Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Mikrobioloogia töö". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
bakter, immuun, bakterit, gram, rakusein, immuunsus, tekitaja, infektsioon, toksiin, lümf, membraan, mikroobid, rakk, rakud, bakteriraku, viirus, resistentsus, haigustekitaja, proteiin, bakteriofaag, aeroobid, bakterid, tsütoplasma, genoom, välismembraan, polüsahhariid, nakkus, patogeenid, vaktsiinid, kokid, peptidoglükaan, proteiinid, bakteriofaagidaktiivne trasp., metallioonide trasp. 5.Kas oportunistlikud ehk tingitud patogeensed infektsioonitekitajad võivad pärineda inimese normaalsest mikrofoorast-jh 6.Nimeta hagustkitajate reservuaarid- inumesed, elutus keskkond, loomade orgaismis 7.Beeta laktaam antibio. Pärsivad- rakuseina peptidoglükaani sünteesi. 8.organismi resistentsuse II astme kaitsemehhanism on- fagotsütoos, komplemendi süsteem. 9.passiivne loomulik immuun.- transplatsentraarselt saadud antikehadega 10.spetsiifiline immuunglobuliin on valmistatud- haiguse läbipõdenud inimese või looma seerumist. 11.kas B- lümfotsüüdi on seotud humoraalse immuunsusega-jh 12.nimeta primaarses imuuns. Süsteemi organid: tüümus, luuüdi 13.nimeta G+ kokid- staphylococcus aureus, streptococcus pyogenes indigeene e. Residentne mikrofloora- mikroobid mis on omased antud biotoobile. mikrobise toksigeensus- võime produtseerida toksiine
Mikroorganismide ehitus ja elutegevus § Mikrobioloogia on teadus, mis uurib väikseimate elusorganismide mikroorganismide morfoloogiat, füsioloogiat, biokeemiat ja geneetikat, seega mikroobide mitmesuguseid omadusi. Kihn § Nimetatakse veel: glükokaaliks, limakiht, kihn. § Ei esine kõigil bakteritel, varieerub paksuses ja rigiidsuses. § Tagab bakteri adhesioonivõime, väldib fagotsütoosi. § Paljud bakterid kaotavad kunstlikel söötmetel kihnu. Bakterite rakusein § Mükoplasmad on ainukesed bakterid, kellel rakusein puudub. § Bakterite (v.a. klamüüdia) rakusein on poolrigiidne, sisaldades peptidoglükaani [PG] (mureiini). § PG tagab bakterite kuju ja takistab osmoosist tingitud lüüsi. Tsütoplasma membraan § Tegemist on permeaabelsusbarjääriga, määrates, mis liigub sisse ja mis välja. § Vesi, lahustuvad gaasid (CO2, O2), rasvlahustuvad molekulid difundeeruvad läbi membraani, vesilahustuvad
konservatiivsus Prokarüoodid paljunevad klonaalselt, seetõttu nn puhas vertikaalne ülekanne HORISONTAALNE – geneetiliselt sõltumatute isendite vahel Ebapüsiv, liikuv, uudne ja võib toimuda prokarüoodilt prokarüoodile, prokarüoodilt eukarüoodile kui ka eukarüoodilt prokarüoodile Horisontaalses ülekandes on 2 osapoolt: DOONOR ehk DNA VÄLJASTAJA ja RETSIPIENT ehk DNA VASTUVÕTJA. Üleantavat DNA-d nim endogenoodiks. o Doonor – bakter, kes väljastab geneetilist materjali DNA või RNA näol o Retsipient – bakter, kes võtab väljastatud geneetilise materjali vastu 20. Plasmiidse DNA piirkonnad Plasmiid kujutab endast kaheahelalist DNA rõngasmolekuli, mis replitseerub bakteri genoomist sõltumatult. Plasmiidid esinevad peaagu kõigis bakterites, seejuures võib ühes rakus olla mitu erinevat plasmiidi. Plasmiidi DNA koosneb funktsionaalselt 2-3 piirkonnast;
Hävivad küll nõrgemad, kuid tugevamad koguvad ja muudavad end. Et veel pidurdada seda valitsevat "moevoolu" (bakterite täielikku hävitamist) peaks inimesed teadma, kes on nende vastasteks ja selleks avaneb neil hea võimalus lugedes järgnevat uurimustööd. Baktereid elab mullas, vees ja õhus, kõikides elusates loomades ja taimedes ning surnud organismide jäänustes. Üks gramm mulda sisaldab kuni miljard bakterit, ühes piimatilgas võib neid olla sadu tuhandeid. Bakterid erinevad üksteisest eeskätt elukeskkonna, samuti oma väliskuju poolest. Tuntakse kerapisikuid e. kokke, selliseid on näiteks Staphylococcus ja Streptococcus, sageli esinevad kokid ahelatena või kobarates. Tuberkuloosi tekitaja Mycobakterium on pulkpisikute e. nn. kepikeste esindaja. Teistest haigusi põhjustavatest bakteritest nimetagem veel kõhutüüfuse tekitajat Eberthella typhi`t ja koolera tekitajat Vibrio cholerae`d
Antony van Leeuwenhoeck (1632—1723) – avastas bakterid, vere ja spermarakud, ümarussid ja keraloomad, avaldas raamatu Looduse saladused. Louis Pasteur (1822—1895) – avastas aeroobsed ja anaeroobsed bakterid. R. Koch (1843—1910) tõi välja patogeensete (haigustpõhjustavate) organismide osa nakkushaiguste kujunemisel. M. W. Beijerinck (1851—1931) isoleeris ja avastas mügarbakterid. A. Fleming (1881—1955) – avastas penitsiliini. Friedrich Branell – avastas siberikatku tekitaja ja selle vahelise seose. Voldemar Gutman – Tartu Ülikooli professor, võttis kasutusele tuberkuliini. Valmistatud tuberkuloosi bakterite abil. 2. Mikroorganismide taksonoomia. Taksonoomia on teadus mikroobide klassifikatsioonist. Prokarüootide hulka kuuluvad bakterid ja sinivetikad. Eeltuumsed rakud, kus rakus olevad organismid ei ole eraldatud rakumembraaniga, vaid on vabad. DNA esineb tsütoplasmas vabalt.
bakteritel ka välimised kettad: P (periplasma) ja L (LPS) ketas. Need välimised kettad ilmselt ei pöörle, vaid stabiliseerivad telgvarrast. Viburi basaalkeha ehitus gramnegatiivsetel bakteritel. Sisemist ketast ümbritsevad rakumembraanis paiknevad Mot valgud, mis toimivad kettaid pöörlemapaneva mootorina (moodustavad ioonkanali) ja nendega on seotud Fli valgud, mis võimaldavad muuta viburi pöörlemise suunda. 3.Kuidas saab bakter liikumissuunda muuta? Mööda kõverjoont sujuvalt liikuda ei saa, bakteri liikumine käib piki sirgjoont, liigub edasi, seiskab viburi ja pöörab ümber pannes teistpidi pöörama. Hakkab liikuma. Tambling (kukerpallitamine) - liikumise suuna iseloomustamiseks.Liikumise suunda muudetakse parema keskkonna suunas - suunatud liikumised taksised. 3.Miks on kasulik kleepuda pindadele? Enteropatogeensetel E
eraldamiseks. Pistekülv- külvinõelaga. Pindkülv- agarplaadile kasut külviaasa või pipetti. Süviskülv- inokulum jaot kogu söötmesse, kolooniad kasvavad nii pinnale kui sisse. Külv vedelsöötmesse aasa või pipetiga. 8. Bakteriraku ehitus (sh G+ ja G- bakterite erinevus) Rakuseina ehitusest sõltuvalt jagatakse bakterid grampositiivseteks (G+) ja gramnegatiivseteks (G+). Värvimismeetodi võttis kasutusele teadlane H. C. J. Gram (1884. a). Selle meetodi puhul värvuvad grampositiivsed bakterid violetseteks, gramnegatiivsed bakterid annavad järelvärvimisel punase värvuse. 9. Bakterite morfoloogia (sh mikro-, strepto-, ja stafülokokid) Protoplastid - moodustuvad grampositiivsete mikro¬organismide rakuseina lahustumisel lüsosüümiga. Rakuseina puudumise tõttu bakteriofaage nendele ei fikseeru. Sferoplastid - on kerajad protoplastidele sarnased, võivad absorbeerida bakteriofaage
vees, lihas jne. Louis Pasteur (1822--1895) tõi esimesena välja mikroorganismide osa ainete keemilisel muutumisel ja haigestumisel; leidis, et suhkur muudetakse piimhappeks spetsiaalsete bakterite toimel ja alkoholset käärimist kutsuvad esile pärmseened. R. Koch (1843--1910) tõi välja patogeensete (haigust põhjustavate) organismide osa nakkushaiguste kujunemisel. Ta tõestas seose siberi katku tekitaja (Bacillus anthracsis'e) ja selle haiguse vahel. Avastas tuberkuloosi tekitaja (Mycobacterium tuberculosis), koolera tekitaja (Vibrio cholerae) ja võttis esmakordselt kasutusele tardsöötmed, kasutades geelistajana zelatiini. A. Fleming (1881--1955) tegi kindlaks antimikroobse aine, (ehk antibiootikumi), mida hakati nimetama penitsilliiniks. Vastavat ühendit produtseeris hallitusseen (Penicillium notatum). Ta avastas ka veel lüsosüümi
Alkoholi käärimist kutsuvad esile pärmseened. Pärmseened ja piimhappebakterid suudavad elada ja paljuneda anaeroobses õhkkonnas. Kutsutakse bakutatiivseteks anaeroobideks. Võihappe bakterite puhul avastas seda, et hapnik on peaaegu eluks kahjulik. Vajalikku hapnikku saavad orgaanilistest ühenditest, kutsudes esile lagunemist. Robert Koch ( 1843-1954 ) näitas, et siberikatku tekitajaks on Baccillus avdarcsis, avastas tuberkuloosi tekitaja, koolera tekitaja, zelatiini võidakse kasutada erinevates söötmetes. Agaragarit kasutatakse nüüd peamisena söötmetes Joosep Listern ( 1827-1912 ) tuntud inglise arst, kirurg. Tegi kindlaks, et veremürgistuse tekitavad teatud bakterid, mis satuvad haava ja hakkavad seal mädanema. S.N. Vinogratski ( 1856.1953 ) uuris nitrifitseerivaid baktereid. Taandamisprotsessist võtavad osa mikroorganismid. M. W. Beijverinck (1852-1931 ) isoleeris ja avastas mügarbakterid
Alkoholi käärimist kutsuvad esile pärmseened. Pärmseened ja piimhappebakterid suudavad elada ja paljuneda anaeroobses õhkkonnas. Kutsutakse bakutatiivseteks anaeroobideks. Võihappe bakterite puhul avastas seda, et hapnik on peaaegu eluks kahjulik. Vajalikku hapnikku saavad orgaanilistest ühenditest, kutsudes esile lagunemist. Robert Koch ( 1843-1954 ) näitas, et siberikatku tekitajaks on Baccillus avdarcsis, avastas tuberkuloosi tekitaja, koolera tekitaja, zelatiini võidakse kasutada erinevates söötmetes. Agaragarit kasutatakse nüüd peamisena söötmetes Joosep Listern ( 1827-1912 ) tuntud inglise arst, kirurg. Tegi kindlaks, et veremürgistuse tekitavad teatud bakterid, mis satuvad haava ja hakkavad seal mädanema. S.N. Vinogratski ( 1856.1953 ) uuris nitrifitseerivaid baktereid. Taandamisprotsessist võtavad osa mikroorganismid. M. W. Beijverinck (1852-1931 ) isoleeris ja avastas mügarbakterid
Mittepatogeenne on näiteks T. denticola, T. oralis ja T. pectinovorum. Esimesed kaks on suuõõnes leiduvad liigid. Suuõõne spiroheete seostatakse paradontoosiga. Treponema pallidum - patogeensetest treponeemidest on olulisim; süüfilisetekitaja. Juba 15. sajandil tehti kindlaks, et süüfilis levib sugulisel teel. Tema genoom on ka sekveneeritud. T. pallidum ei talu kõrget temperatuuri ja kuivamist. Süüfilis. Treponema ei läbi tervet nahka ja seega on vaja nakatumiseks nahavigastust. Bakter paljuneb selle koha lähedal, kust ta sisenes ja 2 nädala kuni 2 kuu möödudes moodustub haavand. Kui sealt materjali võtta, saab tumeväljas spiroheete vaadelda. Enamasti haavand paraneb ise ja bakterid kaovad algsest nakkuskoldest. Osa rakke aga jõuab migreeruda keha teistesse piirkondadesse: limaskestad, silmad, liigesed, luud, kesknärvisüsteem, kus nad aktiivselt paljunevad. See teine staadium ilmneb 3 nädalat kuni 6 kuud pärast esmase haavandi paranemist. Sageli kaasneb sellega ka
mikrofloorasse, kui teatud tingimustel võivad siiski põhjustada haigestumist · Probiootikumid e probiootilised mikroorganismid - inimese organismist (soolest) isoleeritud kasulikud mikroobid (laktobatsillid, bifidobakterid) · Prebiootikumid - ained, mis tõhustavad probiootikumide arengut inimese sooles · Sünbiootikum toode, mis sisaldab nii prebiootikumi kui ka probiootikumi · Patogeen haigusetekitaja bakter · Virulentsus liigi esindaja patogeensuse väljendumise aste · Vaktsiin patogeensete mikroobide nõrgestatud või spetsiaalselt töödeldud tüved, mis kutsuvad esile antikehade tekke ja kaitsevad inimest haigusetekitaja eest · Toksiin aine, mida patogeen toodab või omab ja mis häirib normaalset peremeesorganismi metebolismi · Endotoksiin toksiin, mis vabaneb bakteri autolüüsil või lüüsil fagotsüüdis
5. mitmerealine rispepiteel hingamisteede, nina, kõrva urgete ja munandimanuse juha epiteel. Tipmistes osades on ripsmed 6. Transitoorne e. siirdeepiteel neeruvaagna, kusejuha, ja kusepõie limaskestas. (rakkude kuju ja kihtide arv vastavalt elundi mahu muutumisele). Näärmeepiteel: produtseerib sekreeti e. nõret ja eemaldab ekskreete. Neuroepiteel. Sidekude. Jaotus: (1) Troofilise ja kaitsefunktsiooniga sidekude (veri, lümf, rasvkude); (2) Tugi (Toestus) funktsiooniga sidekude (kõhr ja luukude). Veri koosneb rakkudest ja vereplasmast (vereplasma on vees lahustunud verevalgud). Lümf on läbipaistev värvusetu vedelik, mis viiakse verre lümfisoonte kaudu. Lõmf kõrvaldab kudedest jääkaineid. Rasvkude on varuainete kogumise paik, organismi soojuse hoidja (kehakaalust 10-20%). Luud. Luupainduvus sõltub osseiinist ja kõvadus mineraalainetest. Lihaskude. Lihaskoed on võimelised kontraheeruma
· Mükobakterid on saledad, sirged või veidi kõverdunud, ühe- või kahekaupa koos olevad pulgakesed 2. Mükobakterite poolt põhjustatud infektsioonid · Tuberkuloos, miliaarne tuberkuloos, tuberkuloosne meningiit, kuse- ja suguelundite tuberkuloos, naha tuberkuloos,luutuberkuloos · Hingamisteede põletikud · Leepra · Kopsude ja kopsuväline mükobakterioos · Naha ja elundite mükobakterioosid 3. Mükobakterite rakuseina ehitus · Nende rakusein on paks ja sellele on iseloomulik suur lipiidide ja mükoolhapete sisaldus · Sarnaselt grampositiivsetele mikroobidele omavad mükobakterid suhteliselt paksu peptidoglükaanikihti, millest väljapoole jääb aga ulatuslik lipiide sisaldav rakuseina osa. · Vahetult peptidoglükaaniga on seotud mükoolhape koos Darabinoosi ja D-galaktoosi jääkidega. · Sellest väljaspool asetsevad nn. Vabad lipiidid, mis koosnevad vahadest, cordfaktorist ja mükosiididest
on endotoksiinilaadne, pg tagab osmootse stabiilsuse, on leukotsüütide kemoatraktant, inh-b fagotsütoosi. Kihn (polüsahhariidne) on antifagotsütaarne. Rakuga seotud koagulaas tekitab fibriiniklombi, PMN ei pääse juurde, kokid agregeeruvad. Katalaas(+). Fibrinolüsiin lahustab fibriiniklombi levik organismis. Lipaas lõhustab rasunäärmete lipiide. Nukleaas. Beetalaktamaasid. Tsütotoksiinid lõhustavad vere vormelementide membraane. Eksfoliatiivne toksiin (epidermolüüs). Toksilise šoki sündroomi toksiin (TSST-1) ja superantigeen toksiline šokk. Enterotoksiin A-E, superantigeenid põhjustavad toidumürgistust (keetmisel ei lagune): vabastavad põletikumediaatoreid makrofaagidest, tugevdavad peristaltikat, vedeliku kadu. epidemioloogia. Kogu maailmas, sesoonsuseta. Resistentne kuivamisele, päiksele. Koloniseerivad nahka, ninasõõrmeid (nasofarüngeaalne kandlus 15%, kandlus suurem suletud kollektiivides,
Rakud joonduvad ja liiguvad parallelselt oma pikilõikega. Voogamine on virulentsusfaktor. Täheldatud: Proteus mirabilis, Proteus vulgaris, Vibrio parahaemolyticus Piiltõmbumine: Raku otstes on IV piilid, mis on otsaga võimelised kinnituma pinnasele ja rakku edasi tõmbama. Täheldatud: Neisseria gonorrhoeae , Pseudomonas aeruginosa Bakterivibur ja selle töö? Viburi basaalkeha ehitus grampositiivsetel ja-negatiivsetel bakteritel. Viburid spiroheetidel. Kuidas saab viburiga liikuv bakter suunda muuta? Bakteri vibur on liikumismehhanism. Selle panevad liikuma prootongradiendid. Paikneb kas ühes otsas, mõlemas otsas või kõikjal üle raku. G- bl on 4 toestusringi (L, P, M ja C), G+ bl on ainult 2(M ja C). Spiroheetide viburid paiknevad periplasmas, välismembraani all, ning bakter liigub edasi kruvina pööreldes. Spiroheetidel puudub L-ketas (sest vibur ei kinnitu välismembraanile) ja P ketas on teistsuguse kujuga.
organismis. B. Mikrobioloogiline diagnoosimine 1. Algmaterjali mikroskoopiline uurimine. Eesmärk: mikroorganismi morfoloogia kindlaksmääramine ja organismipoolse põletikulise reaktsiooni olemasolu määramine. Klinitsistile antakse orienteeriv vastus. Algma- terjal kantakse esemeklaasile, fikseeritakse leegil või alkoholiga, värvitakse vastavalt otsitavatele mikroorgani- smidele mõne spetsiaalse värvimismeetodi järgi (metüleensinine, akridiinoranž, Gram, Ziehl-Neelsen, Giemsa, tušimeetod jt.) ja uuritakse mikroskoobiga (valgus-, faaskontrast-, pimeväli-, fluorestsentsmikroskoopia). Regist- reeritakse mikroorganismide värvumine, näit. Gram (+) või Gram (–), nende kuju, kihnu, eoste, inklusioonide olemasolu, suurus, asetus omavahel ja organismi rakkude suhtes. Hinnatakse rakulise reaktsiooni iseloomu (koe- rakud, granulo-, lümfo- ja monotsüüdid), põletiku esinemist. 2. Haigustekitaja isoleerimine ja identifitseerimine
Eripind ja bakteri kuju. Suurimad, suured ja väikseimad bakterid. Thiomargarita, Thioploca, nanobakterid, mükoplasmad, klamüüdiad. Suurte bakterite eripinna probleemid ja nende lahendamine. Bakterite nimetused koosnevad perekonnanimest ja liigiepiteedist. Nende moodustamisel kasutatakse enamasti ladina- ja kreekakeelseid nimetusi. Sageli kasutatakse perekonnanimede või liiginimede tuletamisel nende isikute nimesid, kes on selle organismi kirjeldanud või nimetatakse bakter mõne tuntud mikrobioloogi auks: nt perekonnad Pasteurella (Pasteur), Escherichia (Escherich), Tatumella (Tatum), Shigella (Shiga), Beijerickia (Beijerinck), Listeria (Lister), Erwinia (Erwin Smith). Liiginimetused isikunimedest: Bacillus pasteurii (Pasteur), Methanospirillum hungatii (Hungate), Methanobacterium omelianskii (Omeljanski), Clostridium pasteurianum (Pasteur). Veel kasutatakse
iseloomulikud tunnused. 4. Haigest organismist peab olema see mikroob jällegi puhaskultuuri isoleeritav. Kochi avastused ja meetmed: 1.Söötmed. Tardsöötmed! PUHASKULTUURID!!!!! 2. Bakterite värvimine mikroskoopimised. 3. Ripptilga meetod, bakterite pildistamine mikroskoobis 4. Haigusetekitajate kindlakstegemine. Tuberkuloosi uurimise eest sai Nobeli preemia. Ferdinand Cohn Bakterisüstemaatika. Endospooride kirjeldamine (heinabakter) Christian Gram Grami järgi värvimine Sergei Vinogradski Ökoloogilise mikrobioloogia rajaja. Võtab kasutusele selektiivsöötmed, et isoleerida veest ja mullast teatud mikroobe. Isoleeris lämmastikusiduja bakteri. Kemolitoautotroofsed bakterid. Martinus Beijerinck Tegeles pärmide uurimisega, bakteriaalse butanoolkäärimisega, kirjeldas keefiri mikrofloorat, uuris helendavaid baktereid. Mügarbakterid. Albert Jan Klyuver Mikroobide biokeemia. Biotehnoloogiline aspekt mikrobioloogias
Immunoloogia I kordamisküsimused 1. Kaasasündinud ja omandatud immuunsus Loomulik ehk kaasasündinud ehk naturaalne ehk Kaasasündinud immuunsus ei muutu olendi eluea jooksul, nakkuse korral toimib selline immuunsus kiiresti ja moodustab esimese kaitseliini. Samas pole see küllalt tõhus. Kaasasünd.kaitsemeh. teatakse kõigil loomadel: N: nahk, limaskest, ka rakulised ja humoraalsed kaitsesüsteemid. Selgrootute loomade kaasasündinud immuunsus hõlmab nii rakulisi kui ka humoraalseid kaitsereaktsioone (interferoon, antiseptilised molekulid). Fagotsütoos esineb kõikidel organismidel Käsnadel on olemas võõra eristamise meh-id liigi tasemel. Kõrgemal tasemel eristatakse võõrast juba isendi tasemel. Kõigil selgroogsetel on T-ja B-rakud ning antikehad (alamatel liikidel vähem klasse). Omandatud ehk adaptiivne ehk spetsiifiline immuunsus on tõhusam kui kaasasündinud immuunsus
albus (valge), aureus (kuldne), brevis (lühike), echinatus (ogaline), flavus (kollane), occidentalis (lääne); orientalis (ida), phyllo (leht), poly (palju), mono (üks), sanguis (veri), ruber (punane), sinensis (Hiinast), tenuis (sale), tertra (neli), thrix (niit, juus), vulgaris (tavaline), xanthos (kollane). Sageli kasutatakse perekonnanimede või liiginimede tuletamisel nende isikute nime, kes on selle organismi kirjeldanud või nimetatakse bakter nii mõne tuntud mikrobioloogi auks: Perekonnad Pasteurella (Pasteur), Escherichia (Escherich), Bordetella (Bordet), shigella (Shiga), Beiherickia (Beijerinck), Listeria (Lister). Hansschlegelia Schlegeli auks. Plantiphila = taimi armastav Bacillus pasteurii (pasteur) Methanospirillum hungatii (Hungate) Methanobacterium omelianskii (Omeljanski) Clostridium pasteurianum (Pasteur)
valkude hulga kasv, organellide moodustumine, tuumamebraani moodustumine. 18. Mitokondrite ja kloroplastide bakteriaalne päritolu, vastavad tõendid. Eukarüootide kloroplasti eellaseks peetakse ürgset tsüanobakterit. Kloroplastis on oma ribosoomid (70S tüüpi) ja rõngaskromosoom. Tänapäevane mitokonder on sarnane bakteriga. Mitokondris on oma rõngaskromosoom ja 70S tüüpi ribosoomid. Mitokonder jaguneb eukarüootse rakus autonoomselt, samamoodi nagu bakter, selles osaleb FtsZ valk. III 19. Bakterite nimetuste tuletamine. Nimetustes sisalduv info. Bakterite nimetused koosnevad perekonnanimest ja liigiepiteedist. Nende moodustamisel kasutatakse enamasti ladina- ja kreekakeelseid nimetusi. albus (valge), aureus (kuldne), brevis (lühike), echinatus (ogaline), flavus (kollane), occidentalis (lääne); orientalis (ida), phyllo (leht), poly (palju), mono (üks),
Suur, lahustumatu makromolekul on parem immunogeen, kui väike. HAPTEEN on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust. EPITOOP ehk antigeenne determinant on antigeeni osa, kuhu antikeha seondub. Immunogeensus - võime esile kutsuda spetsiifilise im.vastuse (humoraalsel või rakulisel tasandil). Antigeensus on võime spetsiifiliselt seonduda AK-de või TCR-iga KAASASÜNDINUD IMMUUNSUS moodustab esmase kaitseliini, kiire, kuid mitte tõhus: a. Anatoomiline i. Nahk patogeenivastane barjäär, happeline keskkond. ii. Limaskestad koosnevad glükoproteiinides. Mikrofloora on patogeenidele konkurendiks. iii. Rips-epiteelid väljutab mikroobe b. Füsioloogiline i. Temperatuur ii. pH iii. lüsosoomid, iv. PRR c. Fagotsütoos d
m ürgid m õjuvad eluliselt tähtsatele siseorganitele ( maks, neerud), raske matel
juhtudel eluohtlikud. Pika peiteajaga ( kuni 12 tundi). Peale esi m esi s ü mpto m eid
kaob teadvus, kra mbid--sur m.
SEENTE TÄHTSUS
Organismi rühm ja liik Kromosoomide DNA milj aluspaari
arv
”Rakubioloogia II” aineprogramm. DNA struktuur ja funktsioonid. Nukleotiidide koostisosad (lämmastikalused, suhkur, fosfaatgrupp). Lämmastikalused puriinid:adeniin,guaniin 2-tsüklilised Lämmastikalused pürimidiinid:uratsiil, tümiin, tsütosiin- ühetsüklilised Suhkur:pentoos-riboos või desoksüriboos Nukleosiid: alus + suhkur (dAMP,dGMP) Nukleotiid: alus 1´ + suhkur + fosfaatgrupp 5´ Keemilised sidemed DNA kaksikheeliksis. Nukleiinhappe teke: fosfodiester sidemetega ühendatud 5´algus 3´ lõpp süsinikega. Uus nukleotiid lisatakse 3´otsa. Nukleotiidide vahel on vesinikside DNA polünukleotiidisete üksikahelate keemiline polaarsus. DNA kaksikahelas olevate polünukleotiidide vastassuunalisus e. Antiparalleelsus- kaksikahel, üks kulgeb 5´3´ ja teine 3´5´ Nukleotiidide komplementaarsuse printsiip- lämmastikaluste võime omavahel seonduda jamoodustada paar A=T(U), G=C DNA kaksikheeliksi suur ja väike vagu- suur vagu 3,4nm, sisaldab 10 nukleotiidi ning vahem
pinnaga päikesepatarei. Suurimad, suured ja väikseimad bakterid. Suured bakterid on niitjad bakterid, kelle niidi pikkus võib ulatuda 500 µm-ni. Mõne tsüanobakteri (Oscillatoria) niidi pikkus võib olla kuni 12 mm (läbimõõt 20-25 µm). Üherakulistest bakteritest on ühed suuremad spirillid, Thiospirillum jenense, ja Chromatium okeanii, kelle pikkus ulatub 50 µm-ni. Ka spiroheetide rakud võivad olla väga pikad, kuni 500 µm. Väga suur bakter on Epulopiscium fishelsonii, keda algselt peeti algloomaks. Tema pikkus on üle 600 µm ja ruumala miljon korda suurem, kui tavalistel bakteritel. Seega on ta suurem, kui näiteks kingloom. Ookeanisetetest on leitud veel üks hästi suur bakter- Thiomargarita namibiensis. Seega on suurim tuntud bakter. Tema ühe raku diameeter on 100-750 µm, seega peaaegu 1 mm. Ta moodustab rakkude kette. Nähtav palja silmaga. Ta on kemolitotroof, kes oksüdeerib väävlit nitraadiseoseliselt
üks peamisi tugevus- ja toestuskomponente puudel ja teistel rohelistel taimedel Kitiin eksoskelett koorikloomadel ja putukatel rakusein seentel Agar ehituslik punavetikates Agaroos Agaropektiin Pektiin ehituslik, tugevdav taimedes Alginaat ehituslik komponent pruunvetikate rakuseintes Peptidoglükaanid ehituslik bakterirakuseintes Mannaan esineb seene rakukestades
jõuda. Rollid: tuua infektsioonikoldesse uusi immuunrakke ja efektormolekule, luua füüsiline barjäär mikrovaskulaarse koagulatsiooni näol takistamaks infektsiooni levikut vereringesse, soodustada kahjustatud kudedes regeneratsiooni. Kui põletikulised reaktsioonid toimuvad vales kohas, valel ajal või on liiga tugevad, siis on tagajärjeks näiteks allergia ja astma. 2. Selgita, mis on loomulik (=innate; = sünnipärane) immuunsus ja mis on omandatud (=adaptiivne) immuunsus. Innate immuunsus: mitte spetsiifiline, kiire (minutid, tunnid), mälu ei teki. Ta on alati olemas ja kohe valmis atakeerima. Näiteks fagotsütoos, komplement, interferooni süntees. Adaptiivne immunsus: väga spetsiifiline, aeglane (päevad) ja ei ole valmis kohe atakeerima. Adaptiivne immuunsus stimuleeritakse innate immuunsuse poolt patogeeni sisenemisel, oma magnituudilt on ta võimsam kui innate, kuid vajab aega aktivatsiooniks. Näiteks T- ja B- rakud.
toitaineid. Seda tuleb arvestada bakterite kasvatamisel laboris, sest sööde, milles baktereid kasvatatakse, peab sisaldama kõiki olulisi komponente. Eukarüootide rakusiseseid sümbiontseid ja parasiitseid baktereid on laboris kõige keerulisem kasvatada, sest täpseid söötmekomponente on raske kindlaks teha. 1.2. Elutegevuseks vajalikud elemendid Escherichia coli koostist uurides võib välja tuua olulisemad keemilised elemendid, millest bakter koosneb: C, H, O, N, S, P, K, Mg, Fe, Ca ja Mn. Väga väikestes kogustes on leitud Zn, Co, Cu ja Mo, neid elemente nimetatakse mikroelementideks. Bakteri koostises olevaid elemente on leitud veena, ioonidena või elutegevuseks vajalike makromolekulide koostises. Tabel 1 E. coli koostisest leitud keemilised elemendid ning nende funktsioonid rakus % Element kuivain allikas funktsioon est Orgaanilised ained ja
ladina- ja kreekakeelseid nimetusi ) · · Näiteks: · Bacillus- pulgake ( ladina keeles ) · Bacterium- pulgake ( kreeka keeles ) · (Bacterium coli- soolekepike) · · Soovitatavalt peaks bakteri nimetus sisaldama infot tema kuju, elupaiga, biokeemia, värvuse, ainevahetuse jne. kohta. · · · · · · · · · · · · · · · · Mida väiksem on bakter, seda suurem on tema eripind. · Suur eripind võimaldab kiiret ainevahetust keskkonnaga, mis toimub bakteritel vahetult läbi pinna, kas difusiooniga või membraanis olevate transporterite vahendusel. · Kerakujulistel bakteritel on eripind väiksem, kui peenikesel pulgal. · · · · · Prokarüootide kirjeldamisel ja süstematiseerimisel kasutatavad tunnused: · Morfoloogilised (ehituslikud) · Füsioloogilised ja metaboolsed ( ainevahetuslikud ) · Biokeemilised
b) gliia rakkudest (neuroneid abistavad neurogliia rakud) Neuron: on närvisüsteemi morfoloogiline ja funktsionaalne ühik - Kujult mitmesugused (ovaalsed, pirnjad, haralised) - Asetsevad KNS hallaines ja perifeerse närvisüsteemi sõlmedes e. ganglionites- Jätkete arvu järgi eristatakse uni-, bi-, multipolaarseid (enamus) Närvikiud: närvirakust kaugemale ulatuvad pikad jätked: dendriidid või neuriidid 28. Kaasasündinud immuunsus kaitseb peremeesorganismi varases infektsiooni faasis, milles mikroorganismid endotsüteeritakse ja lagundatakse fagotsüteerivate rakkude poolt. (Mittespetsiifiline immuunsus) Omandatud immuunsus on antigeen-spetsiifiliste lümfotsüütide vastus antigeenile, mille käigus areneb immunoloogiline mälu. 29. Kaasas immuunsuse barjäärid-Anatoomiline barjäär: nahk ,limaskestad. Füsioloogiline barjäär;temperatuur, pH
1. Eukarüootide ja prokarüootide põhilised erinevused. · Prokarüootsed (eeltuumsed) bakterid ja arhed, rakutuumata, esineb ainult üks kromosoom, rõngas, superspiraliseerunud. Geenide hulk 400 4000. Rakkudel esineb rakusein, mis koosneb peptidoglükaanidest. Vastavalt rakuseina ehitusele toimub jaotus Gram (+)(ainult ühe membraanikihiga) ja Gram (-) (raku seina peal täiendav membraan, membraanide vaheline ala periplasmaatiline ala) bakteriteks. Bakteritel esinevad rakumembraani sissesopistused mida nim mesosoomideks. Mesosoomid on seotud DNA sünteesi ja valkude sekreteerimisega. Prokarüootsel rakul võivad esineda väljakasvud. Kui need on lühikesed, siis neid nim pili'deks ja need on vajalikud pinnaga seostumiseks. Suuremad väljakasvud kannavad nime viburid (flagella) ja on olulised liikumises
1. Eukarüootide ja prokarüootide põhilised erinevused. · Prokarüootsed (eeltuumsed) bakterid ja arhed, rakutuumata, esineb ainult üks kromosoom, rõngas, superspiraliseerunud. Geenide hulk 400 4000. Rakkudel esineb rakusein, mis koosneb peptidoglükaanidest. Vastavalt rakuseina ehitusele toimub jaotus Gram (+)(ainult ühe membraanikihiga) ja Gram (-) (raku seina peal täiendav membraan, membraanide vaheline ala periplasmaatiline ala) bakteriteks. Bakteritel esinevad rakumembraani sissesopistused mida nim mesosoomideks. Mesosoomid on seotud DNA sünteesi ja valkude sekreteerimisega. Prokarüootsel rakul võivad esineda väljakasvud. Kui need on lühikesed, siis neid nim pili'deks ja need on vajalikud pinnaga seostumiseks. Suuremad väljakasvud kannavad nime viburid (flagella) ja on olulised liikumises.
annaabi.ee 
