Mika Waltari "Sinuhe, egiptlane" (1)

Rapla Vesiroosi Gümnaasium
Mika Waltari
„ Sinuhe , egiptlane “
Viisteist raamatut arst Sinuhe elust u. 1390 – 1335 e. Kr.
Referaat
 
 
 
 
 
 
Rapla 2010
Sisukord
Sissejuhatus 3
Sinuhe 4
Egiptus u. 1390 – 1335 e. Kr. 7
Vaaraod 7
  Haridus 7
Preestrid 8
Naised 8
 Hauatagune elu - balsameerimine 8
 Usk 9
Süüria 10
Mitanni maa 11
Babüloonia 12
Kreeta 13
Kokkuvõtte 14
Kasutatud materjalid 15

Sissejuhatus

Mika Waltari (1908-1979) oli kuulus Soome novelist, kes huvitus väga Egiptuse ajaloost ning kasutades oma laialdasi teadmisi kirjutas ta teose, mis on pälvinud palju rahvusvahelist tähelepanu. Raamatu põhjal on ka tehtus samanimeline film (1954). Kuid filmis on jäätud ära paar, minu arvates olulist kohta.
„Sinuhe“ räägib egiptlasest arsti elust umbes aastatel 1390 – 1335 e. Kr, mil Egiptust valitses vaaraode 18. dünastia. Pärast vana vaarao surma sai troonile tema poeg Ekhnaton (ajaloos nimetatud kui Akhenaten ja Amenhotep IV), kes tahtis Egiptusesse tuua uue Jumala. Seeläbi muutus Egiptus ebastabiilseks. Inimesed olid usu järgi lahknenud ja see viis Egiptuse majandusliku langemiseni, mis tegi ta märklauaks teistele riikidele.
Raamatu järgi saame aimu kuidas elasid erinevad rahvad Egiptuse ümber, missugused olid nende tavad ja kombed. Samuti tule raamatus juttu armastusest, sõprusest, reetmisest ning võimu ahnusest.
 

Sinuhe

Sinuhe oli orb, kes leiti pisikeses kõrkjalootsikus jõe pealt ulpimas. Nii tehti lastega, keda ei oldud tahetud. Ta leidis vana naine Kipa, kellel endal lapsi ei olnud, ning ta lapsendati ning pandi kirja nagu oleks ta Kipa oma. Kipal oli mees Senmut, kes oli vaestearst, ning oli samuti lapse üle õnnelik. Senmuti kõrval õppis Sinuhe arsti teaduse aluseid ning tänu enda isale hakkas ka Sinuhe arstiks.
Raamatu hilisemas osas tulevad ilmsiks ka mõned detailid tema sündimise päevast.
Sinuhe olevat olnud Mitanni printsessi ja Amenhotep III laps. Kuna vaaraol oli n-ö. naistehaarem, siis nii mõnigi kord sündis lapsi. Aga vaarao ametlik naine ei tahtnud, et keegi peale tema sünnitaks poisslapse, niisiis lasi ta kõik poisid lootsikus mööda jõge alla saata, sest tõenäosus, et imik elama jääb oli nullilähedane. Emad, kes lapse kaotasid, said rohkelt hüvitusi ja ajapikku leppisid oma saatusega leides poja asemel tütre enda kõrvalt (mõnikord ka surnud lapse).
Nii Mitanni printsessil kui Sinuhel olid nii mõnedgi sarnasused nagu nõiteks nende nahavärv oli valge, suitsukarva ning printsessi lapse sünd kattus Sinuhe arvatava sündimisajaga. (Printsessil vahetati poisslaps tüdruku vastu.)
Seega võib eeldada, et Sinuhes voolas vaarao verd ja tal oleks olnud võimalus ka valitseda kogu Egiptust, kuid ta ei avaldenud seda kellegile peale ühe inimese, kuna ta arvas, et valitsemine on miski mis teeb inimesed halvaks ning võim muudab inmesi, kuna see ´´hakab pähe´´
Sinuhe oli hea mees, ta hoolis paljudest inimestest, seda näitab fakt, et ta ravitses vaeseid inimesi tasuta, kuigi see tõi talle rohkem kasu kui kahju, kuna medikamendid olid kallid. Vaarao Ekhnaton meeldis Sinuhele väga, kuigi too oli natukene hull. Ta pidas valitsejat oma sõbraks ja hoolis temast väga. Kui vaarao tõi Egiptusesse uue jumala, siis Sinuhele see eriti ei meeldinud, kuna inimesed suhtuvad muutustesse halvasti, kuid hiljem mõistis ta, mida vaarao oli tahtnud saavutada ning hakkas mõtisklema uue jumala kasulikkusest nn „uue maailma sünnile“.
Sinuhe hakkas hindama Ekhnatoni pingutusi Atoni austamiseks kogu Egiptuses ja seeläbi Atoni vaateid kaitstes seadis ka iseend ohtu.
7- aastasena tuli Sinuhel teha otsus, kelleks ta saada tahab. Peale pikka kaalumist sõjaväelase- ja arstiameti vahel otsustab ta viimase kasuks, kuna Senmut viis ta ühe kuulsa sõjaväelase juurde ning too rääkis oma elust pärast sõda.Et arstiks saada läks ta õppima Elu Hoonesse, kuid talle ei meeldinud seal, kuna seal ei tohtinud kunagi küsida „miks“ ega ka teisi küsimusi.
Pärast I astme preestriks pühitsemist ning pärast õpinguid alustas ta oma arstipraksisega, kuid alguses oli tal raskusi klientide leidmisega. Ta osis endale ka turult orja Kaptahi, kellest sai ta ustav sõber kogu tema seikluste ajal. Kaptahi soovitusel otsustas ta minna Teebast ära, ning mööda maailma ringi reisima ja uusi teadmisi omandama.
Oma teekonnal läbis ta mitmeid Egiptuse naabruskonna maid (nt. Süüria, Babülon, Kreeta, heetlaste maa). Samal ajal kogudes sõjalist infot Horemhebile, oma heale sõbrale ja kuninglikule väepealikule. Võttes osa ühest sõjast egiptlaste ja heetlaste vahel, kutsuti teda oma julguse tõttu ka Sinuheks, Metseesli Pojaks.
Oma reisil kogub ta rikkust ning kuulsus. Mõnikord on tema kuulsus enne tada juba testesse maadesse jõudnud. Tänu oma ametile kohtub ta paljude tähtsate riigimeestega. Kuid oma reisi lõpetab ta ikka Teebas . Sest nagu raamatus öeldud: „Kes on kord joonud Niluse vett, see igatseb Niiluse äärde tagasi. Tema janu ei kustuta ükski teine maine vesi. Kes on Teebas sündinud, see igatseb Teebasse tagasi, sest maa peal ei ole teist Teebaga võrdset linna.“ Sinuhe, lk 10
Oma ameti ning sesuse tõttu, kaasati ta noore vaarao „halastusmõrva“, tema õe peigmehe mõrva ja paljudesse uue Jumalaga seotud probleemidesse (sinuhe oli Atoni pooldaja, kuna austas vaaraot).
Kui uueks vaaraoks saab Sinuhe kunagine hea sõber Horemheb, siis laseb vaarao ta vahistada kui võimalik mässuõhutaja, kuna Sinuhe ei pelganud midagi . Nii siis saadetakse Sinuhe elama eraldatud paika, kus tal ei puudu ükski vajalik asi ja kus ta elab kogu oma ülejäänud elu. Sinna tuleb ka kaasa ta teenija Muti.
Sinuhel oli oma elus kolm suurt armastust. Esimene neist oli Nefernefernefer, alatu preestrinna ja „mitte mingi põlatav naine“, kellele Sinuhe loovutab kogu oma varanduse pluss vanemate maja ja ka oma vanemate viimse puhkepaiga platsi. Nii oli ta teinud väga paljude meestega ja ka Sinuhe ei olnud mingi erand . Kuigi naine hoiatas teda enda eest ja ütles kuidas ta meestega käitub – läbi muinasjutu, aga Sinuhe ei uskunud seda. Kuuldes oma maja ära andmisest, sooritasid Sinuhe vanemad enesetapu. Siis taipas noor Sinuhe, millega ta oli hakkama saanud, kuid seda liiga hilja. Viimases hädas pöördus ta oma orjal Kaptahi poole, et raha laenata.
Neferneferneferiga puutub Sinuhe ka hiljem kokku. Ta otsustab naisele kätte maksta, seda enda rahustuseks. Ta viib naise laibapesijate juurde Surma Hoonesse, et nemad temaga lõbutseksid, kuid Nefernefernefer keerab ka need mehed ümber oma sõrme ja seeläbi pääseb Sinuhe karistusest puhtalt.
 Teine suur armastus oli kreetalasest härjatantsitar Minea . Sinuhe päästis ta Babüloonia kuninga käest, seades ohtu ka enda elu. Kuna Minea meeldis Sinuhele otsustas ta sõita naisega koos Kreetale, kuhu viimane südamest minna soovis. Nendevahelised suhted edenesid aegamööda, kujunedes lõpuks armastuseks. Kahjuks oli Minea suurim soov ohverdada end suurele Kreeta jumalale , et seda teha pidi ta jääma igavesti süütuks. Minea oli üks väljavalitutest, kellel oli au minna Jumala majja ning seal teda teenida. Kuna Minea armastas Sinuhet, siis otsustas ta seal ära käija ning siis tagasi tulle, kuigi keegi, kes jumala majja sisenenud, pole tagasi tulnud.Sinuhe, kes armastas Minead otsustas talle järgi minna, seal avastas ta, et Kreeta jumal on surnud ning Kreets kuningas, kes oli Minea sinna majja viinud, oli Minea ära tapnud, et keegi teada ei saaks, et Jumal on surnud, kuna öeldi, et jumala surm on Kreeta lõpp.
 Kui Sinuhe oli juba päris kindel, et ta mitte kunagi ei kutsu kedagi enam „õekeseks“, siis kohtus ta Krokodillisaba kõrtsis Meritiga, kellega, nagu ta hiljem teda sai, oli tall ka poeg Thot . Oma pojast sai Sinuhe teada alles siis, kui Merit ja Thot mässu käigus tulekahjus hukkusid.
Kui vana vaarao suri, siis pidid ka „surema“ need kes ta kolju avasid, s.t nad said uue nime, Sinuhe sai endale nimeks „Sinuhe, see kes o üksildane“, ju siis uus vaaro nägi juba ette milline juba saatus Sinuhet ootab.

Egiptus u. 1390 – 1335 e. Kr.

Vaaraod

Pärast vana vaarao Amenhotep III surma sai troonile tema poeg Ekhnamon, kes muutis oma nime Ekhnatoniks. Uus vaarao tahtis Egiptusesse tuua uue Jumala, Atoni, millega kaasnes rahva suur meelepaha ja mässulisus. Egiptus langes järjest alla poole, maad laastas tohutu vaesus ja mustus.
Uus vaarao laskis maale ehitada uue pealinna Ahet-Atoni, sest rahvaülestõus oli Teebais kohutavate tagajärgedega ja ta tahtis korralikku linna, kus austati tema jumalat.
Kuna Ekhanaton oli nõrga tervisega ja kaldus natuke hullustuse poole, siis tegi ta sageli selliseid otsuseid, mis suuresti kahjustasid Egiptust. Ta keelas täiesti ära verevalamise, kuid riigil oli ka vaenlasi , seega oli selline keeld võimatu, kuid sellegipoolest suudeti nii mõnigi kord vaarao tahtmisi mitte täita.
Pärast Ekhnaton surma sai Egiptuse vaaraoks Tutanhamon , kelle halb tervis ta noores vanuses ka suretas. Peale teada sai valitsejaks preester Eje, kes oma vanaduses ja kahtlustuses ka suri. Järgmisena sai vaaraoks Horemheb, kes ei olnud küll kuninglikust soost, kuid abiellus Ekhnatoni õe Bakethamoniga, kes sügaval sisimas Horemhebi põlgas, kuid sünnitas ta talle kaks poega Ramsese ja Seth .
Natukene aega enne vaarao surma avati tema kolb , et vaadata ega seal mingit viga ei ole. Selleks tarbeks oli kolbapuurijal ka kaasas verepidurdaja, kelle kohalolek ei lasknud verel voolata..
Juhul, kui vaarao suri, kas siis talituse käigus või kolme päeva jooksul pärast „operatsiooni“ pidid arstid „surema“. Suremise all peeti sellisel juhul ühe nime lisamist oma algupärase nime juurde.

 Haridus

 Vanas Egiptuses oli haridus väga tähtsal kohal ja näitas seisust . Kirjutamis-ja lugemisoskus oli haruldane , seda oskasid ainult need, kes olid õppinud Elu majas , kirjutamisoskust hinnati tollal väga kõrgelt, see oli harituse märgiks.
Lastel tuli 7-aastaselt otsustada, mida nad hakkavad edasi tegema – kelleks saada tahavad. „Kõrgemat“ haridust pakkusid sel ajal templikoolid (Elu maja), kus õpetati kunstiõpetust, õigusteadust, usuõpetust, meditsiini. Et Elu majja õppima asuda , pidid noored sooritama ka esimese astme preestri eksami, kus pidid Amonit ülistama ning talle ohverdama.
Austati traditsioone ja tavasid, küsimuste küsimine ei olnud eriti moes. Neile vastati sageli, et nii on see olnud vanasti ja on ka edaspidi. Need kes küsimusi küsisid peeti kahtlasteks ning nood ei meeldinud eriti kellegile.
Elu maja oli rahvale ka haigla eest: seal raviti haigeid, vaesemaid raviti mõnikord isegi ilma tasu nõudmata.

Preestrid

  Preestrite käes oli suur võim, kuna neid uskusid inimesed kõige rhkem, need olid ju „jumala sõna edasiandjad“, preestrite käes oli ka kohtumõistmine.
Preestrite käes oli kõik õpetus kõrgemaiks ametiteks. Preestrid ennustasid vee tõusu, tulevase viljasaagi suuruse ning määrasid ka maksud kogu maal.
Preestrid viisid läbi ohvritalitusi ja ka erilisi rituaale, mis võib haige tervendada, kui juba lootus on kadunud. Kõike tegis nad õige hinna eest.

Naised

Rikastel ja kõrgetel daamidel oli kombeks lasta oma pealagi paljaks ajada ja kanda parukaid . Kui tavalised naised kandsid peas parukaid, siis vaarao tütred parukat koguaeg ei kandnud, sest nad olid uhked oma peade peene kuju üle. Eriti moodne oli kukla taga parukat kanda, sest see laseb pealage pikemana näida.
Kui võõras mees leiab kunagi armukese oma mehega voodist, ei tehtud sellest suurt numbrit. Naise abikaasa pakkus mehele veini ja jõi end sellepeale ise purju , pärast mida võis võõras mees naisega lõbutseda ta omas voodis .
Egiptuses olid sellel ajal väga populaarsed kõrtsid ja muud joomakohad, kus mehed käisid naisi vaatamas, end purju joomas ja niisama puhkamas. Lõbutseti ka eramajades – korraldati joomapidusid, kus inimesed tundsid end vabalt.

 Hauatagune elu - balsameerimine

  Egiptlased uskusid  hauatagusesse ellu. Nad arvasid, et inimene elab teises elus uuest ja seetõttu pandi surnutele kaasa palju aardeid .
Eriti tähtsaks peeti surnukeha säilitamist – balsameerimist. Selleks võeti alguses välja sisikond ning läbi nina aju ( organid säilitati nõudes). Edasi immutati keha spetsiaalses lahuses 70 päeva ning pärast seda immutati aromaatsete õlidega. Hiljem täideti keha, kas saepuru , linaste patjade või vaiguste kõrkjatega (olenevalt rikkusest-seisusest).
Laipade säilitamise hinnad vaheldusid jõukuse järgi. Balsameerijad valetasid sageli surnute omastele lubasid kasutada mitmesuguseid kalleid õlisid, salve, ehk kõik oli vaid üks ja seesama seesamiõli. Ainult suursuguste inimeste kehad prepareeriti kõrge kunstiga. Vaestel, aga lasti lihtsalt kuivada, ja kui need 30.päeval võeti lahusest välja, anti need omastele tagasi.

 Usk

Egiplastel oli palju jumalaid, kuid tähtsaim neist oli Amon . Amon oli Vana-Egiptuse ürgne loomise ja õhu jumalus , kes tekitas liikumist ning kaost. Alates 11. dünastiast oli Amon Teeba kohalik kaitsejumalus, alates 18. dünastiast, kui Teebast sai riigi pealinn, sai Amonist riigijumal. Amon jäi edaspidi Egiptuse jumaluseks, vaid korra asendati ta Ekhnatoni reformis Atoniga.
Kui Ekhnaton võimule sai, kehtestas ta esimest korda Egiptuse ajaloos monoteismi. Ainsaks jumalaks sai Aton – tuntud kui päiksejumal. Atoni silmis olid kõik inimesed võrded, ei olnud vaeseid ega rikkaid, tarku ega rumalaid. Sellega kaasnes orjade ülestõus ja raevutsemine, sest kui kõik inimesed on võrdsed, siis rööviti rikastelt palju ja anti vaestele. Samas tänavapeal, nähes kellelgi leivatükki, läks jagelemiseks võrduse pärast – leivatükki tuleb ju jagada, et teine näljas ei oleks. Tänu Atonile lasi vaarao vabastada kõikorjad ja vangid, nii et kaevandused tühjenesid ning mõrtsukad ja röövlid jalutasid tänavapeal vabalt ringi.

Süüria

Süüria on moodustunud mitmetest vürstiriikidest. Erinevates paikades räägitakse eri keeli ja murdeid.
Riietuselt olid nad põhimõtteliselt egiptlaste vastandid. Süürlased kandsid villaseid kirjuid riideid ning nad katsid riidega oma keha peast jalgadeni. Osati sellepärast, et neil on külmem kui Egiptuses, samas ka sellepärast, et peavad häbiliseks oma keha paljastada. Süürlased kannavad pikki juukseid, lasevad habemetel kasvada – samas kui egiptlased on enamjaolt kiilad.
Nad olid arusaamisel, et jumalad ise teevad nii nagu vaja. Näiteks saadavad ka õige arsti nende juurde kui vaja, nemad ise arsti otsima ei lähe.
Süürias oli kombeks panna osa ma varandust laevadele. Laevad, mis pärast pikka sõitu tagasi kodumaale jõudsid (sageli kõik ei jõudnudki), tõid kaasa kahekordse varanduse. Süürlastel oli ka kaubamajades arved – kuhu pandi kirja kõik varandus, mis sul oli ja seda hoiti ka nende varakambrites. Seega ei tarvitsenud reisile kulda kaasa võtta, vaid piisas ka savitahvlist, mille ettenäitamisel oli võimalik ka teistest kaubamajadest kulda saada.
Süüria suur jumal oli Simüra Baal, kes oli väga julm ja nõudis ohverdusteks inimverd. Ka meri nõudis oma ohvreid, sellepärast röövisid nende laevamehed kaugelt maalt lapsi, et neid Baalile ohverdada. Nende naisjumalat Astartet kujutati mitme rinnaga ja talle pandi igapäev ehted ja õhukesed riided ümber. Teda teenisid templineitsid, kes ei olnud sugugi neitsid, vaid nende ülesandeks oligi lõbu pakkuda, et mehed siis ohverdaksid seeläbi palju kulda.
Lõbumajasid Süürias ei olnud, sest oma naisi hoiti väga rangelt ja lõbutseda tohtis ainult templinaistega või ostetud orjadega.

Mitanni maa

Mitanni maa oli muiste olnud väga vägev, aga selleks ajaks oli ta nagu „õhus rippuv maa“.
Mitanni maa elanikud olid väikese kasvuga. Naised olid ilusad ja saledad. Nende käsivarred olid niisama õhukesed kui egiptlastel ja ihu väga peen. Nad käitusid elegantselt ning õppisid lapsest saadik ilusasti kõndima. Lõbumajades ei käratsetud, vaid kõik toimus tasa ja peenelt. Õldiselt olid elanikud uudishimulikud, sest kõik võõramaine huvitas neid.
Mitannid jäeti kaitsena Süüriale ja Egiptusele teiste riikide vastu. Sellepärast saatis ka vaarao neile kulda ja relvi ja palgasõdureid, et nemad siis võtaksid esimese löögi enda peale, kui vaja, kuid pärast Ekhnatoni võimule tulekut see tasapisi lahtus.
Arstiteadus oli neil suhteliselt arenenud. Näiteks oskasid nad pimedaid nägijaks muuta, kuigi see oli ainult teatud ajaks.
Nende naabrid heetlased olid sõjakas rahvas, kes pakkus neile palju meelehärmi. Nad paigutasid piirikive ümber ja käitusid nende vastu vaenulikult . Raiusid käsi- jalgu ära, lõikasid lahti nende peanahad ja kiskusid need silmade peale, et mitanlased ei näeks, kuidas nad piirikive ümber paigutasid.

Babüloonia

Babülon oli viljarikas maa ja lagendikuline, kuid puid on seal nii vähe, et puu maha raiumise eest on seadusega kirja pandud karistus . Kuna puid oli Babülonis vähe, pärandati puust uks isalt pojale ja nii põlvest põlve.
Linna ümbritsevad müürid olid väga suured ja kõrged.
Babülonis elasid koos mitmed rahvad, tänu sellele võis tänaval kuulda läbisegi mitmeid keeli – sealt eedasid Babüloni elanikud, et Babülon on maailma keskpunkt, kus kõik teed kokku saavad.
Babülon oli väga tähtis kaubalinn, ning ei armastanud sõdu, kuna see häiris kauandust.
Babüloni preestrid kasutasid kanepiseemneid, nad segasid neid teiste ainetega, ning said niimodi arsti ravimeid, mida kasutades inimene ei kartnud valu ega surma. Nende jumalad olid Marduk ja Ištar. Babüloni preestrid suutsid mägikristalli muuta luubitaoliseks, seeläbi olid vanadel inimestel nägemise parandamiseks prillid ees. Preestrid oskasid ennustada ka lambamaksa põhjal inimese haiguse kohta.
Tähtsal kohal olid nädalased kevadpidustused, mille käigus pidutses kogu rahvas. Peo viimane päev oli valekuninga päev. „Iga aasta valiti valekuninga päeval kõige rumalam ja veidram mees Babülonis ja ta võis ühe päeva valitseda kõige kuningavõimuga ja kuningas ise pidi teda teenima . Kuid päeva lõpus pidi libakuningas surema, sest ei sobinud, et mees, kes ühe päeva oli kuningana valitsenud, jääks elama.
 

Kreeta

Inimesed Kreetal teevad seda, mis parasjagu pähe tuleb, seetõttu on nendega ka raske kokkulepeid sõlmida, kuna igaüks otsustab nagu tuju on , ühel hetkel üht ja teisel teist. Nad räägivad ainult headest ja ilusatest asjadest. Surma nende maal ei tunta, nad varjavad surma, kui keegi sureb, siis viiakse lahkunu salaja minema, et mitte teiste tuju rikkuda.
Nende hooned ei ole suured ja võimasd, nad peavad ehitades silmas mugavust ja luksuslikust ning ei hooli missugune hoone välja näeb. Majade aknad on suured, nende majades on on arvukalt vannitube, on olemas nii sooja, kui ka külmavee kraanid. Ka tualetpottid on neil kasutusel.
Naised kulutasid väga palju aega enda eest hoolitsemisele. Tänu sellele hilinevad kõikjale, kuhu neid kutsutakse, ning keegi ei pane seda neile pahaks. Nad kannavad hõbedast ja kullast kootud, keha järgi tehtud rõivaid, mis kattavad nende kehad välja arvatud käsivarred ja rinnad . Juuksed lokivad nad kõrgeteks soenguteks. Keha on nõtke ja sale , mis teeb lapsesaamise valusaks, seepärast saavad nad tavaliselt ühe või kaks last.
Mehed kannavad kaunistatud saapaid, mis ulatuvad põlvedeni. Kannavad lihtsat puusarõivast, võõtavad ennast tugevasti. Meestel ei ole ühtegi ihukarba.
Kreeklastele meeldib oma keel, seetõttu ei pruugi nad teiste maade keeli teada ega rääkida.
Kreeta oli ainulaadne, kuna nende jumal elas maa peal ning kõik teadsid, kus ta elab. Kuid kui Jumal ära suri, siis seda rahvale ei öeldud ning elati edasi nii nagu koguaeg.

Kokkuvõtte

Mika Waltari ajalooline teos „Sinuhe“ räägib ühe ühe arsti läbielamistest Egiptuses vaaraode võimu vahetuse ja monoteismi kehtestamise ajal. Sinuhe on vaestearsti perest pärit arst, kes tänu oma lahkele iseloomule ja oskustele saavutab lausa rahvusvahelise tuntuse . Tema truuks kaaslaseks kogu tema ettevõtmiste käigus on vaba ori ja sõber Kaptah , kes on elukogenud, sõnaosav ning rikkust taganõudev inimene.
Peategelane sõbruneb Horemhebiga, kellest saab pärast kuningliku väejuhi ametit lõpuks vaarao ning kelle otsusel Sinuhe saadetakse oma elu lõpu päevil üksindusse.
Mulle raamat eriti ei meeldinud, kuna seal oli palju vägivalda, ning reetmist. Kuid tollal oli elu niisugune, ning sellega peab lihtsalt hakkama saama. Positiivsest küljest jällegi meeldis mulle Sinuhe tegelaskuju, mis oli ülesehitatud hästi. Raamatu alguses saab endale nime Sinuhe, see kes on üksildane, ning raamatu lõpus ongi ta üksi, kõik kellest ta hoolis (vanemad, vaarao, Minea, Merit, Thot) on surnud.

Kasutatud materjalid

 1.     Waltari, M. „Sinuhe“ Tallinn Kirjastus Varrak 2009.a
2.      http://en.wikipedia.org/wiki/The_Egyptian
3. http://en.wikipedia.org/wiki/Amenhotep_III
4. http://en.wikipedia.org/wiki/Akhenaten