Fašismi ja liberalsimi võrdlus (0)

Liberalism ja Fašism
Liberalism
Termin 'liberalism' tuleneb ladina keelest ( liberalis : vabaduse-, vaba-). Liberalism kui poliitiline ideoloogia kujunes välja 19. saj. alguses. Tolle aja liberalismi võib nimetada klassikaliseks liberalismiks, mis tugines 17.-18. sajandil eksisteerinud loomuõiguse teoorial. Liberaalid on kasutanud selliste tuntud loomuõiguse teoreetikute nagu Thomas Jeffersoni ideid. Klassikaline liberalism põhines ka utilitarismil (inglse keeles utility: kasulikkus, praktilisus). James Stuart Mill ja Jeremy Bentham olid teoreetikud , kes arvasid, et loomuõigusest üksi on inimese mõistmiseks vähe. Nad pidasid oluliseks inimese püüdlist saavutada rahuldust.
Klassikalise liberalismi tunnused on:
Usk negatiivsesse vabadusse - igaüks peab olema vaba vahelesegamistest ja tal peab olema võimalus tegutseda oma parema äranägemise järgi. Inimesel puuduvad välised piirangud.
Võimalikult vähe riiki - see on üks inimese täieliku vabaduse rakendumise tingimusi. Riik on olemas, kuid peamiselt korra tagamiseks ja seadustest kinnipidamise kontrollimiseks. Kõik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveräänsetele indiviididele.
Vaba turg ja vaba kaubandus - majanduslikule liberalismile panid aluse klassikalise koolkonna majandusteadlased Adam Smith ja David Ricardo. Turgu nähti kogu majanduse alusena . Riik ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile. Sellise iseregulatsiooni tingimustes ei saa olla raiskamist ja ebaefektiivsust. Laissez- faire (eesti keeles 'lase minna', 'lase olla') doktriini kohaselt ei tohi riigil olla mingisugust reguleerivat rolli majanduses. Varaste liberaalide usk vabasse turgu laienes ka rahvusvahelisele suhtlusele : vabakaubanduse idee kohaselt peavad kõik riigid kauplema omavahel ilma tollide ja muude takistusteta.
Sotsiaaldarvinism (suhtumine vaesusesse ja sotsiaalsesse võrdsusesse)- sotsiaalse õigluse tagab vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib. Inimesed on ise vastutavad oma heaolu eest- igaühele vastavalt tema võimetele. Herbert Spencer rakendas Darvini evolutsiooniteooriat inimühiskonna kohta. Ühiskond on koht kus inimesed võitlevad omavahel, seega on tugevatel ja elujõulistel paremad väljavaated.
Kuigi klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil, pole need põhimõtted maailmast ära kadunud.20. sajandi liberalismiks võib nimetada sotsiaalliberalismi , mille tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Klassikalise liberalismi ideid oli raske reaalselt ellu viia .
Fašism.
(itaalia keeles fascismo) on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rassilistele tunnustele tugineva rahvusliku ühtsuse loomist, mis tavaliselt nendega ei piirdu. Algses ja kitsamas tähenduses on see autoritaarne liikumine ja ideoloogia, mis valitses Itaalias 1922- 1934 Benito Mussolini juhtimisel. Seda nimetust on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismi teistele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Josef Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis seetõttu neid nimetada fašistideks.
Fašism on selgesti eraldatav mitte üksnes poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašism, teostades kriitikat nii enda kui teiste suhtes, omab iseseisva lähtekoha ja suhtumismõõdupuu - ja järelikult ka teostamise lähtekoha - paljude probleemide ees. Fašism ei usu igavese rahu võimalust ega sellest tulevat kasu. Järelikult hülgab ta patsifismi, mis peidab endas loobumist võitlusest ning eelistab argust ohvrimeelsusele. Ainult sõda viib inimenergiad maksimaalse tõusuni. Järelikult doktriin , mis lähtub rahu eelpostulaadist, on võõras fašismile; samuti kui on võõrad fašistlikule vaimule (kuigi vastuvõetavad selle osalise hüve pärast, mis nad teatud poliitilistes situatsioonides võivad omada) kõik internatsionalistlikud ja sotsietaarsed konstruktsioonid.
Fašismi tunnusjooned

• Äärmuslikult natsionalistlik, populistlik valitsemisvorm koos juhikultusega,üliinimese kultus .Riigi huvide seadmine esikohale .
  
• Poliitika rõhutatud estetiseerimine ning tahte primaadi rõhutamine majanduse suhtes. Selles lähtub fašism futurismist.
  
• Riikluse, poliitika ja ühiskondliku tegevuse samastamine; riigivälise poliitilisuse võimalikkuse eitamine .
  
• Poliitiliste sümbolite (lippude, marsikolonnide ja mundrite) ohter tarvitamine.
  
• Antiigile orienteeritud traditsionalism , mis avaldus eriti vanaroomaaegse mineviku kultuses, ja samaaegne revolutsioonilis-dünaamilise enesekuvandi loomine.
  
• Koporatiivne ühiskonnamudel - otseste valimiste asemel rahvaesinduste loomine kutsealaliitude vms. organisatsioonide baasil.
  

Võrdlus:
Kuna fašism lõppes ühes Natsi-Saksamaa ja Itaalia alistamisega,siis saame fašismi ja liberalismi võrrelda kuni aastani 1945.
Fašismi tagajärjeks oli äärmine vägivald.Tänu tugevale riigile ja ühele otsustajale toimetati riigi tasandil kiiresti kõikidel elualadel ja ka majanduses.Ka riiklik vägivallaaparaat ja propagandamasin suutis liigutada suurt osa kodanikest.
Liberalismi tagajärjeks oli jällegi 30 aastate majanduskriis ja samuti sõda.Majanduses tekkis kaos ,riik ei suutnud oma kodanikke vastava tegevusplaani puudusel kaitsta. Liberaalid ei suutnud
otsusekindlatele fašistidest kõrilõikajatele vastuseista,poliitilised järeleandmised viisid ummikusse.
Kiire relvastumine oli kasulik eelkõige liberaalidest majandusmeestele,näiteks USA majandus paranes majanduskriisist lõplikultalles alles tänu sõjale.
Kasutatud kirjandus
http://www.liberalism.ee/?q=est/liberalism/MIS_ON/Liberalism_pikemalt
http://et.wikipedia.org/wiki/Fašis m