Inimsusevastased kuriteod Teise maailmasõja ajal (0)

Inimsusevastased kuriteod Teise maailmasõja ajal
Teises maailmasõjas arvasid suurriikide juhid Stalin ja Hitler ,et võivad endale kõike lubada. Neil mõlemal oli plaanis inimsoo muutmine,hävitades sellised inimesed,kes ühiskonnale nende meelest kasulikud pole. Mõlemad diktaatorid saatsid korda massimõrvu.Järgenvalt käsitlen kahte minu meelest suurimat inimsusevastast kuritegu –Hitleri algatatud juutide holokausti ning Stalini käsul korraldatud juuniküüditamist Eestis.
Holokaust - natside eestvõttel läbiviidud tsiviilisikute massimõrv Saksamaal ja vallutatud aladel.1939. aasta septembris, Poola vallutamise järel, aeti sealsed juudid kodudest välja ja suleti erikorraga linnaosadesse – getodesse. Suurim geto loodi Varssavis, kuhu aeti kokku pool miljonit juuti. Osa juute saadeti kohe koonduslaagrisse.
Vallutatud aladel teostas politseivõimu SS. SS asus hävitama juute mitte ainult Saksamaal, vaid ka okupeeritud Poolas, Prantsusmaal, Hollandis, Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, Baltimaades jm
1941. aasta algul alustati Hitleri käsul koonduslaagrites juutide hukkamist.
Juute hävitati mitmel viisil. Haarangud, massilised vahistamised, rüüsterünnakud muutusid igapäevasteks nähtusteks. Algul hukati juute kohapeal, hiljem hakati neid saatma surmalaagritesse. Oma hävitustöös kasutas SS ka kohalikest elanikest moodustatud politseiüksusi.1941. aasta suvel asusid natside juhid välja töötama kava “juudiküsimuse lõplikuks lahendamiseks”. Sellise pealtnäha süütu sõnastuse taha peideti kohutav eesmärk: hävitada Euroopas kõik juudid. 20. jaanuaril 1942 toimus Berliini eeslinnas Wannsees kõrgel riiklikul tasemel konverents, mille eesmärgiks oli vastu võtta “juudiküsimuse lõpliku lahenduse programm”. Adolf Eichmann oli aegsasti ette valmistanud arutamiseks mahuka materjali. Keegi ei kahelnud selles, et “lõpplahenduse” idee autoriks on Hitler ise, kuid, nagu alati, andis ta korralduse suuliselt. Eichmanni ettepanek oli lihtne ja selge – senised vanaaegsed, primitiivsed hukkamismeetodid ei kõlba. Tuleb kasutusele võtta uus, kaasaegne tehnoloogia . Tuleb ehitada spetsiaalsed surmavabrikud, õigemini öeldes – inimeste tapamajad. Nendesse seatakse sisse erilised ruumid, mis on ette nähtud inimeste surmamiseks mürgise gaasi abil ja ahjud laipade koheseks põletamiseks. “Töö” peab käima konveierimeetodil.“Lõpplahenduse” plaanis oli ette nähtud hukata kokku 11 000 000 juuti.
”Juudiküsimuse lõpplahenduse” tagajärjel tapetute seas oli nii mehi, naisi kui ka lapsi, kelle ainus “süü” oli see, et nad olid sündinud juutidena. Arvan,et Hitleri maailmavaade oli väärastunud, sest kuidas saab olla ühiskonnale koormaks ainuüksi selle pärast,et oled teatud rahvusest.Ainus asi ,mis selles koledas tapatöös helget oli, olidki leiutatud gaasikambrid . Nendes ei pidanud hukatusse määratud vähemalt piinlema .
Teine kohutav massimõrvar Hitleri kõrval oli Stalin ning tema suurim inimsusevastane kuritegu – küüditamine. Konkreetsemalt 1941 aasta juuniküüditamisest.
14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas , Tartus ja Jõgeval.Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500 -st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse.Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastatel 1946 – 1947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 1949 – 1951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul. Täpselt nagu oli väärastunud Hitleri maailmavaade, oli seda ka Stalini oma.Küüditamine on koledaim mäletus tuhandetele inimestele.
Hitler ja Stalin saatsid Teise maailmasõja ajal korda kirjeldamatult häbiväärseid kuritegusid.
Koostatud toetudes järgnevatele materjalidele :
http://et.wikipedia.org/wiki/Juunik%C3%BC%C3%BCditamine
http://www.muuseum.harju.ee/holokaust/est/rec/osa2_1.html
http://www.kool.ee/?6223
Anželika Raagmets 2010