Eesti suusaajalugu (0)

EESTI SUUSAAJALUGU
Referaat
Tallinn
2010
Kindel on see, et suuski tundsid eestlased juba sadu aastaid tagasi. Kuid suusad täitsid siis sootuks teist otstarvet: need olid mõeldud looduses liikumiseks, jahiretkedel käimiseks, metsas tööülesannete täitmiseks, aga mitte sportlikuks harrastuseks.
Spordialana on suusatamine Eestis võrdlemisi noor. Eestis hakati sportlikku suusatamist laialdasemalt harrastama alles pärast Esimest maailmasõda. Esialgu vaadati suusatajaid kui naljakaid lumes liikujaid. Umbes nagu sada aastat hiljem esimesi kepikõndijaid. Ent aeg tegi oma töö. Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921 Tartus Emajõe jääl, mille distants oli 25 km. 1923 selgitati Viljandi järvel 3 km distantsil esimene Eesti meister naissuusatajate hulgas. Murdmaal hakati meistrivõistlusi korraldama 1929.
1936. aastal Garmisch -Partenkircheni taliolümpial osales murdmaasuusataja Vello Kaaristo (Vassili Krassikov). Olümpiadebüüti ei saa sugugi ebaõnnestunuks lugeda. Kaariksoo sai 23. koha maratonis ning 30. koha 18 km distantsil. Kaaristo oli ka sõjaeelse Eesti suusatamise suurim täht, kelle töökusest räägiti legende. Kuid kelle tegelikud võimed jäid paraku erinevatel põhjustel siiski lõpuni avanemata. 1938 võtsid Eesti sportlased Lahtis (Soome) osa MM-võistlustest, kuid tulemused olid tagasihoidlikud. 1930-ndate keskel käivitatud organisatsiooniline töö (märginormid, teatesuusatamised, Eesti Talimängud), hakkas Teise maailmasõja eel esimesi tulemusi andma ning murdmaameeste kõrval hakkasid märku andma suusahüppajad, kahevõistlejad ja mäesuusatajad. Normaalne areng katkes 1940. aastal alanud okupatsiooni ning aasta hiljem Eesti pinnale jõudnud sõjategevusega. Sellega lõppes meie suusaspordi esimene suur periood, mis pakkus rohkem kaotusevalu kui võidurõõmu.
Sõja- ja okupatsiooniaastail (1941 - 1944) Eestimaal suusatamist eriti ei harrastatud. Võõra võimu esimesel suusatalvele järgnesid sõja-aastad, mil Teine maailmasõda ka Eesti pinnale jõudis. Okupatsioonivõimude korraldusel tuli suusad ära anda sõjaväevõimude käsutusse. Vaid pärast suuri läbirääkimisi õnnestus suurematel spordiseltsidel jätta mõned suusapaarid alles, millega treeniti ja võistlemas käidi. Suhteliselt aktiivne sportlik tegevus käis sõja-aastatel aga vene tagalas. Sinna jäänud Eesti suusaparemik eesotsas Vello Kaaristoga osales aktiivselt üleliidulistel võistlustel ja seda edukalt. Jõuti isegi esimese medalivõiduni Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt. Kahevõistleja Uno Kajak oli meie esimene kodune taliolümpialane Nõukogude Liidu aastatel. Häid sõite tegid eestlased üleliidulises ulatuses, võideti esimesed medalid Eesti NSV võistkonnale eesotsas Karl Londiga, kes oli arvatud ka 1948. aasta olümpiameeskonda.
Eesti suusatamine jõudis 1960-ndate teisel poolel sportlike tulemuste poolest kui uude ajajärku. Vahepeal oli toimunud põlvkondade vahetus ning sellest andsid sportlikud tulemused märku juba 1966. aastast alates.
Võitudega 1967. aasta Põhja mängudel Murmanskis tõusid tähelepanu keskmesse meessuusatajad eesotsas Valeri Zelentsovi, Aavo Teigamäe, Hain Kinksi, Are Rooneti ja Tõnu Kinksiga. Nõukogude Liidu paremikku kerkisid ka murdmaanaised eesotsas Ingrid Mägariga. Noorteklassis tõusid Liidu koondisse Ann Karu, Erika Valdson ja Rutt Rehemaa .
Kahevõistluse liidriks sai Tõnu Haljandi. Tugevad tegijad leidus ka suusahüpeteski, kus etteotsa kerkisid Toivo Laev ja Harry Arv. Mäesuusatamises esindas Eestit Tuuli Truu, kes oli olümpiakandidaat. Ka laskesuusatamises jõudsid esimesed eestlased rahvusvahelisele tasandile . Näiteks võib tuua Tõnu Pääsukese.
1974. aastal nägi isegi ilmavalgust suusaspordiraamat “Minevikust tänapäevani”, mille autoriteks olid Ants Männiste ja Ilmar Pärtelpoeg. Raamatu kohaselt läks 1968. aasta talv Eesti suusaspordi ajalukku kui kõigi aegade edukaim suusatalv. Sel aastal võideti esimesed medalid tiitlivõistlustelt (noorte EM), medaliteni jõuti Nõukogude Liidus ja taliolümpial jõudis Tõnu Haljand esimese Eesti suusasportlasena tosina tugevama sekka.
Kaheksakümnendad aastad olid Eesti suusaspordile medalirohked. Seda eelkõige tänu kahele selle kümnendi sportlasele: laskesuusatajale Kaija Parvele ja kahevõistlejale Allar Levandile. Tänu neile võideti medaleid MM-võistlustelt, ning Levandi suutis saada ka pronksmedali Calgary taliolümpialt. Kaija Parve võitis nendel aastatel seitse MM-kulda ning seda saavutust ei suutnud 20. sajandi naislaskesuusatajad ületada. Kümnendi lõpetasid aga uued tähed eesotsas Urmas Välbe, Jaanus Teppani ja Elmo Kassiniga. Saavutusspordi kõrvalt väärib sel kümnendil kindlasti tähelepanu ka Tartu maratoni kui omaette nähtuse väljakujunemine. Maratonil osalejate arv tõusis 10 000 juurde ja sellest osavõtt kujunes lausa prestiiži küsimuseks.
10. novembril 1991 taastati ka Eesti Suusaliidu liikmelisus Rahvusvahelises Suusaföderatsioonis. Albertville’i taliolümpiamängudel 1992. aastal võttis Eesti pärast 56-aastast vaheaega olümpial osa oma lipu. Olümpia tulemusteks olid Allar Levandi jõudmine esikuuikusse, Krista Lepiku tänaseni püsiv tippkoht laskesuusatamises või noore Andrus Veerpalu üllatussõit 10 km. Krooniks olümpiatalvele oli Novosibirskis peetud laskesuusatamise MM-il Eesti neliku (Aivo Udras, Hillar Zahkna, Urmas Kaldvee, Kalju Ojaste) poolt saavutatud pronksmedal 20 km meeskonnasõidus. Sama aasta 11. novembril loodi iseseisev Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon ( ELSF ), mis järgmisel aastal sai rahvusvahelise organisatsiooni IBU liikmeks.
Ramsaus toimunud MM-il (1999) jõudis Eesti juba medaliriikide hulka. Kristina Šmigunilt ja Andrus Veerpalult sai kolm medalit. Veerpalu klassikatehnikat toodi eeskujuks kogu suusamaailmale. Ta suutis ka 2001. aastal Lahti MM-ilt koju tuua kuldmedali. Taliolümpiamängudelt sai Andrus Veerpalu 2002. aastal kuldmedali 15 km klassikarajal. Samal aastal seisid autasustamispoodiumil korraga kaks Eesti suusatajat, sest pronksmedal kuulus Jaak Maele.
2003. aasta MM-võistlustel Val di Fiemmes triumfeeris Kristina Šmigun, kes võitis koguni neli medalit, neist ühe kuldse . Tõusuteel olevale Eesti suusaspordile saabus aga tõeline võiduhetk 2006. aasta Torino talimängudel, kus kolmel päeval kõlas olümpia suusastaadionil Eesti hümn. Kolm olümpiakulda Kristina Šmigunilt ja Andrus Veerpalult tõstsid väikese Eesti sisuliselt maailma parimaks murdmaasuusamaaks. Eesti võitis murdmaarajalt sama palju kuldasid, kui kolm suurt Põhjala suusariiki Rootsi, Norra ja Soome kokku!
Eesti edukus suusaspordis ei väljendunud aga ainult olümpiamedalites. Võrdväärne nendega on kindlasti Raul Olle võit 2000. aasta Vasaloppetil.