Läänerindel muutusteta (0)

1.Ericha Maria Remarque „Läänerindel muutusteta“
2. Tegevus leiab aset Esimese maailmasõja aastatel, kui sõda oli juba
mõnda aega kestnud : 1916-1918 aastatel.
3. Peamiselt on tegevuspaigaks rindetsoon Belgia/Prantsusmaa kandis , Langemarki ja Bixschoote vahel, sest seal toimus sõjaline tegevus.
4. Teos saab alguse kasarmuelu kirjeldusest. Tutvustatakse sakslastest noori koolipoisse, kes on sõjategevusesse haaratud ning valmistuvad rindele minekuks. Meenutatakse ka vanu kooliaegu ning samas ka õppelaagris viibimist , kus allohvitser Himmelstob sõdureid omajagu „piinas“. Külastatakse Kemmerichi , kes viibib laatsaretis ning kellel on jalg haavatud. Peatselt Kemmerich sureb ning tema väärtuslikud saapad saab endale Müller.
Sõbrunetakse Stanislav Katczinskyga, kes on noortest sõduritest pea poole vanem. Sõdurid veedavad aega barakis. Ilmub Tjaden teatega, et Himmelstob on teel nende poole. Noored sõjamehed otsustasid karmile allohvitserile kätte maksta ning peksid ta läbi. Noored sõdurid saadeti kaevikuid kaevama. Käsku täites tabab neid rünnak nii pommide kui ka ulatusliku gaasilaine näol.
Tagalas arutatakse mineviku ja samas ka tulevikuplaanide üle. Himmelstob ilmub samuti sõdurite juurde, kellele Tjaden purskab oma arvamuse. Selle teo eest määratakse talle ning ka Kroppile karistus laagrivanglas. Sõdurid saadetakse eesliinile ning toimub lahing. Selle käigus avastab Paul Himmelstobi kaevikust end peitmas ning tirib viimase sealt vihaga välja. Viimaks saab ka Himmelstob hirmust üle ning naaseb sõjategevusse. Lahingukogemused on Himmelstobi sõbralikumaks ja tolerantsemaks muutnud ning ta püüab sõduritega läbi saada. Peatselt aktsepteerivad teda ka noored sõjamehed.
Ühel päeval märkavad sõdurid teisel pool jõekallast noori prantslannasid ning plaanivad nendega õhtul kokku saada, et neidude abil sõjakoledustest mõtted eemale viia ning nendega pisut lõbutseda. Plaanitu kohaselt ka tegutsetakse. Paulile antakse puhkuseluba ning nooruk sõidab mõneks nädalaks koju. Sealses elus peab ta paraku pettuma, kuna näib, et ta ei suuda enam millestki rõõmu tunda. Igapäevaelu on Paulile võõras. Pärast puhkust suundub Paul treeninglaagrisse, mis osutub tema jaoks üsna üksluiseks. Ta puutub kokku ka venelastest sõduritega. Laagri viimasel päeval külastavad Pauli isa ja õde.Paul naaseb rindele, kus vägesid peatselt rünnatakse. Tiheda pommitamise tõttu on Paul sunnitud kaevikusse varjuma, kus ta tahtmatult tapab prantsuse sõduri. Paul on juhtunust vapustatud.Noored sõdurid peavad mõnda aega üht evakueeritud küla valvama. Seal elavad nad üsna hästi, kuna siit-sealt leitakse toidupoolist ning ka sigarette. Rindele naastes saavad Paul ja Albert Kropp haavata. Nad saadetakse sõjaväehaiglasse, kus Paul tasapisi kosub, kuid Albert Kropil amputeeritakse jalg.
Detering põgeneb rindelt. Teatakse, et militaarpolitsei sai ta kätte, kuid rohkem uudiseid temast polnud. Tapetakse Müller.Kat’i tulistatakse jalga ning Paul toimetab ta kiiresti lähimasse esmaabipunkti, kus ilmneb, et Kat on juba surnud.Viimaks langeb sõjategevuses ka Paul Bäumer.
5. Peategelane:
Paul Bäumer – ta oli traumeeritude ega suutnud enam elust rõõmu tunda, kogenud sõjamees
Kõrvaltegelased:
Albert Kropp- väikekasvuline, kelle peanupp poistest kõige paremini töötas.
Müller V- kannab veel kooliraamatuid kaasas ja unistab sõjajärgsest eelisküpsuseksamist
Leer- kannab täishabet ja tunneb suurt poolehoidu ohvitseride lõbumajade tüdrukute vastu
Kõik neli poissi on üheksateistkümneaastasedja on ühest ja samast klassist sõtta läinud.
Tjaden- kõhn lukksepp , samavanune kui poisid, suurim söödik
Haie Westhus- vana turbalõikaja, kõige suurem ja tugevam
Detering- talupoeg, kes üksnes oma majapidamisets ja naistest mõtteid mõlgutab
Stanislaus Katczinsky e. Kat- nende salga peamees , visa, kaval, 40-aastane, mullakarva näo, siniste silmade, längus õlgade ja imestusväärse haistmismeelega
Kemmerich - ta näeb juba välja nõrk ja kahvatu
Heinrich- kokk
Himmelstof- allohvitser, keda peeti kasarmus kõige tigedamaks nahanülgijaks. Ta oli väike, masajas ja 10 . a kroonut teeninud mees rebasekarva punaste ülespoole krutitud vurruotstega, eraelus kirjakandja.
6. „Õudust saab taluda senikaua , kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab kui sa hakkad selle üle järele mõtlema.“
„Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed – ma usun, et oleme kadunud.“
„Sõda on samasugune surmapõhjus nagu vähktõbi ja tuberkuloos , nagu gripp ja verine kõhutõbi. Surmajuhtumid on üksnes palju sagedamad, erilaadsemad ja julmemad.“
„Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust.“
7. Võitlus elu ja surmaga on tänapäeval üks tavalisemaid asju, mida kohtame . Inimesed on vaenulikud ning sõidvad. Tihtipeale on poliitilised erimeelsused just sõdade põhjusteks. Nii oli see selle sõja põhjuseks kui ka paljude teiste. Raamat annab edasi asju, mida tavainimesed üldse ei märka. Sõda on asi, mis muudab igat inimest, kes selles osalenud on. Nii oli ka nende meestega. Inimesed peaksid olema rahumeelsemad ning tegemas asju ilma sõdateta. Sõda ei too kaasa kellelegi kasu, see on kahju igaühe jaoks, samuti ka „võitja“ jaoks, kuna kulunud on palju ressursse ja süütud inimesed on surnud. See ei tohiks nii olla ning seepärast ilmselt näitab autor sõdade mõju ning tulemust.
8. Ma arvan, et see on raamat, mis puudutab kõigi lugejate südant. See, milliseid julmusi peavad üle elama sõdurid ja eriti noored, kes pole saanud oma elu veel korralikult elama hakatagi. See on päris jube. Ma arvan, et autor on suutnud edasi anda väga olulise info ja teadmised, asjad, millele me tavaliselt üldse ei mõtlegi. Mõne jaoks võib see raamat olla kohati õudne, kuna see mis seal läbi elatakse pole eriti kerge ega meeldiv. See raamat andis asjadest ülevaate läbi sõdurite silmade, mis tegi asja veelgi realistlikumaks.