talitleb teatud aja vältel) ning mis harilikult ei kanna endal teisi taime organeid. Lehe ülesanded: *peamiseks fotosünteesi(süsiniku assimilatsoon) ja transpiratsiooni(ehk taimauramine on vee aurumine aimedest) organiks *taimede säilituselund *kaitsevahend *putukate püüdmise organ (putukoidulisetele) *kinnitusvahend( ronitaimedele ) Lehe osad: *kõige suurem ja peamine lehe osa on lehelaba. *lehelaba kinnitub taime varrele leherootsu abil. selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga. *leheroots võib alumises osas laieneda nng ümbritseda vart,moodustades lehetupe. Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart. Need on tugevasti välja arenenud sarikalistel ja kõrrelistel. Viimastel
· Ogaline: leheservas on teravad ogad. · Ripameline: leheserval on harunemata karvad. Lehetipp: · Terav: ühtlaselt ahenev. · Teritunud: järsult ahenenud. · Ogatipp: väikest oga kandev lehetipp. · Ümar: kumera piirjoonega lehetipp · Tömp: peaaegu lame lehetipp. · Pügaldunud: väikese väljalõikega lehetipp. Lehe alus: · Ümardunud alusega lehed. · Südaja alusega lehed. · Kiilja alusega lehed. · Lakuva alusega leht jätkub lehelaba leherootsu kinnitumiskohast allapoole ja kinnitub otse varrele. Väljalõigetega lehed: · Hõlmine leht: väljalõiked ulatuvad kuni kolmandikuni poole lehelaba laiusest. (sulghõlmine, sõrmhõlmine ) · Lõhine leht- väljalõiked ulatuvad kuni 2/3 poole lehelaba laiusest. · Jagune leht: väljalõiked ulatuvad üle 2/3 poole lehelaba laiusest, mõnikord peaaegu keskrooni. · Kanneljas leht: Suurema tippuosaga sulgjalt jagunenud leht.
TAIMEDE MÄÄRAMISTUNNUSED ABILEHT Lihtleht koosneb lehelabast ja leherootsust 39. Lehelaba on kas terve või erineval määral lõhestunud Leheserv on terve või erinevat moodi sakiline Liitlehel kinnitub ühe leherootsu külge mitu lehekest 40. Liitleht koosneb erinevast arvust lehekestest Sulgja liitlehe lehekesed kinnituvad rootsule üksteise kõrval nagu linnusule osakesed Sõrmja liitlehe lehekesed kinnituvad leherootsu otsa nagu sõrmed pihupessa Abilehed Leherootsu alusel olevad lehesarnsed väljakasved, pärislehtedest enamasti palju väiksemad (harva suuremad või sama suured), terve või sakilise servaga 41.
Taimed Aarne Kauss ja Cerle Siim 9.klass Turbasammal Turbasamblaid iseloomustavad valkjas või punakas värvus ja kimpudena asetsevad oksad. Harakkuljus Rohttaime välislaadiga peenikese roomava puitunud varre ja igihaljaste lehtedega taim. Metsmaasikas Metsmaasikas on 520 cm kõrgune. Ubaleht Ubaleht võib madalaveelises soomülkas või seisva veega kraavis moodustada tihedaid kogumikke. Soopihl Lehekesi on tavaliselt kummalgi pool leherootsu kaks. Nagu maasikalgi, on ka soopihlal pähklikesed suure kumera kujuga lihaka moodustise peal. Vesiputk Kogu taim on kollakasroheline. Vars õõnes, tugevasti harunev, alusel jämenenud ning sõlmekohtadest juurduv. Pilliroog Pilliroog on meie suurim kõrreline. Pilliroost rajatakse väikseid kergeid ehitisi, samuti tehakse neist majapidamises tarvilikke tööriistu ja nõusid. Mustikapuhmastik Mustikapuhmas on 1540 cm kõrge, tõusva või püstise varre ja tugevasti harunenud
Isasõite(Lisa 2) läbimõõt 3 cm, emasõied (Lisa 1) veidi väiksemad. Tolmukad on pikad,õitseb mais ja juunis. Leht Tupplehed on munajad, liht- ja näärmekarvadega kaetud. Kroonlehed valged või roosaka varjundiga, äraspidi munajad, tupplehtedest natuke pikemad, pikkus 10...12 mm, laius 9...10 mm. Püstisel varrel on 2...3 cm ümarneerjat voltis lihtlehte, mis on 5...7 cm madala hõlmaga, täkilis-hambulise servaga. Tumerohelised. Pikkus 2...8 cm, laius 3...5 cm, leherootsu pikkus 1...6 cm. Abilehed on munajad, veidi rootsuga liitunud. Vili Viljaks on lihaks koguluuvili. Kerajas, algul punane, valminult oranzikaskollane, läbimõõdult umbes 1,5 cm. Luuseeme on võrdlemisi suur (kuni 1,5 mm), sile. Maapealne vars on püstine, ogadeta, lühikarvaline ja veidi näärmeline. Paljunemine Paljuneb peamiselt vegetatiivselt risoomi abil, vähem seemnetega. Seemneid levitavad linnud. 3 Kasvukoht
Lisapungad võivad paikneda ka juurtel millest arenevad välja juurevõsud (vaarikas, astelpaju) · õiepung---Õiepungad on tihti kasvupungadest suuremad ja seal paiknevad õiealgmed. · kasvupung---sisaldab taime vegetatiivseid osi: võrse- ja lehealgmeid. · segapung--on soomustega kaetud liitpung milles on nii õie-kui ka võrsealgmed. LEHED · lehekaenal--koht varre ning lehe ülapoole (leherootsu ülapoole) vahel. Lehekaenlast kasvavatest pungadest (külgpungadest)arenevad külgharud või õied või õisikud. · Leheroots ---taime lehe varretaoline osa, mis ühendab lehelaba või labasid varre või oksaga · leherood ----lehelabas kulgevad juht- ja tugikoekimbud. · lihtlehe ja liitlehe tüübid-----lihtleht koosneb ühest lehelabast ja leherootsust.Sulgjas ja sõrmjas lihtleht
Lehtede varustamine veega on samuti keeruline, sest puud ei saa vett külmunud pinnasest kätte. Sooja kliimaga aladel langetavad puud oma lehed kuiva aastaaja saabudes, et ära hoida suurt veekadu. 4 Talvega kaasnevad muudatused Enne sügist lehtede langemist leiab aset hulk muudatusi. Klorofüll ja teised kasulikud ained lagunevad ning liiguvad tagasi puusse. Jääkained, nt parkained, liiguvad lehtedesse. Seejärel moodustub leherootsu alusele korgikiht ning lõpuks kukub leht ära. See jätab oksale armi. Tugevad soomused kaitsevad järgmise aastapungi külma ja putukate eest Tammed Tammesid on umbes 800 erinevat liiki. Nad on levinud põhjapoolsetes parasvöötme regioonides, samuti osas troopilises ja lähistroopilises Aasias. Paljud tammeliigid on heitlehelised, kuid soojematel aladel on tammed higihaljad. Tamme vili on tõru, mida ümbritseb lüdi ehk kuppel. Paljud metsloomad ja linnud, nt hirved ja oravad söövad
Juhtkimbu lõpp koosneb enamasti vaid ksüleemist, harvem ka floeemist. Peenemad juhtkimbud moodustavad lehes tavaliselt võrgustiku. "Võrgu silma", s.o. juhtkimpudega piiratud mesofülli osa nimetatakse areooliks. Areoolis võib leiduda juhtkimpude otsi. Ka üheiduleheliste lineaalselt roodunud lehel moodustub mikroskoopilistest roodudest võrgustik. Niisuguste lehtede suuremaid paralleelselt paiknevaid juhtkimpe ühendavaid juhtkimbukesi nimetatakse kommissuurideks. 5.1.6. Leheroots Leherootsu ehitus meenutab primaarse ehitusega vart. Juhtkimbud asetsevad selles kas ringina, laialipillatult või keskossa koondunult. Heitlehiste puude igasügisesele lehelangemisele eelneb leherootsu ja oksa piiri kudedes rida anatoomilisi ja biokeemilisi muutusi, mille tulemusena lehe äralangemine ei kahjusta varre kudesid. Leherootsu ja varre piiril tekib eralduskiht, mille rakukestade lagunemine soodustab lehe eraldumist. Eralduskihist varre poole jääb korgistunud rakkudest
tipuga. 75) Populus alba - hõbepappel Lehed hõlmised. Serv laineline. Karvased. Alt valkjashallid. 76) Populus balsamifera - palsamipappel Lehed munajad/elliptilised. Alus ümargune/ovaalne. Tipp teritunud. Serv peensaagjas. Pealt läikiv rohelised. Alt rohekasvalged. Kollaste vaigulaikudega. 77) Populus x euramericana eurameerika pappel Lehed kolmnurksed/munajas robjad. Alus tavaliselt tömp kiiljas. Serv näärmeliselt saagjas/hambuline. Alusel (leherootsu kinnituskohal) vahel 1-2 nääret. Roots lapik laba juures. 78) Populus x berolinensis berliini pappel Lehed piklikmunajad. Alus ümardunud/kiiljas. Serv näärmekalt täkiline. Paljas. Alt hallikasrohelised, metalselt läikivad. Pikkvõrsete lehtedel on serv kortsus (voldiline). 79) Salix pentandra raudremmelgas Lehed elliptilised/süstjad/munajaselliptilised. Paljas. Lühikese ja harva terava tipuga. Näärmeliselt peensaagjas serv. Leherootsul 3-5 paari näärmeid.
tugevusega. Viljaliha väga maitsev ja mahlane, sisaldab 1,6% happeid, 3,4% suhkruid ja 0,021% C-vitamiini. Valmivad alates juuli 2. dekaadist. Hea laua- ja töötlemismari, sobib ka sügavkülmutamiseks. Viljad taluvad hästi transporti ega lagune osaviljadeks. Varred on kõrged, veidi väljapoole kaarduvate latvadega. Asendusvõrse võnklik, läikiva roosa koorega. Ogad väikesed, violetsed, võrse ülemises osas puuduvad. Lehed nõrgalt renjad. Asendusoks võnklik, suurte leherootsu jäänustega. Koor läikiv, punakaspruun. Pungad ümarkoonilised, oksa lähedale hoiduvad. FENOLOOGIA JA OHTLIKUD KAHJUSTAJAD Vaarikas on väga vastuvõtlik haigustele. Kui taimedele ei ole loodud neile omaseid kasvutingimusi, siis on vaarikate kasvatamine seotud suurte riskidega. Otseste kadude tõttu hävib suur hulk viljadest. Maailmas on vaarikal teada 22 seen-, 1 mükoplasma-,2 bakter- ja üle 20 viirushaiguse.
· Hõbepappel · Populus alba Lehed munajad Nõrgalt südaja või ümara alusega Teritunud tipuga, Läikivrohelised Alt rohekasvalged, kollaste vaigulaikudega Noorelt karvased, hiljem Paljad, peensaagja servaga Leheroots paljas 2-5 cm pikk · Palsami pappel · Populus balsamifera Lehed kolmnurksed või munajasrombjad Sirge või tömpkiilja alusega, Näärmeliselt saagja või hambulise servaga. Leherootsu kinnituskohal vahel 1...2 nääret Leheroots on 4...7 cm, lapik · Kanada pappel e. Euroameerika pappel · Populus x canadensis Piklikmunajad, ümardunud või kiilja alusega Näärmekalt täkilise servaga Paljad Alt hallikasrohelised Metalselt läikivad Leht 6-12 cm pikk ja 5-7 cm lai. Leheroots on 2-5 cm pikk ning paljas. Pikkvõrsete lehtedel serv kortsus
lehed väga rikkad C-vit., leidub ka karotiini, K, B-grupi vitamiine seller petersellist teravama maitsega ja tugevama lõhnaga - juurseller ümarik, alumine osa sageli neljakandiline. Tugevasti hargnev, koor pruunikas või kollakasvalge. Kõige levinum seller - varsseller ei moodusta juurvilja., vaid jämeda leherootsuga suuri lehti. - lehtseller ei moodusta juurvilja ega paksenenud leherootsu. Toiduks hästiarenenud lehelabasid. lehtedes palju C-vitamiini ja karotiini pastinaak juure kuju poolest sarnane juurpeterselliga, veidi magusam ja vähe vürtsine, lehti ei kasutata mädarõigas toiduks ainult juurt, kõige rohkem juurviljadest C-vit. maitse tuleneb sinigriinist KAPSAD Üheks peamiseks köögiviljakultuuriks.Toiteväärtus tuleneb süsivesikutest, lämmastikainetest, hapetest, min.sooladest ja C-vitamiinist. Toiduks kasut. erinevaid vegetatiivseid osi.
peaaegu paljad. Populus balsamifera – palsamipappel Lehed munajad, kuni 12 cm pikad, nõrgalt südaja või ümara alusega, teritunud tipuga, läikivrohelised, alt rohekasvalged, kollaste vaigulaikudega, noorelt karvased, hiljem paljad, peensaagja servaga. Leheroots paljas, 2-5 cm pikk. Populus × canadensis – kanada pappel Lehed kolmnurksed või munajasrombjad, sirge või tömpkiilja alusega, näärmeliselt saagja või hambulise servaga, 7...12 cm pikad. Lehelaba alusel (leherootsu kinnituskohal) vahel 1...2 nääret. Leheroots on 4...7 cm pikk ning lapik, mistõttu lehed värelevad nagu harilikul haaval. Populus × berolinensis – berliini pappel Lehed piklikmunajad, ümardunud või kiilja alusega, näärmekalt täkilise servaga, paljad, alt hallikasrohelised, metalselt läikivad. Leht on 6...12 cm pikk ja 5...7 cm lai. Leheroots on 2...5 cm pikk ning paljas. Pikkvõrsete lehtedel on serv kortsus (voldiline). Salix pentandra – raudremmelgas
tehakse seejärel juurekaela lähedale T- kujuline lõige, mille vertikaalne osa on 2,5 cm, horisontaalne veidi lühem. Seejärel lükatakse koorehõlmad veidi laiali, et oleks võimalik pung vahele lükata. Kultuurvõrselt alustatakse lõikamist pungast 0,8 cm kõrgemalt, jättes sama pika osa ka allapoole. Silmastamine • Puiduosa tuleb silmakilbi alt ettevaatlikult eemaldada. Ettevalmistatud pung asetada T-lõikesse, seda libistades. Lõpuks jääb ainult leherootsu jupp koorehõlmade vahelt välja. Lõpuks asetatakse varrele side, kasutades niint, kilet, kummiriba jne. Side hoiab punga paigal ja takistab vee juurdepääsu lõikesse. Side eemaldatakse 2-3 nädala pärast, kui on näha silmastamise õnnestumine (pung roheline) Oksastamine • Toimub talvel kasvuhoones. Kasutatakse sortide puhul, mille külgekasvamise % on silmastamisel väike. Pookealused pannakse kasvuhoones turbasse, sundides neid varakult kasvama
igal sügisel enne lume tulekut. See on taimele eluliselt vajalik, sest: Lehtedeta olekus suudab taim niiskusekadusid minimeerida, et elada üle aeg, mil külmunud mullast pole võimalik vett saada; Temperatuuri langedes lakkavad taimelehed fotosünteesimast ning muutuvad pärast orgaaniliste ja mineraalsete ühendite translokatsiooni taimele mittevajalikeks; Talveks puule jäävatele lehtedele kogunev lumekiht hukutaks puud mehhaaniliselt. Taimevarre ja leherootsu ühenduskoha vahele tekib kahekihiline eraldusvööde, mis koosneb enamjaolt parenhüümirakkudets. Sügisel elutegevuse vaibumisel nende rakkude kestad korgistuvad ja leht variseb. Pärast lehe eraldumist jääb võrsele lehearm, mis on liigiomase kujuga. Heitlehiste taimede lehtede eluiga piirdub seega vegetatsiooniperioodi pikkusega, milleks on olenevalt laiuskraadist ja liigist kaks kuni kuus kuud. Igihaljastel taimedel on lehtede eluea pikkuseks kaks kuni kümme aastat
võrdsed, keskmiselt 6–7 cm). Et üsna suured lehed kinnituvad võrsele pika, keskmiselt viiesentimeetrise ja veidi lapiku rootsu abil, paneb iga väiksemgi õhuvool nad laperdama. Haavaleht liigub ka siis, kui teised puud tuulevaikuses puhkavad. Arvatakse, et lehtede asendi sage muutus võimaldab valgusnõudlikul haaval püüda rohkem päikesevalgust. Lehtede mõõdud olenevad puu soost, puhkemisajast, kasvukoha viljakusest. Üldjuhul on lehelaba laius ja pindala ning leherootsu pikkus isaspuudel suurem kui emaspuudel. Need erinevused ei ole eriti silmatorkavad ja nende põhjal puude sugu eristada siiski ei saa. Samuti on selgitatud, et viljakamatel kasvukohtadel kasvatavad haavad suuremaid lehti kui vähem viljakatel, varasema puhkemisajaga puude lehed on väiksemad kui hiljem puhkevatel, kuid needki erinevused ei ole väga silmatorkavad. Isas- ja emashaavad. Nagu juba eelnevast selgus, on haab kahekojaline: emas- ja isasõied asuvad eri puudel
külgrood. Roodumise järgi eristatakse peamiselt sulgroodseid, sõrmroodseid, rööproodseid ja kaarroodseid lehti. Lehelaba võib olla terve või väljalõigetega. Sõltuvalt väljalõike suurusest eristatakse 3 tüüpi lehti: hõlmised (väljalõiked ulatuvad 1/3-ni lehelaba laiusest), lõhised (väljalõiked on kuni 2/3 lehelabast) ja jagused (väljalõiked kuni pearooni). Viimast tüüpi lehed võivad sarnaneda pealiskaudsel vaatamisel liitlehtedega. Leherootsu abil kinnitub leht taimevarrele ja selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga. Leheroots võib alumises osas laieneda ja moodustada varre ümber lehetupe (näiteks sarikalised ja kõrrelised). Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart. Lehed asetsevad varrel väga korrapäraselt: vastamisi, vahelduvalt või männasjalt.
domineerima hakkavad teist värvi pigmendid, antotsüaanid ja karotinoidid (värvained, mis annavad vastavalt sinakaid-punakaid ja kollakaid-oran zikaid toone). Enne lehtede langemist liigub osa orgaanilisi aineid lehtedest varde (tüvesse ja okstesse). Lehtede varisemine on taime bioloogiline kaitse vee auramise eest suvel või külma eest talvel, koos lehtedega vabaneb taim ka eritatavatest ainetest. Lehed varisevad, kui leherootsu alusel tekib nn eralduskiht- sealsed rakud surevad ja kaotavad keemiliste protsesside käigus omavahelise seose. Lehearmi hakkavad katma korgistunud kestaga rakud, mis takistavad vee aurustumist. ·Kserofüütne leht Kserofüüdi (kuiva kasvukohta taluvad taimed, näiteks kõrbes, stepis, nõmmel) lehte iseloomustab tihe juhtkimpude võrk ning suur õhulõhede arv pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii käib
Sõrmjad liitlehed võivad vastavalt lehekeste arvule olla: kolmetised, neljatised (nt. väike läätspuu), viietised (nt. harilik metsviinapuu), seitsmetised (nt. harilik hobukastan) jne. Sulgjad liitlehed jaotatakse liht- ja liitsulgjateks. Lihtsulgjad (ühelisulgjad) liitlehed jaotatakse omakorda kahte rühma: paaritusulgjad ja paarissulgjad. Paaritusulgjad liitlehed on näiteks harilikul saarel, mille ühisele rootsule kinnituvad vastakute paaridena lehekesed ja leherootsu tipus on üksik leheke. Paarissulgjate liitlehtede puhul on lehekesi paarisarv, nagu näiteks suurel läätspuul. Kahelisulgjal (liitsulgjal) liitlehel kinnituvad pearootsu sulgjatele külgharudele omakorda enamasti paaritusulgjad lehekesed (nt. kuradipuu). Lehelaba kirjeldatakse ka lehelaba alust, tippu, leheserva, roodumist, lõhestatust, karvasust jm iseloomustades. Lehelaba alus võib olla ümardunud (sookask), südajas (harilik pärn) vm. Lehetipp on tavaliselt teritunud, terav, tömp,
1 organid võivad vananeda ja surra üheaegselt 2 taimel vananevad ja surevad ainult lehed, vars ja juurestik püsivad elusad 3 vananeb ja sureb sisemine puiduosa, aga terve taim jääb veel aktiivesse kasvufaasi 11. Lehtede langemise mehhanism (sh. vôrsete langemine). Ehk abstissioon .Parasvöötmes on see enne talve vajalik, sest külmast mullast ei saaks juured kätte sellisel hulgal vett, et katta lehtede kaudu auranud vee hulk. Abstsissiooni ajaks tekib leherootsu või viljavarre alla kahekihiline eralduskude, mis koosneb väga väikestest parenhüümirakkudest, mis on täiedut tiheda tsütoplasmaga Rakuvaheruumid puuduvad, kestad on suberiini ja ligniinivabad. Pärast lehe või vilja eraldumist sulgub järelejäänud arm parenhüümirakkudega, mille arengus osaleb ensüüm tsellulaas. 12. Arenguetapid taime elus. Embrüonaalne arengujärk embrüo moodustumine.
kaldu. · Oksad pannakse substraati nii, et pung jääb mullapinnale. · Algul hoitakse temperatuuri 12 15 kraadi (2 nädalat) seejärel tº tõstetakse 20 25 kraadini. 27.04.2016 Marje Kask 101 Paljundamine lehepistiku, lehetükkpistiku ja pungaga lehepistikutega · Lehepistiku tegemiseks valitakse terve täiskasvanud leht, lõigatakse see ära võimalikult lähedalt varrelt, leheroots lühendatakse 3...4 cm pikkuseks. · Leherootsu ots kastetakse kasvustimulaatorisse ning pannakse seejärel substraati ca 2 cm sügavuselt. · Suureleheliste taimede puhul asetatakse terve leht mullapinnale, leheroodudele tehakse ca 1 cm pikkused ristipidised sisselõiked ning leht kinnitatakse mullapinnale selleks spetsiaalselt ette nähtud konksudega. · Lehetükkpistiku puhul tükeldatakse leht nii, et igale tükile jääks osaliselt leheroodusid. · Lehetükkpistikud tehakse ca 3 cm laiused nelinurksed või kolmnurksed
Rööproodne leht- pikk kitsas leht, milles kulgeb pikuti mitu ühetugevust paralleelselt roodu. Lehe tipp-Terav- ühtlaselt ahenev lehetipp. Teritunud- järsult ahenev lehetipp. Ogatipp- väikest oga kandev lehetipp. Ümar- kumera piirjoonega lehetipp. Tömp- ilma teravikuta, enam- vähem lame lehetipp. Pügaldunud- väikese väljalõikega lehetipp. Lehe alus-Ümardunud alusega lehed. Südaja alusega lehed. Kiilja alusega lehed. Laskuva alusega lehel jätkub lehelaba leherootsu kinnitumiskohast allapoole ja kinnitub otse varrele. Varreümbrisel lehel roots puudub ja lehelaba alus ümbritseb taime vart. Varreümbrine leht võib olla tekkinud ka kahe vastaku rootsutu lehe labade liitumisel. Lehe serv-Terveservalise lehe serv on sirgjoone või kaare kujuline. Saagjas- lehe serv on teravate, lehe tipu poole suunatud hammastega ja nende vaheliste teravate sälkudega. Kahelisaagjas- saagjas leheserv, mille hammastel on omakorda väiksemad saagjad hambad
Rööproodne leht- pikk kitsas leht, milles kulgeb pikuti mitu ühetugevust paralleelselt roodu. Lehe tipp-Terav- ühtlaselt ahenev lehetipp. Teritunud- järsult ahenev lehetipp. Ogatipp- väikest oga kandev lehetipp. Ümar- kumera piirjoonega lehetipp. Tömp- ilma teravikuta, enam- vähem lame lehetipp. Pügaldunud- väikese väljalõikega lehetipp. Lehe alus-Ümardunud alusega lehed. Südaja alusega lehed. Kiilja alusega lehed. Laskuva alusega lehel jätkub lehelaba leherootsu kinnitumiskohast allapoole ja kinnitub otse varrele. Varreümbrisel lehel roots puudub ja lehelaba alus ümbritseb taime vart. Varreümbrine leht võib olla tekkinud ka kahe vastaku rootsutu lehe labade liitumisel. Lehe serv-Terveservalise lehe serv on sirgjoone või kaare kujuline. Saagjas- lehe serv on teravate, lehe tipu poole suunatud hammastega ja nende vaheliste teravate sälkudega. Kahelisaagjas- saagjas leheserv, mille hammastel on omakorda väiksemad saagjad hambad. Hambuline- lehe
kloriid. Magevetes võib esineda looduslikke orgaanilisi aineid (huumus), ka saastaineid. Ka merevees on orgaanilisi laguaineid ja saastaineid. Vastavalt soolsusele on erinev ka taimede rakumahla soolade kontsentratsioon, mis peab ületama keskkonna kontsentratsiooni, et taime veevarustus oleks normaalne. Transpiratsiooni (?) puudumise tõttu võtavad veesisesed taimed vett juurderõhu abil või reguleerib seda hüdatoodide (?) tegevus. Nt kui katkestada vesikupu lehtede veevõtt leherootsu kaudu, närbuvad taime ujulehed kiiresti. Gaasireziim. Gaasid O2, N2, CO2, H2S on enamiku looduslike veekogude tavalised komponendid. Gaasisisaldust iseloomustab Henry seadus: Gaaside lahustuvus vees väheneb temp tõusu ja atmosfäärirõhu vähenemise korral vastavalt sellele seadusele. Veeorganismide, eriti loomade seisukohalt on tähtsaim komponent vees hapnik, mida tuleb vette õhust ja veetaimede fotosünteesist. Seda kasutatakse hingamisel, orgaaniliste ainete
Muundunud leht Leht võib olla muundunud, et täita lisaülesandeid: ◦ Köitraagudeks, et taime kinnitada ◦ Köitraag võib tekkida lehe rootsust, labast või tervest lehest ◦ Astlaks, okkaks, et kaitsta taime taimtoiduliste loomade eest Lehe osad Rootsuga leht – kinnitab lehelaba varre külge Istuv leht – leheroots puudub Laskuv leht – lehelaba on varre külge kasvanud Abilehed – väljakasved leherootsu külgedel Tõri – abilehed on kokku kasvanud Tupp – leherootsu laienenud alus ümber varre Keeleke – kilejas väljakasve lehelaba alusel Kõrvakesed – kaks väljakasvet Lehe roodumine Lihtne – lehelaba läbib alusest tipuni ainult üks rood Dihhotoomne – rood harunevad kaheks Võrkjas – üks või mitu pearoodu moodustavad harusid, mis liituvad tihedaks võrgustikuks Rööpne ja kaarjas – lehelaba läbivad alusest tipuni mitu ühesugust harunemata roodu; ühel juhul rangelt paralleelselt, teisel juhul kaarjalt Lehtede kuju
ja domineerima hakkavad teist värvi pigmendid, antotsüaanid ja karotinoidid (värvained, mis annavad vastavalt sinakaid-punakaid ja kollakaid-oranzikaid toone). Enne lehtede langemist liigub osa orgaanilisi aineid lehtedest varde (tüvesse ja okstesse). Lehtede varisemine on taime bioloogiline kaitse vee auramise eest suvel või külma eest talvel, koos lehtedega vabaneb taim ka eritatavatest ainetest. Lehed varisevad, kui leherootsu alusel tekib nn eralduskiht- sealsed rakud surevad ja kaotavad keemiliste protsesside käigus omavahelise seose. Lehearmi hakkavad katma korgistunud kestaga rakud, mis takistavad vee aurustumist. · Kserofüütne leht Kserofüüdi (kuiva kasvukohta taluvad taimed, näiteks kõrbes, stepis, nõmmel) lehte iseloomustab tihe juhtkimpude võrk ning suur õhulõhede arv pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii
ja domineerima hakkavad teist värvi pigmendid, antotsüaanid ja karotinoidid (värvained, mis annavad vastavalt sinakaid-punakaid ja kollakaid-oranžikaid toone). Enne lehtede langemist liigub osa orgaanilisi aineid lehtedest varde (tüvesse ja okstesse). Lehtede varisemine on taime bioloogiline kaitse vee auramise eest suvel või külma eest talvel, koos lehtedega vabaneb taim ka eritatavatest ainetest. Lehed varisevad, kui leherootsu alusel tekib nn eralduskiht- sealsed rakud surevad ja kaotavad keemiliste protsesside käigus omavahelise seose. Lehearmi hakkavad katma korgistunud kestaga rakud, mis takistavad vee aurustumist. Kserofüütne leht Kserofüüdi (kuiva kasvukohta taluvad taimed, näiteks kõrbes, stepis, nõmmel) lehte iseloomustab tihe juhtkimpude võrk ning suur õhulõhede arv pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii
Sõrmjad liitlehed võivad vastavalt lehekeste arvule olla: kolmetised, neljatised (nt. väike läätspuu), viietised (nt. harilik metsviinapuu), seitsmetised (nt. harilik hobukastan) jne. Sulgjad liitlehed jaotatakse liht- ja liitsulgjateks. Lihtsulgjad (ühelisulgjad) liitlehed jaotatakse omakorda kahte rühma: paaritusulgjad ja paarissulgjad. Paaritusulgjad liitlehed on näiteks harilikul saarel, mille ühisele rootsule kinnituvad vastakute paaridena lehekesed ja leherootsu tipus on üksik leheke. Paarissulgjate liitlehtede puhul on lehekesi paarisarv, nagu näiteks suurel läätspuul. Kahelisulgjal (liitsulgjal) liitlehel kinnituvad pearootsu sulgjatele külgharudele omakorda enamasti paaritusulgjad lehekesed (nt. kuradipuu). Lehelaba kirjeldatakse ka lehelaba alust, tippu, leheserva, roodumist, lõhestatust, karvasust jm iseloomustades. Lehelaba alus võib olla ümardunud (sookask), südajas (harilik pärn) vm.
kiviseid ja lubjarikkaid kasvukohti. Taim on rohkesti haruneva risoomiga püsik, risoomis on palju parkaineid. Verev kurereha on kuni 45 cm kõrgune ja meenutab väikest põõsast kuna varred on harunenud; kogu taim on pikkade harali karvadega. Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab: kui viljad valmivad, siis nad
keset välja. Meil tavalise, kodumaise puuliigina kasvava h. tamme areaali põhjaserv on Soome, Rootsi ja Norra lõunaosas, areaali idaserv ulatub Uuraliteni ja lõunaserv Balkanimaadeni, läänes Briti saared. Noortel puudel on koor sile, vanemas eas aga paks, sügavate pikilõhedega korp. Võrsed: punakaspruunid, heledate lõvedega. Lehed: sulghõlmised, 5-7 hõlmapaariga, lehed kuni 15 cm pikad, äraspidimunajad, leheroots väga lühike ja lehelaba alus ulatub peaaegu leherootsu lõpuni, pungad tömpmunajad. Mõned puud jätavad kuivanud lehed võrasse kuni kevadeni. Õied: isasõied on kuni 6 cm pikkused, rohekad hõredad urvad. Emasõied asuvad noortel võrsetel 2- 3 kaupa. Õitseb mai lõpus, juunis koos lehtimisega. Viljad: tõrud valmivad septembris- oktoobris ja soojal sügisel tihti ka idanevad. Punane tamm (Quercus rubra L.) [rúbra] Punane tamm kasvab kuni 30 m kõrguse puuna Põhja-Ameerika ida- ja keskosas, olles h.
Meil tavalise, kodumaise puuliigina kasvava h. tamme areaali põhjaserv on Soome, Rootsi ja Norra lõunaosas, areaali idaserv ulatub Uuraliteni ja lõunaserv Balkanimaadeni, läänes Briti saared. Noortel puudel on koor sile, vanemas eas aga paks, sügavate pikilõhedega korp. Tunnused: Võrsed: punakaspruunid, heledate lõvedega. Lehed: sulghõlmised, 5-7 hõlmapaariga, lehed kuni 15 cm pikad, äraspidimunajad, leheroots väga lühike ja lehelaba alus ulatub peaaegu leherootsu lõpuni, pungad tömpmunajad. Mõned puud jätavad kuivanud lehed võrasse kuni kevadeni. Tammede hulgas on nii hiljapuhkevaid, kui varapuhkevaid isendeid. Varapuhkevad kahjustuvad vahel kevaditi hiliskülmade läbi. Õied: isasõied on kuni 6 cm pikkused, rohekad hõredad urvad. Emasõied asuvad noortel võrsetel 2-3 kaupa. Õitseb mai lõpus, juunis koos lehtimisega. Viljad: tõrud valmivad septembris- oktoobris ja soojal sügisel tihti ka idanevad. H
annaabi.ee 
