Mida tähendab üldõpetus lasteaias ja kuidas seda rakendada? (1)

TALLINNA ÜLIKOOL
KASVATUSTEADUSTE TEADUSKOND
Iseseisev töö
"Mida tähendab üldõpetus lasteaias ja kuidas seda rakendada?"
TALLINN
2009

Käisi pedagoogilised vaated.

Johannes Käis rakendas kooliuuenduslikke põhimõtteid ja korraldas õpetajate koolitust uuenduspedagoogika alusel, ta oli viljakas kooliuuenduslike ideede propageerija. 1930. aastail juhtis Käis kooliuuendusrühma, kuhu kuulus üle 400 õpetaja. 1938-1940 juhtis õpetajate kolmeaastasi täienduskursusi, mis said tuntuks suveülikooli nime all. Rajas Eesti loodusõpetuse metoodika ja koolifenoloogia, propageeris kooliaedade kujundamist ning looduskaitset. Käis oli viljakas publitsist, kirjutas hariduspoliitilisi ja metoodikaartikleid, taotles ühtluskooli demokraatlikku korraldust.[1]
Käisi arvates pedagoogikas peab olema kind­lam kui mujal, ja laia ulatusega põhimõte, juht­nöör, mis kõik üksikud sihid, meetodid ja ained ühtlustaks ja seoks, peab olema kindel pind, millel kõikumata mitmesugused pedagoogilised võtted püsiksid. Ainult ühise juhtmõttega saab anda meie kas­vatusele saleda ja sirge kuju, kaitsta kasva­tustegevust ühekülgsete mõjude ja kitsaste vaa­dete eest ja suuta tähtsat tähtsusetust, suu­remat väiklasest lahutada. Kahtlemata suure tähtsusega koolis on õppe­viis. Aga just klassikalistes koolides võivad olla ja olidki õppeviisid niisugused, et lastes õppe-himu täitsa ära kaob, ja mitteklassikalistes koo­lides võivad õppeviisid nii isetegevust, mõtle­misvõimet kasvatada, kui ka tundeid, töö- ja teadushimu arendada. Kõige rohkem sisu kooli­tööks annab meieaegsus, kultuurielu, ja õige vähe — vana-kreeklaste ja roomlaste ilm. Nüüd­sel ajajärgul on vähe sarnasust vanailma eluga, kus ei tuntud ainelist kultuuri tema auru-elektri-masinatega, raudtee, telefoni, telegraafiga, ega meie sotsiaalseid aateid ja püüdeid.
Ainult võita ja mitte midagi kaotada võib meie kultuuri poolest, kui esimesel kohal va­ nade keelte asemel koolis seisab kodumaa, te­ma loodus, rahvas ja majanduslik elu, siis veel teised kultuurmaad ja rahvad . Mitte minevik , vaid olevik peab kasva­tussüsteemi keskpunktis olema ja lapsi tuleb kasvatada mitte kaugete esivanemate seltskonnas, vaid meie oma elu nähtuste keskel. Minevik on ainult niivõrd tähtis, kui seda tarvis on olevikust arusaamiseks ja lähema tule­viku ette ära nägemiseks.
Kasvatuse ja hariduse ülesandeks on kultuuriväärtusi tulevaile põlvile edasi anda, neid kultuuriliste varanduste pärijateks teha.
Käisi arvates lapsi tuleb õpetada mitte nii palju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma, õpilane selle juures ei jää pealtvaatajaks ja kuulajaks, vaid peab ise tegelikult, aktiivselt otsima tead­misi, uuesti üles leidma osalt tõsiasju, mis tea­dus kokku kogus omal pikal arenemisteel. Kooli­töö edendaks siis kõige rohkem vaatlemist, katsumist , üldistamist, võrdlemist, otsimist ja kõi­ge tegevuse väljendamist suusõnal, kirjalikult ja jooniste abil. Koolis õpitakse tööviise, mee­todeid, koolis kasvatatakse isetegevusele, vaim­sele iseseisvusele. Dogmaatiline õpetusviisi puhul iga õpilase samm pidi käima ettekirjutuste, enamasti keelavate järele: ära valeta, ole sõnakuulelik, ära suitseta, ole korralik jne. Käisi mõtte järgi kasvataja, kes aga püüaks evolut­siooniliselt lapse kõlbelist ilma laiendada ja sü­vendada, ei tohi kõlbelisi, eetilisi dogmasid, mis lapsele tihti täiesti arusaamatu ja isegi tema hingeeluga vastuolus , ette ütelda, vaid luua nii­sugune seltskondlik keskkond, kaasõpilaste ring, kus lapsed oma mängudes, ettevõtetes, töös, nende läbiarutamisel, oma huvide kokku­põrkamises õpivad elama omasarnaste keskel ja ise leiavad üles ühiskondliku elu seadused ja nõuded.[2]
Käisi meelest on selge, et lapse sisemisi jõude vabastab ja paneb liikuma vaid ühtlane tervikuline õppetegevus, mille keskus on last ümbritsev asjaline maailm, laste kogemuste, elamuste ja huvide maailm. Sealt valitud aine on lapsepärane ja eluligidane, mida võime mitmekülgselt, süvendatult läbi töötada, tõrjudes kõrvale kahjuliku killustuse, nagu see esineb tavalises ainesüsteemis.

Käisi üldõpetus lasteaias ning selle rakendamine.

Kasvataja osa on kõiges selles, et sünnist õhkkonda ja meelsust laste ühiselu jaoks luua, lastele tarvilised mänguasjad, riistad anda, neid soovitavate mängudega ja tegemistega tutvustada, nende väljavaliku aga teataval mää­ral  lastele endile jättes. Isegi kõige pisikesem laps on juba kallis inimese elu ja varjab eneses arenemistungi. Meie kohus on kõiki loomuliste inimlike püüete arenemisele kaasa aidata, neile järgneda, kui ei ole selgeid andmeid kõrvalekaldumisest loomulistest püüetest, kui laps ei ole defektne . Iseäranis tähtis on selle juures, et kasvataja õigel ajal märkaks ärkavaid võimisi, huvisid ja püüdeid ja mitte liiga vara ega liiga hilja annaks nendele arenemise võimalust. Kui harjutused jäävad hil­ jaks , kahaneb, atrofeerub loomuanne, kui aga liig vara antakse harjutus, võib põlastus tekkida. Mis hea ja huvitav täiskasvanule, ei kõlba lapsele ja ei  huvita tihti teda sugugi .
Ühesõnaga Käisi vaateid arvestades tuleks juba varases eas laste andeid avastada ja neid edasi arendada, kui kindlasti mitte vastu lapse tahtmist.
Tähtis on ka lapse teadlikkus loodusest, selleks võib julgelt korraldada õuesõppet, mis lastele kindlasti oleks põnev. On tähtis, et lapsed saaksid tunnetada, kogeda, uurida ja avastada ning tasakaalustada tänapäeva maailma. Lasteaias on oluline võimaluste loomine laste mitmekesiseks mänguks.
Oskused ja psühholoogiline häälestatus, mis tagavad hea koolivalmiduse, ei kujune üksnes treenides ja harjutades, vaid lapse igapäevaselt õppimise eripära ja loomupärast tunnetushuvi arvestades. [4]
Oluline on lapse jaoks luua see sotsiaal-kultuuriline kasvukeskkond , mis annaks lapsele selle mina-tunde ning võimaldab väärtustada kodumaa kultuuritraditsioone ja esivanemate vaimuvara.
Ääretult tähtis on lapse isetegemine ja kogemuse läbi õppimine. Lapsi tuleks kasvatada nii, et kasvataja annaks lapsele piisavalt aega, laps peab saama oma tegevust teha innukalt ja nautides. Lastele tuleb pakkuda elamusi ja tunnetusi kõigile aistinguile pildi, värvi, liikumise, valguse ja varju ning lõhna kaudu. Lapsele tuleb pakkuda vabadusi ning samas ka vastutusi, kohustusi ja õigusi. Samuti ei tohi unustada tihedat koostööd lastevanematega. [3]
Kasutatud kirjandus

http://www.htk.tlu.ee/kais/elu

http://www.htk.tlu.ee/kais/elu/vos/s i

http://docs.google.com/gview?a=v&q=cache:gezrH2A9us4J:www.parksepalaps.ee/dokumendid/parksepa_lasteaia_arengukava_2009.pdf+kuidas+rakendada+K%C3%A4isi+lasteaias&hl=et&gl=ee&sig=AFQjCNH8vYScx0NUdMd7ERzPC8nCyR5zdw

http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=7792