EESTI MAASTIKE ISEÄRASUSED Maastike erinevused on põhjustatud peamiselt maapinda moodustavate kivimite koosseisust ja reljeefist. Paigastikeks nim. ühesuguse tekke ja morfoloogiaga reljeefil kujunenud maastikku. Paetasandikud (Põhja- ja Lääne-Eestis). Paekivist aluspõhja katab 0,5 m rähkne moreen. Kohati pinnakate puudub ja paljanduvad paeplaadid. Looduslikele aladele on iseloomulikud loometsad, puisniidud. Moreenitasandikud (Kesk-ja Kagu-Eestis, Pandivere, Sakala kõrgustik) on lainjad, kohati madalad kühmud ja orud ning pinnakatteks on jääaegadest mahajäänud kivimurendirohke saviliiv või liivsavi. Esinevad mullad on viljakad ning kasutatakse põllumajandusmaastikena. Loodusliku taimkattena esinevad salu-, laane-, palumetsad. Esinevad üksikud järved. Jääjärvetasandikud (Vahe-Eestis, Võrtsjärve ja Peipsi nõos, Kagu-Eesti, Lääne-Eesti) on tasased alad, mis jääaja lõpul on olnud järvevete all
Võrtsjärve madaliku ja läänes Kõrvemaaga. On Eesti siseosas asuv maastikurajoon, millest Adaverest 1,5 km kagus on Mandri-Eesti keskkoht. Läänest itta on 55km, põhjast lõunasse 35 km Mandri-Eesti keskpunkt Maastiku eripära Tuleneb liustiku poolt kulutatud paese aluspõhja pinnakujust ning sellele kuhjunud kollakashalli moreenikihi paksusest. Esineb väikeulatuslikke paetasandikke ja voorelaadseid künniseid, kuid põhilisteks pinnavormideks on nõrgalt lainjad moreenitasandikud, mille vahel kunagisi jääjärvi märkivad liivsavised tasandikud ning järvede kinnikasvamisest kujunenud sood. Moreenitasandikud on soodsad maaviljeluseks, mistõttu on antud piirkond juba kaugetel aegadel olnud põllumajandusala ja omandanud vastava maastikumustri. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Aluspõhi
Jääjärved on kantud üle kolmandiku nõost. Sügavamad jääkulutusnõgusid märgivad sootasandikud kahelpool Mustjõe orgu. Mustjõe kesk- ja alamjooksu oru ja Gauja keskjooksu oru ühinemiskohas on ulatuslikud liivaalad, millele on tekkinud suur metsalaam. Mustjõe oru põhi, Sännast allavoolu kuni Varstuni on soine, ning lõikudes liivakivisse on ta omandanud ürgorule iseloomuliku kuju. Orust kaugemale jäävad mõlemal pool moreenitasandikud, mis suuremas osas on pinnalt läbiuhutud. Nende kõrval hõlmavad osa alast liivased märjad järvetasandikud. Orundis ainulaadne 7 km pikkune 10-12 m kõrgune munakalisest kruusast oosilaadne vall (Sännast kirdesuunas kuni Nursini). Sellest ida pool on Ahitse järv (5,7 ha), Hargla nõos ainuke järv väljaspool edelaosa soid. Kaugjärvest lähtuv Mustjõgi voolab kirde suunas läbi soode ja ümber savise lavatasandiku,
Geoloogiliselt valitsevad maastikku viimase, Weichseli jäätumise maastikuvormid. Kuigi Jüütimaa lääneosa jäi jäävabaks (eelmise, Saale jäätumise ajal oli ka see jääga kaetud), on ka sealne tasandik tekitatud mandrijää servas voolanud moreenirikaste sulamisvete poolt (sandurtasandik). Läbi Jüütimaa jookseb lõunast põhja (ja alates Viborgist läände) jäätumise piir, mis on maastikus nähtav suurte moreeniküngastena (nn Jüütimaa selg, jyske højderyg). Künklikud moreenitasandikud valitsevad kogu Taanit jäätumise piirist idas, sealhulgas ka Kattegati väina põhjas. Praeguse Taani rannajoon on viimase 10 000 aastaga väga palju muutunud. Praegu vajub maapind Taani lõunaosas ja kerkib põhjaosas, põhja pool Nissumi fjordi ja Falsteri saare joont. Taani suurematest saartest eemal Läänemeres asuval Bornholmil paljanduvad kristalse aluskorra kaljud. Siseveed Gudenå jõgi Jüütimaal
Kogupindala 872 km2 (1,92% Eesti territooriumist) Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Maastiku eripära Maakerkel ja rannajoone läände taandumisel kujunenud rannikuterrass Mere ja tuuletekkeliste pinnavormide domineerimine (vastavalt 44 ja 4%) Lõunaosas lainetest uhutud moreenitasandikud (13%) Keskosas kunagistest laguunidest arenenud sood (11%) Rannavööndis vahelduvad liivarannad (Valgerannas) kivise kamardunud moreenranna (Tahkurannas) ja mölliranna lõikudega. Ala on valdavalt metsamaa Aluspõhi Lõunasuunaline jäävool on kaotanud rohkem ja paksemalt pindmisi kivimikihte Viimase jääaja lõpuks jäid aluspõhja pealiskorraks põhjaosas Jaagarahu lademe lubjakivid, mergel ja dolomiit.
kerkival Lääne- ning Põhja-Eesti alal. • Kujunemine algas jääajajärgsel ajal, kui maa vabanes mere alt. • Neile on omane liustiku- ja selle sulamisvee- ning meretekkeliste pinnavormide põimumine. http://entsyklopeedia.ee/meedia/eesti_meresaared_ja_rannikumada likud/maastike_looduslik_liigestatus_uus Pinnamood • Pinnamoes on levinud rannikuterrassina kujunenud liivased meretasandikud ja kivirohked uhutud moreenitasandikud. • Maastikupilti ilmestavad rannavallid ja nendevahelised sood, mandriosas jõgede alamjooksu orud ja kohati madalad luited. http://et.wikipedia.org/wiki/Rannavall Aluspõhi • Liivi lahe rannikumadaliku aluspõhjaks on Kesk- Devoni ladestik ja Jaagarahu lade. http://entsyklopeedia.ee/meedia/jaagarahu_lade1/aluspohja_avam us Õhutemperatuur ja ilm • Talve (veebruaris)keskmine õhutemperatuur on -6ºC.
Enamik Eesti eristavaid pinnavorme on tekkinud välisjõudude toimel. Kõige enam pinnavorme on tekkinud viimasel jääajal mindriliustike ja nende sulamisvete tõttu. Ülekaalus on olnud kord kulutus-, kord kuhjeprotsessid. Voored - leivapätsikujulised künnised, mis on tekkinud liustiku kuhjava ja kulutava tegevuse tulemusel. Kujunesid liustiku all selle serva läheduses jää voolimisel. Paiknevad rühmiti, moodustades voorestiku. Suurimad voored asuvad Saadjärve voorestikus. Moreenitasandikud - tasase või lanja pinnaga liustikutekkelisest kuhjevormid. Rohkesti on neid Kõrg- Eestis, s.o Kagu-Eesti lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul, Pandivete ja Sakala kõrgustikul. Jää sulamisvee setetest tekkinud kuhjepinnavormid on oosid ja mõõnad. Oosid e. vallseljakud - enamasti liivast, kruusast või veeristest koosnevad järsunõlvalised ja sageli teravaharjalised vallid. Paiknevad Põhja- Eestis Kõvermaal ja Pandivere kõrgustiku nõlvadel, Kirde-Eesti tuntuim on Iisaku.Illuka oosistik
ee/artikkel/eesti_kliima 2. EESTI MAASTIKE ISEÄRASUSED mullatekkeprotsesside mõjutajana Maastike erinevused on põhjustatud peamiselt maapinda moodustavate kivimite koosseisust ja reljeefist. Paigastikeks nim. ühesuguse tekke ja morfoloogiaga reljeefil kujunenud maastikke. Paetasandikud (Põhja- ja Lääne-Eestis). Paekivist aluspõhja katab 0,5 m rähkne moreen. Kohati pinnakate puudub ja paljanduvad paeplaadid. Looduslikele aladele on iseloomulikud loometsad, puisniidud. Moreenitasandikud (Kesk-ja Kagu-Eestis, Pandivere, Sakala kõrgustik) on lainjad, kohati madalad kühmud ja orud ning pinnakatteks on jääaegadest mahajäänud kivimurendirohke saviliiv või liivsavi. Esinevad mullad on viljakad ning kasutatakse põllumajandusmaastikena. Loodusliku taimkattena esinevad salu-, laane-, palumetsad. Esinevad üksikud järved. Jääjärvetasandikud (Vahe-Eestis, Võrtsjärve ja Peipsi nõos, Kagu-Eesti, Lääne- Eesti) on tasased alad, mis jääaja lõpul on olnud järvevete all
Liustikule jalgu jäänud aluspõhjalised künkad meenutavad praegu mõningati ovaalseid leivapätse. Jäätekkeliste kõrguvate pinnavormide vahele või lähedusse jäävad kulutusnõud (ovaalsed v piklikud enamvähem suletud nõud, mida jää on liikude süvendanud) ja vagumused(piekmad ja avatud otsetga orulaadsed pinnavormid ( näiteks Võrtsjärv ja Peipis nõgu). Ulatuslikel aladel kujundas liustik moreenitasandikud. Mitmekesiseid setteid ja pinnavorme kujundas liustiku sulamisvesi, mis voolas nii liustiku all, peal kui ka liustiku sees olnud koobastikes. Palju erikujulisi liivast ja kruusast, harvem savikatest setetest koosnevad mõhnad. Hilisjääaja kliima ei olnud kiita Liustiku taandumist nim. hilisjääajaks e hilisglatsiaaliks. Esmalt oli kliima väga karm, arktiline, seejärel lähisarktiline. Eristatakse kolme faasi: vara, kesk ja hilist.
Kevadeti rändab läbi Matsalu üle 2 miljoni veelinnu. Suurimad populatsioonid tänapäeval on seotud karjatavate rannaniitudega. Põllumajanduse osatähtsuse vähenedes karjatamine lakkab ning rannakarjamaad roostuvad ning sellega seonduvalt väheneb sealne mitmekesisus (Estonica 2009). Joonis 4. Haned 9. Inimmõjud Põllumajandusalad moodustavad kaugseire andmetel madalikust 24,0%, neist kõige rohkem on põllustatud uhutud moreenitasandikud. Looduskasutuse tulemusena on piirkonnale lisandunud Eesti suurimad poollooduslikud ranna-ja puisniidud. Viimaste aastakümnete põllumajandusalade kasutamise vähenemine on kaasa toonud taasmetsastumise, roostumise ja rohumaade kadastikumise. Madaliku põllumajandusmaad ja suur osa metsamaid on varustatud kuivendussüsteemidega ning väiksemad looduslikud vooluveed enamasti õgvendatud ning süvendatud (Arold 2005). 10. Hinnang piirkonna loodus- ja maatikuväärtustele
(Ehalkivi jmt). Jõed on paekaldasse uuristanud sügavaid orge. Viru lavamaa põhjapiiri moodustav Põhja-Eesti paekallas on Lääne-Virumaal rannajoonest kaugel, osaliselt mattunud ega moodusta selgepiirilist astangut. Lavamaa pinnakate on valdavalt õhuke, kohati on karsti (Aseri tektoonilises rikkevööndis Sämi külas). Leidub oose (Pahnimäed, Rakvere linnamägi), otsamoreene (Kallukse mäed) ja mõhnastikke (Männikvälja). Pandivere kõrgustikust paikneb Lääne-Virumaal 2/3. Valdavad moreenitasandikud, põhjaosas on need 80–110, keskosas 120– 130 ja lõunaosas 90–120 m kõrgusel (kõrgeim koht Emumägi, 166 m). Kõrgustikul leidub ka künkaid (Assamalla ja Rägavere ümbruses), lõunaosas (eriti Rakke piirkonnas) voori ning oose (Mõdriku–Paasvere oosistik jmt). Kõrgustiku keskosa läbib Porkuni–Vao ürgorg. [6] Mullastik Rannikumadalikul valdavad leede- ja leetunud mullad, lavamaal gleistunud ja gleimullad ning rähksed rendsiinad, leidub ka paepealseid rendsiinasid
sufosioonikoobas (inimesele lõbitav osa 37m). Karksi-Nuia linna kohal suubub põhjast Halliste ürgorgu Kutsiku oja, mille oru idapervel asub suurte puuviljaaedadega üle Eesti tuntud Polli Aiandus Instituut. Kõrgustiku lõunaosa lõbib kaarjalt Õhne ürgorg (94km), mis algab kõrgustiku suurimast veekogust Veisjärvest (ligi 480 ha). Õhne jõgi suubub Võrtsjärve. Kõrgustikule iseloomulikud suurepinnalised moreenitasandikud on lainjad, nende 2- 3°-sed maapinna kalded on põhjustatud moreeni ebaühtlasest paksusest ja aluspinna ebatasasustest. Enamasti on 2-4m kõrgused ,,lained" orienteeritud liustikujää liikumise suunas. Peale lõunasihiliste laineharjade on kõrgustiku loodeosas Suure-Jaani ja idanõlval Tarvastu, Riidaja, Leebiku ning Suislepa ümbruses jää voolinud moreenist madalaid voori. Maastikupildis need 8-10 m kõrged ja vaevalt kilomeetripikkused laugenõlvalised põllustatud
Eestis hävisid mõisate loomisel põliskülad, Vabadussõja-järgne maareform lõhkus mõisamaad, nõukogude maaparandus pööras omakorda pea peale talumaastiku. 2.2 EESTI MAASTIKUTÜÜBID Tüpoloogilised ja regionaalsed maastikuüksused ning nende eristamise algused. Reljeefi, pinnakatte, mullastiku ja taimkatte arvestamine maastikuüksuste piiritlemisel. Paigastikud kui Eesti peamised maastikutüübid ja nende levimus: a) tasandikulistel aladel: paetasandikud, moreenitasandikud, jääjärvetasandikud, meretasandikud, sootasandikud; b) liigestatud reljeefiga aladel: voorestikud, mõhnastikud, oosistikud, moreenküngastikud. 3 2.3 EESTI MAASTIKU LIIGESTATUS Eesti maastikuline liigestatus. Eesti ala on küll väike, kuid maastikuliselt mitmekesine. See tuleneb maastike aluseks olevate, viimase mandrijäätumise ajal ja järel moodustunud, erineva kivimilise koostise ja kujuga pinnavormide rohkusest
Väike Munamägi (207,5 m) ja Tedremägi; ida pool Tõikamägi (210 m) ja Laanemägi (211 m). Enam liigestatud reljeefiga paistab silma veel Pangodi ümbrus ning läheduses olevad Kambja Köstrimäed. Otepää kõrgustikule on omased mitme mandrijäätumise jooksul kujunenud künniselis-künklikud pinnavormistikud, suured mikroklimaatilised erinevused, palju sademeid, pikaajaline lumikate ja järverohkus . Põhjanõlval on kaldpindsed moreenkünkad, kaguserval lainjas-künklikud moreenitasandikud. Pinnamoes valdavad kõrgendikud on tekkinud põhiliselt hilisjääajal sulamisveesetteist. Keerukate settimisolude tõttu koosnevad kõrval asetsevad kõrgendikud või isegi ühe kõrgendiku osad erinevaist setteist. Otepää kõrgustiku kõrgemas kesk- ja lääneosas on moreenist ja mandrijää sulamisveesetteist koosnevad, keerulise ehitusega (näiteks moreenkünkal asub mõhn ) suurkünnised ja -künkad, mille suhteline kõrgus küünib 40–50 meetrini
Voored on leivapätsikujutised künnised, mis on tekkinud liustiku kuhjava ja kulutava tegevuse tulemusel. Enamasti kujunesid voored liustiku all selle serva läheduses jää voolimisel. Voored paiknevad rühmiti, moodustades voorestikke. Suurimad voored ning neid eraldavad pikiike järvedega nõod asuvad Saadjärve voorestikus, mis on üks suuremaid Euroopas. Liustikutekkelistest kuhjevormidest levivad Eestis tasase või lainja pinnaga moreenitasandikud. Rohkesti on neid Kõrg-Eestis, s.o Kagu-Eesti lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul, Pandivere ja Sakala kõrgustiku!. Madal-Eesti moreenitasandikke on ümber kujundanud hilisemad veekogud. : Kagu-Eesti kõrgustikel valdav künklik reljeef on erakordselt keerukas : pinnavormide kooslus. Künkaid lahutavad üksteisest lühikesed, ent sügavad orud ja nõod, mis tähistavad mattunud jääpankade sulamisasemeid. Paljudes neist on tänaseni säilinud järved.
Tänapäeval on küll järv taandunud, kuid piirkonnale iseloomuliku looduse ja reljeefi väljakujunemisel on see fakt mänginud tähtsat rolli. Hilisjääaja ja Holotseeni algupoolel ulatus Peipsi järv praegusele maismaale. Liustikujää sulamisel tõid vooluveed jääserva esisesse järve, mis oli moodustunud jää sulamisveest, peeneteralisi setteid. Samaaegselt uhtusid järvelained vee alla jäänud moreeni. Pärast jääjärve taandumist moodustasid järvepõhja kõrgemad alad uhutud moreenitasandikud ja nendevahelised madalamad alad, kuhu olid kuhjunud savi ja liiv, jääjärvetasandikud. Nendel äärmiselt tasastel aladel on põhjavee tase väga kõrge, mistõttu kevadeti ja sügiseti ulatub põhjavesi maapinna lähedale (Arold, 2005). Vaatamata liivasele pinnale, mille veeläbilaskvusvõime on hea, kannatavad alad soostumise all. Seda seetõttu, et maapinna väikses kalde tõttu on vesi väheliikuv ning soostumisele aitab kaasa ka Peipsi veetaseme tõus
Geoloogia Geoloogiliselt valitsevad maastikku viimase, Weichseli jäätumise maastikuvormid. Kuigi Jüütimaa lääneosa jäi jäävabaks (eelmise, Saale jäätumise ajal oli ka see jääga kaetud), on ka sealne tasandik tekitatud mandrijää servas voolanud moreenirikaste sulamisvete poolt. Läbi Jüütimaa jookseb lõunast põhja ja alates Viborgist läände jäätumise piir, mis on maastikus nähtav suurte moreeniküngastena. Künklikud moreenitasandikud valitsevad kogu Taanit jäätumise piirist idas, sealhulgas ka Kattegati väina põhjas. Praeguse Taani rannajoon on viimase 10 000 aastaga väga palju muutunud. Praegu vajub maapind Taani lõunaosas ja kerkib põhjaosas. Taani suurematest saartest eemal Läänemeres asuval Bornholmil paljanduvad kristalse aluskorra kaljud. 12 Maavarad
Mandriliustikud liiguvad jääkihtide survel ehk ülemiste jääkihtide survel hakkavad alumised kihid liikuma. 16. Kuidas tekivad ookeanis triivivad jäämäed? Mis piirkonnas on neid rohkesti? Suurest liustikust murduvad lahti või eralduvad lõhede kohalt. Neid on rohkesti Antarktikas, Arktikas ja Gröönimaal. 17. Kuidas on mandrijää kujundanud Eesti pinnamoodi? Nimeta mandrijäätekkelisi pinnavorme. Mandrijää tõttu on tekkinud voored, moreenitasandikud, moreenkünkad, rändpangad, jääkriimud, kaljuvoored ja kulutusnõod. Mandrijäätekkelised pinnavormid: jäätekkelised ehk glatsiaalsed, jääsulamisveetekkelised ehk fluvioglatsiaalsed ja jääpaisjärvetekkelised. 18. Ülesanded töölehelt! Mõisted: rannik, rannanõlv, rannavall, maasäär, mandri- ja mägiliustik, šelf, firn e sõmerlumi rannik-rannaga piirnev maismaa ja madalaveeline mere osa rannanõlv-maapinna osa, mis piirneb merede ja suurjärvede rannajoonega maismaal ja
šelfiliustik – asub Antarktika Vaikse ookeani rannikul ja ulatub ligi 600 kilomeetrit mere kohale. Mereliustikud liiguvad tavaliselt mäestikuliustikest aeglasemalt, kuid sageli esineb kuni 1200 m edasi liikuvaid liustikukeeli, näiteks Ida- Antarktikas. Quarayaq’i liustik Gröönimaal liigub praegu edasi koguni meeter tunnis. 28) Peamised liustikutekkelised ja liustiku sulamisveetekkelised (glatsiofluviaalsed ja glatsiolakustrilised) setted ja pinnavormid: otamoreenid, moreenitasandikud, voored, mõhnad, oosid, saarkõrgustikud, glatsiofluviaalsed deltad ja sandurid. viirsavid ja nende kujunemine. Vallilaadseteks või seljakulisteks moreenist koosnevateks jääkuhjevormideks on otsamoreenid. Need on kuhjunud liustiku serval kunagise jääserva lähedastes vööndites Moreenist koosnevaks kuhjeliseks pinnavormiks on liivsavise või saviliivase pinnakattega moreentasandik.
männi, arukase ja haavaga. Laanemetsades puhmarinne puudub, rohurinde sees võib leida üksikult pohla ja mustikat. Laanemetsad moodustavad 23% Eesti metsadest. Puhmarindega kallakutel või küngastel olev mets on sürjamets. E.Lõhmuse süsteemis kuulub sürjamets sinilille kasvukohatüübi alla. Laanemetsades eristatakse jänesekapsa ja sinilille kasvukohatüüpe. 4.1. JÄNESEKAPSA KASVUKOHATÜÜP (Jk) Reljeef: moreenikünkad ja lainjad moreenitasandikud. Mikroreljeef tasane või nõrgalt mätlik. Muld: lähtekivimiks on valdavalt karbonaadivaene (kohati ka nõrgalt karbonaatne) punakaspruun saviliiv- või liivsavimoreen. Valdavalt näivleetunud LP, harvem mitmesuguselt leetunud mullad LkI, LkII, LkIII, L(k)I, L(k)II, L(k)III, Ls, mis mõnikord võivad sisaldada ka nõrku gleistumistunnuseid LPg, LkIg, LkIIg, LkIIIg, L(k)Ig, Lsg. Metsavaris laguneb suhteliselt kiirest, kõduhorisondi tüsedus
maastikulise mitmekesisuse kujunemisel. Veestiku ja veerezhiimi iseärasused ja sellest tulenev mõju maastikele. Maastike paleogeograafiline areng. EESTI MAASTIKUTÜÜBID Tüpoloogilised ja regionaalsed maastikuüksused ning nende eristamise algused. Reljeefi, pinnakatte, mullastiku ja taimkatte arvestamine maastikuüksuste piiritlemisel. Paigastikud kui Eesti peamised maastikutüübid ja nende levimus: a) tasandikulistel aladel: paetasandikud, moreenitasandikud, jääjärvetasandikud, meretasandikud, sootasandikud; b) liigestatud reljeefiga aladel: voorestikud, mõhnastikud, oosistikud, moreenküngastikud. EESTI MAASTIKULINE LIIGESTUS Maastikulise liigestuse põhiüksused. Maastikuprovints ja allprovints, valdkond, rajoon ja paikkond. Eesti maastikuline asend Euroopas ja Ida-Euroopa lauskmaal, Baltikumi maastikuprovints. Madal-Eesti allprovints:
annaabi.ee 
