Laskesuusatamine ja Kaija Parve (0)

Tallinn

LASKESUUSATAMINE AJALUGU JA 20. SAJANDI PARIM NAISLASKESUUSATAJA KAIJA PARVE

Koostaja : 11.b

Tallinn 2010

Laskesuusatamise üldine ajalugu

Laskesuusatamise eelkäija on suuskadel jahipidamine Skandinaaviamaades. Selle ala esimesteks harrastajateks võib siiski pidada sõdureid ja piirivalvureid, kellel tuli suuskadel liikuda ja mõnikord ka lasta. Laskesuusatamisega tegid sõjaväelased algust juba 1767. aastal, kui peeti esimene võistlus Norra ja Rootsi piiril .
Esimesed maailmameistrivõistlused laskesuusatamises peeti 1958. aastal Austrias Saalenfeldis. Naised võistlesid oma MM-võistlustel esimest korda 1984. aastal Prantsusmaal Chamonix’s. 1989. aastast korraldatakse meeste ja naiste MM-i koos. Olümpiadebüüdi tegi laskesuusatamine 1960. aastal Squaw Valley’s, teatesõit lisandus Grenoble’is 1968 ning sprint Lake Placidis 1980. Jälitussõitu nähti talimängudel esmakordselt Salt Lake Citys 2002. aastal. Naised olid esimest korda OM-il võistlustules 1992. aastal Albertville’is. Esimene võitja maailmakarikavõistlustel selgus 1977-1978 hooaja lõpul. Naised selgitasid esimese karikavõitja 1982. aastal.
Suur lihtsustus laskesuusatamises saabus 1978. aastal, mil püssi kaliiber muutus väikepüssiks. Samuti vähendati märkide kaugust, mis toodi 150 meetrilt 50 meetrini. Lubatuks sai ainult manuaallaadimine.

Eesti laskesuusatamise ajalugu

Esmakordselt korda peeti Eesti meistrivõistlusi laskesuusatamises 13. jaanuaril 1954. aastal Otepääl. Esimeseks eesti meistriks 20 km laskesuusatamises tuli Valmar Kokkota . 1965. aastal võitis Eesti koondis Balti matši suusatamises ja laskesuusatamises. 1969 aasta jaanuaris võitis Tõnu Pääsuke 15 km laskesuusatamise esikoha rahvusvahelistel juunioride võistlustel Rumeenias , 2. märtsil Zakopanes lõppenud maailmameistrivõistlustel saavutas Pääsuke juunioride 15 km distantsil 5. koha.
1970. aastal valmis Otepääl laskesuusatajatele mõeldud Andsumäe lasketiir , mille ehitasid peamiselt sportlased ise. Veebruaris 1970 saavutas Tõnu Pääsuke juunioride MM-il taas 5. koha ja 4x7,5 km teatesõidus tuli Pääsuke NL-i koondise koosseisus pronksmedalile. 1972. aastal võitis Matti Paavo juunioride maailmameistrivõistlustel N-liidu koondisega 3x7,5 km teatevõistlusel pronksmedali. 1974. aastal võisteldi esimest korda Eesti meistrivõistlustel 10 km sprindis. 1975. aastal täitis Matti Paavo suurmeistri normi. 1976. aastal oli Ants Freimuth Eesti parimana NL meistrivõistlustel 20 km distantsil üheteistkümnes.
1983. aastal võitis Even Tudeberg juunioride laskesuusatamise MM-il 15 km distantsil pronksmedali ja NL juunioride koondises 3x7,5 km teatesõidus hõbemedali. Aastatel 1984-1988 võitis Kaija Parve maailmameistrivõistlustelt 9 medalit.

Kaija Parve

Kaija Parve sündis 14. juunil 1964. aastal. 1982. aastal lõpetas Parve tollase Tallinna 10. keskkooli, praeguse Tallinna Nõmme Gümnaasiumi. Seitsmekordne maailmameister , juba 24-aastaselt tippspordist loobunud Kaija Parve võistles laskesuusatamise pöördelistel aegadel . Peale selle, et laskesuusatamine oli maailmas vägagi uus ala, mindi veel ka pärast 1985. aasta maailmameistrivõistlusi üle vabatehnika stiilile . 1985 sõitsid mõned laskesuusatajad juba ühepoolse tõukega uisku, järgmisel aastal läksid kõik üle uisusammule.
Nõmme rajad oligi paik, kus Kaija Parvest sai algul suusataja, seejärel laskesuusataja. Viimase esilekerkija Kadri Lehtlaga on Parvel sama kasvukeskkond. Mõlemad pööras uude usku Tõnu Pääsuke, kes tegi laskesuusataja ka ala praegusest tuntuimast tegijast Eveli Sauest.
Kaija Parve alustas oma karjääri murdmaasuusatajana, kuigi ta kaks vanemat venda harrastasid laskesuusatamist, ning tavalise suusatajana tuli ta 1983. aastal ka eesti meistriks. “Murdmaas tuli kusagil piir ette. Rahvaste spartakiaadil oli Krista Lepik ükskord juunioridest kolmas, mina neljas. Rutt Šmigunist olin kehvem. Lepikust ja minust sai laskesuusataja, mõni aasta nooremast Eveli Petersonist samuti. Pääsuke rääkis laskesuusatamise huvitavaks, pealegi oli paar aastat ette teada, et 1984 peetakse esimene naiste MM. Võtsime sihiks Nõukogude Liidu koondisse pääsu,” meenutas mõni aasta tagasi Parve ise. “Olid mingisugused eetilist laadi tõrked,” tunnistas tookord ta. “Ma polnud tüdrukuna relvafänn, mulle ei istunud püssi õlitamine ja muu seesugune. Kui sain 1983. aastal Nõukogude Liidu koondise kandidaadiks ja laagrisse kutsuti, oli asi otsustatud.“ „Väikepüssile oli laskesuusatamises üle mindud ju alles viis-kuus aastat varem(räägib 1984. aasta MM-ist). Kergem püss tegigi laskesuusatamise naiste seas võimalikuks. Armeepüss kaalus üle kümne kilo, väikepüss minu ajal 4,5. Praegu veel kilo võrra vähem.”
Kui selgus, et 1984. aastal peetakse esimesed eraldi naistele korraldatavad laskesuusatamise maailmameistrivõistlused, siis otsustas Parve ala vahetada ja pürgida Nõukogude Liidu koondises tiitlivõistlustele.
Tema eesmärk täituski ja ta osales NL koondist esindades Chamonix’is peetud maailmameistrivõistlustel. Juba oma esimesel suurel võistlusel uuel alal saavutas Parve 3x7,5 km teatesõidus koos Venera Tšernitšova ja Ljudmilla Zabolatanajaga esimese koha. Ka järgmisel neljal aastal pääses Parve NL koondise koosseisus maailmameistrivõistlustele.
Juba järgneval aastal võis Parve taas võidurõõmu tunda, kuna tiitlivõistlustelt naases ta koju kolme medaliga. Kui Egg am Etzelis toimunud MM-i 5 km distantsil tuli leppida hõbemedaliga, kuid nii 10 km kui 3x7,5 km teatesõidust tulid kuldsed medalid . Teatesõidus olid Parve partneriteks Venera Tšernitšova ja Jelena Golovina. Edukal 1985. aastal kuulutati Parve ka NL teeneliseks meistersportlaseks, samuti tunnistati ta sel aastal ka eesti parimaks naissportlaseks.
1986. aastal, kolmandatel naiste maailmameistrivõistlustel Rootsis Falunis oli jällegi põhjust heameeleks, sest koju tuli nii 10 km kui ka teatesõidu kuldmedalid. Taaskord tunnustati Parvet ka Eesti parima naissportlase tiitliga.
1987. aastal Lahtis peetud maailmameisrivõistlustel tuli leppida kõigest 10 km distantsil teiseks jäämisega, kuid nagu oli juba traditsiooniks saanud, tuli NL-i naiskond jällegi teatesõidus esimeseks, seekordseteks võistkonnakaaslasteks olid taas Jelena Golovina ja Venera Tšernitšova.
1988. aastal toimunud viiendad naiste laskesuusatamise maailmameistrivõistlused peeti taas Prantsusmaal Chamonix’s, kuid seekord suutis Parve ainult aidata NL võistkonda teatesõidus, kust traditsiooniliselt tuli kuldmedal.
Parvel, kellele treenerid Jevgeni Hohlov ja Vassili Karlenko võisid loota , polnud raskusi NL koondises püsimisega ning keegi ei soovinud teda sealt ka välja puksida.
Kaija Parvel aitasid tippu jõuda treeneritena Helgi Kivi, Aita Pääsuke ja Tõnu Pääsuke, kes on olnud ka 1992-1994 Eesti koondise peatreener, ning Nõukogude Liidu koondise treeneritena Jevgeni Hohlov ja Vassili Karlenko. Treener Pääsuke arvas mõni aasta tagasi Parve kõige silmapaistvamaks oskuseks keskendumisvõimet. “Ta suutis end igas olukorras välja lülitada, keskenduda ainult võistlusele,” lausub juhendaja . “Kaija pingetaluvus oli suur.”
Kaija Parve on seitsmekordne maailmameister ning kaks korda jäänud ka maailmameistrivõistlustel teiseks, millega loetakse teda 20. sajandi parimaks naislaskesuusatajaks.
Kõik oma tiitlid on ta võitnud suusatades Visu suuskadel, mis olid tol ajal tehtud juba plastikust. Mõne ilmaga libisesid nood väga hästi, näiteks jäisel lumel , värske lume ja plusskraadidega oli küll libisemisega raskusi.
Ometi tegi eestlanna vaevalt 24-aastasena tippspordiga lõpu. Põhjusteks olid kahest tütrest vanema sünd ja alast tüdinemine, kuna pikapeale asendus lust ükskõiksusega, kuna laskesuusatamine oli sekundaarne spordiala.
1990. aastal sai Kaija Parvest Kaija Helinurm. Peale abiellumise on ta ka ilmale toonud tütred Hanna-Maarja ja Ulla-Maariti. Ta on töötanud Töötukassas ja praegu osaleb Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni juhatuse töös. „Väga suurt rõõmu hooaeg ei toonud, aga polnud ka midagi katastroofilist,“ arvas aastaid laskesuusatamisest eemal olnud, ent mullu sügisest alaliidu juhatusse kuuluv Eesti tituleerituim laskesuusataja Kaija Parve-Helinurm eestlaste sooritusi hinnates. Samas rõõmustab ta koos teiste alaliidu inimestega järelkasvu saavutuste üle.
Kaija Parve-Helinurm rõhutas, et kindlasti ei tasu pöörduda mõne välismaise asjatundja poole, kuna arvestatavaid tegijaid on ka Eestis. „Vaadates praegu, kuidas teised liiguvad, siis seda jõudu on neil päris palju,“ sõnas omal ajal Nõukogude Liidu koondise sportlasena seitse MM-kulda võitnud Parve-Helinurm. „Ehk peaksid ka sportlased ise aktiivsemad olema ja suusatreeneritelt nõu küsima, usun, et Eestis ei ütleks keegi ära.“
Parve-Helinurm meenutas, et just teistega koos harjutamine andis talle sportlasena väga palju juurde. „Koondis peaks hakkama tööle ühtse tiimina, selles peitub edu võti,“ kinnitas ta. „Liidu koondises oli just sisemine konkurents see, mis meid edasi viis, lisaks oli see motivaatoriks, et tahtsid alati treeningutel teistest parem olla.“

Tõnu Pääsuke

Tõnu Pääsuke sündis 15. juunil 1949. aastal Tallinnas ning on üles kasvanud Nõmmel. Olles algul ka ise tippsportlane naases Pääsuke 1970. aastal Rootsis Östersundis peetud Juuniorite Maailmameistrivõistlustelt teatesõidu pronksmedaliga. Samal aastal ta ka abiellus. Ka tema naine Aita Pääsuke on suusatreener. Juba järgmisel aastal alustas Tõnu Pääsuke oma treenerikarjääri sportlaseks olemise kõrvalt. 1975. aastal lõpetas Pääsuke tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli kehakultuuriteaduskonna. Samal aastal loobus Pääsuke tippspordist ning pühendus treeneri ametile.
Ei läinudki väga kaua, enne kui sai noppida esimesi tehtud töö vilju. 1983. aastal saabus juunioride MM-lt Even Tudeberg teatesõidu hõbeda ja individuaalse pronksmedaliga. Juba järgmise aasta tiitlivõistlusteks oli veenatud Kaija Parvet ala vahetama ning järgmiste aastate jooksul tabas Eestit tänu Parvele medalisadu. Sellega oli kätte jõudnud Eesti laskesuusatamise kuldaeg.
Kaheksakümnendate lõpus hakkas Pääsukese tervis tunda andma. Õpilaste juhendamise kõrvalt ennast unustanud mees pidi 1991. aastal minema operatsioonilauale.
Lillehammeri olümpiaks sai mees tervise korda ning oli koondise treener 1992-1994. Majandusraskuste kiuste polnud tulemus paha – Aivo Udrase 16. koht on tänini Eesti meeste parim tulemus olümpial. Pärast olümpiat pani Pääsuke ameti maha, kuna ka enda raha oli pandud tiitlivõistlustel hästi osalemisse ja nii tekkisid majandusraskused ka endal. Pääsukesed läksid siis Hiiumaale elama ning sealt avastati praegune parim Eesti naislaskesuusataja Eveli Saue . 2000. aastal sai Tudeberg laskesuusaliidu presidendiks ning ta kutsus Pääsukese taas koondise juhendajaks. Tänasel päeval on Pääsuke juunioride treener.

Kasutatud kirjandus

• Kadri Lehtla koduleht , http://www.kadrilehtla.ee/
  
• Õhtuleht, http://www.ohtuleht.ee/
  
• Wikipedia, http://www.wikipedia.ee/