Sünd. Ellen Niit on Eesti kirjanik ja tõlkija, kes on sündinud 13.07.1928. Tallinnas. Õppimine ja töö. Ellen Niit on õppinud Tallinna 4. keskkoolis (1943-1947). Seejärel läks ta õppima Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust (1947-1952). Tartu Ülikoolis õppis ta ka Eesti lastekirjandust (1952-1956). Ellen Niit töötas Tallinna Kirjanike Liidu luulekontsultandina (1956-1961) ning seejärel läks ta tööle ETV mittekoosseisulise toimetajana (1961-1963). Alates aastast 1963 on Ellen Niit vabakutseline kirjanik. Looming. Ellen Niit on pealmiselt kirjutanud luuletusi lastele. Tema 70.sünnipäevaks tuli välja luulekogu ,,Paekivi laul", aga enne seda tuli välja luulekogu ,,Maailma pidevus", mis sisaldab luuletusi aastast 1946-1976.
Tiia Selli ja Ingrid Gilts-Nittim on esile tulnud tänu lastekirjanduse võistlustele. Üheks mõistatuslikumaks ja olulisemaks raamatuks peab Mare Müürsepp „Kadunud lapsepõlve saladusi“, mille on kirjutanud Ülle Kütsen kelle kaasautoriks oli ka kunstnik Kaie Kal. Lapse vaatepunktist vaadates on lapse kohale kaitseks tõustud Pulaja pilajutud, mida oskavad lapsed isegi pajatada. Jaanika Palmi : (kirjutas Maarika Johannes) arvates 21. sajandi eesti lastekirjandust iseloomustab kõige paremini mõiste „mitmekülgsus“, kuna lastekirjandus ei ole enam nii kitsas ja piirav võrreldes varasemate perioodidega. Alates 2000. aastast korraldavatest noorsooromaani-võistlustest ärkasid varjusurmast uuesti ellu noorteromaanid. Esimeseks pääsukeseks oli 2001. aastal ilmunud Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?”, millele järgnes „Mis teha, Ann?” (2002) ning „Mis sinuga juhtus, Ann?” (2007), samuti
Öeldakse, et esimene laps töötab ühe vanema eest, teine teise vanema eest ning kolmas alles hakkab riigi heaks töötama. Kui Eesti perepoliitikas muutusi ei toimu, siis võib juhtuda, et praeguste laste pensioniiga võib küündida kuni 80. eluaastani ehk tuleb töötada kuni surmani. Eesti keskmine perekond moodustub emast, isast ning kahest lapsest. Ka paljude atraktsioonide perepiletid on mõeldud just sellistele perekondadele. Kui lugeda näiteks lastekirjandust, siis seal on tihtipeale perekonnad, kus on vaid üks laps. Võtame näiteks populaarse lastefilmi ,,Leiutajateküla Lotte", kus koeratüdruk Lotte on oma peres üksik laps, kuigi normaalne oleks, et koerte pesakonnas on 5-6 kutsikat. Või näiteks kirjandusklassika teos ,,Kevad" , kus Arno oli samuti üksik laps perekonnas. Võib juhtuda, et tänu sellisele kirjandusele sisendatakse lastele, et normaalne perekond ongi vaid ühe lapsega ja nad ei saagi rohkem kui ühe lapse tulevikus.
Pahur vanamees Mängur 1 Mängur 2 Stjuardess Sookoll Koletised Koletiste pealik Tegelased on lennujaamas. Kõik peale kahe mänguri istuvad ja ootavad lennukit. Vanamees loeb ajalehte. Mängurid on leidnud mängude toa ning mängivad seal video mängu. Räppar räpib koos Pimpiga. Pahural vanamehel hakkab sellest kõrini. Pahur vanamees: Kas te saaksite juba vait jääda? Ma ei suuda seda lärmi enam kuulata! Räppar: Mis sul sellest, vanur? Pimp: Loe enda lastekirjandust edasi! PV: Mis lastekirjandus?! See on parem kui teie nõmedad laulud! Räppar: Vähemalt me ei konuta siin vaid saame kuulsaks! Pimp: Vähemalt meil on selline loov mõtlemine! Meil tuleb uus album välja ja puha! Räppar: Kingime sulle ka, papi? Muutud natukene rõõmsamaks. PV: Minege oma albumiga metsa! Albumis käivad pildid! Ma ei taha teie koledaid nägusi vaadata. RjaP:naeravad:Albumiskäivad pildid,vaat kustark Vanameesvõtabomakepiväljajaajabtaga: Kadugesiit ära, nolgid,tatid.
Eesti ametnik ja baltisaksa aadlineiu armastuse lugu. Taaammmmsaare muutub pessimistlikuks, romaanis puudub väljapääs. 1936 – „Kuningal on külm“. Näidend. Jantlik võitlus võimu pärast. Mitmed motiivid on võetud piiblist ja neid siis muudetud. 1939 – „Põrgupõhja uus Vanapagan“. Satiiriline allegooria. Lunastuse teema kokkuvõte. Tammsaare lastekirjanikuna Pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks „Tõesse ja õigusesse“ sisse kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud, käitumised, omavahelised suhted ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda. 1932. A „Meie rebane“ lugu rebasepojast, kelle metsavaht päästab metratulekahjust ja viib koju, asjaks oma pojale. Mossa kasvab üles, kodustub mõnel määral, lõpuks jätab oma hinge aga ikkagi kanavargusel.
(Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Austraaliasse või Brasiiliasse. Vurle seab end iga tuule järgi, puhugu see idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane, prantslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovaaba poolest.) Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle loomutuse ja vormituse kehand. 11) Iseloomusta Tammsaaret kui lastekirjanikku. Pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks "Tõesse ja õigusesse" sisse kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud, käitumised, omavahelised suhted ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda. Ka teost ,,Meie rebane" võib näha lastekirjandusena loomad käituvad loomaliselt, pole sümboleid 12) Mis on Anton Hansen Tammsaare kodanikunimi? Anton Hansen 13) Mille järgi võttis Anton Hansen endale kirjanikunime? Isa talu järgi (Põhja-Tammsaare talu)
Lastejuttudes inimlik soojus ja heatahtlikkus.Teadmiste pakkumisega ei tohi liialdada. Friedrich Kuhlbars ilmaliku laulurepertuaari viimine koolidesse, lastelaulud + noodid. Tuntumad salmid: ,, Teele, teele kurekesed..."; ,,Elagu eestlaste maa"; ,,Maasikas"; ,,Tudu, tuvike"; Suurem edu loodusluules (kus puudus liigne ilustamine) ja hällilauludes. Ado Grenzstein (ps Piirikivi) ,,Viisk, põis ja õlekõrs". 19.sajandi lõpp esmakordselt püüti lastekirjandust lahti mõtestada, teoreetiliselt põhjendada ja defineerida. Suurenes huvi lastekirjanduse viljelemise vastu. 9. Lasteproosa ja lasteluule juhtivaid autoreid 20-30ndatel aastatel. Karl Eduard Sööt lastelaulude autor : ,,Laula lapsuke", ,,Uudishimulikud kassid", avastas folkloorse lastelaulu ning arendas selle põhjal välja emotsionaalselt sisendusjõulise, rahvalaulule omase vormitraditsiooniga lasteluule. J
eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele, töödanud õpetajana, kuulunud rühmitusse erakkond, laulnud ansamblis sinimaniseeli, abiellus Silver Seppaga, tõlkinud teistesse keeltesse, loonud sõnad tuntud laulule „Kauges külas“, „Luigeluulinn“ 2004, „kaitseala“ 2005, „Emapuhkus“ 2009, „palentoloogi päevaraamat“ 2013 Andrus Kivirähk- 1970. A tallinnas, eesti kirjanik, kirjutanud ka näidendeid ja lastekirjandust, lõpetanud tartu ülikooli ajakirjanduse eriala, töötab Eesti päevalehes, 2000.date aastate menukain eesti kirjanik, kuulub Eesti kirjanikke liitu ja eestui üliõpilas seltsi, „liblikas“ 1999, „Sirli, siim ja saladused“ 1999, „Rehepapp“ 2000, „lotte reis lõunamaale“ 2002, „leiutajateküla lotte“ 2006 Mehis Heinsaar- 1973 tallinn, elanud karksi-nuias, lõpetas tartu ülikoolis eesti kirjanuduse eriala, on kuulanud tartu nak-i ja erakkonda, 2001
(1935) , näidend "Kuningal on külm" (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud. Kui rahaliselt võimalikuks osutus, maksis kirjanik oma taskust tõlkidele, sest oma loomingu tõlkimist teistessegi keeltesse pidas Tammsaare väga oluliseks. Tammsaare lastekirjanikuna · pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks "Tõesse ja õigusesse" sisse kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud, käitumised, omavahelised suhted ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda · 1932. a "Meie rebane"- lugu rebasepojast, kelle metsavaht päästab metsatulekahjust ja viib koju, asjaks oma pojale. Mossa kasvab üles, kodustub mõnel määral, lõpuks jätab oma hinge aga ikkagi kanavargusel
žanrid (romaan, jutustus, muiasjutt, poeem, komöödia, draama jne). Lastekirjanduse poeetika on identne täiskasvanute kirjanduses kasutatavate struktuuri- ja kujundusvõtetega. Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine ehk adressaaditunnetus, mis sõltub kirjaniku andest ja oskusest lastele kirjutada. Eristatud on väikelapse, koolieeliku, noorema ja keskmise ning vanema kooliea kirjandust. Lastekirjandust on iseloomustatud ka huvidominendi kaudu – muinasjutu-, seiklus- ja realismiiga. Kõik need liigitused on üksnes tinglikud ning nende piirid pole kunagi absoluutsed, vaid sujuvad. Suures plaanis tehakse vahet laste- ja noortekirjanduse vahel, kusjuures ealised piirid on siingi ajas muutuvad. Sellele viitab ka eri maade kirjanduskäsitluses kasutatav terminoloogia. Inglise, prantsuse, vene ja rootsi
o Kõneleb sellest, et mujal maailmas (Saksamaal, Venemaal) on ammu mõistetud spetsiaalse lastekirjanduse vajadust ning seda ka soetatud. Eesti lastel pole muud kui aabits. o Teeb vahet laste ja noorte kirjanduse vahel. o Lastekirjanduse funktsioonid: õpetlik, kasvatuslik, esteetiline. Oluline on eakohasus. Teadmiste pakkumisega ei tohi liialdada, moraal tuleb peita jutukeste sisse, lastekirjandust ei tohi temaatiliselt piirata ainult lastetoaga, tuleb rääkida ka elus laiemalt, selle headest ja halbadest külgedest. o Lastele kirjutaja peab tundma laste hingeelu. Kasutatud kirjandus: 1. "Eesti lastekirjandus", Reet Krusten, Elmatar 1995 2. http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Kunder (28.03.2011, kell 16.30) 3. http://www.folklore.ee/UTfolkl/mj/kunder/sisu.html (28.03.2011, kell 16.30) 4. http://kreutzwald.kirmus
Veelgi enam lastekirjandus on omandamas riikliku haridus-kasvatusliku mõjuri staatust, mis kehtib ja kestab vääramatult ka infoajastu kiirelt muutuvas maailmas. Tänaseks on laienenud autorite ring ning paranenud raamatute väljanägemine. Kuid probleemiks on lastekirjanduse levi ehk raamatu tegelik jõudmine iga lapseni, mis kajastub eriti ilmekalt raamatukogude materiaalsetes võimalustes varuda oma lugejaile vajalikul määral lastekirjandust nii koolitöö kui vabalugemise tarbeks. · põhikooli ja keskkooli õpilased Laste- ja noortekirjandus peab omandama kindla koha koolielus, kus õpetaja vahendajaroll on asendamatu. Selle eeldus on aga õpetajaskonna järjekindel teavitamine uudiskirjandusest. Uue põlvkonna huvides vajab erilist tähelepanu kooliraamatukogude komplekteerimine, alates raha leidmisest kuni asjatundliku valikuni. Teave ilmuvast laste- ja noorsookirjandusest peab jõudma iga huviliseni
- dialoogile rajatud julguse/kindluse proovimise mängud - nimesõimlusele rajatud laulud · ahellaulud - küsimus vastus- küsimus (kus sa käisid, kus sa käisid sokukene) - nn lõpta laulud · karjaselaulud ( tinglikult lastelaulud) 7. Eesti lastekirjanduse teoreetilise mõtte arengust 19. sajandi II poolest põhjust rääkida eesmärgiteadlikkust eesti lastekirjandusest ning lastekirjanduse kriitika ja teooria algusest. Esimeseks lastekirjandust käsitlevaks kirjutiseks oli 1979 aastal Eesti postimehes olnud Paul Undritz´i kõne ,,Laste kirjadest" (kiri=raamat). P.Undritz´i järgi oli lastekirjanduse ülesandeks eeskuju andvate ja hirmutavate kujutluspiltide loomine, et nende läbi last vooruslikuks kasvatada (toetub saksa eeskujudele). 1889 ilmus Sakalas J.Liivi artikkel ,,Laste kirjavara", kus ta propageerib järgmisi mõtteid: * lasteraamatuid võivad kirjutada ainult küpsed kirjanikud, lastele kirjutamine pole mitte ,,
Indrek, Tiina, süümepiinad, saabumine V 1920. lõpp Vargamäe Andres, Vargamäele tagasi; osa – 30. algus Pearu sündmustikus annab tooni kolmas põlvkond o Tammsaare lastekirjanikuna pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks “Tõesse ja õigusesse” sisse kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud, käitumised, omavahelised suhted ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda 1932. a “Meie rebane”- lugu rebasepojast, kelle metsavaht päästab metsatulekahjust ja viib koju, asjaks oma pojale. o Tammsaare näitekirjanikuna 1921. “Juudit” – Juuditis ühinevad seksuaalkirg ja võimujanu, ta ihaldab
Tammsaare väga oluliseks. “Tõde ja õigust” võib näha kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu. Sama mõtteviisiga haakub ka lunastuse teema. Seda kannab endas Indreku arengulugu: kui Andres kehastas vanatestamentlikku loojajõudu, siis Indreku osaks oli uustestamentlik lunastajaroll. Tammsaare lastekirjanikuna pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks “Tõesse ja õigusesse” sisse kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud, käitumised, omavahelised suhted ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda 1932. a “Meie rebane”- lugu rebasepojast, kelle metsavaht päästab metsatulekahjust ja viib koju, asjaks oma pojale. Tammsaare näitekirjanikuna 1921
Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Minu lugemisvarag i koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis, kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi pärast lahkuma sunniti, tõi ta sealsest raamatukogust mulle lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Mäletan tänini midagi niisugustest raamatu test nagu Karin Michaelise Bibi-lood, Karl May Winnetou-sari, Väike lord Fauntleroy, Roosa saar, Doktor Dolittle ja mitmed teised. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus mulle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja "Lendav maailm". Need laenasin p erekonnasõprade Starkopfite riiulilt. Vahel mõtlen, et ei olegi päris kirjandus- ja kunstiinimene, vaid mingi segu ühelt poolt kollektsionäärist ja teiselt poolt müstikust. Türgi intellektuaalid võtsid mind endastmõistetavalt müstikuna. Kollektsionäär olen lapsest saadik. Olen kogund marke, te lliskive, kuid ka abstraktsemaid asju nagu keeled, kultuurid, religioonid. Mul on nõrkus
Sihtasutuseks Eesti Pimedate Raamatukogu. 2004 - Eesti Hoiuraamatukogu filiaalina loodi Eesti Pimedate Raamatukogu. Sihtasutus Eesti Pimedate Raamatukogu lõpetas tegevuse. 2010 - Eesti Pimedate Raamatukogu muudeti Eesti Hoiuraamatukogu osakonnaks (Kasepalu, 2012). 3.2.4 Eesti Lastekirjanduse Keskus Eesti Lastekirjanduse Keskus kogub Eesti ja terve maailma lasteraamatuid, perioodikat, samuti raamatuillustratsioone ja muud erialast materjali ning samuti uurib lastekirjandust (Talihärm, 2013). 3.2.5 Rahvaraamatukogud Rahvaraamatukogud on omavalitsuse asutused, mille tegevust juhib Kultuuriministeerium. Raamatukogude koostööd korraldab Kultuuriministeeriumi juures tegutsev Rahvaraamatukogude Nõukogu. Igas maakonnas on keskraamatukogu, mis on maakonna teiste raamatukogude komplekteerimis-, koolitus ja nõustamiskeskus (Talihärm, 2013). 3.2.6 Teadusraamatukogud
PERIOOD: 19 sajandi viimane veerand Iseloomustus: Eesti lastekirjanduse areng on tugevate saksa kirjanduse mõjutustega. Oluline osa on tõlkekirjandu ne ja lasteraamatute väljaandmine (vaimulik ja ilmalik). Iseloomulikud jooned: puhtõpetusliku eesmärgiasetusega luule ja proosa, kuid hakkas tugevnema Esmakordselt tunnistati lastekirjandust, kui omaette nähtust, mida püüti lahti mõtestada, teoreetilis Kirjanikud Tegevus Olulisus / iseloomulikkus Juhan Liiv Luuletaja ja jutukirjanik. "Sakala" -lastele peaks kirjutama küpses eas kirjani- 1864-1913 kud. Rõhutas lastepärasust, tegelaste ja keelekasutu- se lihtsust, luulelisust ja vooruslikkust. Romaanid ja
1782 ilmus ''Üks kaunis Jutto-ja õppetusse-Raamat'' mille lugejaskond pidi olema talupojad (õpetused maaharimisest ja karjakasvatusest). Autor Friedrich Gustav Arvelius. Varajane lasteluule J.G. Schwabe ''Lapse uinutamise laul'' – hällilaul G.A. Oldekop avaldas lõunaeestikeelseid lastelaule, nt ''Poisikeste rõõm talve pärast'', ''Varblane'' Eesti lastekirjandus 19.sajandil Kirjutati esimesed spetsiaalselt lastele määratud teosed, esimesed noorsooraamatud, tõlkemugandused. Lastekirjandust ilmus ka kalendritest, 19.sajandil jätkus aabitsate ja lugemike väljaandmine. 1830. – 1840 aastatel ilmusid seiklusjutud ja romantilised lood, huvi rahvaraamatuteni jõudis ka lasteni. Ajaviitekirjandus: robinsonaadid – populaarse rahvusvahelise päritoluga jutukirjandus, mõningal juhul lastele jenovevad – armsad ja haledad lood ilmsüütust naisest Jenovevast 19. sajandi olulisimad autorid Carl ja Martin Körbu ''Karjalaste luggemise ramat'' J.V. Jannsen, F
· V osa - resignatsioon; Indreku süümepiinad, saabumine Vargamäele tagasi; sündmustikus annab tooni kolmas põlvkond · "Tõde ja õigust" võib näha kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu. Sama mõtteviisiga haakub ka lunastuse teema. Seda kannab endas Indreku arengulugu: kui Andres kehastas vanatestamentlikku loojajõudu, siis Indreku osaks oli uustestamentlik lunastajaroll. Tammsaare lastekirjanikuna · pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks "Tõesse ja õigusesse" sisse kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud, käitumised, omavahelised suhted ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda · 1932. a "Meie rebane"- lugu rebasepojast, kelle metsavaht päästab metsatulekahjust ja viib koju, asjaks oma pojale. Mossa kasvab üles, kodustub mõnel määral, lõpuks jätab oma hinge aga ikkagi kanavargusel. Teost läbib
* Kogud „Hiir rätsepaks“ (1967), „Laps ja kuu“ (2001) * Teemad: aastaajad, loomad-linnud, lapsed * Lihtne sõnastus, jutustav laad, pildilisus Alates aastast 1999 antakse iga viie aasta tagant välja J. Oro nimelist lastekirjanduspreemiat jäädvustamaks Vasalemma kauaaegse kooliõpetaja, eesti õppe- ja lastekirjanduse autori, luuletaja, ajakirja „Laste Rõõm” tegevtoimetaja, isamaalise kasvatuse toetaja J. Oro mälestust, edendamaks ja toetamaks eesti lastekirjandust. 17. Mis on iseloomulik nüüdislasteluulele? Nüüdislasteluulele on iseloomulik lihtsustatud riimiskeem, stroofivorm ja luuletuse pikkus. Kauged riimid realiseeruvad nõrgemini, kuna vahepealsed seosed toimivad “mürana”, lähestikku paiknevad riimid annavad täielikuma riimiefekti. Veel iseloomustab nüüdislasteluulet nelikvärss, luuletused jutustavad laste elust, värsjutte avaldatakse
Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Kaplinski lugemisvaragi koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis, kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi pärast lahkuma sunniti, tõi ta sealsest raamatukogust lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Jaan mäletab tänini midagi niisugustest raamatutest nagu Karin Michaelise Bibi-lood, Karl May Winnetou-sari, Väike lord Fauntleroy, Roosa saar, Doktor Dolittle ja mitmed teised. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus talle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja "Lendav maailm". Need laenas perekonnasõprade Starkopfite riiulilt. Lugemisvara teise poole moodustasid aga purunõukogulikud teosed, nii päris lasteraamatud kui ametlikult täiskasvanutele mõeldud teosed. Jaani tädi Mara, kes töötas raamatupoes, ostis talle enam-vähem kõik raamatud partisanidest ja ka Stalini preemia laureaatide sarja. Luges
Mõõn, mis algas pärast Eesti taasiseseisvumist, kui lakkas sisseharjunud riiklik kirjastussüsteem oma dotatsioonide, plaanimajanduse ja taseme garantiidega (toimetajad, ranged valikupõhimõtted), kestis sajandivahetuseni. Seda aega jäid tähistama artiklid hauamonumendist eesti lastekirjandusele, mis tundus välja surevat. (Müürsepp 2005a: 40). Hävis 1960ndate-1980ndate vältel loodud turvaline lastekirjandusmaailm, milles lastekirjandust ilmus mitmekümnetuhandelistes tiraazides; kus lasteraamatute illustreerijate seast võis leida toonase eesti kunsti eredamaid tähti; kus sõna ,,lasteraamat" tähendas muuhulgas seda, et teos on kirjutatud selges ja õiges, haritud eesti keeles. Muutunud oludes tuli lasteraamatute autoritel ja kirjastajatel hakata võitlema vihast eluvõitlust koha eest päikese all. (Müürsepp 2005: 41). Lastekirjanduse vajalikkuses ei kahtle keegi, aga ometi on tal ühele kitsale grupile
selles oli N. Puusepp, kes tutvustas komisjoni teistele liikmetele tööpõhimõtteid. Komisjoni kümne liikme hulgas oli mitu kirjanikku: August Jakobson, Mihkel Jürna, Paul Rummo, Rudolf Sirge, Tallinna Keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul. Nimekirjade koostamiseks kasutati Tallinna Keskraamatukogu katalooge. Nimestik nr. 1. sisaldas 130 venekeelset teost. Nimestik nr. 2 sisaldas eestikeelseid memuaare jt biograafilisi väljaandeid, ilu- ja lastekirjandust. Nimestik nr. 3. keelas ajakirju, albumeid, broshüüre, käsiraamatud, kõik kirjastuse Loodus väljaaned, Tänapäeva romaani jm. 4. nimestik oli avaldatutest kõige pikem. Sisaldas ka võõr- ja venekeelseid raamatuid, ajakirjandust, usukirjandust, hariduse, poliitika, filosoofia-alast kirjandust, ajalooõpikuid jm. Need neli nimekirja avaldati Hariduse Rahvakomissariaadi Teatajas ja esialgu nad ei olnud salastatud. Lisaks oli veel keelatud
0,5 p 67 teabekeskuse uus maja. Ajalooline hoone vanalinnas on restaureeritud vastavalt 0,5 p 68 muinsuskaitse nõuetele. Seal hakkavad laupäeviti Piret Pääri juhtimisel toimuma 0,5 p 69 muinasjutuhommikud. Keskuse põhiline ülesanne on koguda ja säilitada eesti keeles 0,5 p 70 71 ilmunud lastekirjandust ja lasteraamatute illustratsioone. Majas asub ka eesti esimene 0,5 p 72 PÕHIKOOLI LÕPUEKSAM lasteraamatumuuseum, mida töötajad nimetavad varakambriks ning kus lastekirjanduse
maailmale. Imedemaa olenditel on palju juhuslikke kombeid . Nende käitumine on õigustatav imeliku loogikaga, kuid need kombed on ikkagi veidrad või isegi julmad. Võib märgata selgeltnähtavaid viktoriaanlikke mõjusid, kuna loomad on kangekaelsed ning nad omavad kindlameelseid ideid selle kohta, mis on sobiv käitumine. Olendite olulisus ja juhuslikud tundlikkused tögavad Victoria ajastu nõudlikkust. Alice'i raamatud tögavad ka tolle aja lastekirjandust. Kooskõlas ajastu iseloomuga oli laste kirjandus täis lihtsakoelist moraali ja karmikäelisi püüdlusi noort harida. Mõned raamatud, väidetavalt mõeldud lastele, olid üsna kuivad ning kõige vähemalt kannatsid fantaasia puudumise käes. Alice'i raamatud tegelevad laste maailmaga, mis mõnikord ohtlik on; lugeja ei tohiks unustada, et tol ajal tõusis, indutrialisastsiooni saabumisega, inimeste teadvus lapstööjõu ja kasutamise osas
Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Kaplinski lugemisvaragi koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis, kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi pärast lahkuma sunniti, tõi ta sealsest raamatukogust lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Jaan mäletab tänini midagi niisugustest raamatutest nagu Karin Michaelise Bibi-lood, Karl May Winnetou-sari, Väike lord Fauntleroy, Roosa saar, Doktor Dolittle ja mitmed teised. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus talle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja "Lendav maailm". Need laenas perekonnasõprade Starkopfite riiulilt. Lugemisvara teise poole moodustasid aga purunõukogulikud teosed, nii päris lasteraamatud kui ametlikult täiskasvanutele mõeldud teosed. Jaani tädi Mara (ametlikult Marie Pael), kes töötas raamatupoes, ostis talle enam-vähem kõik raamatud partisanidest ja ka Stalini preemia laureaatide sarja
- fantastilisi olukordi jäädvustati kui tavalisi - maagiaelemendid on maailma täieõiguslik osa Toni Morrisson - afroameeria naiskirjanik - 18.01.1931 Ohio osariigis sündinud - Võitnud üle 20 auhinna Toni M. Looming - Howardi ülikoolis kohtusid gurpp poeete, Morrisson oli selle liige - sealt said alguse tema ilukirjanduslikud teosed - „The Bluest Eye“ (1970) - on kirjutanud kümneid romaane, lastekirjandust, kaks näidendit - kasutab Musta Ameerika ajalugu, mis on täis legende ja müüte „Armas“ - 1987 - tänu sellele teosele sai ta Pulitzeri preemia - ajendiks neegriorja M. Garneri staatus (tappis oma lapsed, et nad orjadeks ei saaks) - peategelane Sethe tapab oma pisitütre - 18 aastat hiljem tuleb lapse hing ema juurde tagasi - Erinevatest lugudest läbipõimunud: orjus, armastuse helgus, süütunne, lootus.
Kogus «Lained» liituvad järgmisel aastal. Autori teistest praktilise sihiga sügavalt isikliku tundeväljendusega kirjatöödest võiks veel nimetada metoodilist ühiskonnakriitilised teemad ja humoorikad käsiraamatut «Kirjalikud tööd koolis ja kõdu» . rahvaelupildid. Hilisemad kogud kajastavad Peamiselt viljeles Pärn oma kirjandusliku tee eeskätt üksindusmeeleolu. H. luulet on palju algul lastekirjandust. Üksteise järel ilmusid tema viisistatud. Ta on avaldanud ka proosaraamatu lastejuttude kogud «Jutud armsa lastele», «Muistena «Väikesed pildid Eestist». Valikkogusid: jutud noore rahvale» ja «Lühikesed jutud armsa «Luuletused», «Nõmmelill». Sööt ,Karl Eduard lastele» Lastejuttude sarnaselt on väga 1862 - 1950, eesti nõuk. luuletaja. Ta on loonud moraliseerivad ja ühesuguse skeemi järgi
Samas peab tunnistama, et kõigest hoolimata 20ndad a-d olid vene lastekirjanduse, ennekõike lasteluule õitseajad. Just nendel aastatel sündisid ilmale Kornei Tšukovski värssmuinasjutud, mis paistsid silma oma ootamatu ja seniolematu rütmilikkuse, leidliku sõnamängulisusega ja lapselikult lihtsa esitluslaadi poolest. Temaga samal ajal lastekirjandusse tulnud Samuil Maršaki rõõmsameelsed, hoogsad ja sisukad värsid muutusid sedamaid vene lasteluule etalonideks. 90ndate a-te lastekirjandust iseloomustab ennekõike selle kirjusus. Noored luuletajad taastasid innukalt 20ndate a-te traditsioone , kasutasid meeleldi koolifolkloori sugemeid, pöördusid hoopis uute või varem keelu all olnud žanride poole, olgu see siis nonsens, paroodia või rahvaluule matking. kokkuvõttes võib öelda, et 90ndate a-te lastekirjanduses paistab silma püüd hoida last eemal totalitaarse mineviku hukutavast mõjust, soov aidata last ületamaks kaasaja vasturääkivusi ning raskusi, juhatada teda
Ta on pärit Läänemaalt, ema oli mõisateenija, isa ei tea. Tegemist sohilapse ja vallaslapsega. Selle faktiga seotakse ristikivi hilisemaid muresid. Koolis oli õpihimuline. Hea haridusega, Tallinnas lõpetab heade tulemustega kooli. Õhtukoolis lõpetab nelja aasta eksamid ühe aastaga. Eesmärgiks oli saada lenduriks, aga seda ei saanud (halvad silmad). Korraliku töökohta pole, halb rahaline olukord. Hakkab kirjutama. Alustab seiklusjuttudest. Kui hakkab kirjutama lastekirjandust, saab esimese auhinna. Auhind võimaldas minna Tartu Ülikooli õppima minekut, läks õppima geograafiat. Toakaaslane filoloog, nii tutvus kirjandusliku ringkonnaga. Alates sellest hakkabki kirjutama. Sõjas osales saksa mundris. 43 läks juba minema Soome. 44 edasi Rootsi. Temast saab viljakas kirjanik. Kurblik eraelu, kaaslast ei leidnud. Üksindus ja üksildus. Suhtleb paguluses olevate eestlastega, aga sureb ikka üksi. Looming Esimene triloogia Tallinna triloogia 30ndate lõpus
Tema kirjanduslik tegevus lõppes aastal 1803, ta hakkas kirjutama Vm ajalugu. Tema tegevuse ümber käis väga suur poleemika. Tema vastane admiral Al. Siskov (1754 1841) ründas väga Karamzini ideid ja pakkus välja oma kirjandusliku programmi. Siskov oli kirjanikuna vähem tuntud kui Karamzin. Ta oli meremees, väga haritud inimene, kirjutas mitu tööd, sh mitmekeelse sõnastiku. Ta alustas oma tegevust Karamziniga ühel ajal ja alustas kui tõlkija Saksa keelest. Ta tõlkis lastekirjandust. Ta õppis Rootsis keelt, armus seal ühesse tütarlapsesse, reisis Itaaliasse, elas seal, õppis ära keele. Ta oli suurepärane keeletundja. Siiski polnud ta ei filoloog ega lingvist. 1803. aastal avaldas ta paksu raamatu ,,Mõtisklemine sellest, mis on vana ja uus stiil vene keeles". See ei olnud filoloogiline, vaid pigem filosoofiline ja kultuurilooline. Siskov arutas selle üle, kuidas peab arenema rahvuskultuur. Tema tähelepanekud pärinevad Saksa eelromantismist ja Herderi ideedest
annaabi.ee 
