3C2H5OH + 2K2Cr2O7 + 8H2SO4 = 3CH3COOH + 2Cr2(SO4)3 + 2K2SO4 + 11H2O Etaanooli oksüdeerimine kaalimkromaadiga väävelhappe juuresolekul. 6KJ + K2Cr2O7 + 7H2SO4 = 3J2 + Cr2(SO4)3 + 4K2SO4 + 7H2O Kaaliumjodiidi lisamisel määratakse(jodomeetriliselt) kaaliumkromaadi ülehulk J2 + 2Na2S2O3 = 2NaJ + Na2S4O6 Eraldunud joodi tiitrimine 0,1n naatriumtiosulfaadiga Töö käik Mulle oli antud tundmatu mahuga vedelik, mille sees oli tundmatu massihulk etanooli. Kõigepealt lahjendasin antud lahust kuni 250ml kriipsuni. See oli esimene lahjendus. Seejärel valmistasin ette kolm 150 ml kolbi, milles oli 10 ml K2Cr2O7 ning 5ml kontsentreeritud väävelhapet. Väävelhappe lisamisel lahus kuumenes. Jahutasin seda mõnda aega ning lisasin etanooli lahuse. Saadud lahus värvus roheliseks, mistõttu lahjendasin etanoolilahust veelgi, lisades esialgsest lahjendusest 10 ml ning lisades destilleeritud vett 250ml kriipsuni. Teise
02.2016 ONI UURIMINE LAHUSE JA ÕHU PIIRPINNAL Skeem Töö ülesanne ja töövahendid Määrata pindaktiivse aine vesilahuse pindpinevus sõltuvalt lahuse kontsentratsioonist. Pindpinevuse isotermist leida adsorptsioni isoterm. Adsorptsiooni isotermist arvutada molekuli pindala ja pikkus monomolekulaarses kihis. Stalagmomeeter, mõõtekolvid mahuga 50 ml, pipetid. Töö käik Valmistasin 50 ml lahuse uuritavast ainest (isobutanool) ja veest. Lahjendasin erm. lahuse 1 : 2 6 korda. Hakkasin tilgutama lahuse stalagmomeetriga ning kandma tulemused tabelisse. Tilgutamise meetod põhineb eeldusel, et et tilk rebitakse lahti kapillaari küljest, kui tilga kaal P saab võrdseks pindpinevusjõuga F. st. Lahjendasin iga ning kandma t tilk rebitakse lahti uga F. 1. Arvutan keskmise tilga arvu. Avutan pindpinevuse järgmise valemi abil. Tabel 1
lahjendatud lahuse lõppmahus sisaldub üks ja sama ainehulk ehk kehtib võrrand Cst • Vst = Clahj • Vlahj Cst ja Clahj tähistavad aine kontsentratsiooni vastavalt standard- ja lahjendatud lahuses, Vst ja Vlahj vastavate lahuste mahtusid. Glükoosilahuste (lahjenduste) tegemisel lähtusin kõrvalolevast skeemist. Selleks valmistasin glükoosilahust kontsentratsiooniga 0,25 mg/ml (2,5 ml töölahus + 7,5 ml dest. vesi), loksutasin. Seejärel lahjendasin seda glükoosilahust 2 korda (5 ml esimene lahus + 5 ml dest. vesi), loksutasin. Saadud teist lahjendust lahjendasin veel 2 korda (5 ml teine lahus + 5 ml dest. vesi), loksutasin. Värvusreaktsiooni läbiviimine Reaktsioon tööreaktiiviga viiakse läbi katseklaasides toatemperatuuri juures. Selleks on vaja 6 puhast, kuiva ja nummerdatud katseklaasi. Katseklaasi nr 1 pipeteeritakse 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov).
sisaldab eelkirjeldatud glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx), kromogeenset substraati kaaliumheksatsüanoferraati(II) ja reaktsioonide kulgemiseks vajaliku keskkonna loomiseks fosfaatpuhvrit, mille pH on 6,0. Ensüümide kokkuhoiu eesmärgil oli tööreaktiiv ette valmistatud. Uuritava lahuse ettevalmistamine Minu uuritavaks lahuseks, mille glükoosisisaldust määrasin, oli apelsinimahl. Mahla pressisin apelsini lõigust välja. Võtsin saadud kogusest 1,5 ml, mille lahjendasin 200 ml destilleeritud veega. Osa saadud lahusest filtrisin, et vabaneda puuviljatükkidest. Glükoosilahuste valmistamine kaliibirimisgraafiku koostamiseks Glükoosi kontsentratsiooni teada saamiseks tundmatus proovis tuleb esmalt koostada kaliibrimisgraafik, mis seob glükoosi kontsentratsiooni lahuse absorptsiooniga (A) ehk optilise tihedusega (D) lainepikkusel 410 nm. Graafiku x-telg näitab glükoosi
ELEKTROODIPOTENTSIAALIDE MÄÄRAMINE SKEEM Tööülesanne: Töös valmistatakse galvaanielement ja mõõdetakse selle elektromotoorjõudu. Mõõdetakse ka kummagi elektroodi potentsiaalid võrdluselektroodi (hõbe-hõbekloriidelektroodi) suhtes. Mõõdetud suurusi võrreldakse Nernsti valemi põhjal arvutatud teoreetiliste väärtustega. Töö käik: Valmistasin ette galvaanielemendi (Cd/CdSO4//KCl//CuCl2/Cu), selleks lahjendasin vastavaid lahuseid(0,1M) nõutud kontsentratsioonideni (0,05M), ühendasin keeduklaasid soolasildadega, asetasin sisse metallielektroodid ning võtsin voltmeetrist näidud esialgsele galvaanielemendile ning kummagi poole näidud hõbekloriidi suhtes. Seejärel tegin arvutused. Katseandmed ja arvutused: Katse temperatuur 25°C A Elektromotoorjõu mõõtmine Tabel 1 Element Emõõdet E'arv= (+)mõõdet- (-)mõõdet E''= (+)teor- (-)teor
ELEKTROODIPOTENTSIAALIDE MÄÄRAMINE SKEEM Tööülesanne: Töös valmistatakse galvaanielement ja mõõdetakse selle elektromotoorjõudu. Mõõdetakse ka kummagi elektroodi potentsiaalid võrdluselektroodi (hõbe-hõbekloriidelektroodi) suhtes. Mõõdetud suurusi võrreldakse Nernsti valemi põhjal arvutatud teoreetiliste väärtustega. Töö käik: Valmistasin ette galvaanielemendi (Cd/CdSO4//KCl//CuCl2/Cu), selleks lahjendasin vastavaid lahuseid(0,1M) nõutud kontsentratsioonideni (0,05M), ühendasin keeduklaasid soolasildadega, asetasin sisse metallielektroodid ning võtsin voltmeetrist näidud esialgsele galvaanielemendile ning kummagi poole näidud hõbekloriidi suhtes. Seejärel tegin arvutused. Katseandmed ja arvutused: Katse temperatuur 25°C A Elektromotoorjõu mõõtmine Tabel 1
MÄÄRAMINE SKEEM Tööülesanne: Töös valmistatakse galvaanielement ja mõõdetakse selle elektromotoorjõudu. Mõõdetakse ka kummagi elektroodi potentsiaalid võrdluselektroodi (hõbe-hõbekloriidelektroodi) suhtes. Mõõdetud suurusi võrreldakse Nernsti valemi põhjal arvutatud teoreetiliste väärtustega. Töö käik: Valmistasin ette galvaanielemendi (Cd/CdSO4//KCl//CuCl2/Cu), selleks lahjendasin vastavaid lahuseid(0,1M) nõutud kontsentratsioonideni (0,05M), ühendasin keeduklaasid soolasildadega, asetasin sisse metallielektroodid ning võtsin voltmeetrist näidud esialgsele galvaanielemendile ning kummagi poole näidud hõbekloriidi suhtes. Seejärel tegin arvutused. Katseandmed ja arvutused: Katse temperatuur 25°C A Elektromotoorjõu mõõtmine Tabel 1 Element Emõõdet E'arv= (+)mõõdet- (-)mõõdet E''= (+)teor- (-)teor
jälgida spektrofotomeetriliselt. Antud töös kasutatakse värvilise substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II) ehk kollast veresoolt. 2+ 3+ Reaktsiooni käigus Fe oksüdeerub Fe -ks, sellega kaasneb H2O2 redutseerumine. Tekib punane veresool, mis annab lahusele kollase värvi ja on detekteeritav lainepikkusel 410nm. TÖÖ KÄIK: Tundmatuks prooviks oli viinamari, kust uhmerdasin välja umbes 1 ml mahla. Sellest 0,5 ml lahjendasin kolvis 200 ml destilleeritud veega. Glükoosi lahusest, mis oli saadud õppejõu käest, tegin kolm lahjendust. Esimesse katseklaasi pipteerisin 2,5 ml glükoosilahust ja 7,5 ml vett. Seejärel võtsin samast katseklaasist 5ml proovi ja lisasin 5ml vett. Kolmandasse katseklaasi võtsin 5ml teisest katseklaasist proovi ja lisasin juurde 5ml vett. Tööreaktiivi koostis: Tavaliselt valmistatakse tööreaktiivi 25 ml vastava mahuga mõõtkolvis ja see sisaldab:
Alguses hakkas lahus tossama ning värvus heleroheliseks, kuid mõne aja pärast tekkis kergelt pruunikas sade, mis tõestas vaseioonide olemasolu. [Cu(NH3)4]2+ + 4H+ Cu2+ + 4 NH4+ 2 Cu2+ + [Fe(CN)6]4- Cu2[Fe(CN)6] Cd2+ -ioonide tõestamine koos Cu2+ -ioonidega Lahusest, mille sain pärast Bi(OH)3 sademe eraldamist, sadestasin TAA-ga CuS ja CdS ning tsentrifuugisin sademe. Lisasin sademele 2M HCl, mistõttu reageeris CdS , kuid CuS jäi sademesse. Eraldasin sademe tsentrifuugimisega. Lahjendasin tsentrifugaati veega ning lisasin mõne tilga TAA ja soojendasin. Sadestus kollane CdS. Mustale CuS sademele lisasin lämmastikhapet, soojendasin ning lisasin vett. Seejärel viisin läbi tõestuskatse K4[Fe(CN)6] lahusega ning jällegi tekkis pruunikas sade, mis tõestas, et lahuses oli CuS. B-alarühma analüüs Sadestasin B-alarühma katioone sisaldavast lahusest katioonid sulfiididena lahust TAA- ga keetes. Eraldasin sademe tsentrifuugimisel ning lahustasin selle k.HCl-s. Keetsin
09 IMINE LAHUSE JA ÕHU PIIRPINNAL Töö eesmärk (või töö ülesanne). Määrata pindaktiivse aine vesilahuse pindpinevus sõltuvalt lahuse kontsentrats leida adsorptsioni isoterm. Adsorptsiooni isotermist arvutada molekuli pindala kihis. Teooria. Minu lahus: butanooli vesilahus konsentratsiooniga 0,5 M ja 5 järjestikust lahjendust 1:2 Töövahendid. tensiomeeter, mõõtkolvid mahuga 50 ml, klaaspipetid mahuga 25 ml Töö käik. Valmistasin 50 ml vesilahuse butanoolist. Lahjendasin lahust 1:2 5 korda. Alust konsentratsiooniga lahusest, hakkasin läbi viima katset kasutades tensiomeetr puhast vett, sest tnsiomeeter on varem saanud veidi kahjustada ehk katse tule t lahuse kontsentratsioonist. Pindpinevuse isotermist da molekuli pindala ja pikkus monomolekulaarses ust lahjendust 1:2 huga 25 ml st 1:2 5 korda. Alustades kõige väiksema sutades tensiomeetrit. Kõige esimesena kasutasin ustada ehk katse tulemused on selles mõjutatud.
Tekkis must sade, mis viitas CoS, NiS või FeS tekkele. Täielikuks sadestamiseks lisasin veel paar tilka TAA lahust ja hoidsin 2 minutit vesivannis. Tsentrifuugisin. Sademele lisasin sademega võrdse mahu 2M HCl lahust ja segasin. Sade praktiliselt ei lahustunud. Tsentrifuugisin, eraldasin tsentrifugaadi ja sademe. Lisasin sademele 2 tilka konts. HCl ja 2 tilka konts. HNO3, hapete liia eraldamiseks kuumutasin vesivannis kuni enam pruuni NO2 ei eraldunud ja lahjendasin 1,5 ml-ni. Kuna alglahuse värvus viitas nikliioonide olemasolule, otsustasin selle olemasolu esimesena kontrollida. Lisasin saadud 5 tilgale lahusele 6M NH3H2O lahust leelisese reaktsioonini ja 3 tilka dimetüülglüoksiimi lahust. Tekkis iseloomulik roosakaspunane sade, mis tõestas Ni2+ ioonide olemasolu lahuses. Toimunud reaktsioonid: Ni2+ + S2- NiS 3NiS + 2HNO3 + 6HCl 3NiCl2 + 2NO + 4H2O + 3S Ni2+ + 6NH3H2O [Ni(NH3)6]2+ + 6H2O
kindlaks töö käigus koostatava kaliibrimisgraafiku abil. Tööreaktiivi koostis 25 ml mõõtkolvis: · 2,5 mg glükoosi oksüdaas · 1,5 mg peroksüdaas · 16,6 ml 0,2M fosfaatpuhver, pH=6,0; · K-heksatsüanoferraat (II) K4[Fe(CN)6] 0,1 %-list lahus Tundmatu lahuse ettevalmistamine Uuritav proov on melonilahus. Etteantud melonotüki riivisin ära, selle käigus sain vajaliku hulga mahla, millest kasutasin 1 ml. Saadud mahla lahjendasin destilleeritud veega 50ml mahuni, seega teostasin 50 kordse lahjenduse. Glükoosilahuste valmistamine kaliirimisgraafiku koostamiseks Kindla glükoosi kontsentratsiooniga lahuste valmistamiseks lähtusin glükoosi standardlahusest, milles glükoosi kontsentratsioon on täpselt 1,0 mg/ml. 1. Standardlahusest valmistasin kolm lahjendust, milles glükoosi kontsentratsioon on vastavalt 0,25 mg/ml, 0,125 mg/ml ja 0,062 mg/ml 2
absorptsiooni väärtust (A). Glükoosi kontsentratsioon uuritavas lahuses leitakse kaliibrimisgraafiku abil paralleelproovide (katseklaasid nr.2 ja nr.3) keskmise optilise tiheduse väärtuse järgi. Paralleelproovide keskmine väärtus: Vaadates graafikule leian glükoosi kontsentratsiooni minu uuritavas lahuses. Kui absorptsioon võrdub 0,0025 A, siis glükoosi kontsentratsioon C = 0,005 mg/ml. Kuna alguses mina lahjendasin apelsiinimahla, siis oma saadud tulemust pean korrutama lahjendusteguriga. Apelsiinimahla glükoosi kontsentratsioon võrdub 1 mg/ml. Glükoosisisaldus massiprotsentides (X, %) naturaalse mahla suhtes arvutatakse vastavalt valemile: , kus C glükoosisisaldus uuritavas lahuses vastavalt kaliibrimisgraafikule (mg/ml), L mahla lahjendustegur, d mahla tihedus (g/cm3). Järeldus:
tihedusega lainepikkusel 410 nm. X-telg näitab glükoosi kontsentratsiooni ja y-telg absorptsiooni väärtust antud lainepikkusel. Glükoosilahuste valmistamisel lähtutakse glükoosi standardlahusest, mis sisaldab täpselt 1 mg/ml glükoosi. Standardlahusest valmistatakse kolm lahjendust: 0,25 mg/ml, 0,125 mg/ml ja 0,062 mg/ml. Antud töös kasutasin samm-sammulist lahjendamist. Selleks valmistasin esmalt standardlahusest 10 ml glükoosilahust kontsentratsiooniga 0,25 mg/ml, mida seejärel lahjendasin 2 korda ning saadud teist lahjendust omakorda 2 korda. Värvusreaktsiooni läbiviimine Reaktsioon tööreaktiiviga viiakse läbi katseklaasides toatemperatuuri juures. Selleks asetatakse katseklaaside statiivi 6 puhast ja kuiva katseklaas, nummerdatakse. Kontrollkatse ehk 0-proov, mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni, viiakse läbi destveega. Uuritava lahusega tehakse 2 paralleelkatset, glükoosi standardlahusest valmistatud lahjendustega igaühega 1 katse
Hapestasin 2-3 tilka tsentrifugaati HCl-ga ning lisasin mõne tilga kollast veresoola. Tekkis punakaspruun sade, mis tõestas vaseioonide olemasolu. [Cu(NH3)4]2+ + 4H+ Cu2+ + 4 NH4+ 2 Cu2+ + [Fe(CN)6]4- Cu2[Fe(CN)6] Cd2+ -ioonide tõestamine koos Cu2+ -ioonidega Lahusest, mille sain pärast Bi(OH)3 sademe eraldamist, sadestasin TAA-ga CuS ja CdS ning tsentrifuugisin sademe. Lisasin sademele 2M HCl, mistõttu reageeris CdS , kuid CuS jäi sademesse. Eraldasin sademe tsentrifuugimisega. Lahjendasin tsentrifugaati veega ning lisasin mõne tilga TAA ja soojendasin. Sadestus kollane CdS. Cd2+ + 2H2S CdS + 4NH4+ + S2+ B-alarühma analüüs Sadestasin B-alarühma katioone sisaldavast lahusest katioonid sulfiididena lahust TAA- ga keetes. Eraldasin sademe tsentrifuugimisel ning lahustasin selle k.HCl-s. Keetsin lahust, mistõttu moodustusid klorokompleksid. SnS2 + 6 HCl H2[SnCl6] + 2H2S Sb2S3 + 12 HCl 2 H3[SbCl6] + 3 H2S Sb2S5 + 12 HCl 2 H3[SbCl6] + 3 H2S + 2 S
HCl, 2 tilka TAA-d. Lisasin pesemiseks sademele 2 ml pesuvett, segasin ja tsentrifuugisin. Pesemine oli vajalik järgnevate rühmade katioonide väljapesemiseks. Lahustasin sulfiidide sademe HNO3-s. Selleks lisasin pestud sademele mõned tilgad konts. HNO3 ja vett. Soojendasin vesivannis keemiseni ja keetsin seni, kuni kogu sade oli reageerinud ja NO2 eraldumine lõppenud. Katseklaasi jäi must väävli sade, mille eemaldasin klaaspulgaga. Lahjendasin järelejäänud lahust veega 1,5 ml-ni. 3CuS + 8HNO3 3Cu(NO3)2 + 2NO + 4H2O + 3S Kuna tekkinud sulfiidide sade oli musta värvi, siis võis lahuses kahtlustada kas CuS või Bi2S3 olemasolu, mis annavad musta sademe. Kuna saadud soola lahus oli vasele omase sinise värvusega, siis tegin esmalt vase tõestusreaktsiooni. Selleks lisasin eelnevalt saadud lahusele hapestamiseks mõned tilgad HCl-i, lisasin paar tilka K4[Fe(CN)6] lahust. Tekkis punakaspruun
Lahjendamisel lähtsuin põhimõttest, et lahjendamiseks võetud standardlahuse mahus ja lahjendatud lahuse lõpmahus sisaldub võrdne ainehulk. Lahjendatud lahuse mahuks oli 10 mL. Lahjendatud glükoosilahuste tegemiseks võtsin kolm puhast ja kuiva kaliibritud katseklaasi. Valmistasin standardlahusest 10 mL glükoosilahust kontsentratsiooniga 0,25 mg/mL. Selleks pipeteerisin I katseklaasi 2,5 mL standardlahust ja täitsin destilleeritud veega kuni 10 mL-ni. Loksutasin. Lahjendasin saadud lahust kaks korda (II katseklaas) ning saadud teist lahust veel omakorda kaks korda (III katseklaas). Loksutasin. Värvusreaktsiooni läbiviimine Nummerdasin 6 puhast ja kuiva katseklaasi, asetasin need statiivi. Katseklaasi nr 1 pipeteerisin 1 mL destileeritud vett. See oli kontroll- ehk 0-proov, mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni. Katseklaasidesse nr 2 ja nr 3 pipeteerisin kummasegi 1 mL uuritavat lahust ehk sidrunimahla (2 paralleelproovi)
indikaatormeetod ei ole rakendatav. Samuti kui on rakendatav hapete või aluste segate puhul. Töö ülesanne: Fosforhappe määramine Cola- joogis tiitrides seda NaOH lahusega. Töövahendid: Ph- meeter Klaaselektrood Kalomelektrood Magnetsegaja Bürett Töö käik: Erlenmeieri kolbi mõõtsin 100 ml Cola-jooki, katsin katega ja keetsin tasasel tulel unbes 20 min, et eemaldada proovist CO2. Siis jahutasin toatemperatuurini, valasin 100 ml-sse mõõtkolbi ja lahjendasin kriipsuni dest.veega. Tegin kindlaks NaOH töölahuse kontsentratsiooni, millega hakkatakse fosforhappe kontsentratsiooni Cola-joogis määrama. Selleks bürett täitsin NaOH-ga. Keeduklaasi pipeteerisin 20 ml kindla kontsentratsiooniga HCl (0,0069 M). Töölahuse tiitrimine: 1. V=15,70ml 2. V=15,75 ml 3. V=15,67 ml NaOH kontsentratsioon: Järgmiselt määrasin Cola-joogi fosforhappe kontsentratsiooni. Selleks pipeteerisin 20 ml
mõned tilgad konts. HNO3 ja vett. Soojendasin veevannis keemiseni ja ka keetsin seni, kuni kogu sade oli ära reageerinud ja NO2 enam ei eraldunud. Kuumutamise tulemusena kadus must värvus, lahus muutus helekollakaks. 3CuS + 8HNO3 3Cu(NO3)2 + 2NO + 4H2O + 3S 3CdS + 8HNO3 3Cd(NO3)2 + 2NO + 4H2O + 3S Bi2S3 + 8HNO3 2Bi(NO3)3 + 2NO + 4H2O + 3S Lämmastikhappe liia eraldamiseks lasin lahusel mõnda aega kuumas veevannis olla. Seejärel jahutasin lahuse ja lahjendasin veega umbes 1,5 ml-ni. Eraldasin klaaspulgaga tekkinud väävli. Bi3+- ioonide eraldamine Cu2+ ja Cd2+- ioonisest Eelnevalt saadud lahusele lisasin NH3H2O kuni tugeva aluselise reaktsioonini, eraldus ammoniaagi lõhn. Soojendasin lahust. Lahus muutus helesiniseks ja põhja tekkis valge sade. Sadestus valge Bi(OH)3 või Bi(OH)2NO3, lahusesse jäid [Cu(NH3)4]2+ ja [Cd(NH3)4]2+ kompleksioonid. Bi3+- ioonide tõestamine
Meie reaktiiv oli juba laual valmis, kuna enne kasutamist pidi see taas soojenema toatemperatuurini. Meloni lahuse ettevalmistamine Minu katses oli tundmatuks prooviks naturaalne melonimahl. Mahla kättesaamiseks surusin viljaliha noaga ja tilgutasin mahla pisikesse keeduklaasi. Pidin tegema mahlast 250-kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin automaatpipetiga 1 ml melonimahla 250 ml koonilisse kolbi (mõõtkolbi, tähistatud oli 250 ml joon). Lahjendasin mahla destilleeritud veega. Vett lisasin kuni 250 ml kriipsuni. Mõõtmine toimus silma järgi. Kuna mahla lahus jäi hägune, filtreerisin osa sellest katseklaasi. Glükoosilahuste valmistamine Glükoosi kontsentratsiooni määramiseks tundmatus proovis tuleb koostada kaliibrimisgraafik, mis seob glükoosi kontsentratsiooni mõõdetava optilise tihedusega. Lähtutakse glükoosi standardlahusest, mille kontsentratsioon on 1,0 mg/ml.
Pestud sadet töötlesin 2M HCl lahusega külmalt. FeS lahustus ning NiS ja CoS jäid sademesse. Eraldasin sademe ja lahuse tsentrifuugimisel. Tõestasin lahusest Fe2+-ioonid. Selleks lisasin K3[Fe(CN)6] lahust, mille toimel muutus lahuse värvus siniseks. CoS ja NiS sademe lahusesse viimine Lisasin sademele 1 tilga konts. HCl ja 1 tilga konts. HNO3. Hapete liia eemaldamiseks kuumutasin kuni pruuni lämmastikdioksiidi enam ei eraldunud ja lahjendasin veega 1,5 mL-ni Saadud lahusest tõestasin Ni2+- ja Co2+-ioonid. Ni2+-ioonide tõestamine 5 tilgale lahusele lisasin 6M NH3H2O lahust kuni leeliselise reaktsioonini ning seejärel lisasin 3 tilka dimetüülglüoksiimi lahust. Lahuses tekkis roosakaspunane sade (sisekompleksühend nikkeldimetüülglükosimaat). Järelikult oli lahuses ka Ni2+-ioone. Viisin reaktsiooni läbi ka tilkanalüüsina. Selleks kandsin filterpaberlie tilga analüüsitavat lahust.
suhkrute sisaldus mg-des 1 ml-s reaktsioonisegus võetud proovis. Seda kasutades saan arvutada ensüümi preparaadi aktiivsuse. · Töö käik etappide kaupa Ensüümpreparaadi töölahuse valmistamine Praktikumi juhendaja näpunäidete järgi valmistasin vajaliku koguse sobiva ensüümi kontsentratsiooniga lahust (nn töölahust). Lahustina kasutasin atsetaatpuhvrit pH väärtusega 4,8. Vedelat invertaasi lahust lahjendasin puhvriga 50 korda, ehk pipeteerisin automaatpipetiga gradueeritud katseklaasi 0,2 ml invertaasi lahust ja seejärel täitsin katseklaasi kuni 10 ml-ni puhverlahusega. Sulgesin katseklaasi korgiga ja loksutasin lahust kontsentratsiooni ühtlustamiseks. Ensüümireaktsiooni (sahharoosi hüdrolüüsi) läbiviimine Kõigepealt võtsin 50 ml mahuga katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml substraati, milleks oli 7%-line sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH-väärtusega 4,8
hägu tekkimisega. Rasvade kui rasvhapete glütserüülestrite tunnuseks on hüdrofoobsus ja lahustumatus vees ja vesilahustes. Orgaanilistes solventides aga nad lahustuvad. Kui orgaanilises solvendis lahustatud rasvalahus viia hüdrofiilsesse vesikeskkonda ja seda segada/loksutada, moodustub õli-vees tüüpi emulsioon. Katse käik: Valasin ühte katseklaasi emulsioonitesti lahust I ja teise katseklaasi emulsioonitesti lahust II. Lisasin kummalegi u 2 ml etanooli ning lahjendasin destilleeritud veega. Loksutasin katseklaase. Tulemus: Esimeses katseklaasis, mis sisaldas emusioonitesti lahust I, tekkis hägu. Teises katseklaasis, kus oli emulsioonitesti lahus II, muutusi ei toimunud. Järeldus: Hägu tekkimine esimes katseklaasis annab tunnistust emulsiooni tekkest ja võib öelda, et emulsioonitesti lahus I sisaldas lipiide. Emulsioonitesti lahus II lipiide ei sisaldanud, kuna emulsiooni ei tekkinud. 1.3.3 Akroleiiniproov
suurusjärk. Glükoosilahuste valmistamine kaliibrimislahustesirge koostamiseks Glükoosi standardlahus sisaldab 1,0 mg/mL glükoosi. Standardlahusest valmistasin 3 lahjendust kontsentratsioonidega 0,25 mg/mL, 0,125 mg/mL ja 0,062 mg/mL. Lahjendatud glükoosilahuste tegemiseks võtsin kolm puhast ja kuiva katseklaasi. Aga edasi, kuidas toimisite Lahjendamisel toimisin järgnevalt: Pipeteerisin standardlahusest 2,5 ml. Lahjendasin selle 7,5 ml veega. Loksutasin korralikult. Sellest omakorda pipeteerisin järgmisesse katseklaasi 5ml, lisasin 5ml vett, loksutasin korralikult. Sellest omakorda taas 5 ml lahust ja lisan 5ml vett, loksutasin. Lahjendamisel lähtusin põhimõttest, et lahjendamiseks võetud standardlahuse mahus ja lahjendatud lahuse lõppmahus sisaldub võrdne ainehulk. C standard ×V standard =Clahjendus ×V lahjendus Lahjendatud lahuse mahuks oli 10 mL
2+ Viimati saadud sademest üritasin tõestada Mn - ioonid. Selleks lisasin sademele 6 tilka konts. HNO3 ja keetsin vesivannil sademe täieliku reageerimiseni. . MnO(OH)2(s) + 4HNO3(aq) 2Mn(NO3)2(aq)+ H2O(l) + O2(g) . Sain heleroosa lahuse, mis võis viidata mangaanioonide leidumisele lahuses. Saadud lahusest võtsin 3 tilka ja lahjendasin veega mahuni umbes 5 ml. Lisasin veidi tahket NaBiO 3. Sain lillat tooni lahuse, mis viitas permanganaatioonide tekkele. Loksutades küll lilla värvus kadus (muutus heleroosakaks), kuid seisma jättes tuli lilla värv uuesti esile. Mn2+ + 5BiO3- + 14H+ 2MnO4- + 5Bi3+ + 7H2O . 2+ NB! Kui Mn -ioonide kontsentratsioon on liiga suur, siis tekib kõrvalreaktsioonina pruuni mangaandioksiidi sadet
Analüüsisime õhukese kihi plaadil hüdrolüüsitud lipiidide lahust ning lipiidide alglahust. Elueerimisseguna kasutasime heksaan:etüülatsetaat:jää-äädikas (3:1:0,05) segu, ilmutasime aniisaldehüüd-ilmutiga. Hüdrolüüsitud lipiidide proovis on selgelt näha rasvhappe (AA) standardiga kokku langev plekk, lisaks on näha, et rasvhapete kontsentratsioon proovis on tunduvalt kõrgem, kui standardis st kõrgem, kui 1 g/l, mistõttu edasiseks tööks lahjendasin oma proovi 400 l kloroformi lisamisega. Alglahuse proovis standardiga kokku langev plekk puudub, näha on mitmeid plekke AA plekist nii kõrgemal kui madalamal kõrgemal on tõenäoliselt fosfolipiidid, kuna neil puudub karboksüülrühm, madalamal aga mitmesugused jäägid. 5. Rasvhapete segu kvantitatiivne analüüs TLC meetodil Määrasime rasvhapete kontsentratsiooni TLC meetodil, kasutades elueerimisseguna heksaan:etüülatsetaat:äädikhape
muutus keskkona pH väärtuse => erineb ta tunduvalt valgu pI väärtusest =>valk ei sadestu. VALKUDE SADESTAMINE ORGAANILISTE LAHUSTITEGA Veega segunevad orgaanilised solvendid kutsuvad valgumolekulides (esile aminohapete apolaarsete radikaalide) pöördumise molekulide välispinnale. Valgu dehüdratiseerumine valk sadestub (denatureerub pöörduvalt) 1.2ml munavalgu lahust 2.Tilgakaupa ja loksutades lisasin etanooli, tekkis sade 3.Lahjendasin veega , sade lahustus Etanooli lisamisega valk dehüdratiseerus ja sadestus => valk denatureerus pöörduvalt, kuna vee lisamisega sade kaos. SÜSIVESIKUD - polümeerid, monomeerid monosahhariidid (monoosid = lihtsuhkrud), seotud O-glükosiidsidemega. On olemas mono-, oligo-, polüsahhariidid. Monosahhariidid erinevad stereostruktuurilt erinevad omadused. Keemiliselt ehituselt on nad kas lineaarsed
ning sadestusid lahusest välja. +¿ H >¿ H3N+--CH2--COO H3N+--CH2--COOH ¿ 1.1.8. Valkude sadestamine orgaanilisete lahustitega ~2 ml munavalgu lahusele lisasin tilgakaupa ja segu pidevalt loksutades ettevaatlikult atsetooni, kuni tekkis sade e hägustumine (lähemal vaatlusel väiksed tükid hõljusid lahuses). Seejärel lahjendasin katseklaasi sisu destilleeritud veega ja piisava koguse juures oli sade lahusest praktiliselt kadunud. Hilisemal vaatlusel sade oli katseklaasist täiesti kadunud. Järeldus Veega segunev orgaaniline solvend atsetoon kutsub valgumolekulis esile aminohapete apolaarsete radikaalide pöördumise veemolekulide poole, mistõttu katses munavalk dehüdratiseerus ja sadestus lahusest välja. Kui lisasin vett, siis lahustus tekkinud sade uuesti,
Katse andmed ja arvutused 1) 1,4942 ehk 81,2 % 2) 1,4941 ehk 81,19 % Niiskusesisaldus tabelist : 17 g / 100 g kohta Järeldused Katses kasutatud mesi vastab Eesti mee kvaliteedinõuetele. Eestis on lubatud niiskusesisaldus kuni 20 %, kanarbikumee puhul isegi kuni 25 %. Võin lugeda katse õnnestunuks, sest minu tulemus ei ületanud 20 %. Redutseerivate suhkrute määramine Töö käik Lahustasin 1,5 g mee kaalutist 100 ml mõõtkolvis. Töölahuse saamiseks lahjendasin mee lahust 10 korda (10 ml lahust 100 ml-sse mõõtkolbi). Kahte 250 ml koonilisse kolbi pipeteerisin 20 ml ferrotsüaniidi lahust, 5 ml 2,5n leelist ja 10 ml töölahust. Viisin segud keemiseni, keetsin täpselt 1 minut ja jahutasin kiiresti 20°C-ni. Määrasin optilise tiheduse dest. vee vastu (lainepikkus 440 nm, küvetid 1cm). Katse andmed ja arvutused Redutseerivate suhkrute sisaldus enne inverteerimist leitakse järgmise valemi abil : x = 100 * a * 100/ m , %
1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega Veega segunevad orgaanilised solvendid (nt etanool, atsetoon) kutsuvad valgumolekulis esile aminohapete apolaarsete radikaalide pöördumise molekulide välispinnale. Valk dehüdratiseerub ning sadestub lahusest välja. Ettevaatlikult solventi lisades ning katseklaasi sisu pidevalt loksutades denatureerub valk pöörduvalt. Töö käik: Valasin katseklaasi 2 ml munavalgu lahust. Tilgutasin lahusele etanooli kuni lahus läks häguseks. Lahjendasin katseklaasi sisu veega. Tulemus: Veega lahjendamisel tekkinud sade lahustus uuesti. Järeldus: Toimus valgu pöörduv denaturatsioon. 1.2 Süsivesikute reaktsioonid Töö teoreetilised alused Süsivesikud koosnevad ainult süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Struktuurist sõltuvalt jaotatakse nad mono-, oligo- ja polüsahhariidideks. Monosahhariidid ehk monoosid on lihtsuhkrud, mis omavad energeetilist rolli ning on oligo- ja polüsahhariidide ehituskivideks
Veega segunevad solvendid põhjustavad valkude dehüdreerimist ja tekkib sade. Sadesti kontsentratsiooni vähenemisel lahustub tekkinud sade uuesti. Kui sadestit lisada ettevaatlikult ja katseklaasi sisu pidevalt loksutada, siis denatureerub valk pöörduvalt. Töö käik: · Katseklaasi valasin 2 ml munavalgu lahust. · Tilgakaupa ja segu pidevalt loksutades lisasin orgaanilist solventi (atsetooni). Lahus läks häguseks (tekkisis äiksed valged tükkikesed). · Lahjendasin katseklaasi sisu destilleeritud veega. Valge sade enam ei lahustunud. Järeldus: Tekkinud valge sade vee lisamisel enam ei lahustunud. See tähendab, et minu katses tekkis pöördumatu denaturatsioon. Seda võib põhjustada liga suur solvendi kogus. 1.2 Süsivesikute Reaktsioonid Töö teoreetilised alused Vastavalt struktuurile jaotatakse süsivesikuid mono-, oligo- ja polüsahhariidideks. Vastvalt vaba
denaturatsioon toimub, kui orgaanilist solventi lisada kiiresti või suures koguses. Töö käik: 1) Valasin katseklaasi 2 ml munavalgu lahust Marika Treiman, 134944YAGB ,,1.Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega" 2) Tilkhaaval ja pidevalt loksutades lisasin lahusele orgaanilist solventi atsetooni kuni valge sademe tekkeni, mida näitab lahuse hägustumine. 3) Lahjendasin katseklaasi sisu veega ning jälgisin, kas sade lahustub või mitte. 4) Nägin, et sade ei lahustu. Tulemused: Munavalgu lahusele atsetooni lisamisel toimus valgu pöördumatu denatureerumine, sest lahuse lahjendamisel veega sade ei lahustunud. Põhjuseks võis olla solvendi liiga kiire lisamine. 1.2 Süsivesikute reaktsioonid 1.2.1 Molisch'i test Töö teoreetilised alused: Katse eesmärgiks oli tõestada süsivesikute esinemist lahustes
Temperatuur oli 20C. 1) 1,4941 ehk 81,19 % 2) 1,4942 ehk 81,2 % Niiskusesisaldus tabelist : 17 g / 100 g kohta Järeldused Katses kasutatud mesi vastab Eesti mee kvaliteedinõuetele. Eestis on lubatud niiskusesisaldus kuni 20 %, kanarbikumee puhul isegi kuni 25 %. Võin lugeda katse õnnestunuks, sest minu tulemus ei ületanud 20 %. Redutseerivate suhkrute määramine Töö käik 1. Lahustasin 1,99 g mee kaalutist 100 ml mõõtkolvis. 2. Töölahuse saamiseks lahjendasin mee lahust 10 korda (10 ml lahust 100 ml-sse mõõtkolbi). 3. Kahte 250 ml koonilisse kolbi pipeteerisin 20 ml ferrotsüaniidi lahust, 5 ml 2,5n leelist ja 10 ml töölahust. 4. Viisin segud keemiseni, keetsin täpselt 1 minut ja jahutasin kiiresti 20°C-ni. 5. Määrasin optilise tiheduse dest. vee vastu (lainepikkus 440 nm, küvetid 1cm). Katse andmed ja arvutused Redutseerivate suhkrute sisaldus enne inverteerimist leitakse järgmise valemi abil : x = 100 * a * 100/ m , %
Kui orgaanilist solventi lisada liiga kiiresti ja ettevaatamatult või liialt suures koguses võib toimuda valgu pöördumatu denaturatsioon ja sade ei lahustu enam täielikult. Töö käik: · Katseklaasi valasin 2 ml munavalgu lahust. · Tilgakaupa ja segu pidevalt loksutades lisasin orgaanilist solventi. Munavalgu lahusele lisasin tilkhaaval lahust. Selle tulemusena tekkisid lahusesse väikesed valged tükikesed ja lahus hägustus. · Lahjendasin katseklaasi sisu destilleeritud veega. Valge sade enam ei lahustunud. Järeldus: Tekkinud valge sade lahuse lahjendamisel enam ei lahustunud. See tähendab, et minu katses tekkis pöördumatu denaturatsioon, mis võis tulla orgaanilise solvendi ettevaatamatu lisamise tulemusena või lisasin seda liiga palju, mistõttu see tekitas liiga kõrge lokaalse kontsentratsiooni ja seetõttu kutsus esile pöördumatu denaturatsiooni. 1.2 SÜSIVESIKUTE REAKTSIOONID
Mikrolaine mineralisaatori programm- rõhk : 19 bar; kiirus 0,2 ba/sek; temp 180ºC; võimsus 850W. Tabe:3. Mikrolainemineralisatori mineraliseerimise programm Aste Võimsus(W) Temp.tõusu, kiirus (sek) Hoidmine, aeg (sek) 1 850 15 15 2 0 0 15 Jahutasin proovi ning viisin üle 25ml mõõtekolbidesse ja lahjendasin milliQ veega 15ml´ni Hg määramiseks lisasin 2 ml 30% HCL ja ja lahjendasin 25ml dest veega. Kalibreerimiseks kasutatakse vähemalt kolme standardlahust ja 0-proovi (100ml kolbi viiakse 0,5ml lämmastikhapet ja täidetakse kolb märgini). Kasutasin 0,1; 0,2 ja 0,5 mg/l mis on valmistatud lähtestandardlahusest 1000 mg/l. Kuivaine sisalduse määramine Bioloogilist materjali kaaluda kaalutopsidesse 1-1,5 g Kuivatada kuivatusahjus 105ºC juures 7h konstantse kaaluni. Arvutatakse:
annaabi.ee 
