Laeva Ankruseade (0)

Kapten Rein Raudsalu MNI Loengud Eesti Mereakadeemias
Teema 10-2. Koostatud 30.12..2001.
Laevade ehitus. Täiendatud 23.11.2004.
Laevaehitus . Teema 10-2. Ankruseade .
Ankruseade.
Ankruseadme ülesanne on võimaldada laeva peatamine ja paigal seismine merel või reidil merepõhja kinnituva ankru ja seda laevaga siduva ankruketi abil. See toimub ühe või mitme ankru abil. Ankrud paiknevad enamasti laeva vööris, kuid on ka laevu, millel on ankur ka ahtris.
Aegade jooksul on ankur ise muutunud nööri otsas üle parda lastavast kivist keeruliseks suure efektiivsusega põhja pinnasesse haakuvaks seadeldiseks (Joon. 10.2.1. ja 10.2.2.) ja laevad tänapäeval peavad omama ankruseadet, kusjuures ankrute arvu, kaalu, ankrukettide pikkust ja kaliibrit reglementeerivad klassifikatsiooniühingute reeglid.
Joon. 10.2.1.
Ankruseade koosneb ankrutest, ankrukettidest, ankruketi piduritest, klüüsidest ja ankru- masina(te)st. Ankruseadme juurde kuulub ka spetsiaalse konstruktsiooniga ruum – ketikast. Laevadel on tavaliselt kaks peaankrut üks sama suur ankur varuks . Mõnel laeval võib olla varustuses ka abiankruid, mida kasutatakse laeva hoidmiseks ettenähtu asendis peaankrutel seismise ajal. Niisugune võib olla peamiselt ahtris kasutatav stoppankur, mille mass on 1/3 peaankru massist, ja väike verpankur, massiga ½ stoppankru massist. ( Tahvel 10.2-I).
Peaankruna ja abiankrutena on kasutusel väga mitmekesist tüüpi ankruid (Tahvel 10.2-I)

Joon. 10.2.2

Joon. 10.2.3. Ankrute tüüpe: ülareas vasakult – admiraliteediankur, Matrossovi ankur, Danforti ankur; keskmises reas vasakult – Halli ankur, Pulanker-tüüpi ankur, seenekujuline ankur, konks -ankur (draag); alumises reas – suure hoidejõuga spetsiaalsed ankrud; 1- tokk , 2- ankruseekel, 3- ankrusäär, 4- käpp.
Joon. 10.2.4. Ankrud: ülemises reas – tokita ankrud vasakult: Krusoni ankur, “Junnon”-tüüpi ankur, “Baiers-Bri-tannic”-tüüpi ankur, Tailori ankur, Specki ankur; alumises reas vasakult: Matrossovi ankur, Danforti ankur, Kursoni ankur, Haini ankur, Stevini ankur, Stocksi ankur.
Admiraliteedi ja Halli ankru ehitus on kirjeldatud Tahvlitel 10.2.-II ja 10.2.-III.
Matrossovi ankru kirjeldus on Tahvlil 10.2.-IV.
Joon. 10.2.5. Admiraliteedi ja Halli ankrud: 1- seekel , 2- tokk, 3- säär, 4- trend, 5- küüs, 6- käpp, 7- äärik, 8- kast.
Joonis 10.2.6.Ankru töötamise põhimõte.
Joonis 10.2.10. Halli ankru pööratavaid labasid ühendava kasti ja ankru sääre seos.
Joonisel 10.2.8. Ankru osade ingliskeelsed nimetused
Ankrut ühendab laevakerega ankrukett, mis kinnitub kere külge erilise seadme – keti- halsi abil. Ankrukett koosneb lülidest, mis moodustavad umbes 25 meetri pikkused ketilõigud. Need lõigud ühendatakse omavahel lahtivõetavate ühenduslülidega. Sel teel moodustatakse vajaliku pikkusega ankrukett. Ankruketi lülid on toetatud tugedega – kontraforssidega, mis annavad ketile erilise vastupidavuse. Vaata Tahvel 10.2-V.
Kett kinnitatakse ankruseekli külge lõpu- või ühendusseekliga, millele järgneb tugevdatud kontraforsita lõpulüli, sellele suurendatud kaliibriga kontraforsiga lüli, seejärel on keti keerdumist vältiv pöörel. Kolmanda lülina pärast pöörlit tuleb lahtivõetav ühenduslüli. Seejärel tuleb ettenähtud arv 25 meetri pikkusi ketilõike, mida samuti seovad ühenduslülid.
Ketihalss kinnitab keti teise otsa laevakere külge. Viimased detailid ketis enne ketihalssi on: ühenduslüli, pöörel, suurendatud kaliibriga lüli ja kontraforsita lõpulüli. Ketihalss peab võimaldama keti eraldamise laevakerest tekil, ankrumasina lähedal. Algselt oli see lisajupp ketti , mis kinnitus viimase lõpulüli külge liigendhaagiga. Kui kogu ankrukett oli laevast parda taha lastud ja ka teise otsaga ketikasti põhja külge kinnitatud ketihalss pingule tõmmatud, jäi liigendhaak tekile parajasti sellisesse kohta, kus teda võis mugavalt lahti anda. Tänapäeval kasutatakse sellist ketihalssi harva. Enamasti on kasutusel mingi käsitsi juhitav ülekandemehhanism, mis võimaldab tekilt avada ankruketi ketikasti või mõne muu laevakere detaili külge kinnitatud otsa.
Joon. 10.2.9. Ankruketi elemendid: ülal – 1- kontraforsita lõpulüli, 2- pöörel, 3- tavaline lüli, 4- ühenduslüli, 5- liigendhaak, 6- ankruketi lõpuseekel, 7- suurema kaliibriga lüli; all – 1- lõpuseekel, 2- lõpulüli, 3- suurema kaliibriga lüli, 4- pöörel, 5- ühenduslüli, 6- tavaline lüli.
Tahvel 10.2-VI. Ankruseekel ja pöörel.
Tahvel 10.2-VII. Ühenduslüli.
Joon. 10.2.10. Ankruseekel.
Joon. 10.2.11.Ankruketi detailide nimtused eesti ja inglise keeles.
Ketiklüüside sisse on toodud tuletõrjevee magistraalist toru, mille kaudu saab klüüsitorusse suunata vett, et pesta põhjast tulevat mudast ankruketti ja sellega ära hoida liigse muda sattumist ketikasti.
Joonis 10.2.12. Ankruseadme üldine paigutus .
Vaata ka Tahvel 10.2-VIII.
Joon. 10.2.13.Ketikast.
Ketikast on seest vooderdatud laudadega ja ette on nähtud võimalus ära pumbata sinna sattunud vett.
Ankru põhjast välja tõmbamiseks (hiivamiseks) kasutatakse kahte tüüpi ankrumasinaid: horisontaalse pöörlemisteljega ankrupelisid ja vertikaalse pöörlemisteljega ankru keps-leid. Need on tõstemasinad, millel on teatud elemendid just nimelt ankruketi käsitamiseks.
Joon. 10.2.14. Ankruketi laeva küljest
lahti andmise seade
On ette nähtud võimalus vabaneda ankrust ja ankruketist. Selleks on olemas seade (Joon. 10.2.14.). Seade peab olema juhitav tekilt (tavali- selt otse ankrupeli kõrvalt). Varasematel aegadel oli ketikastis kinnitatud keti otsa ja ülejäänud keti vahel liigendhaak, mida sai vajadusel lahti anda. Peale kogu keti välja andmist jäi liigendhaak tekile, kus teda oli võimalik lahti anda. Ketikastis kinnitatud, tekile ulatuvat ja liigendhaagiga lõppevat ketijuppi nimetati ketihalsiks.
Joon. 10.2.15. Ankrupeli
Joon. 10.2.16. Ankrukepsel: 1- juhtraud, 2- ketiratta lahutusmuhv , 3- trummel , 4- võll, 5- keti- ratta lahutusmuhvi juhtmehhanism, 6- hammasmuhv, 7- hülss, 8- ketiratas , 9- lintpidur, 10, 11- lintpiduri juhtmehhanism, 12- elektrimootor , 13- tiguülekanne, 14- pseudoplanetaarne ülekanne; vasakul – ketiratta ehitus.
Joon. 10.2.110. Ketiratta lintpiduri ehitus: 1- pidurdav lint , 2- ülemine vedru, 3- telg , 4- vint , 5- kang, 6- alumine kinnitus.
Lintpidurit kasutatakse ankruoperatsioonide käigus keti väljumiskiiruse reguleerimiseks ja esmaseks peatamiseks.
Ankruketi pidurite ülesandeks on ankruketi liikumatu kinnitamine laeva ankrusoleku ajal. Ülesõitudel kui ankrud on klüüsidesse tõmmatud ja mereklaarid, peavad nad olema kinnitatud kolme erinevat liiki piduriga. Üks neist on lintpidur. Muudest on levinud Legofi nukkpidur ja kettpidur. Kasutatakse ka kruvi- ja ekstsentrikpidureid.
Vaata Tahvlit 10.2-IX. Kruvipidur ja kettpidur.
Joon. 10.2.18. Kruvipidur: 1- alusplaat , 2- kaar, 3- paled , 4- käepide, 5- telg, 6- vint, 7- jooksumutter, 8- ketivagu
Illustratsioonid ja tekstitahvlid
Teema 10-2. juurde
Joon. 10.2.19. Hulli ankru osade eesti- ja ingliskeelsed nimetused.
Joon. 10.2.20. Mõned ankrutüübid ingliskeelsete nimetustega.
Joon. 10.2.21. Ankruseadme koostisosade ingliskeelsed nimetused.
Joon. 10.2.22. Ankrupeli osade ingliskeelsete nimetustega.
Tahvel 10.2-I
Tahvlid 10.2-II ja 10.2-III
Tahvel 10.2-IV
Tahvel 10.2-V
Tahvel 10.2-VI
Tahvel 10.2-VII
Tahvel 10.2-VIII
19