Kristiina Ehin (0)

Kristiina Ehin
Kristiina on sündinud 18.07.1977. Ta haridus on saadus Rapla I keskoolis aastal 1995 , Tartu Ülikooli bakalaureuseõpe 2001 aastal, magistriõpe 2004 aastal. On olnud ka loovtantsuõpetaja ja looduskaitseala valvur .
Tema esimene esimene luuletus avaldus „Tähekese“ ajakirjas aastal 1985.
Naisel on 5 luulekogu :
„Kevad Astrahanis “ (2000)
„Simunapäev“ (2003)
„ Luigeluulinn “ (2004)
„ Kaitseala “ (2005)
„ Emapuhkus “(2009)
Ta on Raplast sirgunud luuletaja, kes on omandanud märkimisväärse ja üsnagi ainulaadse rolli eesti kirjanduses. Ka tema “Luigeluulinna” nime all ilmunud värsked värsid õhukesel paberil väärivad kindlasti tähelepanu. Nagu Kristiina eelmine raamat “Simunapäev”, on ka “Luigeluulinn” neljakümne kaheksa leheküljeline. See on maht, milles on hea esitada mõni kontseptuaalne kogumik luuletusi ja mis ühtlasi ei muutu lugejale koormavaks ka kogu raamatu järjest läbilugemisel. “Luigeluulinn”, nagu pealkiri lausa eeldab, kannabki endas üsna selget kontseptuaalsust. Samas on enamjaolt tegu sundimatute värssidega, millel lugeja saab lasta vabalt voolata ning mis saavad mõjuda nii mõtlemapanevalt kui ka inspireerivalt, kummalgil juhul lugejat väsitamata.
    “Luigeluulinnas” on eelkõige kaks keskset ja läbivat teemat, mida Kristiina vaatleb. Esimene neist on naise roll ja tunded, mida ta arutleb võrreldes minevikku ja olevikku . Ehkki luigeluulinna kontseptsioon hõlmab iseenesest ka ebareaalsuse, millegi teostamatu hõngu, näib selle kujundi suurem rõhk asetuvat siiski rääkimisele naise igatsusest keskkonna järele, mis hoiaks koos “elavaid, vaime ja unistusi ”. nagu autor tagakaanel vestab. Tagakaane jutustusest enamgi avavad luigeluulinna kontseptsiooni selles valguses luuletuse “ Kuldnaine ” lõpuread: ära ehita naist/ parem tee talle maja/ laastudest ja luigeluust/ tee kõigest, mis sul on/ ja siis/ sae sisse sügavad aknad/ et päike pääseks ligi. Kristiina on üsna kriitiline niinimetatud modernse naise elunägemuse suhtes, kes on eemaldunud naise traditsioonilistest väärtustest. Niisamuti on ta jätkuvalt kriitiline kaasaja tasakaalutult maskuliinse ühiskonna suhtes. Pealkirjaga näib ta ühtlasi küsivat, kas naise jaoks loomulik roll ja elu on muutunud juba millekski peaaegu müütiliseks.
    Kristiina täheldab, kuidas paljude inimeste elu on muutunud mõtestamata kaasaminekuks kaasajaga, mille poolt esile tõstetud “vajadustel” ja väärtustel pole kuigi suurt seost ei inimese sügavama tahte ega ka teadvustatud soovimisega. Selle tulemus on aga trööstitu: lapsed sünnivad emaüsadest “kivilinna kandilistesse korteritesse”, “liivakasti nelja nurka”, “kärusse kile alla”, mitte aga ema-isa soojade ja kaitsvate käte vahele, armastusse, mis paneks neid ka sisemiselt kasvama.
   Poleks ilmselt liialdus öelda, et raamat räägib muuhulgas rahvuslusest. Kristiina Ehin on vist üks väheseid, kes on eestluse teema enda jaoks palju sügavamalt lahti mõtestanud. Tema räägib rahvuslusest, mis on päris elu pärisosa, mis on inimese elu sisemine ja lahutamatu laad ning mil pole muid sihte peale iseendaks olemise.
    Selline lähenemine rahvuslusele ja kultuuripidevusele ulatub kaugemale ühest rahvusest ja on ühtlasi mõistetav laiemalt kui ühe rahvuse piires. Kristiina räägib rahvuslusest oma juurte äratundmise ja teadvustamise ning loomuliku – looduslähedase ja tervendava – elukeskkonna tähenduses. Ta soovib, et oskaksime õppida esivanematelt mitte ainult keelt ja kombeid, vaid tarkust.
   Kohati kõlavad Kristiina Ehini luuletused peaaegu kui rahvaluule või rahvalik veste (näiteks “põletusmatus”, “hobune läheb” ja eriti “sõtta mu vend”), mis on üsna harv ja vägagi meeldiv saavutus tänapäeva eesti luules. Sagedasemad on tabavad ja meeldesöövivad rahvaluulelikud kujundid.
  Lisaks isikupärasele ja mõtlema ajendavale teemakäsitlusele on Kristiina Ehin kindlasti tähelepanuväärne oma oskuse poolest olla vaheldumisi (ja kohati koguni samaaegselt) nii jõuline ja terav kui ka õrn ja südamlik.