Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Metsmaasika süstemaatiline jaotus.". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
metsmaasikas, süstemaatika, fragaria, vesca, rohttaim, õied, munajada Metsmaasikas Metsmaasikas on 5-20cm kõrgune. Juurmised lehed on kolmetised ja asuvad pikkadel karvastel leherootsudel. Õied on valget värvi, kuni 17 mm läbimõõduga ja asuvad väheseõielises õisikus. Õieraod on siidiläikeliselt liduskarvased. Tupplehed on tagasi käändunud ja ei ümbritse marja. Metsmaasika viljad ei ole marjad, vaid koguviljad, mida nimetatakse maasikateks. Need on kirgaspunased, munajad kuni peaaegu kerajad, pinnal asetsevate seemnistega ja aromaatsed. Ta kasvab kuivadel puisniitudel, loodudel, raiesmikel, teeservadel, põllupeenardel. Levila põhjaosas, sealhulgas Eestis, eelistab ta kuivi päikesepaistelisi kohti ega talu varju. Seevastu levila lõunaosas eelistab ta kasvada varjus, sest päike on seal tema jaoks liiga ere. Metsmaasikas talub kerget tulekahju ja taastub pärast põlengut kiiresti. Kuulub katteseemnetaimete hulka. Metsmaasikat kasutatakse ka ravimtaimena
· 'Polka' - aretatud Poolas 8 · 'Preussen' - leitud Saksamaalt · 'Tomo' - aretatud Eestis2 2 http://et.wikipedia.org/wiki/Vaarikas 9 2 Maasikas Riik: Taimed Plantae Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida Selts: Roosilaadsed Rosales Sugukond: Roosõielised Rosaceae Alamsugukond: Roosilised Rosoideae Perekond: Maasikas Fragaria Maasikas (Fragaria) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv perekond. Maasika perekonda kuulub umbes 20 liiki ning hulgaliselt hübriide ja kultivare. Ka tuntuim maasikas aedmaasikas on virgiinia ja tsiili maasika hübriid. Maasikaliikide eristamisel on oluline kindlaks määrata tema kromosoomide arv. Haploidsel maasikal on 7 kromosoomi, aga enamik maasikaliike on polüploidsed: mõned on diploidsed (2 komplekti ehk 14 kromosoomiga), mõned tetraploidsed (4
punane ristik, kasvab igal pool: puisniitudel, niitudel, karjamaadel, võsastikes, teeservadel, põllupeenardel ja elamute ümbruses. Aasristik on mitmeaastane rohttaim, tal on 2-5 tõusvat vart, noores eas on need sõlmkohtade alt karvased, hiljem hõredakarvased. Juured on tugevad, paljude külgjuurtega. Lehed on kolmetised, pealt helerohelised, punakaspruuni laiguga keskel. Alumised lehed on pikarootsulised ja moodustavad sageli kodariku, ülemised lehed lühirootsulised. Abilehed on munajad, sulglehekesed äraspidimunajad või elliptilised. Õisikuid on l või 2, õietupp on karvane, hele- või tumepunased, vahel ka lillakad ja väga harva valged õied moodustavad tiheda nuti. Aasristik õitseb juunist septembrini. Ravimina kasutatakse aasristiku õisi koos ülemiste lehtedega. Neid kogutakse õitsemise algul ja kuivatatakse kohe varjus, katusealuses või kuivatis temperatuuril 60-70 °C, kusjuures tuleb vältida ülekuivatamist, sest droog kaotab siis oma ravitoime
Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab: kui viljad valmivad, siis nad avanevad järsult ja seemned paiskuvad laiali kuni 2,5 m kauguseni. Kasutamine: Kuna taim on rikas parkainete poolest, on teda rahvameditsiinis kasutatud verejooksu sulgeva vahendina. KASSIKÄPP - Tõlkides ladinakeelset nime Antennaria dioica, saame antenna - purjeraa, putuka tundel
1. Liigid......................................................................4 2. Sordid......................................................................5 3. Taime ehitus...............................................................6 4. Juurestik.....................................................................6 Maasika maapealne osa.....................................................7 Võsundid......................................................................7 Maasika õied..................................................................8 Maasika viljad.................................................................9 Viljade põhikujud...........................................................10 4. Viljade iseärasused......................................................10 5. Paljundamine............................................................13 6. Maasika istandiku hooldus.............................................14 7. Kokkuvõte.........
on alt veidi karvased http://efloora.ut.ee/Eesti/species/5274.html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata Etümoloogia Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime. Kirjeldus Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas- sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1] Levila ja kasvukoht Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga
............................3 1. Mis on mari?......................................................................................................4 2. Marjade liigid....................................................................................................4 2.1 Aedmaasikas................................................................................................4-5 2.1.1 Kuumaasikad ja taasviljuvad maasikad..................................................................6 2.2 Metsmaasikas..................................................................................................6 2.3 Harilik vaarikas............................................................................................7-8 2.4 Mustikas.......................................................................................................8-9 2.5 Mesimurakas..............................................................................................9-10 2.5.1 Põldmurakas..............................
mulda. Liivastel aladel sobib iluaedadesse, aretatud rohkesti kultuursorte. Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) Sugukond: karelehelised (Boraginaceae) Mitmeaastane puhmikutena kasvav Nakatub kergesti jahukastesse. 1535cm kõrgune ühekojaline Dekoratiivne varakevadest rohttaim. augustini. Kasutatakse Püstised varred kaetud karvakestega. rahvameditsiinis. Õitseb aprillis, mai alguses. Puhkemisel on õied roosad, hiljem lillakad. Vili (pähklike) on kaetud magusa lisemega abivahend sipelgatega levinemisel. Paljuneb nii seemnete kui ka risoomiga. Enamasti valgusnõudlik, kasvab ka varjulistes kohtades. Eelistab parasniiskeid muldi. Harilik nurmenukk (Primula veris) sugukond: nurmenukulised (Primulaceae) Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas Kasvatatakse iluaedades. 1025cm kõrgune rohttaim. Kasutatakse rahvameditsiinis ja
Esinemine Eestis Lääne-Eestis Saaremaal madalsoode kogupindala Eestis on 25000 ha Mullastik väga niiske, enamustele taimedele sobimatu kasvukoht ei sobi põllumajandusmaana kasutamiseks turbahorisont on hästi lagunenud rikas toiteelementide poolest põhjavesi ulatub turbahorisondini või selle alla, kevadel ja sügisel ka maapinnani Puurinne - Sookask kõrgus kuni 20 m mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline lehed on munajad, saagja servaga, rootsulised õitseb mais, on tuultolmleja vili on piklik pähkel, mille seemned valmivad suve lõpus hästi arenenud pinnapealne sammasjuurestik kasvab enamasti segametsades või puisniitudel, soodes, rabades pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas
Esinemine Eestis Lääne-Eestis Saaremaal madalsoode kogupindala Eestis on 25000 ha Mullastik väga niiske, enamustele taimedele sobimatu kasvukoht ei sobi põllumajandusmaana kasutamiseks turbahorisont on hästi lagunenud rikas toiteelementide poolest põhjavesi ulatub turbahorisondini või selle alla, kevadel ja sügisel ka maapinnani Puurinne - Sookask kõrgus kuni 20 m mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline lehed on munajad, saagja servaga, rootsulised õitseb mais, on tuultolmleja vili on piklik pähkel, mille seemned valmivad suve lõpus hästi arenenud pinnapealne sammasjuurestik kasvab enamasti segametsades või puisniitudel, soodes, rabades pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas
Esinemine Eestis Lääne-Eestis Saaremaal madalsoode kogupindala Eestis on 25000 ha Mullastik väga niiske, enamustele taimedele sobimatu kasvukoht ei sobi põllumajandusmaana kasutamiseks turbahorisont on hästi lagunenud rikas toiteelementide poolest põhjavesi ulatub turbahorisondini või selle alla, kevadel ja sügisel ka maapinnani Puurinne - Sookask kõrgus kuni 20 m mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline lehed on munajad, saagja servaga, rootsulised õitseb mais, on tuultolmleja vili on piklik pähkel, mille seemned valmivad suve lõpus hästi arenenud pinnapealne sammasjuurestik kasvab enamasti segametsades või puisniitudel, soodes, rabades pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas marjad on väga mürgised, toorelt rohekas-punased,
● Üldjuhul peab pärast lõikamist jääma taime kõrgusest alles vähemalt ¼. ● Lõunamaades koristatakse saak kas enne õiepungade tekkimist või õitsemise ajal. ● Kasutatakse nii värskelt kui ka kuivatatult (kaovad mõruained). 7. SIDRUNMELISS • Lad. Melissa officinalis Botaaniline iseloomustus ● Huulõieliste(Labiatae)(Lamiaceae) sugukond. ● Mitmeaastane rohttaim, väga vormirohke liik. ● Lehed sarnanevad kõrvenõgese lehtedega. ● Varred kandilised, tugevalt harunenud. ● Õied on väikesed, valged, helekollased või roosakad ja kinnituvad ülemiste lehtede kaenlasse.
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
Glükosiidid (näsiniin, maikelluke, leseleht, ussilakk ja võsaülane Eeterlikud õlid (harilik jugapuu, koirohi, sookail) Eestis kasvavad mürgised marjad MAIKELLUKE Convallaria majalis Rahvapärased nimed: piibeleht, lambakeel, karikelled, lillikas, villvallikas Eluvorm: Mitmeaastane suvehaljas rohttaim. Kõrgus 12...37 (40) cm. Õis: Õiekate lihtne, kerajas-kellukjas, valge, harva alusel roosaka varjundiga, liitlehine, 6 lühikese tömbi hambaga. Tipmistes hõredates ühekülgsetes kobarates, 0,6...1 cm pikkustel raagudel, rippuvad. Õisi 5...10. Väga tugevalt
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
lõunapiir Permini (57º laiuskraadini). Siberis ulatub areaal kuni Ida-Siberini. Eestus võõrliigina vanades parkmetsades ja mõisaparkides. Talub madalaid temperatuure. Väga varjutaluv, võib kasvada väga suure täiusega (tiheda) puistuna ja teiste puude turbe all. Mullastiku suhtes nõudlik. Õhusaaste suhtes tundlik. Kõrgus 30 (40) m. · Okkad võrset tihedalt katvalt ettepoole suunatud (varjus nõrgalt kammitud), elastsed, peened. Alt valkjasrohelised. · Pungad munajad, tugevasti vaigused, pruunikashallid. · Käbid 5...9 cm pikad, läbimõõt 2...4 cm, suvel tumerohelised. · Seemnesoomused valminult pruunid, sametkarvased, laikumera tüvega, kattesoomused pole nähtavad. · Venemaal toodetakse kanada palsami asendajat siberi nulu vaigust, mida kasutatakse optikainstrumentide läätsede liimimiseks. Võrsetest ja okastest valmistatakse ka
1. Perekondade nulg ja kuusk üldiseloomustus ning perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul.
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
Mõlemisugulised, kaheli õiekattega. Kroonlehed ja tupplehed on mõlemad liitlehised. Kroonleht on kollane, alahuulel oranzikate laikudega, peenikese putkeosaga, ripsmelise servaga, kuni 2.1 cm pikk, välisküljelt karvane. Õitseb maist juulini. Koldnõges on putuktolmleja. Vili Äraspidimunajad Kolmekandilised Mustjaspruunid pähklid Pikkus 2.5...4 mm ja laius 1.2...2 mm Valmivad alates juunikuust Leht Munajad, väheste karvadega või peaaegu paljad rootsulised vastakud liitlehed. Lehe alus kiiljas või veidi südajas, lehe tipp ümardunud, ogarteravikuga, lehe serv täkiline kuni saagjas. Lehelaba pikkus 1...5 cm ja laius 1...4 cm, rootsu pikkus 1...3 cm. Ülemised lehed on kitsamad, teravama pikemalt teritunud tipuga ja saagja servaga. Vars ja maaalune osa Maapealsed varred jagunevad õitsevateks ja
Talub varju ja madalaid temperatuure. Erinevused: Okkad, käbid, puidu vaigusus, okaste 2. Siberi ja euroopa nulg (üldiseloomustus, eristamise tunnused, levik, nõudlused, kasutamine) Siberi nulg: Abies sibirica Levinud peaaegu kogu Siberis, kohati Aasias. Eestisse sissetoodud, pargipuu, harva metsas. Kõrgus 30-40m. Väga varjutaluv, talub madalaid temperatuure, mullastiku ja õhusaaste suhtes tundlik. Okkad tihedalt katvalt ettepoole suunatud. Pungad munajad, pruunikashallid, väga vaigused. Käbid 5-9cm pikad, lagunevad. Vaigust toodetakse liimi, võrsetest ja okstest nuluõli. Kasutatakse ka haljastuses Euroopa nulg: Abies alba Levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Eestisse sissetoodud, kasvavad paremini Lääne-Eesti saartel. Kõrgus 30-60m. Väga varjutaluv, nõuab kõrget õhuniiskust, pehmet talve ja jahedat suve, nõudlik mullaviljakuse suhtes. Okkad kammitud kahele poole, sisselõikega, läikivad, tumerohelised. Pungad
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul.
· Õiepõhi on paljas, või kaetud kilejate soomustega või karvadega. Kuna õiepõhjal asetseb hulk väikesi õisi, siis on korvõisikul üheainsa õie välimus, eriti neil juhutudel kui korvõisikud on väikesed. · Tupp puudub või tema asemel soomused, harjased või karvatutid sulgjatest või lihtsatest karvadest, mis jäävad vilja külge. Sugukonna üldtunnused · Õiekroon moodustub viiest kokkukasvanud kroonlehest. Kokkukasvamise viisilt on õied kas korrapärase putkja või korrapäratu keelja kujuga. · Putkõitel on harilikult 5 märgatavat hammast, vastavalt õie viietisele tüübile. · Putkõites on 5 tolmukat ja 1 emakas, järelikult on õied kahesugulised. Tolmukad kasvavad oma niitidega kroonlehtede alumise osaga kokku, tolmuka pead aga ühinevad putkeks. · Emakal on sigimik, pikk emakakael, mis läbi tolmukapeadest moodustunud putke, mis on tekkinud kahest viljalehest, sisaldab ühe seemnealgme.
.....................................................................5 Lisa.............................................................................................................................6 Kasutatud kirjandus ............................................................................................7 2 Botaaniline iseloomustus Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda murakas. Mitmeaastane suvehaljas kahekojaline rohttaim. Kõrgus 5...30 cm. Rahvapärased nimed on kaarlad, kaarmed, kaarnad, käbalad, muuramed. Õis Ühesugulised, viietised, kuid sageli ka 4 kroonlehega õied, mille õiekate on kaheli, lahklehine. Õied asuvad üksikult varre tipul 4...6 cm pikkustel õieraagudel. Isasõite(Lisa 2) läbimõõt 3 cm, emasõied (Lisa 1) veidi väiksemad. Tolmukad on pikad,õitseb mais ja juunis. Leht Tupplehed on munajad, liht- ja näärmekarvadega kaetud. Kroonlehed valged või
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
Mets ja alustaimestik Alustaimestiku all mõistetakse samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogumitm is katab puude alust maapinda. Alustaimestiku metsakasvatuslik ja majanduslik tähtsus: – avaldab mõju mullatekkeprotsessile. Mitmed liigid nagu metspipar, kopsurohi, saluhein, põdrakanep soodustavad mull-tüüpi kõdu moodustumist – mõjutab metsa looduslikku uuenemist (kamardumine) – oluline metsa kõrvalkasutuse seisukohalt (marjad: metsmaasikas, mustikas, pohl, sinikas, murakas, jõhvikas) – alustaimestiku koosseisus mitmeid ravim- ja meetaimi – tähtis osa erosiooni vähendajana, seda eriti nõmmemetsades ja metsades mis kasvavad vahelduva reljeefiga aladel – suur on alustaimestiku tulekaitseline tähtsus. Lopsakas rohttaimestik vegetatsiooniperioodil vähendab tuleohtu – indikaatoriks, mis annab informatsiooni kasvukohatingimuste kohta Metsakasvatuslik iseloomustus Okaspuud
pööristesse, veidi lõhnavad õitsevad juunis -juulis. parasniisketel, neutraalsetel kuni veidi happelistel muldadel ei talu hästi aluselisi muldi. Sobib kasutamiseks nõlvade ja madalate müüride haljastamisel Harilik pihlenelas (Sorbaria) 1,5 m Laiuva võrestikuga Mullastiku suhtes vähenõudlik Kasvukoht varjus, poolvarjus, päikseline Õitsemisaeg juuni, juuli Lehestik roheline, õis valge Laiuv tuhkpuu (Cotoneaster) 1m kõrgune põõsas. Punakad õied juunis. Võrsed on hallikaspruunid, nõrgalt kestendavad. Lehed on ümmargused ja nahkjad. Kalasabamustriliselt harunevad oksad. Kasvukoht päikeseline. Dekoratiivne erkpunane sügisvärv. Talvel punased marjad. Moodustab tugiseina najal kena lehviku. Läikiv tuhkpuu (Cotoneaster) Kõrgus kuni 2m. Lehed on tugevalt läikivad teritunud tipuga, alt hõrekarvased. Õied on roosad kuni 12-kaupa kännases. Õitseb juunis. Vili on sinakas- või pruunikasmust. Talub hästi tahma ja gaase
Harilik lumimari on madalakasvuline põõsas. Lehed lühirootsulised, alt sinakasrohelised. Õitsvatel okstel on lehed korrapärased, mitteõitsvatel okstel lõhestunud, ebakorrapäraste hõlmadega. Õied on väiksed , kellukjad. Õitseb juulist septembrini 30-40 päeva. Hea meetaim, meekogus 400 kg/ha. [2] Harilik vaher on kuni 25 m kõrgune puu. Lehed 5-hõlmalised, pikalt teritunud tipuga ja tömpide sisselõigetega. Õitseb enne lehtimist aprillis-mais 7-10 päeva. Rohekaskollased õied on kahesugulised, püstistes kännastes. Meeproduktiivsus on 200-1000 kg/ha. [2] Rohttaimed Sellesse rühma kuuluvad mitmesugused looduslikud taimed, mis kasvavad aiaäärtes, teeservades, söötidel ja teistel kasutamata maa-aladel. [2] Mägi-pajulill on püstine kuni 80 cm kõrgune taim. Lehed kitsasmunajad, vastastikku asetsevad, kuni 8 cm pikkused, hambulise servaga. Õied paiknevad üksikult ülemiste lehtede kaenaldes, heleroosad, kuni 1 cm pikad. Õitseb juunist
HARILIK PÕÕSASMARAN Lääne-Euroopa, Skandinaavia, Uraalist Kaug-Idani, Põhja-Ameerika Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni Õitsemisaeg Kasvukoht:
AREAAL Kanada lõuna– ja kaguosa, USA kirdeosa. SUURUS 25-50(60) m, tüve läbimõõt kuni 1,8 m. VÕRA Vabalt kasvades koonusjas, ahenev, peaaegu maani ulatuva võraga. Metsas sihvaka, kitsa võraga, horisontaalsete okstega. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile , hallikasroheline, hiljem tumepruun, pikutirõmeline. Noored võrsed hallikas- või rohekaspruunid, hõredalt hallikarvased. Pungad munajad, vaigused. OKKAD Pikkvõrsetel okkad spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 5-kaupa kimpudes. 7-12cm pikad, peenikesed, kolmetahulised, peensaagja servaga, pealmine külg tumeroheline, kaks ülejäänut heledamad. Puul püsivad 2-3 aastat. ÕIED, VILJAD Isaskäbid munajad, koondunud noore pikkvõrse alusele, punased. Emaskäbid püstiselt
(nt muskaatpähklid, sinep), viljadest (nt pipar, vanill, koriander), õitest (nt nelk, safran), koorest (nt kaneel) või risoomist (nt ingver). Mina teen juttu järgmistest maitsetaimedest: aed-harakputk, hapu oblikas, murulauk, rosmariin, sidrunmeliss, piparmünt, basiilik ning harlik pune. Aed-harakputk: Aed-harakputk (lad.k. Anthriscus cerefolium) on sarikaliste sugukonna harakputke perekonda kuuluv üheaastane rohttaim. Ürt pärineb Vahemeremaadelt. Looduslikult levinud Venemaa keskvööndis ja Lääne-Euroopas. Maitseainena kasutatakse värskeid lehti salatite-, suppide, liha ja köögiviljatoidude valmistamisel, sageli ka maitseäädikates ning võileiva kattena. Lehed on tarvitamiskõlblikud lühikest aega, kuna pärast õievarte tekkimist muutuvad lehed tuimaks ja maitsetuks. Aed-harakputk on populaarne Kesk- ja Lääne-Euroopas, kus seda kutsutakse prantsuse peterselliks.
Taimesüstemaatika HarilikToomingas Mihkel Rätsep Rasmus Uusküla Taksonoomia Riik Taimed Plantae Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida Selts Roosilaadsed Rosales Sugukond Roosõielised Rosaceae Perekond Toomingas Prunus Liik Harilik toomingas padus Ladinakeelne nimetus Padus avidum Riik Taimed Päristuumsed organismid Autotroofne eluviis Fotosüntees Botaanika Pilt on illustratiivne Hõimkond Õistaimed Katteseemnetaimed 1 ja 2 idulehelised Isel. õis ja vili Paljunemine sugulisel ja mittesugulisel teel Liigirikkaim taimerühm, 240 000 liiki Vesiroos
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Käbid sõltubki kasvukohast; Külgoksad asetsevad Mänd Pinus kollased kuni punakad või valmivad 2.aasta aastate kaupa männastes. Pungad on suured, violetsed. Emaskäbikesed sügiseks või talveks; munajad, silinderjad, vaigused.Pikkvõrsed tekivad pikaks veninud seemned varisevad puhkevad kevadel ja on püsti kui KÜÜNLAD! võrse lõppu. Seemnetel kas valmimise sügisel (eriti peen); Pikkvõrse pikenemisel tekivad
annaabi.ee 
