Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Luukarits". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
luukarits, ahven, pikkuseks, ülaosa, heledamad, aeglase, järvedes, levikualaEESTI MAGEVEEKALAD. Klass SÕÕRSUUD Selts silmulised Sugukond silmlased. ( ussitaolised, t täppi) MERISUTT. Ühevärvilised, mustrita. JÕESILM Jõesilm on maolaadse kehakujuga, esmapilgul angerjat meenutav kala. Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Suurem sõrmejämedune. OJASILM. Väiksem pliiatsijämedune mageveeline. Klass LUUKALAD Selts tuuralised (luukilbid, 4 poiset) TUUR. Esmapilgul meenutab ta natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav. Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti teistsugune - sabauime ülemine hõlm
Baltikumis. Valisin just sugukonna karpkalalased, kuna need liigid on kõige rohkem söögiks meie igapäevasel toidulaual. Liigikirjeldused Karpkalalised (Cypriniformes) on kiiruimsete klassi kuuluv selts kalu. Sellesse seltsi kuulub 5 (või 6) sugukonda, kokku 320 perekonna ja vähemalt 3250 liigiga. Suurim karpkalaliste sugukond on karplased ehk karpkalalased. Karplased ehk karpkalalased: Särg (Rutilus rutilus) kasvab 2535 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Neil on rohekas selg, küljed hõbedase läikega ja kõht valge, silmad ja uimed on punakat värvi. Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres. (I) Teib (Leuciscus leuciscus) elutseb kiire vooluga jõgedes ja ojades, läbivooluga järvedes ja rannikumeres. Ta on parvekala, kes suuri rändeid ei soorita. Ta on poolsiirdekala, kes kevadel tõuseb kudemiseks massiliselt jõgedesse ja ojadesse. Euroopa teib
Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad Eesti suurim veekogu on Läänemeri. See on maakera üks suuremaid sisemeresid,kogupindalaga 373 tuhat km2, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega (8...10 ) ning seetõttu suhteliselt liigivaene. Samas on Läänemere kalapopulatsioonid küllalt arvukad. Seda iseloomustab ka fakt, et siit püütakse umbes 1% kogu maailmamere kalasaagist. Suur osa kalaliikidest elab Eesti jõgedes ja järvedes. Ehkki Eesti pindala on ainult 45 tuhat km2, on siin ligikaudu 1200 järve. Nende kogupindala on veidi üle 2100 km 2. Kõige suurem on Peipsi järv pindalaga 3555 km 2, millest suur osa jääb Venemaa territooriumile. Selles järves elab 37 kalaliiki. Ligikaudu 30 kalaliiki elab ka Võrtsjärves, mis on suuruselt Eesti teine järv. Selle pindala on umbes 270 km 2. Eestis on üle 7000 jõe. Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on
Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad? Eesti suurim veekogu on Läänemeri. See on maakera üks suuremaid sisemeresid, kogupindalaga 373 tuhat km2, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega (8...10 ) ning seetõttu suhteliselt liigivaene. Samas on Läänemere kalapopulatsioonid küllalt arvukad. Seda iseloomustab ka fakt, et siit püütakse umbes 1% kogu maailmamere kalasaagist. Suur osa kalaliikidest elab Eesti jõgedes ja järvedes. Ehkki Eesti pindala on ainult 45 tuhat km2, on siin ligikaudu 1200 järve. Nende kogupindala on veidi üle 2100 km 2. Kõige suurem on Peipsi järv pindalaga 3555 km 2, millest suur osa jääb Venemaa territooriumile. Selles järves elab 37 kalaliiki. Ligikaudu 30 kalaliiki elab ka Võrtsjärves, mis on suuruselt Eesti teine järv. Selle pindala on umbes 270 km 2. Eestis on üle 7000 jõe. Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on
loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm.); tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt. karpkala. Üliharuldane "Punase raamatu" liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Jõevähk, vesihark ja perekonna vesivaksik liigid. Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug, võldas, lepamaim ja trulling. Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes (alla 13°'C) siiski harvemad kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg,
Narmad suuketta serval on isastel suuremad ja eredavärvilised, emastel peaaegu puuduvad, väikesed. Värvus võib isegi naaberjõgedes varieeruda. Selg veidi rohekas, pronkspruun, küljed oliivrohekad- pronksjad kuni hallid, kõht hallikaskollakavalge; seljauimed läbipaistvad, oliivrohekalt kollakad. Tagumise seljauime alusel tume kurd, eesmisel uimel on see kitsam. Sabauim kahkjalt pigmenteerunud. Läbi naha kumavad tihedate püstjoontena lihassegmentide piirid. Keskmiseks ojasilmu pikkuseks on 20 cm ja elueaks peetakse 7 a. Kromosoomide arv 2n = 146. Sugu- ja kudemisküpsete, koelmule kogunenud ojasilmude pikkus varieerub 10-16 cm piirides. Emased ojasilmud on keskmiselt isastest pikemad. Vastsete pikkus on enamjaolt pikem kui jõesilmul. Ka marjaterad paisuvad ojasilmul veidi suuremaks kui jõesilmul. Absoluutse viljakusena on märgitud 500-1900 marjatera. [1, 2, 3, 7] On levinud Lääne- ja Põhjamere samades jõgikondades, kus jõesilmgi, Pürenee poolsaare puudub
See on väikseim selgroogne NSV Liidu piires. Joonisel on bergi mudil antud viiekordses suurenduses. Meie meredes ja magevetes on küllalt palju 5-10 cm pikkusi kalaliike. Baikali järves elav mudilane kneri lailaup on tavaliselt 8 cm pikkune ja üksnes harva tuleb ette kuni 14 cm pikkusi eksemplare. See kalake ujub enamasti kivide vahel, seal ta toitub ja ka sigib. Väikeste mõõtmetega kala on ka ogalik. Teda esineb väga palju järvedes, jõgedes ja merede riimveelistes rannapiirkondades. Araali luukaritski pikkus on ainult 5-6 cm. Ogalikku esineb meie veekogudes niivõrd palju, et ta võiks saada töönduslikuks kalaks. Soomes ja teistes Läänemeremaades püütakse ogalikku välja ja ümbertöötlemisel saadakse temast rasva tehniliseks otstarbeks ning jahu kariloomade ja lindude söödaks. Väikeste kalaliikide hulka tuleb paigutada ka mõned heeringlaste, lepamaimude ja viidikate esindajad, mudamaim,rünt,hink jt
Keha ülapool tumepruun, alapool heledam. Keha pikkus 7090 cm, saba pikkus 3050 cm. Isendid võivad kaaluda 512 kg, maksimaalselt 15 kg emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad. Karusloom; karusnahk on tugev. · Eluviis Toitub kaladest, mügridest ja vähkidest. · Sigimine Poegib korra aastas, pesakonnas 24 poega. Särg Särg on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Särg kasvab 2535 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Särjel on rohekas selg, küljed hõbedase läikega ja kõht valge, silmad ja uimed on punakat värvi. Levika ja eluviis Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres, hoidudes enamasti kaldaäärsesse taimestikku. Kudemisperiood on aprillist maini. Latikas on karpkalaliste seltsi Latikas
-alade mahajätmine – võsastumine/roostumine -muutused omandipoliitikas -käsitsitööst loobumine -metsastamine -rannalähedaste alade täisehitamine -seni säilinud pool-looduslike koosluste fragmenteerumine Niitude levik Eestis. Rannaniidud – läänerannikul, saarte rannikutel, pisut ka põhjapool Lamminiidud ehk luhad– lõuna- ja kesk-Eestis väga palju, rannikualadel üldse mitte Puisniidud – lamminiitude ja rannaniitude levikuala vahepeal Looniidud ehk alvarid – rannikualadel Soostunud niidud ja pärisaruniidud – üle Eesti Soontaimede liigirikkus erinevates niidutüüpides. Puisniit – kokku 600, neist kaitsealused 56 Loopealne – 270 , neist 30 Lamminiit – 350, neist 22 Rannaniit – 390, neist 34 2. Niidutüübid. Niitude iseloomustus, levik, taimestik, linnustik. Alvarid ehk looniidud- Mullakihi tihedus kuni 20cm (õhuke), Sademete vähesuse korral kuivavad nad aluspõhjani läbi
võimalust, et mõnel sesoonil võib hammaste vahetus toimuda samaaegselt suuremas arvus hamba perekondades kui tavaliselt ning siis väldib haug suure saagi haaramist. (Spanovskaja, 1979) 5 Joonis 1: Haug (http://en.wikipedia.org/wiki/File:Esox_lucius1.jpg) Levik looduses Haug on suhteliselt paikne kala, kes eelistab aeglase vooluga jõgesid, järvi ja riimveelist rannikumerd, hoidudes enamasti kalda lähedale taimestikku või teistesse varju pakkuvatesse paikadesse. On ka hauge, kes elavad avavees ja jälitavad pisemaid parvekalu. Ta talub hästi happelist keskkonda ja võib elada veekogudes, mille pH on 4,75. (http://et.wikipedia.org/wiki/Haug ) Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. (http://bio.edu
Õisiku emasosa püsib seevastu vahel kuni järgmise kevadeni. Loomakooslus Haug Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest
Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseis. Imetajad -suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult. Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes. Pisinärilistest uruhiir. Rabad Putukad -u. 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi. Ämblikud -üle 180 liigi ämblikke, puisrabades ja rabamännikutes ristämblik. Kalad -kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt ahven ja haug. Kahepaiksed -rohukonn, veekonn. Nõmmerabades harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilik. Roomajad -puhmarikaste peenramätastega rabaosades kohtab sageli arusisalikku. Raba servaaladel nõmmrabas ja rabamännikutes võib kohata ka rästikut ja vaskussi. Linnud -Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on alalised. Rabades pesitseb nt. väikekoovitaja, hallõgija, rabapistrik, teder, vahest ka enamasti siirde- ja madalsoodes pesitsevaist
läbipaistvus väike kuni keskmine, planktonit palju. Veekogu puhverdusvõime, millest see sõltub - võime tasakaalustada välismõjusid ja kahjutustada saasteaineid, sidudes neid lahustumatuteks ühenditeks. Sõltub veekogu ökosüsteemi stabiilsete ioonide ja huumusainete sisaldusest Järve morfomeetriast sõltuvad protsessid - sõltub kihistuse olemasolu, vee liikumine ja segunemine ning sellega temperatuuri- ja gaasireziim. Suure mahuga sügavates järvedes on vee segunemine aeglane. Järvede jaotus veevahetuse põhjal, omadused, mis sõltuvad veevahetusest -. Kiire veevahetusega järvedes on olulisem allohtoonsete - väljaspoolt tulevate ainete ülekaaluga, aeglase veevahetuse korral autohtoonsete e. kohapeal tekkinud ainete ülekaaluga protsesside osa. Umbjärvel puudub nähtav sissevool, kuid toimub pinnasevee sisseimbumine kallastelt ja põhja kaudu. Peamine toitumine on siiski sademetest
- Kuiva soolaga, vaheldumisi või keedusoola lahus Vinnutamine - Soolatud kala õhu käes kuivatamine - Sobivad paremini rasvased ja poolrasvased kalad Suitsutamine - Külmsuitsutamine - umbes 40 kraadi. Heeringas, lõhe, forell, skumbria - Kuumsuitsutamine üle 100 kraadi. Nt. Lest, räim, angerjas, latikas, tursk Eesti vete kalad Eesti vetes 75 kalaliiki Läänemeres, jõgedes (tint, säga) ja järvedes (ahven, koger). Eestile iseloomulikud kalaliigid (tint, koha jne.) Eestalste lemmikkalad toidulaual - Räim jne Eesti kalade ohuallikad - Reostused - Parasiidid - Pestitsiidid Ahven Ilus ereda värvusega kala Tumeroheline selg ja punanesed uimed Pikkus 15-25 cm ja kehamass 20-180g Lahja kala Sobib supivalmistamiseks (ei pea soomust maha võtma) Serveeritakse enamasti praetult või küpsetatult Angerjas
Jõgedes, kus elavad nii paikne kui siirdevorm, moodustavad nad koelmutel ühise parve ja koevad koos. (http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%B5eforell, 13.03.2012) 1.2. Välimus Jõeforell on kujult sarnane meriforellile. Vormilt on hambad tugevamad ja püsivamad, kui meriforellil. Tema värvilisus sõltub ta vanusest, soost ja ka toitumisest. Selg on tavaliselt rohekas-pruun, mõnikord hallikas-must. Küljed on tal heledamad hallika varjundiga, kõht valkjast kollakani (Joonis nr. 1). Seljal ja külgedel on punased ja mustad laigud (sageli koos kahvatu piirjoonega). Enamasti on punased laigud kala külgedel ja allosas. Noortel kaladel on tume paar triipe mööda külge (Fishes of Estonia, 2004, 104-109) . Joonis 1. Täiskasvanud jõeforell (Daniel Blackstone Studio, 14.03.2012). Täiskasvanutel, enamasti emastel on sageli sinakat, hõbedat tooni külgedel.
esilekerkivate silmapealsete harjadega. Hambad on suu eesosas peenikesed ja teravad, tagaosas aga suured, purihammaste sarnased mistõttu on neid haisid kutsutud ka erihambulisteks. Sellesse seltsi kuulub üks sugukond ühe perekonnaga, kus on 7...10 liiki. Perekonna härghai (Heterodontus) esindajad elavad peamiselt mõõdukalt soojades ja lähistroopilistes India ja Vaikse ookeani vetes. Perekonna esindajad on suhteliselt väikesed jaapani härghai kasvab 1,5 meetri pikkuseks. Nende toiduks on tugeva kesta või kojaga põhjaselgrootud (krabid, merisiilikud, limused), keda nad tugevate lõugadega purustavad. Härghailased munevad põhjale koonilisi mune. Need on kaetud sarvkestaga, mille pinnal on teritunud tipuga sarvilised jätked. Härghaid on täiesti söödavad, kuid neid püütakse vähe, sest neid ei leidu kuskil suurel hulgal. Hulklõpushailised (Hexanchiformes)
veekogud vahel põhjani. Suvel võib veesamba temperatuur kihiti olla vägagi erinev. Gaasireziim. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikureziim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist veesambas praktiliselt ei esine, kuid iseloomulikku ortograadset hapnikujaotust seal siiski enam pole. Ohtralt leidub süvakihtides ka süsihappegaasi ja metaani, mis on samuti seotud anaeroobsete bakteriaalsete laguprotsessidega. Hüdrokeemia. Hüdrokeemilised parameetrid on suurtes piirides. Eesti järved on mageda veega, vaid rannajärvedes ja hiljuti eraldunud merelahtedes on soolsus pisut kõrgem.
2 Järve kisuts on võrdlemisi suurte soomustega (127 153, keskmiselt 139 küljesoomust), 20 25 (tavaliselt 23) lõpusepiisid. Ta erineb rändavatest väiksemate mõõtmete, lühema koonu, tunduvalt suuremate silmade ja pikema ülemise lõualuu ja kitsama lauba poolest. Peale selle on järve kisutsil vähem kiiri selja ja anaaluimes ja selgroo lülisid. Üldmuljelt eredalt hõbedane. Selja ja pea ülaosa on tumerohekad. Pea ülaosa, selg, keha ülalpool küljejoont ja vahel ka seljauime alaosa ning sabauime ülemine pool on kaetud harvade, ümarapoolsete väheldaste tumedate täppidega. Sabauime kiirtel on saba lähedal läikiv hõbedane helk nagu ränd kisutsilgi. Pulmarüü üldtoon on tume vaarikapunane. Sarannoe järve kisutsi (kohalik nimetus baidarka) pulmarüü erineb Väikse Sarannoe järve kaladest. Üldtoon on oliivikarva
Näiteks võib prügikala populatsiooni harvendamine ainult parendada allesjäänud liigikaaslaste elutingimusi. Üheks vahendiks prügikalade arvukuse piiramisel on röövkalade sissetoomine. Sellist viisi vähem väärtuslike kalade arvukuse piiramiseks kutsutaksegi biomelioratsiooniks. Röövkalade biomelioratiivne tegevus sõltub suurel määral liigi spetsiifikast ja veekogu ning selle kalastiku iseärasustest. Näiteks hakkavad haug ja koha kalamaime neelama juba mõne kuu vanuselt. Ahven ja luts lähevad üle röövtoidule aga teisel-kolmandal eluaastal või hiljem. Peipsis ja Võrtsjärves on parimaks biomelioraatoriks luts, kes sööb põhjakalana peamiselt kiiska ja väikest ahvenat. Haug varitseb saaki kaldataimestikus ja tema saagiks langevad särg ja samuti väike ahven. Ahven ise sööb väiksemaid liigikaaslasi ja kiiska. Koha on võrreldes teiste liikidega küll halvem biomelioraator, sest sööb lisaks viidikale ja tindile ka näiteks ka rääbist, kes on vääriskala
läikega, kõht valge. Noored latikad on hallikad ja hõbedased, vanad muutuvad tumedateks ja omandavad pronksja läike. Turbajärvedes on kalad punakaspruunid. Kõik uimed on hallid. Pärakuuimes on 2230 hargnevat kiirt. Harilikult on latikas paikne. Riimvees elavad latikad söövad koorikloomi, 3 Kalad meie toidulaual lõhkjalalisi ja lõnguskilbilisi ja hulkharjasusse, järvedes putukavastseid. Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. Noored kalad elutsevad rohkem kaldavees ja püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu
AHVEN Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele
kasutades "electroplagues" (ingl.k.) elektriorganis. Malapteruridae on ainuke sägaliste grupp kellel on hästi arenenud elektrilised elundi; kuigi need elundid on laialt levinud sägades. ELEKTRISÄGA (MALAPTERURUS ELECTRICUS ) LEVIALA Teda võib leida lääne ning kesk troopilisest Aafrikast ning Niiluse jõe äärest. Neid leidub seal suuremates magedaveelistes süsteemides, jõgedes ja järvedes. KIRJELDUS Malapterurus-il on piklik ja silindri kujuline keha, mis annab neile üldjoontes vorsti välimuse. Silmad on väikesed, huuled on pigem paksud, ja ninamik on kumer eraldatud ninasöörmetega. Lõpuse avad on kitsad ja ahenevad külgede suunas. Malapterurus liikidel on 3 paari poiseid ja puudub seljauim. Rinna-, vaagna-, ja sabauimed on kumerad. Ujupõiel on 2 pikklikku kambrit.
( Eneke 4 [Autorite E63 kollektiiv] - Säga lk.14 - Tln.: Valgus,1986 ) Säga on suur mageveekala. Säga elutseb paljudes Euroopa ja Aasia jõgedes. Ta võib kasvada kuni 3m pikkuseks ja kaaluda kuni 300kg. tal on lai pea, mille ülalõual kasvab 2 pikka poiset.Särjal pole soomuseid, teda katab pehme limane nahk. ta sööb kalu, konni, limuseid ja veelindude poegi.Emaskala koeb marja veetaimedest pessa. Isane valvab marja, kuni see koorub. Särg võib elada isegi 100 aastat. Särja püüdmine on keelatud. Eesti vetes on särg tavaline. Ta eelistab taimerohkeid mage- ja riimveekogusid, toitub peamiselt taimedest, koeb kevadel madalaisse kohtadesse.Särg on tööstuskala.
2. ELUTSÜKKEL JA KUDEMINE Silmu vastsed erinevad niivõrd täiskasvanud isendist, et kuni XIX. sajandi keskpaigani peeti neid iseseisvaks perekonnaks (Ammocoetes). Merisuttide vastsed on liivasonglased, neil on silmad nõrgalt arenenud ja õrnalt kaetud. Nelinurkset suuava varjab mütsinokataoline ülahuul. Huule sisepinnal ja ümber suuava on hulk hargnevaid narmakesi. Kolmnurksed välimised lõpuseavad paiknevad keha külgedel pikivaos. (Jones, 2007) Liivasonglased elutsevad madalates, aeglase vooluga, mudastes oja piirkondades. Sagedalt võib neid kohta väikestes lahtedes. Suurema osa ajast on nad kaevunud mutta (joonis 2). Nad kaevuvad väga ruttu: asetuvad vertikaalselt peaga allapoole ja justkui kruvivad ennast pinnasesse, sooritades kogu kehaga kiireid madujaid liigutusi. Mutta tungimisel ja selles edasiliikumisel mängib tähtsat osa tugevasti arenenud ülahuul. (Kiffney et al., 2006) On teada, et Suures järvistu vesikonnas koeb merisutt vähemalt 10 oC juures
Haug Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle
10. MERIVARBLANE küürakas-jässaka kujuga hallikalt värvunud kala. 11. MERINÕEL ja madunõel väga omapärase välimuse ja eluviisiga kalad. 12. VÕIKALA - lamenenud kehakuju. Kõrgus kaks korda suurem kui laius. 13. LIIPERKALA 14. RAUDKIISK erineb ogalikust sihvakama keha poolest. 15. TUULEHAUG luud keetmisel roheliseks. 16. NELJAPOISENE MERILUTS 17. ISLANDI LIMUSK 18. MAKRELL 19. MERIKUKK 20. KIVINOLGUS MAGEVEE KALAD 1. KOHA võib kasvada 1 m pikkuseks 2. AHVEN tavaline. Marjaterad paiknevad lintidena. 3. KIISK 4. SÄRG 5. LATIKAS 6. NURG 7. HAUG 8. VIIDIKAS 9. SÄINAS SIIRDE- JA POOLSIIRDEKALAD 1. ANGERJAS on Läänemere ja üldse kogu maailma kõige omapärasema eluviisiga siirdekala. Angerja elu magevees algab 6-8 cm pikkuste läbipaistvate nn klaasangerjate siirdumisega merest jõgedesse. Klaasangerjad tungivad vastu voolu piki jõgesid üles
S. HAUGILISED: Uimed pehmed, rööveluviisiga maskinong, harilik haug S. ANGERJALISED: Keha pikk ja madujas. Kõhuimed puuduvad, pehmed uimekiired, sabauim nõrgalt arenenud angerjas, mureen Selts Tuulekalalised: Sihvaka kehaga, luud rohekad. tuulehaug, lendkalad S. TURSALISED: Paljudel mitu seljauime. Sabauim isotserkne. tursk, luts S. OGALIKULISED: Seljauime eest tugevad ogad, ka kõhuuime ees tugev oga. Soomused puuduvad, keha külgedel luuplaadid ogalik, luukarits S. LIITLÕUALISED: Torujas koon. Uimed mandunud. Soomuste asmele luuplaadid jmt. Küljejoon puudub. Lõpuseliistakud redutseerunud. Hambad puuduvad.merinõel, madunõel, merihobu S. AHVENALISED: Liigirikkaim selts. Kaks seljauime, eesmine kiirtega. Ka pärakuuime esimesed kiired ogajad. ahven, koha, kiisk S. LESTALISED: Põhjaeluviislilised, lamendunud ja ebasümmetrilise kehaga. lest, kammeljas S. KERAKALALISED neliksarv-kohverkala EESTI KALAD Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene
Haug HAUGI ELUPAIK JA-VIIS http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm Elab järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, ka riimvees. Elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval. Elab üksikuna. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja
käokuld, võsu – mägisibul, siberi võhumõõk ja kobarpea (Remmel 1978). 4.2 Loomastik Vooremaa loomastik on omapärane. Maastiku väga kõrge kultuuristatuse tõttu puuduvad siin paljud loomaliigid, mis on mujal Eestis tavalised või esinevad väga vähesel määral. Seetõttu väärib esiletõstmist siinne kalastik ja järvedega seotud linnustik. Imetajate fauna on aga tunduvalt tagasihoidlikum (Remmel 1978). Vooremaa järvedes on esineb 18 kalaliiki. Neist arvukamad on särg, haug, ahven, latikas, kiisk, linask, mudamaim, luts koger ning ka luukarits. Tähelepanuväärne on Saadjärves esinev rääbis.Järvedesse on sisse toodud ka mitmeid uusi kalaliike nagu angerjas, säinas, siig, koha, sevani hramulit, järvelõhe ja –forell, koger, hõbekoger ja riipus. Siberi päritoluga peled on hästi kohanenud Kuremaa järves (Remmel 1978). Vooremaa järved moodustavad sisevete rühma, kus suhteliselt väikesel pindalal pesitseb liigirohke linnustik (suure isendite arvuga)
Soolakassi sigimisaeg on detsembrist maini. Kassi tiinus kestab kuni 78 päeva. Pesakonnas on 1- 3 järglast. Emane kass toob oma järglased ilmale kivide all, puu õõnsuses või tihedas taimestikus. Pojad kaaluvad sündides 65-90 grammi. Pojad sünnivad pimedatena ja avavad silmad alles 8 päeva pärast peale sündi. Püsti suudavad nad seista juba 4 päeva pärast peale ilmale tulekut. Ema hoolitseb järglaste eest esimesed 8 kuud , peale seda alustavad pojad iseseisvat elu. Soolakassi levikuala hõlmab suurt osa Lõuna-Ameerikast. Isendeid leidub Argentiinas, Boliivias, Brasiilias, Tsiilis, Paraguais ja Uruguais. Soolakassi kütitakse rohkem kui teisi Lõuna-Ameerika kaslasi tema väärtusliku kasuka pärast. sellest hoolimata on ta üks suurima populatsiooniga kaslane Lõuna-Ameerikas. Populatsiooni suuruseks arvatakse olevat ligikaudu 150,000 isendit. 3 Ontsilla (Leopardus tigrinus) Ontsilla sarnaneb välimuselt ostelotile ja marakaya kassile
Kõik need kuuluvad rühma Sepioida. Tuntuim seepia on harilik seepia (Sepia officinalis). Seepia on ööloom, kes toitub kaladest ja väikestest vähilaadsetest. Seepia on osav jahimees ja põgeneb oskuslikult oma vaenlaste eest. Päeval varjab ta end pragudes ning muudab pidevalt oma keha värvust, et keskkonnaga ühte sulada. seepia - (tindikala) kuulub peajalgsete sugukonda. Atlandi idaosa ja Vahemere kõige levinum liik on harilik seepia (Sepia officinalis), kes võib kasvada kuni 25 cm pikkuseks. Seepia ümar keha sobib hästi täitmiseks. Täidisena kasutatakse Riisi või leivalõike, mille hulka on segatud maitserohelist, Vürtsid, Rosinaid, Piiniaseemned ja teisi lisandeid. Haarmeid ja päid kasutatakse kastme valmistamiseks ja hautatakse koos täidetud kehaga. Seepiat võib kasutada samades retseptides mida kasutatakse ka teiste peajalgsete puhul. Eriti väikesed tindikalad, kääbusseepiad on väga maitsvad friteeritult. 3-6 cm pikkustel seepiatel on peen, pähklit meenutav aroom
Ei kuulu looduskaitse alla. 1. Kilu 2. Räim Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo on tursklaste sugukonda kuuluv kalaliik. Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 rinna-, 2 kõhu- ja sabauim). Värvuselt on küljed kaetud rohekate, pruunikate või punakate laikude ja täpidega, kõhupool on seljast heledam. Eesti vetes elutseb Läänemerele omane tursa alamliik läänemere tursk, kes kasvab harilikult 4060 cm pikkuseks ja kuni 1,5 kg raskuseks, suurimad isendid võivad olla ka üle meetri pikad. Tursk on omapärase ja hõlpsalt äratuntava kehakujuga kala. Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Pea ja suu on suhteliselt suured. Tursa värvus sõltub elukeskkonnast, kuid üldiselt on valdavad hallikad ja pruunikad toonid. Ta on suhteliselt suur kala, kelle keskmine pikkus täiskasvanult on 40...60 cm ja kehamass 0,8...1,5 kg. Tursk on kala,
Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11...12 cm sügavusse vette 670...4000 muna, mis kleepuvad 15...30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5... 16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada ...45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70...150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26...33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana. Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. rohukonn on looduskaitse all. Harilik kärnkonn Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunud valge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7
annaabi.ee 
