kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees.
ees on pikk suvepuhkus. Nii Koidulale kui ka Liivile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ning alustamise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev. Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Koidula stiilist tunneb ära piiritu igatsuse, mis on sõnadesse pandud väga kaunilt ja voolavalt, samas aga lihtsalt. Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega. "Siis kõik väljad valendavad, / lahti iga lille silm, / järvel lained helendavad, / ilus päiksepaisteilm. / Siis kõik kaua kannatavad / nupud rõõmu-silmavees, / eluvaimud lehvitavad: / kevade on meie ees." Siin räägib Liiv, et kevad toob rõõmu ja eluvaimu. Ta suudab anda edasi reaalsuslähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest, mis loob endalegi hea kevadmeeleolu. Lydia Koidula luuletus "Kuningas kevade" on eelnevale suhteliselt sarnane:
Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Liiv on sõnastanud varakevade ootusrikast eelaimust ("Üks märtsihommik udune", "Tume vaikus karjametsas", "Tulen, tulen!") ja õitsemisrõõmu ("Noor kevade meilt läbi sõitis") Mai hommik Üks märtsihommik udune Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Üks märtsihommik udune, Kõik linnud hõiskasivad üheskoos soos puude all hämarus. ja kastekullal hiilgas iga roos, Ja pooles ringis kaugele mis mururinda rikkalikult toitis. käib metsapalistus. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, Ja väli kaetud lumega, ta peegel säras kuldses värvivoos teed sulad, poriga. ja nagu hingas pehme ohu hoos, Nii kaugele kui näed sa mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. mets, udu, sulaga.
kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees. ("Pilved sõudvad, kase kohin")
Juhan Liivi aastaajad Kevad Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. --- Suvi Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema!
Loodus Juhan Liivi luules Ehkki Liivi elu ei olnud kerge, üksindus ja skisofreenia mõjusid talle laastavalt, suutis ta leida endale muu ''kaaslase'' peale inimeste, kellega ta oli väga lähedases suhtes looduse. Kuna Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses, siis kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja veekogude kiindumus väljendub rohkesti ka tema luules : Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Armas on su voode vilu, aga sinu lainte ilu kesse mõistab võrrelda! ("Järv") Tänu sellele tihedale kokkupuutele loodusega ,
LUULERAAMAT 2 LUULERAAMAT 2011 3 JAANUAR Nüüd igal pool valitseb jaanuar ka Tähtveres Tammelinnas ta hiilib kui näljane jaaguar kel süda taob meeletult rinnas ta hiilib su jälgedel õhtuti kui tasa on liikumas varje ja enne kui taipad sa ohtugi kaob jättes vaid hädakarje ta kaasa su südame ainult viib muud röövida tema ei taha ta karv on sile just nagu siid ja lihased mängivad nahal ei temale järele jõua me nii jäädki sa südameta ja suvi kui tuleb on põuane ning ühegi sademeta Priidu Beier 4 VEEBRUAR Unetul ööl öises Pihkva bussis unetul ööl veebruarikuus kui närvid liig hellad ja krussis ning sapi maitset on suus kurbust ma teenin kogu see aeg ustavamat ei ole must hinge mu kehas on vitamiinidevaeg ja silme all mustavaid ringe unetul ööl öises Pihkva bussis unetul ööl veebruarikuus kui närvid liig hellad ja krussis ning sinu nimi
("Sügise päike") Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Teine osa: Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees.
kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. (“Sööt”) Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees. (“Pilved sõudvad, kase kohin”) --- Üle kahvatanud, väsind väljade, üle halli kõrre tume sügise. Kajakate kisa rannaäärsel veel – osa neist on lennus, teine kaljudel.
sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees.
pole pead, ei jalgu all. Nõnda kaitsta oskab end siil, see väike metsavend. Sääsk ja konn Teate, asi oli nii: sääsk lõi pilli pii-pii-pii! Ise lendas väike mees suure konna nina ees. Istus konn ja mõtles konn: ,,Asi päris tüütav on, kui see sääsk teeb kaua nii: pii-pii-pii ja pii-pii-pii!" Rõõmsaks muutus konna meel, sääse suhu ahmis keel. ,,Ha-ha-haa ja hi-hi-hii! Kas teed veel nüüd pii-pii-pii?" Ats ja liblikas Väike Ats läks marjule astus põõsa varjule, noppis neli maasikat, märkas kõrrel liblikat. Pani marjad ära käest, võttis kähku mütsi pääst, tegi viipe sellega, püüdis kinni liblika. Liblikas on mütsi all. Väga paha olla tal, hakkas poissi paluma, vabakslaskmist nuruma: ,,Miks mind piinad, väike mees? Mul on paha mütsi sees. Lase välja lendama, siniõhku hõljuma!" Metsas
Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind Ja teise osa sügisest moodustavad luuletused, mis oma alatoonilt on pigem nukrad. Kirjeldab maastiku kohal lasuvaid tumedaid pilvi ja kujutab kahvatuid välju ning tugevaid tuulepuhanguid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees.
Kask kuldkollane! Nõmm on sügisele Langend kaenlasse. * Tulevik Mis on, mis paistab kaugel merel.... Kas laev sealt tuleb? Mis ta toob? Või udu hall? Või mõttekuju, Mis hing vast ise endal loob? Ei, laev ta on mu kauge lootus; Ta peab, ta peab kord tulema! Ja kuigi varem pettis ootus, Ma usun: nüüd küll tuleb ta! Kuid kas ta see, mis mina ootan? Kas õnn, kas minu õnn t sees?... Ma küsin...lainte käiku vaatan... Ta kuju rohkem kerkib ees. Kas minu igatust ta kannab Kas mu lootus tema peal? Või toob ta häda meie randa? On surm vast leidnud aset seal?... * Sügisene rand Tuhakarva lained Laisalt liiguvad, Seisukütkes pilved Umbsed, igavad. Üle kahvatanud, Väsind väljade, Üle kalli kõrre Tume sügise. Kajakate kisa Rannaäärsel veel Osa neist on lennus, Teine kaljudel. Pikk ja pnav piire Ilmub eemal veel; Sealt üks päeva kiire
...................................................14 Ma tahaksin kodus olla.............................................................................................................14 Helene Koff / rahvalik laul Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad :,: ja nende roosakad õied mu juukseid ehivad. :,: Ma tahaksin kodus olla, kui rukkipõld kollendab :,: ja kollakat-pruunikat vilja tuul tasa hällitab. :,: Ma tahaksin kodus olla, kui lumevaip katab maad :,: ja kuuskede härmatand oksad kuupaistel hiilgavad. :,: ...................................................................................................................................................14 Ma tahaksin kodus olla, kui kallim on minuga :,: ja temaga üheskoos mina võiks rõõmus viibida. :,: ...................................................................................................................................................15 Ma ammu tean üht neidu................................................
tele paljugi täisväärtuslikku ja edasiviivat. Reaktsiooni ajalõpul ilmunud kogus ,,Ristilained" (1910) andsid ennast tun- da ajastu muserdusmeeleolud. Nagu kunagi laulukevadel sai nüüd jälle peaküsimuseks armastus. Armastus on siin lahutatud mitte ainult sotsiaalsest tunnetest, vaid ka loodus elamustest; loodus annab siin intiimsete tunnete jaoks sümboleid, nagu- täht, päike, lill, torm:(Siis mine laulusid lukustama) Sa käsi päikest mitte tõusta ja kose kohin kustuneks- ja keela tuuli tõttamast, siis mine laulusid lukustama ja hüüa, et vaikiks mühisev meri ja laulik nuttu ning naeru keelma!... ,,Põhjamaa lapsed" (1913). Kolm aastat hiljem ilmunud kogu avatsüklis taastus Haava luule ühiskondlik temaatika. Pöördumuses ,,Sa minu pühakodumaa-pind" ühendatakse kodumaa armastus demokraatliku poolehoiutunnistusega. Luuletuses ,,Me oleme põhjamaa lapsed", milles
Vara Põhikool Luuletuste raamat Loovtöö Koostaja: Alar Visse 8. klass Juhendaja: Eleene Sammler Vara 2014 Sisukord SISSEJUHATUS .................................................................................................................................3 1.LUULETUSED .................................................................................................................................. 1.1. MINE ÄRA...................................................................................................................................5 1.2.NOOR-EESTILE............................................................................................................................6 1.3.MULGIMAAL............................................................................................................
meetaime varakevadel. Kuna paljude puude tüved on väga jämedad, siis on ka puit kasutusele võetud. Sellest tehakse paberit, vineeri, tselluloosi, samuti on ta keemiatööstuse tooraineks. Kuid peamine on siiski pajude väärtus ilupuuna. Erinevad liigid sobivad kokkuvõttes kõikidesse kasvutingimustesse. Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra. Paljudel liikidel on mitu head omadust. Ka nende paljundamine on lihtne: tuleb vaid oksajupp või vai maasse pista ja sellele tulevad piisava niiskuse korral ise juured alla. (lisa 13. pilt pajust). 18 Harilik toomingas (Padus avium) tumilgas, tuum, toom, meied Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna.
Põllule tuli minna varavalges, künda kas või üks vagu, olenemata ilmaoludest. · Lihavõttepühad, ülestõusmispühad, kevadpühad, kiigepühad, munadepühad (ajavahemikus 16.03 26.04) on liikuvad pühad, mille kulminatsiooniks on esimene täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva. Nädal enne kevadpühi peeti mitmes Eestimaa paigas urbepäeva., millega algas pühadenädal. Urbimiseks kasutatavate pajuokste järgi ennustati tulevikku: suured urvad hea viljasaak, oksad lähevad lehte hea õnn, okste kuivamine halb elujärg. Need tähtpäevad sisaldavad kevade tervitamise ja vastuvõtmise tavasid. Kiigepühade nimetus tuleneb sellest, et pühade hommikul pidavat tõusev päike rõõmu pärast kiikuma. Kui taevas on selge, saavat seda oma silmagagi näha. Vändras viidi munadepühade ajal muna ristteele, et haigusi ära hoida. Tänaseni on populaarne munade värvimine, koksimine, kinkimine või vahetamine. · Jüripäev (23.04
välja tuleb, missugused on tema võimalused. Need võivad ka elu jooksul ära kaduda, inimene ei pruugi neid kõiki hiljem endas üles leida, aga algul on need kõik käes, kogu kaardipakk", nendib Luik ise. "On kolm mälestust, kolm vaala, millele tõenäoliselt toetub kogu mu elu. Kaks mälestust on ajast, mil ma veel ei osanud rääkida, need on mulle eriti tähtsad mälestused. Kõige esimene: istun toas laual, mu jalad tolknevad üle laua ääre. Ma vaatan neid huviga ja imestan, et mul on jalad. Mind on lauale tõstetud, et mulle saaks paremini otsa vaadata. Mul on seljas helepunane kleit nagu mooniõis, ma tunnen ühelt poolt sellest kleidist mõnu, aga teisel poolt taipan, et kleit pole lihtsalt niisama mulle selga pandud ja et selle kleidi abil tahetakse minu tähelepanu uinutada, mõtteid PEAASJALT kõrvale juhtida. Aga PEAASI on hirmus! Nimelt, tahetakse mind nii umbes pooleks tunniks üksi koju jätta.
Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele"). Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda traagikat (Nt. "Helin"). Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke. Üks märtsihommik udune Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja pooles ringis kaugele käib metsapalistus. Ja väli kaetud lumega, teed sulad, poriga. Nii kaugele kui näed sa mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud Mustavad varjuna,
Meie oleme ainsad, kes saavad muuta maailma värviliseks. ÕNN: Õnn on see, kui sul on vähemalt üks inimene, kellele võid 100% kindel olla. Õnn ei ole eesmärk, õnn on eluviis. Õnnes peitub armastus. Õnn on see, kui tunned end vajalikuna. Õnn on teisi aidata, teisi õnnelikuks teha. Õnn on kui tänavapoiss, kes naeratab korra ja kaob.. Tõelised õnnelikud on vaid need inimesed, kellel on võime teha teisi õnnelikuks. Õnn on nagu liblikas, mida taga ajades kunagi kätte ei saa, kuid kui istud vaikselt, tuleb ta ise sinu juurde! Kui arvad, et õnne ei saa osta, siis shoppad lihtsalt vales kohas Õnne suurusest saad aru alles siis kui oled selle kaotanud. Olen nagu meri- vaikne, tormine ja ilus. Tunnen end nagu tuul- tühi ja täis rääkimata asju. Säran nagu päike pärast kõike paha, oskan ikka olla õnnelik. Kui sinult on varastatud idee, siis ole õnnelik - see oli midagi väärt.
ESIMENE OSA Zarathustra eeskõne 1 Kui Zarathustra oli kolmkümmend aastat vana, jättis ta oma kodumaa ja oma kodumaa järve ning läks mägedesse. Siin nautis ca oma vaimu ja üksindust ega väsinud sellest kümnel aastal. Viimaks aga muutus teiseks ta süda, - ja ühel hommikul ta tõusis koidukumal, astus päikese ette ja kõneles talle nõnda: ,,Sina suur taevakeha! Mis oleks su õnn, kui sul poleks neid, kellele paista! Kümme aastat sa oled tõusnud üles mu koopani: sul oleks küllalt saanud oma valgusest ja sest teest ilma minuta, mu kotkata ja mu maota. Kuid me ootasime sind igal hommikul, võtsime sinult su külluse j;i õnnistasime sind selle eest. Vaata! Ma olen küllastunud oma tarkusest, nagu mesilane, kes korjanud liiga palju mett, ma tarvitsen sirutuvaid käsi. Ma tahaksin annetada ja välja jagada, kuni kord jälle rõõmsaks MI; ivad targad ini
August Kitzberg LIBAHUNT Draama viies vaatuses Sisukord lk ESIMENE VAATUS______________________________________________________________2 TEINE VAATUS________________________________________________________________8 KOLMAS VAATUS_____________________________________________________________14 NELJAS VAATUS______________________________________________________________22 VIIES VAATUS________________________________________________________________28 OSALISED: TAMMARU PEREMEES, TAMMARU PERENAINE, nende poeg MARGUS, nende kasutütred TIINA ja MARI, VANAEMA, sulased JAANUS ja MÄRT. Külarahvas, tüdrukud, poisid, karjalapsed, lapsed. AEG: XIX aastasaja algus. Esimese ja teise vaatuse vahel on kümme, neljanda ja viienda vahel viis aastat. 1 ESIMENE VAATUS Must ja nõgine rehetare. A
Aga kui ma lendasin teise liivakarjääri, Panid sa mind tähele ja palusid et ma tagasi tuleksin, seda ma tegin, ja nüüd jälle see vana jant edasi ka läheb. Liivaterad kaovad, ja inimesed kaovad. Hoia neid ,kes sul veel alles on. ja ära lase neil olla see liivatera, mida sul tegelikult oleks vaja et üks kena liivaloss ehitada:) · Eile õhtul pimedas jalutades tundus nagu oleksin näinud sind, kuid see oli vaid prügikast . · Nutan ja naeran. Naeran ja nutan. Vaatan ja mõtlen. Mõtlen ja vaatan, kas ma saan ka kunagi õnne maitsta või pean päevast päeva kurbust tundma? · Armastus sünnib pilgus, kasvab suudluses ja lõpeb pisarates. · Mille järgi sünnipäevalast ära tunda? ta tipib ringi oma uutes Prada kingades,kannab Versace teksaseid , kuulab MP3 viimast mudelit, saadab sõpradele sõnumeid ja tal on näol särav naeratus. PALJUPALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS !
See kleit on pilapoest , eks ? Parem ära mind vihasta, mul hakkavad kirstud otsa saama ! Tal on nii kole nägu, et see trükiti lennukite oksekottidele ! On see su nina, või kasvatad kolmandat kätt ? Ta näos on veel eelmise sinna istunud mehe jälg ! Räägi siis ometi. Sul on õigus oma lollile arvamusele ! Mängime hobust! Mina olen esiots ja Sina oled Sina ise. Tunne ennast nagu oma kodus..korista köök ära ! Läksin arsti juurde: "Igal hommikul kui tõusen, vaatan peeglisse ja süda läheb pahaks. Mis mul viga on?" Ta ütles: "Ma ei tea, aga nägemine on sul küll korras." Hea parfüüm . Aga pead sa end selles just marineerima ? Kaua veel plõksid, tuleb sul paar hammast taskus koju viia. Ma ei unusta kunagi ühtki nägu, aga sinu puhul tahaks küll erandi.teha Kas sa käid ilusalongis tagavaraväljapääsu kaudu? Ta on nagu lauaga löödud. Ja mitte üksnes vastu rindu. Vaata teda. Ilmne tõestus, et hullari aed on liiga madal.
ja suudlusvalmilt ootad nagu pruut. Kui palju päevi nördimuses põetud ja nähtud öid, mis tähitud ja tõetud, saab armsaks ulma ohtlikem marsruut. Kui lõhe kaljus avaneb su umbsus. Kas hirm või julgus, laulma paiskub kumb sus? Või mõlemate piinav kokkupuut. 3. Nüüd pean ma pihtima, et janus keen. On kõik mu maskid lõpuks kistud katki. Suur tulelõõm on iga poor ja veen. Ei hullemini laastada või katkki. On kõige siiram kõigest, mis ma teen, et aplalt vaatan rõõmu lihtsaimatki. Mu üksindussüsteem on ülipeen ja -julm ja käskiv nagu mõni pattki. Kesk meelde hädakella raudset sära ei leia mugandust ja meelpära. Kuiv puu küll olen, kuid ei võta tuld. Ja kuidas kibelekski keelepära, jääb mõttepeitu tunde aardesära. Ma olen vaikselt õitest tühjuv muld. ("Päikesepillaja") 4. See on su janu --- olla tühjaks joodud, ja joobumine --- jälle januneda. Sa vaheldud ja muutud ühtesoodu,
Tii-u-tii, ma tihane, koputan su aknale: varsti tuleb pakane! Tii-u-tii, sul toas on soe: ära kauaks mine õue, muidu külm lööb küüned põue, kuri köha kurku poeb. Tii-u-tii, ma tihane, selle tähtsa teate eest palun rasvaraasukest. Tii-u-tii, sa ole hea, pekitükk seo nööri otsa, pane aeda uibu oksa! Kiigun, alaspidi pea, kassid kätte mind ei saa, olen meister akrobaat. Tii-u-tii, ma tihane, sulle suureks sõbraks saan, kui on tali vihane. Tihasest lastekirjanduse kogumikes: 1. Tihane, Liina Raudsik, lk. 115. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969 2. Jõulutihane, Eno Raud, lk. 221. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 3. Tihased, Aivar Pohlak, lk. 47. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 4. Tihasetibude pitsvestid, E. Tee, lk. 180. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 5. Sipsik vaatab tihaseid, Eno Raud, lk. 116. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969
Heiti Talvik Heiti Talvik (ametlikes dokumentides Talviken) sündis 9. novembril 1904. a. Tartus. Ta isa Siegfried oli poja sündides arstiteaduskonna üliõpilane, avarate kultuurihuvidega (suur Juhan Liivi ja Gustav Suitsu luule austaja), hiljem pidalitõve uurija ning lõpuks kohtumeditsiini professor ülikoolis. Ema Elfriede oli andekas pianist. Kunstiannetega olid ka Heiti õde Hella ning vend Ilmari. Ka noor Talvik teadis neid luuletajaid, kellest isa talle rääkis ning nende luuletki peast. Siiski ei meeldinud varases koolipoisieas talle luule - teda lummasid hoopis loodusteadused. Eriti meeldis talle E. Haeckeli teos "Die Welträtsel" ("Maailma mõistatus") ning ta luges palju evolutsiooniteooria "isa" Charles Darwini kohta. Selline huvi loodusteaduste vastu mõjutas ka Heiti Talviku kirjanduslikku maitset ta eelistas naturaliste ja realiste. Heiti käis Tartu Treffneri gümnaasiumis, kus ta aga õpingud
Õunkübarad K usagil kukkus kägu, põristas maipõrnikas. Metsa tumedaimad elanikud olid umbusklikkusega kogunenud kahe liikumatu kuju ümber. Väiksemgi raksatus oleks nad minema peletanud, kuid seda ei juhtunud mitte midagi ei juhtunud, seega nad lihtsalt imestasid selle üle, mida nägid: lindu meenutavate tiibadega, samas pigem nahkhiire nurgelisuste tiibadega habras tüdruk, soomused siin-seal murenenud ja muster sassis lebas oma kaitsva küti surematus embuses, kelle kaunis kahvatu nägu kurjuse juurt vähem maitsnud kui kestahes teine temaealine poiss. Teiste seas põrnitses neid huviga kaks üleni rohelisse rüütatud meest, kuldsed õunad kõrge torukübara servadest välja kasvamas. Nende punakad lokkis juukseotsad olid sassis ja tumedad silmad uudishimu täis. Eriti köitis neid tütarlaps, sest oma lugematu arv aastatega polnud nad temasarnast veel näinud. ,,Sora?" ,,Võtame." Nad astusid ligemale ja ühe puudutuseg
Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uk
Tammiste küla veskitondid! Küünlakuu õhtupime hingas õues. Tuulehoog vilistas ja kiunus korstnat läbi, läbi metsa ja üle nõmme, et puud nutsid käes ja oksad nagu raske vaeva all ohkasid; lõi vastu Tammiste veski väikest akent , mille eide osav käsi kõhkise alumise ruudu ette oli liiminud. Kui vanarahva sõna tõsi oli, et kui küünlapäeva aegu härg räästa alt juua sai, siis maarjapäeva aegu kukk nokka kasta ei pidanud saama siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva tulekut rahyga oodata. Õues oli ma kivikõvaks külmetanud, ehk küll lumi siit ja sealt musta maad juba hangede alt välja oli päästnud
ÕPETAJARAAMAT laste töölehtede juurde 2006 Projektijuht: Urmo Reitav, Tartu Ülikooli Narva Kolled Koostajad: Liivi Aleksandridi, Irina Aru, Elviira Haukka, Ingrid Härm, Inguna Joandi, Margit Kaljuste, Natalja Lunjova, Lea Maiberg, Ülle Peedo, Margarita Raun, Maibi Rikker Toimetajad: Merit Hallap, Anu-Reet Hausenberg, Lydia Pihlak, Kristi Saarso Trükise koostamist ja väljaandmist on rahastanud Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse Haridusprogrammide Keskus Autoriõigus: Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus ISBN AS Atlex Kivi 23 51009 Tartu Tel 734 9099 Faks 734 8915 e-post: [email protected] http://www.atlex.ee Tasuta jaotatav tiraa Õpetajaraamat SISUKORD Sisukord 3 Eessõna 6 1. Sissejuhatus
Me ei peaks üksteisest mitte ainult hästi rääkima, vaid ka hästi mõtlema. Ma olen keegi, ma olen mina ise. Mulle meeldib olla mina ise ja ma ei vaja kedagi, kes teeks minust kellegi teise. Südamevalu on kui sügelev koht, mis läheb kratsimisest aina hullemaks. Sõbrad on nagu tähed. Me ei näe neid koguaeg, kuid me teame, et nad on alati olemas. Kui sa oskad unistada, siis oskad sa ka unistusi täide viia. Tunda inimest tähendab tunda ta süda, mitte ta nägu. Õnn on kui liblikas, mida tagaajades kunagi kätte ei saa. Kuid kui istud vaikselt tuleb ta ise sinu juurde. Unistada sellisest inimesest, nagu sa tahaksid olla, on raisata seda inimest kes sa tegelikult oled. Ära unusta, et vaikus on vahel parim vastus. Mida puhtam ja õilsam on sinu hing, seda südamlikumalt hakatakse sind armastama. Mida rohkem sa omad seesmist jõudu, seda enam oled sa ka suuteline ise armastama. Ärgu ükski, kes armastab, nimetagu end õnnetuks, sest isegi vastamata
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
