale tagasi, et osaleda kodumaa kaitsmises.
Eestlaste põgenemine Rootsi algas juba 1943. aasta kevadel, kuid eriti massiliseks muutus see septembris 1944, mil Saksa rinne Eestis Nõukogude vägede all kokku varises. Sai selgeks tõeline olukord, et vägivallale rajatud hirmuvalitsus oli lähenemas ning osa Eestit oligi juba selle haardes .Teadagi tekitas see meeleheitlikku põgenemist. Kes vähegi läbi sõjatandri ava leidis, põgenes, et päästa vaid ainsat, mis järele jäänud - oma elu koos kaasakantava varanatukesega. Seegi oli suur riskimine, sest ees ootas ohtlik meretee . Salaja metsas omavalmistatud väike paat, varustatud paremal juhul autolt võetud mootoriga, ei olnud sügistormidega ulgumerele sõiduks. Sellel iseehitatud paadil õnnestus saada Rootsi sõjalaeva pardale. Paljudel teistel nii hästi ei läinud...
Eestlastel väga suurt valikut Teises maailmasõjas polnudki . Mobiliseeriti kas Saksa või Vene vägedesse. Ise sai ka valida, kuid need olid väga riskantsed valikud. Sai jääda kodumaale metsavennaks või põgeneda Rootsi või Soome.
Randel Uibo
9.c