Kõrbestumine (2)

Tallinna Tööstushariduskeskus
Referaat
Kõrbestumine
Koostajad
Rühm:
Tallinn 2008
Kõrbestumine
«Kõrbestumine on kujunenud globaalseks probleemiks, mis mõjutab kõiki inimesi,» kinnitas ÜRO ülikooli veeakadeemia asedirektor ja 95 riigist pärineva 1360 teadlase tööd hõlmava ettekande juhtivautor Zafar Adeel.
Kõrbestumine on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine. Kuivad ja poolkuivad alad hõlmavad 1/3 maakerast. Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km², seal on taimkate vee puuduse või külma tõttu väga hõre või puudub üldse. Looduslikud kõrbed on levinud seal, kus vee aurumine ületab sademete hulga.
Kõrbestumine võib lähimate aastakümnete jooksul sundida kodukohast lahkuma miljoneid inimesi ning tugevad tolmutormid võivad kahjustada inimeste tervist kõikjal maailmas, vahendab Reuters rahvusvahelist raportit .
Aastasadade jooksul väljakujunenud eluviiside muutus ja maailma rahvastiku kasv nõuab järjest intensiivsemat maakasutust, tagajärjeks on protsessid, mis viivad taimkatte hävimisele, mullastruktuuri muutusele ja ala muutumine viljatuks kõrbeks.
Kõrbestumine on nii intensiivne (aastas 12 miljonit ha maad = 0,12 milj. km2), et viib Maa põllumajanduseks kõlblike alade olulisele vähenemisele.Näiteks on aastatel 1958-1985 Sahara kõrbe piir laienenud 100 km ida suunas, praegu laieneb kõrb ümbritsevatele aladele keskmiselt mõni kilomeeter aastas.
Teadlased on vaielnud kõrbestumise põhjuste üle, peale kliimategurite ollakse ühel meelel selles, et umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Kõige valulikum on probleem nendes kohtades, kus maa majandamisviis ületab selle bioloogilise kandevõime. Inimene aitab kõrbestumisele tõhusalt kaasa.
Kõrbestumine algab tavaliselt põõsastike hävitamisest tundlikel servaladel, sest seda puitu kasutatakse arengumaades kütteks.
Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna-Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid ja liigkarjatamine.
Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine vaesestavad mulda ja soodustavad tuuleerosiooni.
Kõrbestumine esineb aladel, kus on vähe sademeid või vähe taimi. Viljakal alal hävivad puud ja põõsad. Miljonid inimesed on selle tagajärjel sunnitud rändama.
Igal aastal muutub kõrbeks umbes Sri Lanka suurune ala (23000 ruutmiili) viljakat pinnast. See suurus kasvab pidevalt teadmata, kui kaua.
Kõrbestumisele aitavad kaasa tuule- ja veeerosioon. Taimestiku hävides muutub pinnas vee ja tuule eest kaitsetuks ning hakkab liikuma.
Väga suures ohus on Saharast lõuna pool asuvad maad. Rahvastikukasvu, karjakasvatuse ja eksportvilja kasvatamise tulemusel laieneb Sahara mitu miili aastas. Ka Põhja-Ameerikas on peamine kõrbestumise põhjus karjakasvatus .
Loomad söövad rohumaadel ära taimed, mille juured pinnast kinni peavad hoidma. Suurenev rahvastiku arv põhjustab vee vajaduse suurenemise, mille tagajärjel veetase langeb ning taimejuured jäävad kuivale.
Troopilised alad muutuvad paremini kõrbeteks, kuna seal langeb vihm suurte valingutena ja tekitab kiirevoolulisi ojasid, mis pinnase ära kannavad.
Loodus suudaks end ise taastada, kui inimene vahele ei segaks. Kõrbestumist suudab peatada vaid loodusvarude säästlikum kasutamine.
Kõrbestumine on tõsine probleem peamiselt Aafrikas ja Aasias ekvaatorilähistes piirkondades.
Kõrbestumise tagajärg on kõrbed.
Kõrbed on vihmavaesed ja äärmuslike temperatuurikõikumistega alad. Nad paiknevad valdavalt kolmekümnendatel laiuskraadidel. Need levivad peamiselt pöörijoonte ümbruses, kus aasta läbi valitsevad kõrgrõhkkonnad ja laskuvad õhuvoolud. Mitmed kõrbed paiknevad sügaval sisemaal, näiteks Austraalia kõrbed, sest rannikult puhuvad tuuled on teel sinna kaotanud kogu oma niiskuse. Osa kõrbeid asub aga mägedest vihmatõkke taga, mis püüab kinni kõik merelt saabuvad niisked õhumassid. Sellised on Aasia kõrbed, mis polegi eriti soojad , kuid niiskuseta ei kasva seal taimi. Lõuna-Ameerikas asuv Atacama kõrb on aga otse mere ääres. Selle põhjustavad lõunast tulevad külmad hoovused, mis jahutavad õhku nii, et vihm sajab enne alla, kui mandri kohale jõuab.
Kõrgrõhkkonnale on iseloomulik pilvitu taevas ning seetõttu on ööpäevane temperatuuri amplituud suur - üle paarikümne kraadi. Päeval kuumeneb kõrbe pind tugevasti, öösel aga kiirgub suur osa kogunenud soojusest maailmaruumi, sest pole pilvil, mis seda takistaksid. Seetõttu kannavad kõrbeelanikud mitmel pool kasukaid: loomakarvade vahel olev õhukiht kaitseb inimest päeval liigse kuumuse eest, öösel aga ülemäärase jahtumise vastu. Suur temperatuuri amplituud mõjutab tugevasti kivimeid, kokku tõmbudes ja jälle paisudes murenevad nad suhteliselt kiiresti. Pinnavormide kulumist soodustavad ka tuuled, mis peent murendmaterjali endaga kaasas kannavad ja maapinna ebatasasusi peente kivimiosakeste ja liivaga ümaramaks lihvivad.
Sademeid on kõrbes kuni 250 mm aastas. Tavaliselt jääb alla 100 mm. Kuumakõrbed asuvad palavvöötmes, kus tuulte süsteemi mõjul on taevas tihti pilvitu. Pilvede kaitseta muutub maapind suvepäevadel hõõguvkuumaks, temperatuur maapinnal tõuseb 80 kraadini, osades piirkondades ka 90 kraadini. Öösiti aga jahtub järsult, kiirates soojuse atmosfääri tagasi, sest pole pilvi, mis hoiaksid soojuse maapinnal. Selle põhjuseks on kõrbe kuivus . Kõrbes on õhuniiskus 10 – 20%, õhus sisalduv veeaur kuumeneb kiiresti ja jahtub samuti. Kõrgematel laiuskraadidel asuvad kõrbed on jahedad või isegi külmad. Seal võib sadada ka lund, mis kohe kaob.
Sademete hulk kõrbes oleneb piirkonna asupaigast ja pinnavormist. Kõrbetele on loomulikud tugevad tuuled, sest seal pole taimkatet, mis tuule kiirust vähendaks. Tuul haarab kergesti kaasa liiva ning tekitab nii suuri liivatorme, et näha on vaid paari sammu kaugusele.
Sahara on maalima suurim, Aafrika põhjaosas laiuv kõrb. Tema pindala on üle 8 milj. km². Sahara on madal ja tasane . Kõige kõrgem paik on 3415 m kõrgune. Põhja- ja idaosas leidub nõgusid, mis asuvad merepinnast madalamal ja kuhu tekivad oaasid. Sahara on üks kuumemaid kõrbealasid. Varjus on seal mõõdetud kõrgeim temperatuur 58?C, liiv kuumeneb isegi 90 kraadini. Talvel võib harva isegi öökülma esineda. Mõned aastad on täiesti kuivad. Aastane sademete hulk jääb alla 100 mm, mõnedel andmetel alla 50 mm.
Sahara ei ole liivakõrb, nagu arvatakse. Seal leidub ka kivikõrbeid (hammadasid), vaid viiendik on kaetud liivaga. Harvem leidub mõni soolakõrb (sebha).
Saharas esineb sageli liivatorme – samuume, mis kannavad edasi tuhandeid tonne liiva. Liiv tuiskab oaasidesse ja põhjustab inimeste ja loomade hukkumist.
Sahara liivaluidetes tekivad huvitava kujuga kipskristallid. Murenevatelt kaljudelt lendu puhutud kipsitolm sadestub liiva. Liivas lahustub tolm veega ja uuesti kristalliseerudes moodustab iseloomulikke õielehetaolisi kujundeid. Need erinevad tavalistest rombi või noolekujulistest kristallidest, kuna liiv takistab nende normaalset kasvu. Neid nimetatakse kõrberoosideks.
Tavaliselt arvatakse, et kõrb on üks suur liivalagendik. Tegelikult on kõrbeid mitut liiki. Neid liigitatakse pinnase järgi. Peale liivakõrbe on veel soolakõrbed, lössikõrbed, kivikõrbed ja savikõrbed. Neist enamlevinud on kivikõrbed ja liivakõrbed. Liigitatakse veel kuumakõrbeteks ja külmakõrbeteks.
Liivakõrb on elusolendeile kõige soodsam , sest liiv laseb vähestel sademetel endasse imbuda ning suudab veidigi niiskust säilitada. Kus on niiskust, seal on taimi, kus aga taimi, seal ka loomi. Seetõttu ongi liivakõrbed kõige liigirikkamad . Savikõrbe tihe pinnas paakub kuivuses, muutudes nii kõvaks, et niiskus temast läbi ei pääse. Eluvaesed kivikõrbed paiknevad harilikult mäestike jalameil. Need on tekkinud rabenemise tulemusel ning on kaetud murenenud kiviklibuga. Lössikõrbed on levinud poorsetest ja peentest osakestest kujunenud pinnasel - lössil. Küllaldase niiskuse puhul võiksid lössil areneda väga viljakad mullad . Soolakõrbed tekivad sinna, kus mingil ajal on olnud tugevasti sademeid või kunstlikku niisutust, siis aga kadunud. Suure auramise tõttu tõuseb niiskus põhjaveest maapinnale, tuues maapõuest kaasa lahustunud mineraalsooli. Vesi aurub kuumuses, soolad aga jäävad pinnase ülemistesse kihtidesse, muutes mulla taimedele kõlbmatuks.
Parasvöötme kõrbetes on levinud hall-pruunmullad, lähistroopika kõrbetes hallmullad ja troopilistes punamullad . Paraja kunstliku niisutuse korral võivad kõrbemullad kasvatada rikkalikku viljasaaki. mullas on küll vähe huumust, kuid palju vajalikke mineraalaineid.
Vahel sajab kõrbeteski hoovihma. Kuna taimi, mis oma juurtega pinnast kinni hoiaksid, kasvab seal vähe, uhub vihmavesi selle minema. Nii tekivad sügavad orud ehk vadid, mille põhjas voolavad vihmaperioodil ajuti ojad.
Kõrbetaimed on kohastunud elama kuumas ja kuivas kliimas ning taluma mulla kuivust. Eri liikudes on isesugused kaitsemeetmed, mis takistavad taimevartest ja lehtedest vee liigset aurumist. Mõnedel taimedel on paksud pisikeste lehtedega või hoopis lehtedeta lihavad varred. Teistel on lehed kokku rullunud või muundunud asteldeks. Osa taimi võivad olla kaetud tiheda pehme karvastikuga. Leidub vaid lühikeseks ajaks elule ärkavaid värvirikkaid rohttaimi. Paljudel taimedel on väga pikad sügavale tungivad juured, mis ulatuvad niiskemate pinnakihtideni põhjavee lähedal. Või vastupidi - hästi on arenenud just pindmine juurestik, mis võimaldab vähest niiskust mullast kiiresti ja kergelt kätte saada. Kaktused säilitavad vett oma lihakas varres, mis on nagu veemahuti. Selliseid taimi nimetatakse sukulentideks.
Kõrbe loomastik on kohastunud eluga maa all ja on enamasti öise eluviisiga . Sügavates urgudes pole päeval kuum, seal peetakse siis uinakut ja toidujahile minnakse öösel. Kõrbeis leidub närilisi ja kõigusoojaseid roomajaid, kes vajavad eluks vähe vett, ning nende saakloomi - mitmesuguseid lülijalgseid(ämblikud, skorpionid, putukad). Roomajaid ja närilisi jahivad omakorda väiksemad kiskjad kõrberebased, šaakalid ja hüaanid. Suured rohusööjad antiloobid võivad toitu ja vett otsides läbida suuri vahemaid.
Rikkalikumalt leidub elu oaasides , s.o jõgede orgudes või muudes paikades, kus põhjavesi ulatub maapinna lähedale. Niiluse org on maailma suurim oaas .
Kõrbed suurenevad järjest, sest niiskema kliimaga poolkõrbealasid on liialt intensiivselt kasutatud karjatamiseks ja taimestik seal hävitatud. Selle tagajärjel saavad tuule abil nihkuvad luited vabalt edasi liikuda .
Aafrika edelaosa põliselanikeks on horentotid ja bušmanid(ing k bushman - võsainimene). Bušmanid on lühikesed, umbes 150 cm pikkused kollaka nahavärvusega neegrid , kes varem elasid poolrändava eluviisiga küttide-korilastena. Nad olid hämmastavalt hästi kohanenud kõrbe ja poolkõrbe vaese loodusega ning oskasid igalt poolt vett hankida.
Levinuimad kõrbeloomad ja -taimed:
kõrberebane, skorpion , varaan, suurhüpik, kaamel , orüks, haldjaskakk, lõgismadu, kaktuserähn, kilpkonn , joosuapuu, datlipalmid, aaloepuu, hiidkaktus.
Kasutatud kirjandus:

• ak.rapina.ee/ tairi /Globaalsed%20keskkonnaprobleemid/krbestumine
  
• http://www.miksike.ee/documents/main...did/korbed.ht m
  
• www. postimees .ee/170605/lisad/teadus
  
• www.miksike.ee/docs/elehed/9klass/keskkond
  
• Tiit Rummo, Geograafia 8. klassile, kirjastus " Avita ", Tallinn, 1998