Eestlaste valikud Teises maailmasõjas (0)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas
 
Teise maailmasõja ajal oli eestlastel kolm armeed , milles tuli sõdida: Punaarmee (NSV Liit), Saksamaa ja Soome armee .
Peale Eesti annekteerimist 1940. a NSV Liidu poolt, toimus sunniviisiline eestlaste mobiliseerimine Punaarmeesse (50 000 meest), kuigi rahvusvahelise õigusega oli see keelatud. Vähe oli neid inimesi, kes olid valmis võitlema kommunistliku ideoloogia eest. Üheks erandiks oli 1941.a moodustatud hävituspataljon, kes võitles metsavendade vastu.
Punaarmee poolel osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest , allohvitseridest ja ajateenijatest.
1941. a. üldmobilisatsiooni käigus Punaarmeesse sattumine sõltus suuresti meeste sünniaastast (1905-1922) ja asukohast, kuna suur osa Eestist oli selleks ajaks langenud Saksa kätte ning mehi mobiliseeriti vaid Põhja-Eestist.
Suurem osa mobiliseerituist saadeti tööpataljonidesse. Sisuliselt tähendasid tööpataljonid sunnitöölaagreid, kus mehed pidid tegema rasket füüsilist tööd, kuid toitlustamine ja arstiabi olid väga halvad.
1942. a. moodustati 8. eesti laskurkorpus, mis võitles aastavahetusel 1942/43 Velikije Luki linna all peetud lahingus, kus pooled hukkusid ning ligi 2000 meest andsid end sakslastele vangi.
Teate sõja puhkemisest Saksamaa ja N. Liidu vahel 21. juunil 1941 võttis eesti rahvas vastu suure kergendustundega. Paljud olid arvamusel, et peale sakslaste jõudmist Eestisse taastatakse iseseisev Eesti Vabariik.
Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused, kes sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal.
Vabatahtlikest moodustati ka ida-ja politseipataljonid . Politseipataljonid koosnesid politseivõimudest ja neid rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel.
Rinde olukorra halvenedes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed, kuna ei soovitud sõdida Saksamaa eest. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega, kuhu pidid minema 1919-1925 sündinud noormehed .
1944. a kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni, mis tõi kokku umbes 38 000 meest. Neist moodustati 6 piirikaitserügementi. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnad , kuna kardeti Punaarmee naasmist. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga Eesti Leegioni täiendamiseks.
Need mehed, kes ei soovinud võidelda Punaarmee või Suur- Saksamaa eest, ühinesid Soome armeega. 1941.a moodustati Soome sõjaväkke läinud meeste osalusel Erna luuregrupp, mis tegutses koos metsavendadega Suvesõjas.
Suurem põgenemine Soome Saksa mobilisatsioonis pääsemiseks toimus 1943.a. Soome armee koosseisus loodi jaanuaris 1944 rahvuslik väeosa, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid .  
Pärast Jätkusõja lõppu oli soomepoistel võimalus tulla Eestisse oma kodumaa eest võitlema, mida enamus ka tegi. Suhted Saksa okupatsioonivägede ja Soomest naasnud vabatahtlike vahel ei olnud usalduslikud ning saksa väejuhatus hajutas soomepoisid erinevate väljaõppelaagrite ja rinde vahel. Järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal paljud neist represseeriti (saadeti Siberisse sunnitöölaagritesse).
Mingil määral said eestlased valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Saksamaale ja Rootsi ning metsadesse varjumine. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte.