"Läänerindel muutuseta" E.M. Remarque raamatukokkuvõte (1)

Kirjandusteose analüüs
E.M. Remarque „Läänerindel muutuseta“
1. 5 tsitaati, mis mulle meeldisid
1. lk. 32, kus Katczinsky ütleb: „Silmad lahti, näppudele mahti“
Ta viis mehed ühe tünnikese juurde, mis oli loomalihaga täidetud ja seejärel need kuldsed sõnad laususki, eesmärgiga meeste kõhud täis sööta.
2. lk. 35, kus Kat lausub: „Igal oal on oma viis, praegu esines neid viis“.
Ta ütles seda pärast kõhtu täis söömist, tagant „ tuult “ lastes. Minule tundus see üsna koomiline riim ja sellepärast see mulle meeldiski.
3. lk. 64, kus sõdur Tjaden ja sõnab allohvitser HimmelstoBile: „Ep ole, seal olid sa üksi“
HimmelstoB sai Tjadeni peale vihakseks, sest viimane teda sinatas ja ütles talle: „Mis ajast peale me siis sinatame? Me pole ju veel koos maanteekraavis aelenud“
Tjaden pani oma lausutuga HimmelstoBil suu kinni.
4. lk. 106, kus peategelane Paul ütleb: „ Vaata ometi neid kergeid kingi , nendes ta küll kilomeetritki ei marsiks“
Ta ütles seda siis kui nad oli tagalas, ühes nekrutite välilaagris. Seal olles nägid nad ilusaid naisi, kes olid aga teispool tiiki. Paul nägi ühte tütarlast ja ütles poistele seda, ise pärast mõtles, et loll oli nii ilusa vaatepildi juures marssimist mainida.
5. lk. 180, kus Paul vihastab: „Nüüd loen kolmeni. Kui see siis ei lõpe, lendab midagi.“
Nad viidi ühte katoliiklikku hospitali, kus nad aga rahus magada ei saanud, sest väljas toimus palvetamine .
2. Lühike ülevaade sündmustest
Tegevus toimub Esimese maailmasõja päevil ja raamat on ümberjutustus ühe sõduri poolt.
Raamat algab söömistriangliga, kus paljud rindemehed nõuavad lisaportsjone, kuna hukkunuid on palju. Neile aga ei tahetud lisa anda ja mehed läksid peaaegu tülli. Olukorra lahendas leitnant kes jagas lisaportsjonid laiali.
Siis läksid sõdurid Franz Kemmerichti külastama, kes oli suremas. Müller märkas tema ilusaid saapaid ja tahtis neid omale saada. Õhtul Franz suri ja Paul mõtles, mis kirja ta tema vanematele kirjutab. Müller saigi soovitud saapad.
Meeste sekka saadeti veel noorsõdureid, nad pidid kõik ööbima vabrikus. Kat leidis ka toitu.
Tjaden ja HimmelstoB läksid omavahel raksu . Tjadenil oli üks haigus- ta oli voodimärgaja. HimmelstoB arvas , et see voodi märgamine tuleb laiskusest ja proovis aidata Tjadenil sellest üle saada, tegelikult tegi ta asja veel hullemaks. Hiljem sai HimmelstoB reameeste käest „anonüümselt“ peksa.
Järgmisel päeval saadeti mehed kaevikut kaevama , kus aga läks sõjaks ja tapeti palju hobuseid. Paul peitis end koos teistega mürsulehtriss. Nad tõmbasid gaasirünnaku tõttu maskid pähe. Mingisugusele nekrutile lendab mürsk käe peale ja mehed tahtsid ta elule lõpu teha. Viimaks otsustati ikkagi mees kanderaamiga ära viia.
HimmelstoB ja Tjaden tülitsesid jälle. Jutu käigus tuli voodimärgamise lugu välja ja kõik said karistada . Kat ja Paul läksid hanevargile, et hanepraadi saada. Ootamatult ründas Pauli koer. Ta tulistas pääsemiseks koera ja haaras kaasa ühe hane , mille nad kuuris ära küpsetasid.
Edasi viidi mehed tagalasse. HimmelstoB tahtis meestega paremini läbi saada. Nende lähedal oli üks tiik, teisel pool kolm tüdrukut. Mehed ei tohtinud üle tiigi minna, aga nad tegid seda ikkagi. Enne jootsid Tjadeni täis, sest nad tahtsid kolmekesi minna, et kõigile jaguks üks tüdruk. Tüdrukud rääkisid prantsuse keeles, millest poisid aru ei saanud. Nad ei pidanud seda vist eriti tähtsaks, tahtsid ainult üle pika aja naisega koos olla.
Järgmisel päeval saadeti Paul 3-nädalasele puhkusele. Ta naases koju ja nägi, et ema on väga haige. Õde tegi talle maitsvaid kartulikotlette. Kõigil oli suur rõõm üksteist näha. Ema muretses poja pärast ja kohe küsiski, kuidas seal oli. Paul ei tahtnud ema ärritada ja rääkis talle asju helgemast küljest. Ta ei suutnud end kuidagi hästi tunda ja sõpradest lahus olla. Ta ei tahtnud ema nii haigena näha. Paul külastas ka Franzi ema, kes tahtis teada, kui väga tema poeg sõjas kannatas. Paul valetas taaskord ja ütles, et ta suri kiiresti.
Kui ta tagasi rindele jõudis, siis vestlesid nad poistega sõja tekke põhjustest. Ta pakkus kohe ka end vabatahtlikult luuresalka. Ei läinud kaua mõistmiseks, et see tegu oli vale. Ta varjas end ühte kraatrisse , kust ta ei julgenud enam tagasi minna. Ta arvas, et vaenlase silmad on igal pool ja niipea, kui ta sealt välja hüppab õhatakse ta miljoniks tükiks. Järsku hüppas samasse kraatrisse üks vastastest. Paul pussitas teda ja mees hakkas vaikselt närbuma. Hiljem kahetses ta tehtut väga ja mõtles tükk aega, kas saata ta naisele kiri või mitte. Tema sõbrad Kat ja Albert arvasid juba, et Paul on surnud.
Siis saadeti poisid küla valvama, varjendiks võtsid nad endale betoneeritud keldri, kus nad süüa tegema hakkasid. Korstnast tuli suitsu ja vaenlased märkasid neid. Nad hakkasid maja pommitama. Paul ja Albert said pihta. Nad võeti haavatute vankrisse ja seoti haavad kinni. Hiljem said sanitaarrongi peale. Alberti seisukord oli hullem ja talle teatati, et ta viiakse järgmises peatuses maha. Paul ei tahtnud Albertist kaugemal olla ja sokutas ennast ka kaasa. Neid pandi ühte katoliiklikku hospitali, kus nad ärkasid palvetamise tõttu. Pauli tegi see eriti vihakseks ja ta viskas pudeli puruks. Alberti jalg amputeeriti. Ta oli endale lubanud, et kui selline asi juhtub, võtab ta endalt elu. Seal oli ka üks vanim patsient, kelle naise tulekuga teised palatikaaslased tegid nii, et õed sisse ei tuleks, kui nad kahekesi olid.
Paul saadeti kosumispuhkusele. Ema seisukord oli veelgi hullemaks läinud ja ta ei tahtnud enam, et poeg ta juurest minema läheks.
Paul kutsuti tagasi. Toimus raskeim lahing, kus surid ka Kat ja Müller. Lõpuks oli ta oma salgast ainus ellujäänu. Ta sai veel 2 nädalat puhkust.
1918. oktoober langes ta sõjas, tema viimased sõnad olid: „Läänerindel muutuseta“
3. Missugused probleeme kajastab teos?
Teoses kajastatakse sõjaga seotud probleeme. Samuti ka üksteisega läbisaamist kõige raskematel aegadel . Teoses on tihti mainitud ka söögiga seonduvad probleemid, kus toitu on vähe ja kus toitu üldse ei ole. Teoses on ka perekondlikke probleeme.
4. Kirjelda teose peategelast
Peategelane on Paul Bäumer, kes on üheksateistkümneaastane. Ta oli kõhna noormees .
Ta oli üsna heasüdamlik. Seda tõestas hetk, kus ta oli tapnud ühe vastase ja siis oli sunnitud temaga koos ühes kaevikus olema. Ta kahetses oma tegu. Ta hakkas kohe mõtlema tema perekonna peale, kuidas tema naisele öelda, et tema tappis ta mehe.
Ta ei tahtnud ka oma ema muretsema panna ja valetas talle, et asjad rindel polegi nii hullud ja külastas Franzi ema ja määris talle pähe, et poeg suri kiiresti, valu tundmata.
Ta suhtus teistesse ka hästi. Ta ei tahtnud alguses puhkuselegi minna, sest ta ei osanud ilma oma sõpradeta elada. Lõpus oli ta valmis isegi haiget mängima, et Albertiga samasse haiglasse sattuda.
5. Kas teose käigus muutub peategelane halvemaks või paremaks?
Minu arust on peategelasel neutraalne seis- ei muutu halvemaks ega ka paremaks, sest tal on koguaeg samasugune suhtumine ellu ja teistesse.
6. Kas ja mida autor tahab antud teosega öelda?
Autori eesmärk on tänapäeva inimestele kirjeldada, mis täpselt sõjaajal toimus. Ta kirjeldab tegelaste emotsioone ja toob välja kõige eredamad sündmused.
7. Minu arvamus teosest
Mulle teos üldiselt meeldis. Kõige huvitavamad kohad olid need kõige detailsemad, kus peategelane oli ühes kohas oma mõtete ja plaanidega. Seda raamatud võin soovitada ka teistele, kes tunnevad huvi sõjaaegsetest tegevustest ja reameeste emotsioonidest. Kindlasti saab antud teose järgi teha päris palju järeldusi, et kui jube võis see sõjaaeg ikka olla ja mida inimesed tundsid antud hetkel.