Väikestes sooveekogudes esineb tähnikvesilikku. Rohukonn Roomajad Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse. Rästik Vaskuss Imetajad Suurimetajad tulevad soodesse aastaajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult. Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes. Pisinärilistest: uruhiir. Madalsoo teke Madalsoo tekib tavaliselt veekogude kinnikasvamisel või mineraalmaade soostumisel. Madalsoid iseloomustab toitumine mineraalainerikaste põhja, pinna või tulvaveega. Liikuv põhjavesi rikastab turvast hapniku ja toitainetega ning seetõttu on madalsood väga liigirikkad. Turba kasv aeglustub kliima soojenemise tõttu. Soode pindala väheneb tänu õhusaaste suurenemisele. Mullastik Madalsoos on turbakiht üsna õhuke ning seetõttu ulatuvad taimede juured läbi turbasambla ka mullani, mis omakorda tähendab üsna liigirohket elustikku
kliima soojenemine. Tingimuste muutumisel Ø Puhta vee säilitusalad vähenevad. Ø Hävib suur osa orgaanilist ainet, mis on aastatepikkuse protsesskäigus talletunud Ø Taime- ja loomaliikide elupaik hävineb Ø Hävineb pikaajaline majandustulu kogu inimkonnale: marjad- seened, turvas Ø Soode pindala väheneb Ø Soo kuivab kokku Madalsood Eesti looduses Ø Truu, Kurm, Veber, 1964(mullastiku alusel) järgi: andmetel oli Eestis 515. 000 ha madalsoid, mis moodustasid kogu Eesti soodest 57%. Ø Laasimer, 1965(taimkatte alusel) järgi: madalsoid 36 %. Ø Ajakirja "Eesti loodus" artikli "Kui palju on Eestis soid" andmetel on järele jäänud 25. 000 ha madalsoid, liigirikkaid madalsoid on üle 5. 000 ha ja liigivaeseid u. 17. 000 ha. Madalsoode kaitse Ø Madalsoo on kaitset vajav ja kaitse all olev kooslus, kuna märgalad on koduks paljudele liikidele.
Septembris palju sääski: karksääsk, sääriksääsk. Ämblikulised: Hiidämblik samblarinde suurim ämblik, huntämblikud, madalsoodes taimedel ilma võrguta saaki varitsev hüpikämblik, siirdesoometsades kangurlane, luhasoodes domineerivad krabiämblik ja sireämblik. Ristämblik koob puude ja põõsaste vahele püünisvõrke. Madalsoo teke Madalsoo tekib tavaliselt veekogude kinnikasvamisel või mineraalmaade soostumisel. Madalsoid iseloomustab toitumine mineraalainerikaste põhja-, pinna- või tulvaveega. Liikuv põhjavesi rikastab turvast hapniku ja toitainetega ning seetõttu on madalsood väga liigirikkad. Turba kasv aeglustub kliima soojenemise tõttu. Soode pindala väheneb tänu õhusaaste suurenemisele. Madalsoomullastik Madalsoos on turbakiht üsna õhuke ning seetõttu ulatuvad taimede juured läbi turbasambla ka mullani, mis omakorda tähendab üsna liigirohket elustikku
Taimed: Roomajad: Soopihl Arusisalik Soovõhk Rästik Kollane võhumõõk Vaskusse Ubaleht Soo-neiuvaip Peetrileht Soopihl Ubaleht Arusisalik Rästik Vaskuss Linnud: Lagesoolinnud: Kiivitaja Sookurg Tikutaja Punajalg-tilder Soo-loorkull Mustsaba-vigle Haudelindudest: Oktoobris, novembris toimub Soorkurg hanede ja luikede läbiränne Kurvitsalised Roolinnud Teder Madalsoodes pesitseb ligi 100 Rukkirääk linnuliiki Metskiur Põõsalinde Tikutaja Sookurg Teder Putukad: Ämblikud: Üle 1500 liigi, kõige Huntämblikud, liigirikkam rühm Hüpikämblik ...
Pedja jõe alamjooksu järgi sai 1994. a loodud kaitseala ka nime Alam-Pedja. Alam-Pedja looduskaitseala on rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistus ning kaitseala on ka rahvusvahelise tähtsusega linnuala. Suurepindalaline terviklik loodusmaastik annab eluvõimaluse paljudele seene-, taime- ja loomaliikidele. Alam-Pedja suurimaks väärtuseks on tema suured kuivendamata soomassiivid. Soid on siin eriilmelisi ja eri tüüpi. Valdavad rabad, vähem on siirdesoid ja madalsoid. Laukaid on Alam-Pedja rabades loendatud üle 2000. Laugastikud on tihti labürinditaolised, nii et mõnigi inimene võib siit väljapääsu otsides hätta jääda. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud.
EESTI SOORAJAD Eesti on soode maa. Eesti asub soode tekkeks soodsas kliimavööndis, kus sademete hulk ületab aurumise. Soostumisel avaldavad mõju nii maapinna tasasus, kui ka kinkude vaheliste lohkude, lamdeate ürgorgude ja nõugude esinemine. Ligi 23% Eesti territooriumist on kaetud soodega. Selle näitajaga oleme kindlalt maailmas Soome järel teisel kohal. Turbakihi paksus Eesti suuremates soodes on 4-5 meetrit. Soo toitumiselt ka arenguastmelt võib eristada madalsoid, siirdesoid ja kõrgsoid, ehk rabasid. Kõige selgemini on eristatav raba oma kummuva reljeefi ja omapärase toitevaise taimkatte järgi. Samuti on madalsood levinud oma jõeorgudes ja allikalise toitumisega aladel. Soid on Eestis kaitstud juba pikka aega. Esimesena loodi Ratva Sookaitseala 1938.aastal. Soode juurde viivad arvukad õppe-ja matkarajad, mis võimaldavad soid veelgi paremini hinnata ja kaitsta. Käesoleva plakatiga tutvustamegi teile mõnda neist. PÄÄSKÜLA LOODUSE ÕPPERADA
· Kui põhjavee tase väheneb, võivad madalsood muutuda pika aja jooksul rabaks, sest siis saab antud kooslus ainult sademetest vett. · Kui põhjavee liikuvus on piiratud mingil põhjusel, siis muutub madalsoo turvas hapniku-, vee- ja toitainetevaesemaks ning taimed võivad hukkuda. · Kui taimed hukkuvad, siis kaovad ära ka soos elavate lindude pesad. Näiteks Soo-loorkull ehitab oma pesa kõrgesse rohtu, madalatesse põõsastesse või pilliroosse. · Kui inimesed kuivendavad madalsoid, siis tekivad harimiskõlblik põllumaa ning heinamaa. Soo-loorkull Osakaal Eesti looduses Madalsood moodustavad Eesti lagesoode pindalast peaaegu poole. Eestis rajati esimene sookaitseala 1937. aastal Ratva rabasse. Eestis on kaitse all 171 139 hektarit soid. Madalsoodele sai hukatuslikuks metsa ja põllumajanduskuivendus. Kõige olulisem taastada mitte rabasid, vaid just enim kannatanud madal ja siirdesoo elupaiku.
Vaatamata looduslike alade suurele osakaalule on inimese tegevuse tulemusena mitmed Eestile ürgomased kooslused meie maastikupildist tänaseks peaaegu kadunud või muutmata kujul säilinud vaid vähestel looduskaitsealadel. Metsadest on eriti kannatanud väärtuslike lehtpuuliikidega metsad, näiteks tammikud, samuti teised toitainerikkal parasniiskel või kergelt kuivendataval pinnasel kasvavad leht- ja segametsad, sest viljakas maa on ära kasutatud põlluharimiseks. Palju liigirikkaid madalsoid on kuivendatud heina- ja põllumaaks või metsastatud. Näiteks ei saaks ka Eestis ilma metsadeta elada karud, ilvesed, hundid ja paljud teised loomad. Metsad on olulised looduse, kliima ja süsinikuringe reguleerijad. Eestis on kaitsemetsadel muuhulgas järgmised funktsioonid: ranna ja kalda kaitse, põhjavee kaitse, erosiooni vältimine, inimese tervise kaitsmine kahjulike ainete ja müra eest, kaitse tuule laastava mõju eest jne.
Kus pumbatakse eestis mineraalvett? värskas, iklas häädemeestel ja kärdlas. Miks on pandivere kõrgustiku jalam väga allikaterikas? Sest pandivere kõrgustikus on pinnases palju vett ja vettläbilaskvad kivimid ja seal, kus põhjavesi tuleb pinnale, tekib allikas. Kuidas mõjutab inimtegevus pinnavett? Inimregevus reostab seda, Millist tüüpi soid on eestis? miks on need ainulaadsed? eestis on rabasid, siirdesoid ja madalsoid. Miks on vaja soid kaitsta? Sest need on puhta mageda vee resevuaarid, turvas on vee filtriks ja turbast saab kütust. turba ja selle alll olevate orgaaniliste setete analüüs võimaldab selgitada möödaniku kliimat, veereziimi, taimestikku jpm.
Tr- Tarna KKT Niisked, liivakad gleimullad Boniteet 4-5a Peapuuliik: Mä, Sanglepp Puhmarinne: Hõre või puudub Rohurinne: Tarnad, lubikas, sini-helmikas, sookastik. Samblarinne: Teravtipp, turbasamblike esinemine, karusammal, tüvik sammal. Männikute ja sanglepikute kasvatus. Künklik reljeef (kännu mättad) Rohusoometsad- Kuivendamata on suur loodusväärtus kuna neid on vähe ja omapärased. Eestis on 80ha kuivendamata lodusid. Allikaid ja madalsoid on 30 km 2 eesti kohta. Md-märg madalsoo KKT Boniteet 2-3 Peapuuliik: Sookask Puhmarinne: Puudub, harva esineb jõhvikat. Rohurinne: Tarnad, niitjas, pudel-tarn, soomadar, kollane-võhumõõk, ubaleht, harilik soo- sõnajalg, ussilill, soopihl, soo osi, konna osi, pilliroog. Samblarinne: Soovildik, tervatipp, turbasammal, tüviksammal. Märg neutraalne madalsoo muld. Ld-lodu KKT Boniteet 2-3 Peapuuliik: Sanglepp, sookask Puhmarinne: Puudub
kogupindalaks on 17 145km². Vallast lookleb läbi vaid üks jõgi. See on Mädajõgi, mis suubub Pihkva järve. Ja vallapiiriks on suur Võhandu jõgi, mis suubub ka Pihkva järve. Mullastik Põhiliselt on maa katteks madalsoomullad, aga on ka näivleetunud ehk kahkjaid ja leetunud muldi saviliivadel ja liivsavidel. Kõige vähem on aga leede ja leetunud mulda. Põllumuldade viljakus on seal aga alla keskmise. Taimkate Kõige enam on Mikitamäe vallas laanemetsi, kuid sealt leiab ka madalsoid ja rabasid üheks neist on Padussaare soo. Mikitamäe vald asub RMK Kagu regioonis ja Orava metskonnas. Beresjele, Lüübnitsale ja Audjasaarele sookaitseala pindalaga 1550 ha see on erilise taimestikuga sooala, mis on eriti värvirikas kevadel ja sügisel. Turism Beresje küla Beresje umbjärv on Peipsi jäänusjärv. Vesi on hästi soojenev ja ujumiseks mõnus. Suvel katab järve pinda kaunis vesirooside vaip. Küla lõpus on külakalmistu, kus on ka vanausuliste matmispaik.
1998. aastal moodustatud maastikukaitseala pindala on 9056 ha, millest Läänemaale jääb 5000 ha, Harjumaale 4056 ha. Pilt #2; http://register.keskkonnainfo.ee See on üks suurimatest ( 7. koht) Eesti soodest üldse. Maastikukaitseala. Kaitseala eesmärk on Läänemaa Suursoo soostiku ja sealsete kaitsealuste looma- ja taimeliikide kaitse. Ligi 17 730 ha suurusest Läänemaa Suursoost moodustab kaitseala inimtegevusest suhteliselt puutumatu osa, vaid servaaladel olevaid madalsoid on kohati kuivendatud. Praeguseks on kaitseala loodeosas välja kujunenud Eesti ainulaadne maastik, kus vaheldub nõmm ja raba ( Eesti 3 looduskaitse infoatlas, 2006). Kaitseala loodeosas paiknevad Mustjärv ja Tänavjärv, soostikku läbib Vihterpalu jõgi. 1 kategooria taimeliiki -1( nõmmluga), loomaliike - 5 ( kaljukotkas, toitekülalisena must-toonekurg ,
"Vaatamata looduslike alade suurele osakaalule on inimese tegevuse tulemusena mitmed Eestile ürgomased kooslused meie maastikupildist tänaseks peaaegu kadunud või muutmata kujul säilinud vaid vähestel looduskaitsealadel. Metsadest on eriti kannatanud väärtuslike lehtpuuliikidega metsad, näiteks tammikud, samuti teised toitainerikkal parasniiskel või kergelt kuivendataval pinnasel kasvavad leht- ja segametsad, sest viljakas maa on ära kasutatud põlluharimiseks. Palju liigirikkaid madalsoid on kuivendatud heina- ja põllumaaks või metsastatud. Metsades tuleks loobuda monokultuuride(e puupõldude tekkitamine) kasvatamisest- mitmerindeline, looduslähedase liigilise ja vanuselise struktuuriga tulundusmets on pikaajalises perspektiivis palju kasulikum, sest ta on isetaastuv. Säästlikumalt peame suhtuma rabamassiividesse, mis on väga olulised puhta vee hoidjad, loomade elupaigad, marjamaad. Elupaikade, kasvukohtade ja maastike kaitse on mõeldav vaid koostöös metsa- ja
"Vaatamata looduslike alade suurele osakaalule on inimese tegevuse tulemusena mitmed Eestile ürgomased kooslused meie maastikupildist tänaseks peaaegu kadunud või muutmata kujul säilinud vaid vähestel looduskaitsealadel. Metsadest on eriti kannatanud väärtuslike lehtpuuliikidega metsad, näiteks tammikud, samuti teised toitainerikkal parasniiskel või kergelt kuivendataval pinnasel kasvavad leht- ja segametsad, sest viljakas maa on ära kasutatud põlluharimiseks. Palju liigirikkaid madalsoid on kuivendatud heina- ja põllumaaks või metsastatud. Viimane aeg on väärtustada senised inimtekkelised, poollooduslikud pärandkultuurmaastikud - puisniidud, rannaniidud ja ka teised niidetavad või vähekarjatatavad niidud, loopealsed. Kasvupaikade kadumisega kaovad liigid, mida ei ole võimalik taastada. Iga liigi hävitamine lõhub ka koosluses väljakujunenud tasakaalu ja muudab selle hapramaks. Metsades tuleks loobuda monokultuuride kasvatamisest- mitmerindeline,
tulenevatest raskustest metsade majandamisel. Metsatüüpidest on siin enim esindatud palu- ja siirdesoometsad, samuti rabametsad. Salumetsad kasvavad väga viljakatel aladel. Need on aga enamasti üles haritud ja seetõttu esineb salumetsi tükati järsematel nõlvadel. Põllumajandusmaade metsastumisega hakkavad salumetsa kooslused taastuma. Rahvuspargis esinevad salumetsad Rebäsemõisa ümbruses. Madalsoo- ja lodumetsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel. Madalsoid on vähe säilinud, kuna mitmed alad on raadatud heinamaaks ning osa on kuivendatud. Väärtuslikumad ja kuivenduse mõjuta madalsoometsad esinevad peamiselt Ähijärvest läände ja lõunasse jäävatel aladel. Lodumetsi esineb rahvuspargis läbivoolulistes lohkudes väikeste puistutena Liivalumbi ja Aruküla-Labassaare sihtkaitsevööndites. Kogu Karula rahvuspark on jagatud vöönditeks ning igal vööndil on kindel funktsioon.
Mis on soo? Soo on selline osa maastikust, kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub turbana. Vastavat arengusuunda maastikus nimetatakse soostumiseks, vastavat mullatekkesuunda turvastumiseks. Sood moodustavad Eesti pindalast 22 %. (Valk, 1988: 7-8) Soode tüübid On olemas kolme tüüpi soid: madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba. Eestis on kokku 300 800 hektarit soid. Sellest 36 800 hektarit (12%) madalsoid, 16 500 hektarit (6%) siirdesoid ja 247 500 hektarit (82%) on kõrgsoid. (http://www.soo.ee/pub/Janeda_2005-11-04_Pajula.pdf) Madalsood tekivad veekogude kinnikasvamisel või maapinna soostumisel. Turvast on seal veel vähe (alla 30 cm), see alles kujuneb. Põhja-, pinna- ja tulvavesi toovad sohu juurde mineraalaineid ning seetõttu on madalsood kõige liigirikkamad. Madalsoo võib olla kas lage (rohusoo) või kaetud puudega (soomets).
Eestile ürgomased kooslused meie maastikupildist tänaseks peaaegu kadunud või muutmata kujul säilinud vaid vähestel looduskaitsealadel. Metsadest on eriti kannatanud väärtuslike lehtpuuliikidega metsad, näiteks tammikud, samuti teised toitainerikkal parasniiskel või kergelt kuivendataval pinnasel kasvavad leht- ja segametsad, sest viljakas maa on ära kasutatud põlluharimiseks. Palju liigirikkaid madalsoid on kuivendatud heina- ja põllumaaks või metsastatud. Viimane aeg on väärtustada senised inimtekkelised, poollooduslikud pärandkultuurmaastikud - puisniidud, rannaniidud ja ka teised niidetavad või vähekarjatatavad niidud, loopealsed. Kasvupaikade kadumisega kaovad liigid, mida ei ole võimalik taastada. Iga liigi hävitamine lõhub ka koosluses väljakujunenud tasakaalu ja muudab selle hapramaks. Metsades tuleks loobuda monokultuuride kasvatamisest - mitmerindeline,
7. Sood. 7.1. Mõisted, ülevaade Eesti soode tekkimisviisidest ja arengukäigust, levik Eestis. Madalsoo- siirdesoo- raba. Eestis on soid levinud üle kogu territooriumi, kõige enam Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas ja Lääne-Eesti madaliku sisemaalises osas. Suurimad sood on Puhatu (468 km²), Epu- Kakerdi (417 km²), Lihula-Lavassaare (383 km²) ja Sangla (342 km²).[5] Madalsood on jaotunud üle Eesti, kuid neist liigirikkaid madalsoid leidub põhiliselt Saaremaal ja mandri lääne- ning loodeosas. Liigivaeseid madalsoid leidub Ida-Eestis ja allikasoid vähesel määral üle kogu Eesti. Rohu- siirdesoid leidub Lääne- ja Kesk-Eestis ja ka ümber Põhja-Eesti suurte rabade. SOO on maastiku osa, milles praegu ja varemalt avaldub turba teke. Soostumine on üks maastike ja mulla arengu juhtivaid protsesse põhjapoolkeral SOO on turbaala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm ning selle ladestumine ei ole katkenud.
tuhandete aastate jooksul kuhjunud paks turbakiht ning kerkinud mätliku pinnamoega kumerad rabad (Leito, 2003). Endla sood on elupaigaks merikotkale, kaljukotkale ja kalakotkale (Kuresoo, 1998). Muraka soostik Muraka soostik (pindalaga 12 400 ha) on üks rikkama ja mitmekesisema elustikuga rabamaastikke (Kuresoo, 1998). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008). Soostik hõlmab mitmesuguseid elupaiku- rabamassiivide vahel on nii siirde- kui madalsoid, lodumetsi ning eriilmesi põlismetsi soosaartel. Muraka soostik on liigirikas- seal elab kaljukotkaid, ikka veel kohatakse rabapüüsid, kes on Eestis jõudnud väljasuremise lävele. Ka mudaneppi teatakse Eestis regulaarselt pesitsevat vaid seal ja 12 Puhatu soostikus. Muraka soostik on ümbritsetud kraavidega, mis takistavad küll raba laienemist, kuid ei mõjuta oluliselt veereziimi. Hoopis kahjulikumalt on Kirde-Eesti
keskkonnas, siis neid kasvab järjest juurde aga ära ei lagune ja tasapisi tekib turvas 8. Sood eestis Soo on ala, millele on iseloomulik mulla liigniiskus ning kus suur osa taimede orgaanilist ainet jääb lagunemata ja ladestub turbana. Sooks loetakse alasid, kus turbalasuni paksus on üle 30 cm. Soo võib kujuneda veekogust selle kinni kasvades või mineraalmaa muldade soostudes Osaliselt lagunenud taimejäänused ladestuvad turbana. Eestis on erinevas arengujärgus soid: •madalsoid, •siirdesoid ja •rabasid. Soo läheb ühest faasist teise seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Enamik allikaid annab soode levikuks Eestis 21,5%, madalsood 57%, siirdesood 12%, rabad 31%. Soode ulatuslik levik on tingitud: •Positiivsest niiskusbilansist •Geoloogilistest iseärasustest •Mandrijäätumise pärandist Soode tähtsus: • saastunud sademetevete filtreerija; • reostunud pinnavete puhastaja; • süsinikuringe reguleerija; • puhta vee säilitaja;
Soo võib kujuneda veekogust selle kinni kasvades e. mültudes või mineraalmaa muldade soostudes. Soostumine toimub niiske kliimaga aladel, kus ökosüsteemi aineringe on tasakaalustamata taimejäänuseid ladestub rohkem, kui veerohkes ja hapnikuvaeses keskkonnas laguneb. Osaliselt lagunenud taimejäänused ladestuvad turbana suure veesisaldusega orgaanilise ainena. Rabaturbas vett ~13 x rohkem kui taimejäänuseid Eestis on erinevas arengujärgus soid: · madalsoid, · siirdesoid ja · rabasid. Soo läheb ühest faasist teise seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Soode ulatuslik levik on tingitud: · Positiivsest niiskusbilansist (sademete hulk ületab aurumise) · Geoloogilistest iseärasustest (tasane pinnamood, ulatuslikul alal levivad vett halvasti läbilaskvad savikad setted) · Mandrijäätumise pärandist (hulgaliselt järvi) Soode tähtsus: · saastunud sademetevete filtreerija; · reostunud pinnavete puhastaja;
asustanud iga kraavi ja oja oma paisudega on nad niigi märjad alad muutnud veelgi vesisemaks. [], [] Agusalu sood Paikneb Puhatu soostiku lõunaosas. Ta on tekkinud Ürg-Peipsi järve luidetevaheliste järvealade ning osaliselt ka mineraalmaa soostumisel. Osaliselt on säilinud sealsetel aladel ka mõned jäänukjärved. Valdavalt levivad Agusalu soodes rabad ja siirdesood, kuid vähesemal määral leidub seal ka madalsoid Rabarind on seal väljakujunemata ning ei esine seal laukaid. Sood vahelduvad seal kirde-edelasuunaliste liivseljandikega ehk kriivadega. Lagedaid väikerabasid piiravad Agusalu soodes sageli siirdesoolised alad või raskesti läbitavad väga märjad ubalehe-villpea õõtsiksood. Sealsed soosaared ja seljandikud ilmestavad omanäolist soomaastikku lääneosas on kitsad palu- ja nõmmemännikutega kaetud liivseljandikud.
valguvate vete tõttu suuri soostikke, kus rabasid liidavad madal- ja siirdesoo alad. Alutaguse on Ürg Peipsi luidete tõttu väga soine, valdavad rabad. Emajõe lähte- ja suudmeala jõelammil paiknevad laiaulatuslikud madalsoometsad ja tarna madalsood (Sangla ja Laeva soostik, Emajõe Suursoo). Peipsi madaliku lõunaosas on liivaalal kuni 7 m paksuse turbaga rabad. Vooremaal on toitaineterohke nõlvavee mõjul voortevahelistesse nõgudesse tekkinud madalsoid ja järveäärseid õõtsiksoid. Lõuna-Eesti kõrgustikel asetsevad nõgudes väikesed, kuid enamasti paksulasundilised madalsood, kõrgustikuvahelistel liivatasandikel aga rabad. Rabad jaotatakse: A) Ida-Eesti tüüpi kumerrabad B) Lääne-Eesti tüüpi platoorabad tasane keskosa ja järsud rabanõlvad (rabarind). Soomaa Kuresoo rabarind on 8 m kõrge. Turba teke ja juurdekasv:
Tuulemäe Põlvamaal, Urvaste Võrumaal 4. Toitainevaeste liivatasandike soostumine peamiselt põlengute tagajärjel Vihterpalu Soode levik · Keskmiselt on Eestis soostunud umbes 20% maismaast (nn liigniiske on üle poole maismaast) · Looduslikus seisundis on ligikaudu 70% (k.a. piirdekraavidega ümbritsetud alad) ka rabad. Kuid rabad on enamasti piirdekraavidega ümbritsetud. · Kõige enam on viimase 50 aasta jooksul kuivendatud madalsoid, neid on looduslikud oleks säilinud vaid ligikaugu 5%-l soode pindalast Soode taimestik · Iseloomulik tänapäeva taigavööndi soodele on sammalde, eriti turbasammalde ja rohttaimede lai levik · Floora koosneb valdavalt sellistest õistaimedest, mis kannatavad turba iseärasusi: nõrk aeratsioon, halb soojusjuhtivus, pidev kõrguskasv · Kõik rohttaimed on mitmeaastased · Puud on ebasoodsatest tingimustest ja kidurad
Oligo- ja semidüstroofsete järvede taimi võib pidada loodusmälestusmärkideks ajast, kui inimese mõju loodusele oli väike ja sobilikke elupaiku leidus rohkesti. * Põlis- ja loodusmetsade kaitse. Metsavarguste eest on kaitsetud ka kaitsealad, uue loodusmetsa kujunemine võtab aega vähemalt sajandi. * Madalsoode kaitse. Kui varasematel aastakümnetel oli peamiseks ohuks soode kuivendamine, siis viimasel ajal on üha olulisem tegur sooalade kinnikasvamine suur hulk madalsoid on pikemat aega püsinud lagedana nõrga kuni mõõduka karjatamise tõttu. Võsastumine on toimunud aeglaselt ja seepärast pole madalsoode kinnikasvamisega kaasnevad ohud siiani vajalikku tähelepanu pälvinud. * Niidukoosluste kadumine. Niidutaimestiku kaitset raskendab paljude maavaldajate suhtumine niitudesse kui inimtekkelistesse lühiajalistesse kooslustesse, mida võib soovi kohaselt kergesti põlluks künda või metsastada. Taimkatte arengulugu
Tüübiline näide on Viidumäe allikasoo. Madalsoorohumaad Turbakihi paksus rohkem kui 30 cm. Tekkinud enamasti soometsadest karjatamise ja niitmise tagajärjel. Liigniisked, põuastel suvedel võivad olla üsna kuivad. Kasutuse lakkamisel muutuvad hõredateks soometsadeks eelkõige sookase, sanglepa lisandumise tõttu. Jagatakse liigirikasteks ja liigivaesteks. Liigirikkad madalsood olid iseloomulikud Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti lubjarikastele aladele. Suur osa liigirikkaid madalsoid kui viljaka pinnasega alasid on aastakümnete jooksul kuivendatud põllumaaks. Lubjarikastel madalsoodel kasvab hulk kaitsealuseid, ohustatud taimeliike, nagu püsiksannikas, koldjas selaginell, eesti soojumikas, alpi võipätakas, soohiilakas jt. Sagedamad taimekooslused on: lubika pääsusilma, raudtarna, pruuni sepsika, mätastarna eristarna, sinihelmika, mõõkrohu ning lubika hirsstarna. Liigivaesed madalsood Sootasandikel ja vähese äravooluga nõgudes
Soo võib kujuneda veekogust selle kinni kasvades e. mültudes või mineraalmaa muldade soostudes. Soostumine toimub niiske kliimaga aladel, kus ökosüsteemi aineringe on tasakaalustamata taimejäänuseid ladestub rohkem, kui veerohkes ja hapnikuvaeses keskkonnas laguneb. Osaliselt lagunenud taimejäänused ladestuvad turbana suure veesisaldusega orgaanilise ainena. Rabaturbas vett ~13 x rohkem kui taimejäänuseid Soo areng Eestis on erinevas arengujärgus soid: · madalsoid, · siirdesoid ja · rabasid. Soo läheb ühest faasist teise seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Soode ulatuslik levik on tingitud: · Positiivsest niiskusbilansist (sademete hulk ületab aurumise) · Geoloogilistest iseärasustest (tasane pinnamood, ulatuslikul alal levivad vett halvasti läbilaskvad savikad setted) · Mandrijäätumise pärandist (hulgaliselt järvi) Soode tähtsus · saastunud sademetevete filtreerija; · reostunud pinnavete puhastaja;
ökosüsteem moodustab harva selgelt piiritletavaid üksusi. Kasvukoha tingimuste ja nendele vastavate metsakoosluste varieerumine on üldjuhul pidev, tunnuste muutumine toimub enamasti järk-järgult. Soid on võimalik klassifitseerida mitmeti. Üldtuntud on soode liigitamine madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks. See liigitus põhineb peamiselt soode 1) toitumisel ja 2) valdaval taimkattel. Madalsoid iseloomustab toitumine mineraalaineterikaste põhja-, pinna- või tulvavetega ning sellele vastav mitmekesine taimestik. Kõrgsoid ehk rabasid toidavad ainult sademeteveed, nende soode ilme on palju ühenäolisem, taimestik liigivaesem. Siirdesood on vahepealsed nii ajalises (arenguloolises) kui ruumilises mõttes: neis on madalsootingimuste (rikkama taimestiku ja parema toitumise) taustal kõrgsootingimustega
· võivad sagedasti (enamasti) olla spetsialiseerunud ja haruldaste liikide kasvukohaks/elukohaks; · levivad enamasti kaldaastangute, kõrgustike, nõlvade jalamil. MADAL SOOD Soo moodustumise esimene etapp. Piiriks kokkuleppeliselt üle 30 cm turvast vastab enam-vähem piirile, kus taimede juurestik kaotab kontakti mineraalse pinnakattega. Siiski toituvad taimed osaliselt ka põhjaveest, mille tase on kas läbi aasta või sesoonselt kõrge. Madalsoid enimohustavad tegurid: kuivendamine, metsastamine, nn aiaturba kaevandamine, varem muudeti ka põllumajandusmaadeks. Väikesed madalsood tekivad looduses pidevalt kobraste tegevuse tulemusel, äravoolu ummistumisel, põhjavee taseme tõusu puhul ja maapinna langatuskohtades. Nendest ei hakka edasi arenema suured, maastikuliselt kompaktsed sood (inimtegevusega maailmas). Suured madalsood on tekkinud järvede kinnikasvamisel või savisele maakerkealale (laguunipõhja).
Hoogustus ka seakasvatus. Seoses loomakasvatuse laienemisega Eesti mõisates hakati XIX sajandil suuremat tähelepanu pöörama kohapeal kasvatatavatele söödakultuuridele. Veisekasvatus nõudis ka vastavat söödabaasi. Põldheinakasvatuse laiendamise kõrval hakati senisest ulatuslikumalt parandama 1860-ndatel aastatel Saksamaa eeskujul madalsooniite. Tootmise laiendamiseks püüti söödakultuuride kasvatamiseks kasutusele võtta seni kasutamata madalsoid. Hakkas arenema soode kuivendamine nende viljelusse võtmise eesmärgil ehk nn. sookultuur, mis sai alguse siinsetes mõisates alates XIX sajandist (peamiselt 1830-ndatest aastatest) ning selle juhtijaks ja õhutajaks kujunes Liivmaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet. 3. Eestis põllu ja metsamaal kasutatavad kuivendusviisid on: 1. kraavkuivendus 2. Drenaažkuivendus 3. Polderkuivendus. 4. üleujutuste
esindaja). • Konventsiooni rakendamise peamine eeldus on alade kaitsekorralduskavade koostamine. Mitmel kaitsealal juba teine või kolmas KKK periood. • Soode tegevuskava 2016-2023, PLK tegevuskava 2014-2020 ja soode taastamine kaitsealadel EESTI ALADE ESINDUSLIKKUS -︎2008 tegi Rootsi Looduse Fond (WWF-Sweden) ülevaade Eesti aladest ︎- Ramsari alade esindatus on üldiselt hea -︎ Võiks olla rohkem järvi, madalsoid ja rabametsi ︎ELFi projekti „Soode looduskaitseline hindamine (2008-2011, 2011-2012)“ kohaselt märgalade pindala väheneb – viimase hinnangu järgi on soid (turvast > 30 cm) 5-5,3% Eesti territooriumist CITES’i KONVENTSIOON • Maailma suurim looduskaitsealane konventsioon • 1973 Washingtonis/1975 • Ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon • Eesti 1992/1993 • 183 riiki (okt 2018)
ha), Endla (25 100 ha), Lavassaare (37 800 ha), Suursoo (17 100 ha) ning Peedla (15 500 ha) soostikud. Enamik meie suurematest soostikest on looduskaitse all. Tuntumad sookaitsealad on Soomaa Rahvuspark, Endla looduskaitseala, Nigula looduskaitsela, Alam-Pedja looduskaitseala ning Emajõe Suursoo maastikukaitseala. Soode kasutamine Sood hakkasid tekkima pärast viimast mandrijäätumist (ca 8000–10 000 aastat tagasi). Jää alt hiljem vabanenud Lääne-Eestis on seetõttu rohkesti madalsoid. Ida- ja Kesk-Eestis, kus soostumine on toimunud pikemat aega, on rohkem rabasid. Kõige tähtsam soodes leiduv loodusvara on turvas. See tekib soos kasvavate taimede jäänuste lagunemisel. Hapnikuvaeses turbapinnases kõdunevad taimejäänused vaid osaliselt. Seega on rabad ainulaadsed kooslused, kus koguneb üha paksenev turbakiht. Aastas tekib keskmiselt juurde 0,5–1 millimeetrit turvast. Kõige vanemates soodes on 8–9 meetri paksune turbakiht
annaabi.ee 
