Liberalism (0)

Liberalism (ladina sõnast liberalis ) ehk vabameelsus on suund majanduses, poliitikas ja filosoofias, mis lähtub kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik.
Liberalismi on läbi aegade, samuti eri riikides tõlgitsetud erinevalt. Kui Ameerika Ühendriikides seondub liberalism põhiliselt inimõigustega ehk kõige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad võrdseid õigusi kõikidele inimestele, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peatakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses ( maksud ettevõtlusele, tollipiirangud , piirangud vabale konkurentsile).

Termini ajaloost

14.–15. sajandil tähendas ' liberaal ' Prantsusmaal ja Itaalias vaba inimest, kellel pole senjööri. Hiljem laienes isikliku vabaduse mõiste ka kõne- ja mõttevabadusele. 18. sajandil tähendas liberalism ennekõike uuenduste eest võitlemist, nii seostati see revolutsioonide ja mässudega. 18. sajandi lõpul hakkas mõiste omandama oma klassikalist (tänapäevast) tähendust.

Klassikaline liberalism

Klassikaline liberalism põhineb 17.–18. sajandil levinud loomuõiguse teoorial. Inimestel on loomuõiguse teooriate järgi võõrandamatud õigused. Inimesel on need õigused sünniga kaasa saadud. Tuntumateks loomuõiguse teoreetikuteks, kelle ideid on kasutanud liberalistid, on John Locke ja Thomas Jefferson. Locke’i arvates on loomuõigusteks elu, vabadus ja varandus. Jeffersonil on aga elu ja vabaduse kõrval püüdlus õnne poole.
Teiseks klassikalise liberalismi aluseks on utilitarism. Teoreetikud James Mill ja Jeremy Bentham arvasid, et loomuõigustest on vähe, et mõista inimest. Inimese juures pidasid nad oluliseks inimese püüdlust saavutada rahuldust.
Klassikaline liberalism, nagu nimigi ütleb, on liberalismi varaseim suund. Klassikalist liberalismi on nimetatud ka 19. sajandi liberalismiks. Niisamuti on 19. sajandit nimetatud ka liberaalseks sajandiks . Industrialiseerimine ja kapitalismi kiire areng soosis liberaalsete ideede levikut. Klassikalise liberalismi ideed levisid eriti anglosaksi maades.
Klassikalise liberalismi esimeseks oluliseks tunnuseks on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab olema vaba vahelesegamisest ja tal peab olema võimalus tegutseda nii, kuidas ta iganes soovib. Inimesel puuduvad igasugused välised piirangud.
Inimese täieliku vabaduse rakendumise üks tingimusi on võimalikult vähe riiki. Samas ei tähenda see riigi täielikku puudumist. Riik peab olema, tagamaks korda ja kontrollimaks kokkulepete — seaduste täitmist. Klassikaliste liberalistide arvates peab riik olema kui öövaht, kelle roll on piiratud indiviidide kaitsega teiste indiviidide eest. Kõik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveräänsete indiviidide kätte.
Klassikalisel liberalismil on ka oma majanduslik külg — majanduslik liberalism (vaba turg ja vaba kaubandus). Majanduslikule liberalismile (mida majanduses on nimetatud klassikaliseks koolkonnaks) panid aluse 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse majandusteadlased Adam Smith ja David Ricardo.
Adam Smith pidas majandust turuks . Turg aga toimib vastavalt vabade inimeste soovidele ja otsustele. Valitsus ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile — toimub iseregulatsioon. Sellise süsteemi korral ei saa olla raiskamist ja ebaefektiivsust.
Vaba turu ideede kõrgpunktiks on laissez – faire (eesti keeles "lase minna" või "lase olla") doktriin. Selle järgi ei tohi riigil olla mitte mingisugust majanduslikku rolli.
Varaste liberaalide usk vabasse turgu ei olnud seotud ainult rahvuslike majandustega, vaid laienes ka riikidevahelisele suhtlusele . Põhimõtteks sai vabakaubandus — idee, et kõik riigid peavad kauplema omavahel ilma tollide ja muude takistusteta.
Veel üheks klassikalise liberalismi omapäraks on sotsiaaldarvinism — suhtumine vaesusse ja sotsiaalsesse võrdsusse. Selle järgi garanteerib sotsiaalse õigluse vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib. Niisugust lähenemist võiks nimetada — igaühele tema võimete järgi. Samuel Smiles on lausunud: "Heaven helps those who help themselves." (Eesti keeles öeldakse: "Aita ennast ise ja siis aitab sind ka jumal.") Inimesed on ise vastutavad oma heaolu eest. Kõige olulisem sotsiaaldarvinist oli Herbert Spencer. Ta võttis aluseks Charles Darwini evolutsiooniteooria ning rakendas seda inimühiskonnale. Ühiskonnas võitlevad inimesed omavahel ellujäämise nimel. Seega ei hoolinud liberaalid kuigivõrd ka sotsiaalhoolekandest ega kõigi ühiskonnaliikmete toimetulekust, olulisimaks pidasid nad tagada riigis inimestele õiguslikult võrdsed võimalused, et igaüks võiks jõuda võimalikult suure heaoluni. Kes aga eluvõitluses alla jäid, olid nõrgemad, kes pididki paratamatult kaotama.
Kuigi klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil, pole need põhimõtted täiesti kadunud. Just 20. sajandi teisel poolel on klassikalise liberalismi ideed, eriti majanduses, populaarsust võitnud (liberaalse majanduspoliitika võtsid üle neokonservatiivid).

Sotsiaal liberalism Sotsiaalliberalismi on nimetatud ka 20. sajandi liberalismiks. Sotsiaalliberalismi tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Aja jooksul muutus järjest raskemaks ignoreerida kasvava töölisklassi rasket olukorda.
Sotsialliberalismi esimene oluline erinevus klassikalisest liberalismist on vabaduse käsitlus. Vabadust ei vaadelda enam negatiivse vabadusena, vaid positiivse vabadusena. T.H. Green oli esimesi, kes selle ideega välja tuli. Green’i järgi inimesed on võimelised olema altruistlikud. Inimestel on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Positiivse vabaduse mõistet arendas edasi Isiah Berlin . Positiivne vabadus — inimesel on võime end arendada, realiseerida oma võimed.
Erineva vabaduse käsitlusega seostub ka erinev arusaam riigi rollist. Kui klassikalised liberalistid rääkisid minimaalsest riigist, siis sotsiaalliberalistid peavad riiki olulisemaks. Riik on nende jaoks positiivne — riik kui midagi võimaldav, mitte ainult piirav nagu klassikalistel liberalistidel.
Selline arusaam on viinud heaolu teooria väljakujunemisele. See lähendab sotsiaalliberalismi sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused ning riik peab pakkuma abi inimestele, kelle sotsiaalsed võimalused on väikesed. Inimestel peab olema õigus tööle, haridusele, tervishoiule. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riigi tegevus. Riigi laienemine ei ole vähendanud seega inimese vabadust, vaid hoopis laiendanud seda.
Sotsiaalliberalistide jaoks ei piirdu riigi sekkumine ainult sotsiaalse heaolu ideedega. Nende arvates peab riik ka juhtima majandust. See on otseselt vastuolus laissez–faire’i põhimõttega. John Maynard Keynes 'i järgi nimetatakse seda arusaama keinsismiks. Tema arvates ei suuda turg kõike reguleerida ning majanduse stabiliseerimiseks on vajalik riigi aktiivne sekkumine mõjutamaks kogunõudlust.
Tänapäeval on liberalismi sees valitsevaks sotsiaalliberalistlikud ideed. Ometigi ei ole klassikalise liberalismi ideid ajaloounustussse vajunud.
II. Liberaalsed erakonnad Eestis
Nii nagu liberaalset ideoloogiat ennast on keeruline määratleda, pole lihtne määratleda parteisid, mis selle ideoloogia ideid edasi kannavad. Tegelikult on see veelgi keerulisem — tavaliselt ei rajane erakonnad ühel kindlal ideoloogial.
Eestis on asi vägagi segane ning tuua välja missugused parteid missugust ideoloogiat esitavad veelgi raskem — enamus tänapäeva Eesti erakondi ei ole end ideoloogiliselt määratlenud. Kõige puhtamaks liberaalseks erakonnaks on kindlasti Eesti Reformierakond, millest tuleb ka allpool juttu . Mõningate reservatsioonidega võib liberaalseteks erakondadeks lugeda ka Eesti Keskerakonda ja Eesti Koonderakonda (vähemalt on neil liberalistlikke põhimõtteid). Mõlemad erakonnad kuuluvad sotsiaalliberalismi alla.
 
Eesti Koonderakond.
Partei asutati detsembris 1991. a. Koonderakond taotleb sõltumatut, demokraatlikku, võimude lahususel põhinevat ja avatud turumajandusega Eesti Vabariiki, mille liberaalne majanduskorraldus on eelduseks elatustaseme tõusule ja sotsiaalsetele garantiidele (Toomla 1996:27).
1992. a. Riigikogu valimistel oli Koonderakond valimisliidus Kindel Kodu ja oma liikmetest osutusid valituks 10 liiget. 1995. a. valimistel osales erakond valimisnimekirjas Koonderakond ja Maarahva Ühendus — oma liikmetele 17 kohta. Koonderakond on praegu koalitsioonipartei.
Koonderakonna programm on küllaltki vastuoluline . Liberaalseks võiks pidada nende majandusmudelit — see on avatud, sotsiaalne turumajandus . Liberaalseid põhimõtteid on teisigi — näiteks ettevõtte tulumaksu vähendamine.
Koonderakonna peamised ideoloogid on olnud Tiit Vähi ja Mart Siiman, kes mõlemad on olnud (või on) valitsusjuhid.
 
Eesti Keskerakond
Keskerakonna paigutamine liberaalsete erakondade hulka on problemaatilisem . Siiski on Keskerakonnal ka liberlismile omaseid vaateid. Liberalism tekkides toitus just tärkava keskklassi huvidele — ka Keskerakond toetub oma idee kohaselt keskklassile. Erakond peab oluliseks inimõigusi ja isikuvabadusi — ka see on liberalistlik seisukoht.
1992. a. Riigikogu valimistel osales Keskerakond valimisliidus Rahvarinne . Selle tulemusel sai Keskerakond enda kätte 9 kohta.
1995. a. Riigikogu valimistel saavutas Keskerakond 14,7% häältest ning sai 16 kohta Riigikokku. Valimiste järel moodustati koalitsioon valimisliiduga Koonderakond ja Maarahva Ühendus. See koalitsioon kestis 1995 a. hilissügiseni, siis lagunes puhkenud lindiskandaali tõttu.
Keskerakonna peamine ideoloog on läbi aastate olnud Edgar Savisaar .
 
Need on peamised ja suuremad erakonnad, mis ühel või teisel moel esindavad liberaalseid seisukohti Eestis. Järgnevalt tuleb juttu olulisemast liberalismi esindavast erakonnast Eestis — Reformierakonnast.
IV. Reformierakonna roll Eesti poliitikas.
 
Liberalismi levik ja seega ka Reformierakonna edukus Eestis on sõltuvuses samadest teguritest, mis määravad iga ideoloogia edu poliitikas: atraktiivne liider, pakutavate ideede sobivus aegruumi ning aktivistide-toetajate koostöö. Liberalismi omaksvõtuks on postsotsialistlikes riikides soodne aeg: vabanemine rangelt reglementeeritud ühiskonnakorraldusest võimaldab uute ideede hoogsat propageerimist. Reformierakonna peamine roll Eesti poliitikas on alternatiivide pakkumine teistele ideoloogiatele ning riigi positiivse arengu soodustamine. Võtmesõnaks oluliste probleemide käsitlemisel on uuendusmeelsus. Riigikogus tasakaalustab Reformierakond sotsiaaldemokraatiale ja sotsiaalliberalismile kalduvaid erakondi. Reformierakonna tuntuim ja säravaim liider on Siim Kallas.
   

Liberalismist

Termin 'liberalism' tuleneb ladina keelest (liberalis: vabaduse-, vaba-). Liberalism kui poliitiline ideoloogia kujunes välja 19. saj. alguses.
Tolle aja liberalismi võib nimetada klassikaliseks liberalismiks, mis tugines 17.-18. sajandil eksisteerinud loomuõiguse teoorial. Liberaalid on kasutanud selliste tuntud loomuõiguse teoreetikute nagu 'i ja Thomas Jeffersoni ideid. Klassikaline liberalism põhines ka utilitarismil (inglse keeles utility: kasulikkus, praktilisus). James Stuart Mill ja Jeremy Bentham olid teoreetikud, kes arvasid, et loomuõigusest üksi on inimese mõistmiseks vähe. Nad pidasid oluliseks inimese püüdlist saavutada rahuldust.
Klassikalise liberalismi tunnused on:
Usk negatiivsesse vabadusse - igaüks peab olema vaba vahelesegamistest ja tal peab olema võimalus tegutseda oma parema äranägemise järgi. Inimesel puuduvad välised piirangud.
Võimalikult vähe riiki - see on üks inimese täieliku vabaduse rakendumise tingimusi. Riik on olemas, kuid peamiselt korra tagamiseks ja seadustest kinnipidamise kontrollimiseks. Kõik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveräänsetele indiviididele.
Vaba turg ja vaba kaubandus - majanduslikule liberalismile panid aluse klassikalise koolkonna majandusteadlased Adam Smith ja David Ricardo. Turgu nähti kogu majanduse alusena . Riik ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile. Sellise iseregulatsiooni tingimustes ei saa olla raiskamist ja ebaefektiivsust. Laissez-faire (eesti keeles 'lase minna', 'lase olla') doktriini kohaselt ei tohi riigil olla mingisugust reguleerivat rolli majanduses. Varaste liberaalide usk vabasse turgu laienes ka rahvusvahelisele suhtlusele: vabakaubanduse idee kohaselt peavad kõik riigid kauplema omavahel ilma tollide ja muude takistusteta.
Sotsiaaldarvinism (suhtumine vaesusesse ja sotsiaalsesse võrdsusesse)- sotsiaalse õigluse tagab vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib. Inimesed on ise vastutavad oma heaolu eest- igaühele vastavalt tema võimetele. Herbert Spencer rakendas Darvini evolutsiooniteooriat inimühiskonna kohta. Ühiskond on koht kus inimesed võitlevad omavahel, seega on tugevatel ja elujõulistel paremad väljavaated.
Kuigi klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil, pole need põhimõtted maailmast ära kadunud.
20. sajandi liberalismiks võib nimetada sotsiaalliberalismi, mille tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Klassikalise liberalismi ideid oli raske reaalselt ellu viia, samuti ei saanud ignoreerida kasvava tööliskonna huve.
Sotsiaalliberalismi erinevusteks on:
Usk positiivsesse vabadusse - võrreldes liberalismi klassikalise vormiga on nüüd erinev vabaduse käsitlus. Inimesed on võimelised olema altruistlikud, neil on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Samuti on inimesel võime end arendada ja selle kaudu end realiseerida.
Riigi suurem roll - erinevalt klassikute minimalistlikust riigist peavad sotsiaalliberaalid riiki olulisemaks.
Riik on positiivne - riik kui midagi võimaldav, mitte ainult piirav nagu klassikalistel liberaalidel. Sellest arusaamast on välja kujunenud heaolu teooria, mis läheneb juba mõnevõrra sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peab olema õigus haridusele, tervishoiule, sotsiaalhoolekandele. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riiklik tegevus. Riigi laienemine ei ole seega vähendanud inimese vabadust, vaid hoopis avardanud seda.
Juhitav majandus - sotsiaalliberaalide arvates peab riik ka majandusse sekkuma, see on aga ilmses vastuolus laissez-faire'i põhimõttega. 20. sajandi ühe olulisema majandusteadlasese John Maynard Keynes'i järgi nimetatakse seda ideed keinesismiks. Riigipoolset aktiivset majanduse juhtimist on vaja eelkõige stabiilse arengu garanteerimiseks. Turu isereguleeriv toime on tihti liiga aeglane, riigil on seega kasulik neid protsesse kiirendada.
Tänapäeval ongi liberaalse ideoloogia sees prevaleerivad peamiselt sotsiaalliberalistlikud ideed. Kõigile liberalismi vooludele ja erinevatest filosoofilistest tagapõhjadest lähtuvatele doktriinidele on aga omased viis põhimõtet. Nendeks on: Individualism; Parlamentarism ; Võimaluste võrdsus; Reformism; Antiklerikalism (ei peeta õigeks kiriku aktiivset sekkumist poliitikasse ja ühiskondlikku ellu).
http://et.wikipedia.org/wiki/Liberalis m