Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lydia koidula luule". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rõõm, emasüda, elad, varjul, kase, oota, lille, laulavad, mõnd, kõle, kesamaa, lööma, pikkamisi, kurvalt, vaatad, pilved, aetud, tuppa, kombel, kostis, tulema, kasepuu, leheke, valjult, lennul, linnukene, lahket, tarka, kiidab, lindu, laulus, viin, tiiba, elul, hool, emakeel, heliseb, kärsi, igatsus, elades, igavesti, tera, kiusatused, parandused11. augustil Estonia kontsertsaalis mälestusaktus. Kodu Ja õues on kevade Meil aiaäärne tänavas, Ma seisan kasepuu varjul- kui armas oli see! üks üksik leheke Kus kasteheinas põlvini ta ladvalt närtsides langeb- me lapsed jooksime. Ja õues on kevade. Kus ehani ma mängisin Miks, süda ,nii valjult tuksud? küll lille, rohuga, Vait, vait, ära värise! Kust vanataat käe kõrval mind Nad leinalaulu sul laulavad - tõi tuppa magama. ja õues on kevade! Küll üle aia tahtsin siis Personifikatsioon- ta kombel vaadata. Vait, vait, ära värise! ,,Laps, oota'' kostis ta, "see aeg Nad leinalaulu sul laulavad on kiir küll tulema''. Metafoor- Aeg tuli
tundejõudu. Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli mälestusrikas lapsepõlv Vändras, armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning kirjanduslikud eeskujud. Koidula põhiliseks luulezanriks on isamaaluule. Luuletuste ,mis on seotud Eestimaaga, kõik kujunduslik-väljenduslikud vahendid on ühtselt suunatud lüürilise meeleolu süvendamiseks .Sõnavalikus domineerivad täielikult avarad abstraktsed mõisted (Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld, rõõm, süda), millede sisust on ilustavate epiteetide (ülem õnn, õitsev Eestimaa) ja muu rikka kujundilise konteksti (isikustamiste, võrdluste ja metafooride) kaudu esile tõstetud ülevalt mõjuvaid omadusi. (Orjuspõlve iseloomustab Koidula metafooriga u n e s u r m ) Isikustamist süvendades kõneleb Koidula, kuidas rahva valust kõnelevad linnud, pilved, tuuled. Kui võtta kokku kõik Koidula luuletused, siis on näha, et nende välisvorm on mitmekesine.
Tema kuulsaim isamaaluule on "Minu isamaa on minu arm", millele on tehtud ka viis ja mida lauldakse igal laulupeol. See on kujunenud Eesti teiseks hümniks. Mu isamaa on minu arm, kel südant annud ma, sul laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa! Sul valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaks sada surma ma seepärast surema! Kas laimab võõra kadedus, sa siiski elad südames, mu isamaa!
Koidula suri 1886. Aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 t oodi tema põrm Tallinnase ja sängitati Metsakalmisutle. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum. Katkendeid Luuletustest . Mo isamaa on minu arm! Mo isamaa on minu arm, kel südant annud ma, sull' laulan ma, mo ülem õnn, mo õitsev Eestimaa! So valu südames mul keeb, so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mo isamaa! Väga hästi kirjutatud luuletus kodumaast ja inimese mõtetest. Peidupesa põõsastikus kodus kiidab kullakeel laulu sula sõnumikus õhud hõiskavad ülevel. Luuletus on murdes,mis muudab selle huvitavaks ja kaasahaaravaks. Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on peljupaika leidnud seal. See on tuntud luuletust emadest,nendest hoolimisest ja ka kaotusest.Väga hästi koostatud.
võimaldasid tuua esile mitmeid ühised teemasid ja probleeme, mis olid omased sellele ajajärgule. Mõlemale kirjanikule oli südamelähedane looduse kirjeldamine läbi kaunite ilutsevate sõnapaaride. Arutlust leiavad põhiteemadena ka tasane armastus ja rikkalik isamaa. Liivi luules leiavad kirjeldusi kõik aastaajad, kuid eriline tähelepanu on koondatud sügisteemalistele luuletustele. Need samastuvad vahel tema õnneküllaste kui ka kaeblike tunnetega: ,,Siin istun kase alla, / kuis enne istunud ma; / kui enne, tuul kisub puist lehti / ja keerutab nendega." Koidula käsitleb sügist vastandlikult Liivile. Sügis on kui kurb olevus , kes võtab üle sooja suve ilu: ,,Ei sa teadnud tänada / suve sooja! / Kui ta ilud tulid tooma sind." Kevadet kiidab Koidula mitmetes teostes, tuues ülistavalt esile kevadele iseloomulikke, kuid inimlikke tunnuseid: ,,Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tal läki vastu õhinal! / ..
Kas kuulete : kisendab veri ! Nüüd tuleb kas ei või jaa ! Nüüd on kallastest tõusnud meri. Olge valmis ! Me seisame kahe riigi väraval : see üks on pimedus ja teine valgus. Me, noored, ootame pilgul säraval : nüüd see ligineb : lõpp ja algus ! Viimaks ometi ! Oma Saar Gustav Suits Ma sõuan merel ja sõuan, üht saart mina otsin sääl. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat. Oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusat. Ma sõuan merel -- ja hõljun ja lained hõljuvad ka, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved -- oma saart aga otsin ma. 15 VIII Ivar Ivask Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse, männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
Mu isamaa on minu arm Mu isamaa on minu arm, Kodu kel südant annud ma, Meil aiaäärne tänavas, sul laulan ma, mu ülem õnn, kui armas oli see! mu õitsev Eestimaa! Kus kasteheinas põlvini Su valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks me lapsed jooksime. teeb, mu isamaa! Kus ehani ma mängisin Mu isamaa on minu arm, küll lille, rohuga, ei teda jäta ma, Kust vanataat käe kõrval mind ja peaks sada surma ma tõi tuppa magama. seepärast surema! Küll üle aia tahtsin siis Kas laimab võõra kadedus, ta kombel vaadata. sa siiski elad elad südames,
Koidula tegi mõlemat ,,Emajõe ööbik" sisaldab endas nii vana, kui ka uut kirjaviisi. Säärase uuenduse sissetoomine eesti toonasesse luulemaailma näitab tema uuendusmeelsust, ning veidi lõhub idülli üdini klassikalisest ja vanamoelisest romantik-poeedist. Näide kogumikust ,,Emajõe ööbik": Ja õues on kevade Ma seisan kasepuu varjul - üks üksik leheke ta ladvalt närtsides langeb - ja õues on kevade. Miks, süda, nii valjult tuksud? Vait, vait, ära värise! Nad leinalaulu sull' laulavad - ja õues on kevade.
............................................................................................... Laulupeo ajalugu.............................................................................................................. Laulupeo ühendkoori laulud............................................................................................ Koit............................................................................................................................... Mu isamaa, mu õnn ja rõõm......................................................................................... Laulu algus................................................................................................................... Maailma avastamine.................................................................................................... Kaunimad laulud.......................................................................................................... Väike maa.........................
Marina.......................................................................................................................................17 Merepidu...................................................................................................................................18 Metsalilled.................................................................................................................................18 Millest sa elad ja hingad?..........................................................................................................19 Muinaslugu muusikas...............................................................................................................20 Must kohv.................................................................................................................................20 Mustamäe valss............................................................................................
Abja-Paluoja 2009 2 Sisukord Koit.............................................................................................................................................4 Kaunimad laulud........................................................................................................................ 4 Väike maa...................................................................................................................................5 Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.......................................................................................................5 Tuljak......................................................................................................................................... 6 Laulu algus................................................................................................................................. 6 Mu isamaa on minu arm......................................................................................
mis ei kuiva iialgi täielikult meie teekonnal läbi kõrbekuumade aastate." Ruffini 6 · ,,Kodu, kus on ema on parim koolidest. Seal saab laps rõõmsameelsuse, kannatlikkuse, eneseavastamise ja abivalmiduse õppetunde." Mona Fouad El Sakka, 16-aastane · ,,Minu ema on nagu ilm ja mina olen ainult seeme. Ilma päikese ja vihmata ei kasva minust tervet ja ilusat lille. Tema soojus ja armastus paneb mind kasvama. Suuremaks ja suuremaks." Ling Tai, 11-aastane · ,,"Näed," ütlesid Sa. ,,Ükski rohuleht pole täpselt selline kui teine." ,,Pea kõike kalliks, sest see ei tule enam tagasi." Ja mina olen meeles pidanud." Pam Brown · ,,Minu emal õnnestus panna mind paljusid asju mõistma... tõesti, tema armastavale tarkusele olem ma tänu võlgu kõige eest, mis on minu pikas öös olnud kirgas ja hea
PILLUTE SÕNU ILMA NEILE MÕTLEMATA! TE EI TEA KUIDAS TÜDRUKUD IGA HALVA SÕNA PEALE REAGEERIVAD! KUI MIDAGI HEAD EI OLE ÖELDA, SIIS OLGE LIHTSALT VAIT! OLEKS TEIL HEA KUI MEIE RÄÄGIKSIME TEIST NIIMOODI? LIHTSALT, OLGE VAIT. KÕIK TÜDRUKUD EI OLE PERFEKTSED! PEAB TEID SIIN ÜLDSE EKSISTEERIMA, LOLLID EI MUU. · Mängime Peitust ? Okei. MinaLoen. üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme. Ma tulen ! Sa oled siin ? Mkm. Oled siin ? Mkm. Oota, ma otsin sind veel. Aga hoiatan, et kui ma su leian siis sa enam minukäest ei pääse. Sa Võid Joosta Aga sa ei pääse ! Ma ei lase sul enam käest lahti, ma luban seda sulle ! Mul lasti käest lahti ja ma tean kui valus see on. Aga usu mind. Minasulleniieitee ! Jeei. ma leidsin su ja ma hoiatasin. ju siis sa tahadki minuga olla, äkki me olemegi kokku loodud ? Hakkame uuesti peitust ? Aga Palun Loeme koos, hoiame käest, vaatame silma ja loeme kümneni
Me ei tea millal elu lõpeb, ja sellepärast me kiirustamegi. Elu on võistlus, aga reegleid ei näe. Eluraamatul ei ole kordustükki. Kui puuduvad armastus ja sõprus, on elult võetud kogu tema mõnu Tarkus on teadmine, mis on muutnud inimese osaks. Ükskõik, kuidas inimene sureb, surema peame ükskord kõik. Kas sureme täna, homme või aasta pärast, see on rohkem maitse asi. Peaasi, et oleme elanud Elu on nagu matemaatika , ainult valemid tuleb ise välja mõelda. Rõõmusta elu üle, kuni elad, sest surnud olla saad sa kaua. Elu on nagu wc-paber, mõnikord pühib hästi, teinekord halvasti. Eesmärgita päevad lõppevad inimese kokkuvarisemisega , seega lõpetage muretsemine ja hakake elama . Ära ole lukuks, mida iga võti keerab. Ole võti, mis igat lukku keerab. Elu on kui kastetilk, mis särab tuhandeis vikerkaarevärvides. Ükski hetk ei kesta igavesti. Elu on päike, mis tõuseb ja loojub. Elu on küünal, mis särab ja kustub.
Kuid lõhke süda, suu peab seisma lukus. Ilmuvad HORATIO, MARCELLUS JA BERNARDO. HORATIO: Prints, soovin tervist teie kõrgusele! HAMLET: Ma rõõmustan, et sind näen tervena, Horatio - kui mina olen mina. Suruvad teineteisel kätt. Mis tõi su Wittenbergist siia? - Oo, Marcellus! MARCELLUS: Aulik prints! HAMLET: Rõõm näha teidki. Tere õhtust. Kuid mis sind Wittenbergist siiski siia tõi? Viib HORATIO kõrvale. HORATIO: Ah, tuli tuju pisut logelda. HAMLET: Ei väidaks seda sust ka vaenlane, nii ära puhu mulle ette eiteamida. Ma väga hästi tean, sa pole laisk. Mis tõi su Helsingöri? Õpetame
ARMASTUS ! Sa ütled, et armastad mind, ma uskusin, kuid enam ei usu, sest see ütleb teeb mulle haiget. On sul nüüd kergem, kui said mulle haiget teha? Need, kes ei hooli ega armasta ei oska seda järelikult teha. Sa andsid mulle oma südamekujulise medaljoni ja laususid: Hoia seda nii nagu sina tahaksid, et sind hoiaks. Paljud kõnnivad üle su südame, aga on üks, kes sinna oma jäljed jätab. Mu armastuse garantii on igavene. Jumal andis meile kaks silma et näha, kaks kõrva et kuulda, kaks kätt et tunda, kuid miks andis Jumal meile ühe südame?Sellepärast, et teise me ise ülesse leiaks. lase end õhku, õhus on armastus! Väiksena mängisin tikkudega, sain vastu sõrmi, kuna see pidi valus olema, nüüd aga mängisin armastusega, isegi kui keegi ei keelanud oli see siiski valus. Armastus ühendab endas kõik inimese head omadused. Pilgud on esimesed armastuskirjad. Armastus sünnib pilgus, kasvab suudluses ja sureb pisarais. Armastus on kõige tugevam kirgede
suurt ja tugevad jõudu, tunde jõudu. Lydia Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli tema mälestused kodukohast Vändrast, armastus Eesti rahva ning Eestimaa vastu ning kirjanduslikud eeskujud. Lydia Koidula põhiliseks luule zanriks, mida ta tavaliselt oma luuletes kasutas oli isamaaluule. Ta luuletustes domineerivad tihti vägagi abstraktsed mõisted nagu Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld, süda, rõõm, mille sisust on ilustavate epiteetide ülem õnn ja õitsev Eestimaa ning muu rikka kujundilise konteksti nagu isikustamiste, võrdluste ja metafooride kaudu esile tõstetud omadusi. Isikustamist süvendades kõneleb Lydia Koidula, kuidas rahva valust räägivad ja jutustavad linnud, pilved ja tuuled. Kui võtta kokku kõik Lydia Koidula luuletused mis ta kirjutanud on, siis on näha, et nende välisvorm on vägagi mitmekesine.
suurt ja tugevad jõudu, tunde jõudu. Lydia Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli tema mälestused kodukohast Vändrast, armastus Eesti rahva ning Eestimaa vastu ning kirjanduslikud eeskujud. Lydia Koidula põhiliseks luule zanriks, mida ta tavaliselt oma luuletes kasutas oli isamaaluule. Ta luuletustes domineerivad tihti vägagi abstraktsed mõisted nagu Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld, süda, rõõm, mille sisust on ilustavate epiteetide ülem õnn ja õitsev Eestimaa ning muu rikka kujundilise konteksti nagu isikustamiste, võrdluste ja metafooride kaudu esile tõstetud omadusi. Isikustamist süvendades kõneleb Lydia Koidula, kuidas rahva valust räägivad ja jutustavad linnud, pilved ja tuuled. Kui võtta kokku kõik Lydia Koidula luuletused mis ta kirjutanud on, siis on näha, et nende välisvorm on vägagi mitmekesine.
aga kraavis voolab vett -- õhus tundub kevadet... Varane kuldnokk Õues nutab leinakask, sajab lund, ja tal on vilu, puudub kevadine ilu, laanes luusib tuulispask. Kase küljes pesakast -- sääl on kuldnokk-linnukene külmetamas tillukene, ta ei väsi ootamast. Kuldnokk, väike kevadlind, lendas siia, lendas sinna, polnud kuhugi tal minna -- lume all veel mullapind. Sajab lund ja sajab lund, aga linnukene väike ootab, millal tuleb päike, ainult päikesest näeb und. Oota, oota, väike lind, küllap peagi päike tuleb, talvetaadi silmad suleb, tõttab rõõmustama sind! Märts Pajuurvad, lepaurvad. Päike paitab lumest vee. Hommikud ei ole kurvad, õhtuehal kuldne tee. Pehmeid tuuli, lõunatuuli leelutamas metsades, pilvi väikesi ja suuri ujub hõbevalguses. Ei ma püsi, ei ma püsi enam toas sumedas! Vares pesa kallal rüsib kuuseladvas tumedas. Räästas tilgub, räästas tilgub kevadkääbus peksab reht. Õhtul heledamalt vilgub kevadrõõmus ehatäht.
ära anna lubadusi, mida sa täita ei suuda . Mõned vead on nii head, et neid peab kordama. Ja sa lihtsalt unustasid mu? Ma pole sulle kunagi midagi tähendanud, ei sõbrana ega kellegi muuna. Kuna inimesi lihtsalt ei ole võimalik ei hetkega ega päevadega unustada. Eriti neid keda pead tähtsateks/olulisteks. Sina võid helkuri unustada, aga Sind ei unustatatta. Ma ei ela selleks, et teised minu elu elaksid. Vabanda, aga erinevalt sinust , tahan ma ka ENDA elu elad . Kui näidatakse sulle ust, vaata aknad ka üle. Nii palju head, nii palju mälestusi ja just mälestused on need, mis mul sinust järgi jäänud ! Kaob üks , kaob teine , tuleb üks , tuleb teine . Kaotatud jäävad südamesse ning elu läheb edasi. Sõprus on kui vaas mis seiasb laua äärpeal ja ootab oma kukkumist .Kui ta kukkub , siis veab kui saad selle kokkulappida , aga see ei pea enam niihästi vett kui varem .
Viis peatükki on... - viis peatükki. Need peavad peas olema, neid nõutakse. Muidu ei võeta pea-kooli ega armulauale. MANN (mõtlikult). Jaa, aga... PERENAINE. Ah, latseke, mis sa nõnda palju küsid! (Sõtkub voki jälle vurama. Margus on selle aja sees vokiratta külge tulise söe kinnitanud, tuline rõngas lööb helendama.) MANN (kilgates ja savikult maha karates). Oh, kui ilus! Näin, vaata, kui ilus! PERENAINE (pahaselt). Oi sina vallatu, kas ei ole käest ara! No oota, kui isa 2 koju tuleb! VANAEMA (60-70-aastane poolpime eideke, vana paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette, - astub tagakambrist sisse ja jääb kuulatama). Kellega sa tõreled? PERENAINE. Margusega! Tulise söepanivokiratta vahele! VANAEMA. Ara tee pojake - süsi kargab kaugele, Laurits lendab lakke. (Kobab oma voodi ääre peale?) Mis sa's ka pühapäeva õhtul selle vokiga jahid!
laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui käru. Aga ta nahk oli õrnem kui karul, ja need loendamatud hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ara, et ta jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus, maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, kuid leidis truudusetu sulase tüvika, paksulehelise tamme varjul rahukalt puhkamast. «Küll ma su hellasti äratan,» urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa -- tsiuh! «Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga puudutatud kohta. «Sa- pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!» - Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas.
ROLAND: Mina jään siia. (Keegi ei lausu midagi. Roland väljub.) OSVALD: (Laurale) Istu. Võta saapad ära. (Osvald paneb saapad kuivama, võtab villased sokid.) Siin on mõned augud sees. Kas ma teen teed või kohvi? Ma teeksin midagi sooja juua? Aknad on mitu aastat toppimata. Peeglit ei ole mul siin kunagi olnud. Eile alles panin 100 vatise pirni sisse. Eile oli päris mitu toimetamist. (Variseb jälle põrandale. Laura hakkab saapaid võtma.) OSVALD: Oota! Kas sa ei saa midagi aru? LAURA: Ma ei saa mitte midagi aru! Ma tahaksin küsida... OSVALD: Väga hea! Teeme nii, et sina küsid minu käest ja mina vastan sulle. 5 6 LAURA: Jah, ma ei saagi aru, et miks te nii väga... OSVALD: Mina räägin ju "sina". Ma olen sulle algusest peale "sina" ütelnud! Kas sa nüüd hakkad taipama? Mõtle ka ikka natuke!
midagi sooja juua? Aknad on mitu aastat (Paus.) toppimata. Peeglit ei ole mul siin kunagi LAURA: Te ei tea temast midagi. Ta on olnud. Eile alles panin 100-vatise pirni sisse. väga tore inimene. Ma olen väga õnnelik. Ta Eile oli päris mitu toimetamist. (Variseb on kõige parem. jälle põrandale. Laura hakkab saapaid jalast (Paus.) võtma.) OSVALD: Hakkame otsast peale. Püüa aru OSVALD: Oota! Kas sa ei saa midagi aru? saada, mis toimub. 4 5 LAURA: Mitte midagi ei toimu! Ma lihtsalt hakkama sind ise otsima. See oleks mu ei saa aru. närvid seest söönud. Ma olen suur pabistaja. OSVALD: Kas sa tead, et sa oled juba kuu LAURA: Ma ei saa aru, mida te olete endale aega selles toas elanud
86. Elu on nagu golfipallsee saab pidevalt lööke ja lõpetab augus. 87. Kõik, mis ei tapa teeb väga tugevaks 88. Elu on hea õpetaja, kuid kahjuks ta tapab kõik oma õpilased 89. Elus on nagu väikese lapse särklihtne ja sitane 90. Elu on veider naliüks lausutud sõna altari ees ja juba oledki abielus, üks unes kogemata pillatud lause ja juba oledki lahutatud 91. When life gives you a thousand reasons to cry, show life that you have a million reasons to smile 92. Rõõm ja valu on elu maitseaineteks 93. Söö selleks, et elada, mitte ära ela selleks, et süüa 94. Elu on nagu kabe, et seda võita peab tegema õigeid käike, kuid lõppudelõpuks on see ikkagi üks mäng 95. Iga mängija peab võtma vastu kaardid, mida elu talle jagab. Kuid kui need on tal kord käes, peab tema üksi otsustama, kuidas need välja käia, et mäng võita see mäng on elu 96. Broken heart, broken by life. 97
VARENKA: Ma räägin sulle, kui sa tahad. LJUBOV: Ei. Noh... räägi siis. VARENKA: Sa pead küsima. LJUBOV: Ma ei oska. VARENKA: Mäletad seda, kui mustlase eesel Betsy koplisse pääses? LJUBOV: Jah! VARENKA: See käib samamoodi, ainult et sa oled selili. LJUBOV: Oh... VARENKA: See ei ole nii suur. STANKEVITS: (improviseeritud tekst) Ei, oota, ma seletan kõik ära. (Tüdrukud naeravad vandeseltslaslikult, Ljubov on samas kohmetu. Majast kostuvad hääled.) LJUBOV: Kas need on nemad? Ära vaata sinnapoole. (Läbi akna on näha Mihhail, temaga koos Nikolai Stankevits, kes on ilus tumedajuukselise 22-aastane noor mees. Mihhail, kuulnud naeru, on akna juurde tulnud.) MIHHAIL: See on Ljubov. Ta on koos Varenkaga. STANKEVITS: Naiste naer on nagu inglite vaimne ühendus.
ei pidurda teisi. Nagu tuulest tõugatud merelained paiskuvad vastu kaljusid, nende vastu purunedes, siis tagasi voolates ning taas mürinal edasi tormates, nii kohtuvad kreeklaste ja troojalaste read. Viimased teavad aga hästi, et nende vastas on Athena, aga sama hästi teavad nad, et sõjajumal Ares on nende poolt. Jumaladki on Olymposelt alla tulnud ja võtavad võitlusest osa kes selleks, et tappa, kes selleks, et hirmu tekitada, kes aga selleks, et mõnd elu päästa või surijale viimset kosutust anda. Ka võitlejate hulgas on palju neid, kellel kas ema või isa on jumal. Sõda peetakse samaaegselt nii taevas kui ka Trooja tugevate müüride juurest otse mereni ulatuval tasandikul. Kilbid kolksuvad üksteise vastu, odad ristuvad, rauda rüütatud või nahkrihmadesse turvistatud mehed põrkuvad omavahel kokku. Õhk, mis veel hiljuti kaikus hõigetest ja solvangutest, on nüüd tulvil oigeid, võiduhüüdeid, väljakutseid ja kaebeid; segunevad
Igas südames helises laul, ja kui süda oli noor, siis tungis hein huultele. Igas näos oli rõõmu jaigas sammus kergust. Akaatsiad õitsesid ja õite lõhn täitis õhku. Cardiffi küngas, künkatagune kõrgustik, haljendas tai- 16 mestikust ja oli küllalt kaugel, et paista igatsetud maana, unelev, rahuküllane, meelitav. Tom ilmus kõnniteele lubjaämbri ja pikavarrelise pintsliga. Ta silmitses planku, ja rõõm kadus loodusest ning sügav kurbus asus tema hinge. Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku! Elu tundus Tomile tühjana ja olemasolu lausa koormana. Ohates kastis ta pintsli värvi sisse ja tõmbas sellega ülemist lauda mööda; kordas seda operatsiooni; tõmbas veel korra; võrdles tühist 'lubjatud riba kaugeleulatuva lupjamata plangupinnaga ja istus löödult tünni otsa. Väravast tuli Jim, plekkämber käes, kareldes ja «Buffalo neiusid» lauldes. Linnakaevult vee toomine oli
Lävel pöördus ta ümber ja kutsus Indrekut kaasa, aga kui see tahtis toolilt tõusta, tegi direktor parema käega vajutava liigutuse, nagu tahaks ta poisi uuesti istuma suruda. ,,Istuge, istuge! Silmapilk!" ütles ta. Ja kui Indrek ikka veel arusaamatuses seisis, hüüdis direktor ukse vahelt kärsitult: ,,Istuge ometi!" ning lisas ukse taha kadudes ruttu juurde: ,,Ein Augenblick!" Aga vaevalt jõudis Indrek üksi jäänult toas lasta pilgu ümber käia, kus nägi lihtsa eesriide varjul lahtist sängi, nagu oleks sealt just praegu magamast tõustud, kui juba uks jällegi kuulmatult avanes ja direktor pea sisse pistis. ,,Tulge siiski parem kaasa," ütles ta Indrekule. Nõnda läksid nad lõpuks kahekesi mööda kitsast puutreppi alla, direktor öökingis vaikselt ees, öökuuesaba lehvivalt laiali, Indrek oma kõvade saabastega hirmsa mürinaga tagant järele. All eestoas direktor koputas selle ukse pihta, kust tagant esiti oli kostnud kõnelus ja naer, ning
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Õpetajaraamat Ungari rahvalaul "Linnuke" Tule, väike linnuke, lenda meile aknale. Laula meile veidike! Lendas ära vurr! Lapsed teevad kaasa liigutusi vastavalt tekstile. (A. Kumpas. Väikese lapse laulud. Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 76) Saksa rahvaviis "Jänku" Jänkukene, miks ei hüppa sa? Vara on veel heita magama. Tule, mängi meiega, Siis sa õpid hüppama! Hopp, hopp, hopp, hopp, hopp, hopp! Lapsed seisavad ringis, üks laps (jänku) kükitab keskel ja matkib magamist. Lapsed laulavad, näidates näpuga jänku poole. Sõnade "hopp, hopp" juures hakkab jänku koos kõigi lastega hüppama. Valitakse uus jänku. Mäng kordub. "Lastetants" Tral-lal-li, tral-lal-la, lapsed lähme tantsima. 1. Kuidas teeb koerake? Auh, auh, auh! Aga kuidas kiisuke? Näu, näu, näu! Tral-lal-li, tral... 2. Kuidas teeb kanake? Kaa, kaa, kaa! Aga kuidas kukeke? Kokk, kokk, kokk! Tral-lal-li, tral... 3. Kuidas teeb hobune? Kopp, kopp, kopp! Aga kuidas jänkuke?
tähelepanu äratas. See oli kaheteistkümne- või neljateistkümne-aastane võikjas bearni setukas, ilma ainsagi sabajõhvita, kuid mitte ilma muhkudeta säärtel. Sammudes hoidis setukas pead põlvedest madalamal, mis tegi suuraudade kasutamise üleliigseks, kuid siiski suutis ta päevas oma kaheksa ljööd edasi liikuda. Kahjuks olid selle hobuse peidetud väärtused nii sügaval veidra karva ja vigase kõnnaku all varjul, et tol ajal, kus igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung'i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju isegi ratsanikuni ulatus. See tähelepanu oli noorele d'Artagnanile (nõnda oli selle teise Rocinante rüütli Don Quijote nimi) seda talumatum, et ta ka ise taipas, kuivõrd naeruväärsena näib ta selle setuka seljas -- olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa d'Artagnani
mõnel teisel päeval. Tavaliselt on pererahval selliste külaskäikude jaoks pandud spetsiaalselt kõrvale pudel alkoholi. Tihti mängitakse peietel kitarri ning lauldakse laule, mida surnu eluajal armastas ning mis meenutavad koosveedetud hetki. Vene peielauas sümboliseerib kadunukese kohta eelkõige viinaga täidetud ning leivatükiga kaetud klaas. Eestlaste matustel lauldakse vaimulikke või ilmalikke matuselaule. Laulude valikul arvestatakse lahkunu soove ja tema isiku eripära. Noored laulavad matustel harvemani kui eakad inimesed. Peielauast võtab sümboolselt osa ka lahkunu hing. Lahkunule kaetakse lauas koht, mida sümboliseerivad leinalintidega küünlad ja ümberpööratud nõud (Torp-Kõivupuu 2003:144). Ka eesti peied viiakse läbi tavaliselt mõnes söögikohas. Arvatavasti on see seotud asjaoluga, et kõik matustele tulnud inimesed lihtsalt ei mahu sugulaste väikesesse korterisse. Mõnede kohvikute, restoranide ja baaride internetilehekülgedel on välja toodud spetsiaalne
annaabi.ee 
