Pärast koorumist kullesed kinnituvad isase seljale ega vaja voolavat vett. Eluiga on kuni 30 aastat. Sellesse sugukonda kuuluvad perekonna Leiopelma konnad, kellest 4 liiki on elus ja 3 on välja surnud viimase tuhande aasta jooksul. Palju Juura ajastust pärist fossiile, mis kuuluvad samasse sugukonda, on leitud Argentiinast. Need konnad on väga vähe muutunud viimase 70 miljoni aastaga.(http://en.wikipedia.org/wiki/Leiopelmatidae, 04.10.2009) Erinevad nad veel teistest konnadest sellega, et neil puuduvad välised kõrva trummikiled ja neil on piiratud häälitsemine. Paaritumis hüüud puuduvad ja ainsad helid, mis nad kuuldavale toovad, on piiksud ja sädinad, kui neid rünnatakse või tülitatakse. Arvatakse, et nad suhtlevad rohkem nagu salamandrid, kui konnad, kasutades keemilisi signaale, et saada aru üksteise suurusest. (http://www.nzfrogs.org/NZ+Frogs.html, 04.10.2009). 1.1.1.Archey konn Archey konn (lad.k
Mudakonna nahanäärmete eritis on küüslaugulõhnaline. Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm. Kõikidel teistel eesti konnadel on pupill horisontaalne. Tiigikonn III Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. 3 kollast piikitriipu seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Veekonn III Veekonnad on meie silmapaistvaimad kahepaiksed - nad on salatirohelised või sidrunkollased, mustade laikude ja 3 kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Järvekonn III Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline,
elatakse paariti ning pesakond rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika. Pesakond koosneb tavaliselt umbes 10-st huntidest ja hundikutsikatest. Hundi pesakond. Toitumine Eesti metsades on susi tippkiskja ehk ta on kiskja, keda ei ohusta mitte ükski teine organism. Talvel toitub ta uluksõralistest, väiksematest kiskjatest ja jänestest. Suvel aga koduloomadest (nt lammastest, millega ta toob kahju inimestele rahaliselt), konnadest, hiirtest, putukatest ja linnumunadest. Vitamiinivajaduse rahuldab ta taimse toiduga nagu näiteks marjadest ja kõrrelistest. LK 2 Toidupuudumisel esineb kannibalismi, mis tähendab, et ta sööb enda liigi kaaslasi. Hundile on lammas heaks toiduks, inimestele aga toob hundi jahtimised talumehe lammaste peale kahju. Sigimine Jooksuaeg toimub hundil jaanuari ja veebruari vahel.
Maod Harilik nastik (Natrix natrix) Emased nastikud on kuni 1,5 meetrit pikad, isased poole lühemad. Neid tunneb ära kahe suure kollase poolkuukujuliste laikude järgi, mis nende pea tagaosa külgedel asetsevad. Nastikud toituvad konnadest, kaladest, hiirtest, putukatest, sisalikest ning linnupoegadest. Neid võib kohata veekogude äärealadel, ehk järvede, jõgede, ojade, tiikide ja soode, rabade juures, ehk seal, kus leidub nende peamist toitu konni. Nad roomavad kiiresti, ujuvad ja sukelduvad hästi ning võivad ka puude otsas ronida. Nastikud proovivad alati inimeste eest põgeneda, kui see aga ei õnnestu, võtavad sõjaka poosi, keerates end rulli ja sisistavad valjult, viskavad pead ettepoole, eritades vastikuid
äramist emasloom koeb 2000 kuni 3000 1,5 kuni 2mm läbimõõduga muna. Sigimisperiood venib pikale sest koetakse mitu portsjonit. Munadearenguks peab veetemperatuur olema vähemalt 16 kraadi. Eestis elutseb lõuna ja edela eestsis üksikutes kohtades ka põhja pool. Saartel puudub täiesti. Esimene fakt veekonnade seas on sugude vahekord ebavõrdne emaseid on 68,6% ja isaseid on 31,4% Teine fakt veekonad on teistest rohelistest konnadest enam võimelised hõivama uusi ja inimtekkelisi veekogusi. http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/RANESC2.htm https://et.wikipedia.org/wiki/Veekonn
kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid. Seevastu kuival maal sööb ta harva, siis vihmausse, nälkjaid ja putukavastseid Ladina keelne nimetus Bufo calamita Kõre Kõre nimetuseks oli varem ka "juttselg-kärnkonn". See kajastas täpselt looma välimust - rohekates-pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end niiskesse pinnasesse või kivide alla. ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett. Eestis leidub kõret. Ladina keelne nimetus Bufo viridis Järvekonn Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on
Tiigikonn Kristi Keir Uhtna Põhikool 7.klass Kirjeldus Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Eluviis-ja paik Tegu peamiselt veekogudes või veekogu kallastel liikuva loomaga. Sageli veekogudes suurte segagruppidena koos veekonnaga. Tiigikonnad tulevad talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Peamiselt leidub tiigikonna erinevates veekogudes ja nende kallastel. Armastab
Viud eelistavad puid mis pakuvad varju varakevadel: ( kuusk ja muus okaspuud, kased jne.) Viud munevad kõik aprillis. Olenevalt saagi rohkusest on pesas kas kolm-neli muna või kõigest üks-kaks. Hiireviu haudevältus on 33-35 päeva. Enamasti otsib hiireviu saaki avaratel rohuväljadel ja viljapõlduldel vahest ka metsas. Hiireviu sööb harilikult pisiimetajaid (hiired jne.), ei ütle ära ka konnadest ja roomajatest, võib süüa ka teite lindude poegi. Esimesed noorlinnud tõusevad lendu jaanipäeva paiku, esimesed õhuretked on elulise tähtsusega, sest õpitakse vältima elektriliine jne. Hiireviud lahkuvad talveks vahemikus septembrist novembrini, Eesti hiireviud lahkuvad põhiliselt Kesk- Euroopasse. Hiireviu on küll looduskaitse all, kuid tema arvukus on kenasti normis.
4.A klass Tarantel (Lycosa) Tarantel kuulub huntämbliklaste sugukonda, mis jaguneb perekondadesse Pardosa ja Lycosa. Huntämbliklased on oma nimetuse saanud selletõttu, et nad jälitavad oma saaki, mitte ei püüa seda võrgu abil nagu teised ämblikud. Nad toituvad putukatest, teistest ämblikest, väikestest roomajatest, konnadest ja isegi väikestest lindudest. Huntämbliklane valvab saaki liikumatult, sobival momendil ründab kiiresti ja haarab sellest tugevate esijalgadega kinni. Lõugtundlate abil hammustab ta saagi kitiinkesta katki ning nõrutab ohvri kehasse mürki, mis tapab saagi ning muudab selle ämbliku jaoks vastuvõetavaks. Elupaik Tarantlid elavad maakera soojades osades, näiteks Lõuna-Euroopas, Austraalias, Lõuna- Aafrikas ja Aasias. Neid on kokku 800-1000 erinevat liiki
Vahemaad mõõdetakse paberibaga algusjoonel asuvast ringist kuni kõige pikema hüppe maandumispunktini. Paberribale kirjutatakse oma nimi ja tulemustest koostatakse seinale diagramm. Kokkuvõtteks arutatakse mis on vahemaa, kelle konn hüppas kõige kaugemale jne. LÕIMIMINE TEISTE TEGEVUSTEGA: Keel ja kõne · Arutelu : mis on vahemaa. · Eesti kaardi vaatlus, kodulinna otsimine. · Lood Eestimaa tekkest. · Mõni muistend/lugu/luuletus/laul konnadest. · Kirjutamine (enda nime kirjutamine paberribale). Kunstiline tegevus · Paberriba lõikamine piirjoonte järgi. · Konna joonistamine ja voltimine. · Eestimaa joonistamine (kontuur, kodulinna märkimine). Liikumine · Hoota kaugushüpe. · Laulumäng ,,Konnad ja sääsed" (Konnad ajavad muusika saatel hüpates sääski taga. Võitjaks osutub see konn, kes püüab kinni kõige rohkem sääski). Muusika
kasutatakse nii jalgade kui ka saba abi. Madude liikumine kulgeb keha kõverdavate liigutustega - siuglemisena. Miks on looduses tähtsad? Eestlased roomajaid toiduks ei kasuta ning enamasti isegi välditakse nendega kohtumist. Samas on roomajatel oma kindel koht Eesti looduses olles erinevate toiduahelate lülideks. Sisalikud toituvad peamiselt putukatest ja teistest selgrootutest. Rästikud söövad noorena pea sama toitu, kui sisalikud. Täiskasvanuna toituvad nad peamiselt hiirtest, konnadest ja maaspesitsevate lindude poegadest. Nastik on küllaltki tõsiseks vaenlaseks konnadele ning isegi kaladele keda ta hea ujujana veest võib püüda. Mis neid ohustab? Roomajate arvukus on otseses sõltuvuses inimtegevusest. Varjatud eluviisiga roomajad leiavad üha vähem inimtegevusest puutumata maastikke. Ühelaadsed kultuurmaastikud vähendavad roomajate liigilist mitmekesisust. Inimese sagenenud liikumine looduses ohustab inimpelglikku vaskussi ja rästikut.
Perekonda kuulub 6-9 isendit, Eestis on tavalise karja suuruseks aga 2-11 isendit. Tiinus kestab 4 kuni 5 kuud. Pojad sünnivad aprillis või mais pimedate ja suletud kõrvaavadega ning kaaluvad 300 kuni 500 g. Silmad avanevad hundilastel 10 kuni12 päevaselt. Hundi kutsikas hakkab iseseisvalt tahket toitu sööma alles 6kuu vanuselt. Hundikutsikate eest hoolitsevad kik karja liikmed. Hunt toitub teistest saakloomadest. Suvel toitub hunt aga erinevatest koduloomadest, konnadest, hiirtest, putukatest ja linnumunadest. Hundi häälitsemine ei piirdu vaid ulgumisega. Hunt võib ka aegajalt haukuda, vinguda, uriseda, kiljatada, vigiseda. Haukumisega hunt tervitab, kutsub mängima või äratab tähelepanu. Kui hunt tunneb end ebamugavalt või on kärsitu, siis ta vingub. Urisemine on hoiatussignaal. Valu tundes hundid kiljatavad. Vigisemist tuleb ette kutsikatel, kes tahavad saada ema tähelepanu või toitu. Ulgumine on kogunemismärguanne
võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu
Kui jões voolukiirus langeb, ähvardab pesi mudaga kattumine ja see toob kaasa marja hukkumise. Koelmute vähesuse korral võidakse valmis pesad hilisemate kudejate poolt laiali lõhkuda. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist alles 2...6 kuu pärast, algul toituvad nad kividel olevatest vetikatest. Täiskasvanud jõeforellide toidulaud on kirju. Nad toituvad õhu- ja veeputukatest ja nende vastsetest, kalamarjast, väikestest kaladest, vihmaussidest ning isegi konnadest ja hiirtest. Jõeforellil on kõrgelt hinnatud liha, kuid ta on ohustatud kudemispaikade hävimise tõttu, mis on tingitud jõgede tõkestamisest tammidega ja metsatöödest jõe kallastel. Looduskaitse alla ei kuulu.
ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele
KERGETÖÖSTUS (mürgised jäätmed) KEEMIATÖÖSTU S (heitmed) TRANSPORDI MÕJU BIOLOOGILISE MITMELESISUSELE Ohtlikud jätmed KAS BIOLOOGILINE MITMEKESISUSE SÄILITAMINE ON VÕIMALIK? MIKS ON OLULINE SÄILITADA BIOLOOGILISE MITMEKESISUST? Kõik olendid on osa ökosüsteemist ning mängivad olulist rolli Maal. Näiteks kotkad sõltuvad hiirtest, konnadest ja teistest väikestest loomadest, kui need loomad surevad välja, surevad ka kotkad KUIDAS ME SAAME SÄILITADA BIOLOOGILIST MITMEKESISUST? Ühiskonna tasemel Riigi tasemel ARVUD JA HUVITAVAD FAKTID Maal loomi ja taimi on rohkem, kui tähti taevas On arvutatud, et igapäevaselt sureb välja umbes 150-200 liiki Praeguseks valitsus kulutab looduslike ressursside säilitamiseks üks dollar riigi kodanikust , kuigi see peaks
Gerry pere kolisid Inglismaa jubeda kliima eest Korfu saarele. Nad hakkasid maja otsima ja neid aitas Spiro. Nad asusid elama maasikaroosasse majja. Külaliste kutsumiseks jäi maja liiga väikseks ja nad kolisid tibukollasesse majja. Larry toas toimus väike põleng ja nad pidid jälle kolima. Nad kolisid lumivalgesse majja. Gerry õpetaja Georg õpetas Gerryle kuidas teha looduses vaatlusi ja neid üles kirjutada. Gerry oli huvitatud igasugustest loomadest: lindudest, konnadest ja putukatest. Ta vaatles hästi palju pääsukesteperet. Gerryl loomaaias olid nastikud, skorpionid, voodiämblikud, lepatriinud, kilpkonnad ja linnud. Gerry palus Leslielt, et ta valmistaks talle sünnipäevaks paadi. Paadi nimeks sai Plasku-Punnpepu. Gerry tegi koos oma hea sõbra Theodoresega hästi palju vaatlusi. Sageli tehti paadisõite. Neil käis palju külalisi. Lõpus tehti suur pidu, mille ettevalmistused võtsid kaua aega. Gerry pidi jätkama õpinguid
piirkonnas Rannikukudulestad, kes koevad 4-22 m sügavusel Sööb merikarpe ja väikesi kalu Laia ja lapiku, veidi pikliku kehaga Lesta silmad on ühel küljel Tal on väga maitsev liha, mida suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse Meriforell ehk iherus Meriforell võib kasvada umbes 80 cm pikkuseks Siirdekala, veedab enamuse oma elust meres, aga läheb kudema jõkke Toitub selgrootutest, konnadest, vihmaussidest ja isegi oma liigikaaslastest Ta on ohus kudemispaikade hävimise tõttu Jässaka kehaga ja suure peaga kala Meriforell on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu Varusid püütakse suurendada kunstlikult Täname kuulamast!
Sisemised küünarhoosuled on pikad. Lennates on kael pikalt ette sirutatud. Pesitsemine Ta pesitseb hajusalt. Sookurg teeb pesa raskesti liigipääsetavale kuivale soomättale, mille ümbrus on lage, et vaenlane oleks kaugelt näha.Sookurg pol kuigi osav pesa ehitaja. Ta vooderdab pesa kuivand kõrte, rohu ja rooliblede kihiga. Pesa läbimõõt on 80 sentimeetrid ja kõrgus 20-30 sentimeetrid. Toitumine Sookured toituvad enamasti marjadest, konnadest ja sisalikest ja roomajadest. Kui on võimalik nopivad põllult vilja ning isegi kartulit ja porgandid. Pereelu Pulmarituaalide juurde käib kaela painutamine seljale. Emalind muneb tavaliselt 2 mina aprilli lõpus ning mõlemad vanemad hauduvad mune ,kuni poegade koorumiseni. Pojad kooruvad mai lõpus või juunis. Vaenlased Lennuvõimetul pojale võib saada saaduslikuks rebane, kährik või hunt.
pakkuvatesse paikadesse. HAUGI TOITUMINE Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. HAUGI KUDEMINE Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata
Elab jõgedes, järvedes. Toitub ka väiksematest kaladest. Kasutamine: hea maitsega valge liha, vähe väikseid luid. Rasva on kohas vähe ( 0,5 -2%) kalorid 80-100 küpestamine,praadimine (paneeritult, parim) Haug (Esox lucius) Haug on hauglaste sugukonda haugi perekonda kuuluv röövkala. Haugil nooljas keha, mis külgedelt lamendunud, pardinokka meenutav suu. Pikkus 50 150 cm, 35 kg, elab kuni 30 aastat. Paikneb jõgedes, järvedes, rannikumeres, toitub kaladest, konnadest, pardipoegadest, vesikirpudest, zooplanktonist. Kasutatakse: Haugi liha on rasvavaene 1- 1,5%, kalorsus 80-90 kcal 100g kohta. Liha on eripärase lõhna ja maitsega, natuke kuiv ja tuim. Keskpärane söögikala. Keedetult/ hautatult (supid, road) soolatatult, kuivatatult. Angerjas ( Anguilla anguilla) Angerjas on angerlaste sugukonda angerja perekonda kuuluv kala. Ohustatud liik. Pikkus 1,5 -2 m, kaalub 4-6 kg. Värvus tumeroheline või pruun, nahk limane ja libe. Maduja kehaga kala
loodusmaastikke. Nad võivad pesitseda igasugustes metsades, välja arvatud väga suures ja paksus laanes, mida vares väldib. Samal ajal võib teda kohata peaaegu puudeta saartel ning üksikutel puudel keset avamaastikku. On päevase eluviisiga, pesitseb paaridena. Toitumine · Vares on kõigesööja. Toitub selgrootutest, mardikalistest, sihktiivalistest, ka närilistest, teiste lindude poegadest ja munadest, sisalikest, konnadest, kaladest, samuti seemnetest. Ära ei ütle ka toidujäänustest. Pesitsemine · Tavaliselt ehitab pesa kõrgete puude otsa, erandkorras ka põõsale või kivihunnikule (puudeta saarel). Pesa ehitatakse jämedatest raagudest, ja ääristatakse peenemate raagude kihiga, seest vooderdatakse paksult pehme materjaliga - rohujuurte, karvade ja sulgedega. Kurn on täis aprilli keskpaigaks ning selles on 4...6 muna. Areng · Haudumine kestab 17..
Haudeaeg 21-päeva. Talvitub Eestis. Sukeldub vee alla toidu järgi. 2 kaitsekategooria. Mudatilder Siru 65cm. Pidev võnge, pikad jalad. Selg on tähniline. Jalad rohekas-hallid. Segamini ajada teiste tildritega. Pesitseb enamjaolt rabades ja soodes. Toiduks selgrootud. 3 kaitsekategooria. Naerukajaks Siru 105cm. Elab üsna vanaks -10a (30). pea must, kael ja keha valged, tiivad hallid. Pesad madalas vees asuvatel mätastel, pesitseb kolooniates. Toitub kalades, konnadest ja selgrootutest, vahel ka pisinärilistest. Laialt levinud ja arvukas.
Pojad kooruvad aprilli teisel poolel. KALAKOTKAS Eesti kotkastet väikseim; Tiibade siruulatus 145-160 cm, kaal emaslinnul 2 kg, isaslinnul u 1,5 kg; Toitumine: kala püütakse kuni meetri sügavuselt, võivad saaki pessa tassida rohkem kui 25 km kauguselt. Päevas vajab üks kalakotkas u 300 g toitu. Kui kotkad jõuavad rändelt koju enne jääminekut või pesitsusperioodil on erakordselt viletsad ilmad, tuleb neil kas paasutda või toituda muust nt. hiirtest või konnadest; Pesitsemine: saabuvad pesitsusalale kevadel enne esimeste veekogude jääst vabanemist. Kohendatakse vana pesa või ehitatakse uus; Muneb 2-3 muna; Eesti kalakotkaste produktiivsus (s.o pesitsevate paaride keskmine poegade arv)on maailma üks kõrgemaid. KASUTATUD KIRJANDUS http://www.kotkas.ee/ TÄNAN TÄHELEPANU EEST!
Väga aktiivne, liikuv, võib roomata puudel,ujub oivaliselt.Võib kaldast eemalduda mitme km kaugusele, olla 20 minutit vee all. Tavaliselt ujub, tõstes pea veepinna kohale ja jättes enda järele iseloomuliku virvenduse. Muneb 6..30 muna, mis sageli kleepuvad helmestena üksteise külge. Kuivamisel hukkuvad kergesti, seetõttu munevad niisketesse, kuid soojust säilitavatesse kohtadesse. Mõnikord muneb samasse kohta mitu ema.(12oo muna). Talvituvad sageli koos. Toitub konnadest,väikestest lindudest jt. Konnad, keda nastik jälitab, teevad lühikesi hüppeid ning lasevad kuulda tavalisest täiesti teistmoodi häälitsusi(meenutab lamba määgimist). Neelab elusalt Ohu korral oksendab saagi tagasi. On teada juht, kui oli toiduta 300 päeva. Ainsaks kaitseks on tal erakordselt lehkav kollakasvalge vedelik, mida väljutab kloaagist. Mõnikord etendab ka surnut.
Kui jões voolukiirus langeb, ähvardab pesi mudaga kattumine ja see toob kaasa marja hukkumise. Koelmute vähesuse korral võidakse valmis pesad hilisemate kudejate poolt laiali lõhkuda. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist alles 2...6 kuu pärast, algul toituvad nad kividel olevatest vetikatest. Täiskasvanud jõeforellide toidulaud on kirju. Nad toituvad õhu- ja veeputukatest ja nende vastsetest, kalamarjast, väikestest kaladest, vihmaussidest ning isegi konnadest ja hiirtest. Jõeforellil on kõrgelt hinnatud liha, kuid ta on ohustatud kudemispaikade hävimise tõttu, mis on tingitud jõgede tõkestamisest tammidega ja metsatöödest jõe kallastel. Looduskaitse alla ei kuulu.
Harilik kadakas Sarapuu Kibuvits Harilik kukehari Pihlakas Harilik mänd Loomakooslus 1)Pruunselg-põõsaslind- putuktoiduline, kevadel ja suvel toitub peamiselt putukatest, sügisel sööb ka mitmesuguseid marju 2)Uruhiir- taimtoiduline valdavalt, toitub taimede rohelistest osadest ja ka puude seemnetest Loomakooslus 3)Mutt- sööb vihmausse, putukaid ja nende vastseid 4)Nastik- toitub konnadest, väikestest lindudest noored nastikud püüavad ka liikuvaid putukaid Loomakooslus 5)Rohukonn- toituvad mardikatest, kahetiivalistest ja nälkjatest 6)Öösorr- toitub mardikatest ja liblikatest Toiduahel Rabad ● Rabad on taimekooslused, kus puurinne on väga hõre või puudub hoopis ● Puude olemasolu alusel eristatakse puis- ja lagerabasid ● Mõlemaile on iseloomulik paks vähelagunenud turbakiht
Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti. Elupaik ja viis Kõige eelistatum elupaik on kultuurmaastik väikeste metsatukkadega. Elutseb ka metsades, soodes ja rabades. Suuri metsamassiive väldib. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Toitumine Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Sigimine Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku
loomade soolestikus. Parasitism Parasitism on erinevat liiki organismide kooselu vorm, mis on ühele kasulik, kuid teisele kahjulik. Kooselust kasu saavad organismid nim. parasiitideks. Põdra verd imev sääsk on parasiit. Kisklus Kisklus on röövlooma ja saaklooma omavaheline toitumissuhe. Kiskjad on loomad, kes toitumiseks tapavad teisi loomi. Rukkirästas sööb vihmausse ja putukaid. Metssead söövad linnumune ja poegi. Must-toonekurg toitub konnadest, kaladest ja putukatest. Konkurents Konkurents on sama või erinevat liiki organismide vastasitikku piirav kooselu vorm. Luhtadel konkureerivad oma vahel ühe taime liigi taimed valguse pärast, tugevamad ja kiiremini kasvavad taimed jäävad ellu. Näiteks teelehed, kassikäpp, angervaks. Loomade seas konkureeritakse toidu, elukoha või paarilise nimel. Põdrad konkureerivad kobrastega, et talvel paju süüa. Isased sokud võitlevad omavahel kitsede pärast
Pilt: http://www.sluitertijd.org/largefiles/Rana_temporaria_l.jpg, vaadatud 21.08.2008. Konnanädala läbiviimine koolis Eeltöö: Kuu enne kuulutatakse (aprillis) välja konnateemaliste foto-, luuletuste, juttude konkursid ning referaatide koostamise. 1 päev: Konnanädala avamine. Filmi ,,Nõialoom" (R. Maran) ühine vaatamine. 3. päev: OMALOOMINGUPÄEV. Joonistame ja meisterdame konnateemalisi töid. Paneme neist üles näituse. 2. päev: Konnadest tehtud referaatide kuulamine. Avatud on erinevad töötoad (voolimine, maalimine jne). 4. päev: Konnateemaline viktoriin. Konnahäälte kuulamine, slaidiprogrammi vaatamine. Konnalaulud CD (Fred Jüssi, Riinu Rannap) 5. päev: Kokkuvõtete tegemine. Autasustame parimaid fotosid, luuletajaid, meisterdajaid ja viktoriini võitjaid. 4
Valgetoonekured kasvatavad kõige sagedamini üles 2 või 3 poega, harvemini 1 või 4 poega ning headel aastatel vahest ka 5 poega. Hauduma hakkab juba pärast esimese või teise muna munemist. Kurna suurus on keskmiselt 4 muna (tavaliselt 2...6). Munad on elliptilised, valged, mõnikord kollaka või roheka varjundiga. Munad varieeruvad ka suuruselt, keskmiselt 110g. Haudevältus umbes 30 päeva, mõnikord kauem. Haudumise kestus oleneb ilmastikust. 8. Toitumine Valge-toonekurg toitub konnadest, ussidest, kaladest ja väike närilistest. Valge- toonekurg ei ole toidu suhtes eriti valiv.Ta sööb kõike, millest jõud üle käib ja mida on toitumispaikades saada.Saagiretkel korjab ta üles kõik putukad keda silmab.Tähtsal kohal valge-toonekure toidus on ka vihmaussid.Ta sööb ka hiiri, sisalikke, nastikuid, rästikuid.Konnade osatähtsus toidus on väiksem kui arvatakse.Toidu neelab valge-toonekurg kõigepealt alla.Kui söögitorus on toitu
SÖÖB ROHTU, LEHTI, PUUOKSI JA KOORT. SARVIK APRILLI LÕPUS SÜNNIB TAL ÜKS, HARVA KAKS VASIKAT, METSAUHKUS KES ON KAETUD HELEDA TITEKARVAGA. REBANE REBANE ON SELJALT PUNAKASPRUUN, KÕHUPOOLTVALGE. KAALUB 4-10 KG, KEHAPIKKUS 50...90CM JA SABA PIKKUS 40...60 CM. REBANE TOITUB ENAMASTI KONNADEST, ROOMAJATEST, HIIRTEST, JÄNESTEST, REINUVADER LINDUDEST, LINNUMUNADEST. VÄHESEL MÄÄRAL SÖÖB PUTUKAID, RAIBET JA TAIMI. REBANE APRILLIS SÜNNIB 3...10 POEGA. POJAD HAKAVAD NÄGEMA JA KUULMA KAHENÄDALASELT. HÄVITAB PISINÄRILISI JA KAHJURPUTUKAID. REBASEKUTSIKAD KASUTATUD MATERJALID Kasutatud tekstimaterjal Eesti selgroogsed http://bio.edu.ee/loomad/ [22.08.08] Kasutatud pildimaterjalid
SÖÖB ROHTU, LEHTI, PUUOKSI JA KOORT. SARVIK APRILLI LÕPUS SÜNNIB TAL ÜKS, HARVA KAKS VASIKAT, METSAUHKUS KES ON KAETUD HELEDA TITEKARVAGA. REBANE REBANE ON SELJALT PUNAKASPRUUN, KÕHUPOOLTVALGE. KAALUB 4-10 KG, KEHAPIKKUS 50...90CM JA SABA PIKKUS 40...60 CM. REBANE TOITUB ENAMASTI KONNADEST, ROOMAJATEST, HIIRTEST, JÄNESTEST, REINUVADER LINDUDEST, LINNUMUNADEST. VÄHESEL MÄÄRAL SÖÖB PUTUKAID, RAIBET JA TAIMI. REBANE APRILLIS SÜNNIB 3...10 POEGA. POJAD HAKAVAD NÄGEMA JA KUULMA KAHENÄDALASELT. HÄVITAB PISINÄRILISI JA KAHJURPUTUKAID. REBASEKUTSIKAD KASUTATUD MATERJALID Kasutatud tekstimaterjal Eesti selgroogsed http://bio.edu.ee/loomad/ [22.08.08] Kasutatud pildimaterjalid
Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad, murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse. Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt. Hunt on toitumistüübilt kiskja. Talvel toitub uluksõralistest, väiksematest kiskjatest, jänestest; suvel koduloomadest, konnadest, hiirtest, putukatest ja linnumunadest. Vitamiinivajadus rahuldatakse taimse toiduga (marjad, kõrrelised). Toidupuudusel esineb kannibalismi. Hunt on tugev kiskja ja suudab saaklooma kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja. Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Tavaliselt sööb hunt siiski päevas umbes 2 kg liha, parimal juhul 78 kg. Hundid peavad jahti organiseerunud karjana, kus igaühel on oma ülesanne.
toime: ta satuks pssi ette juba esimestel jahtidel, sest ei tunne uut ala ega ole harjunud nii tiheda inimasustusega. Siin ei psta teda jalad ja Venemaa soodes pitud kavalus. Hunti vib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja vsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu phjapoolkeral, vlja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jga kaetud aladel. Toitumine Hunt on toitumistbilt kiskja. Talvel toitub uluksralistest, viksematest kiskjatest, jnestest; suvel koduloomadest, konnadest, hiirtest, putukatest ja linnumunadest. Vitamiinivajadus rahuldatakse taimse toiduga (marjad, krrelised). Toidupuudusel esineb kannibalismi. Toitumisterritooriumi suurus sltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100 120 km2, avatud maastikel vib territooriumi suurus kndida le tuhande ruutkilomeetri. ksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade rnded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab viksemast territooriumist, talvel vib see
moone mõnikord toimuda ning kullesed võivad ka talvituda, kuid tavaliselt see nii ei ole ning suve lõpuks on noored konnad 30...32 mm pikkused. Suguküpsuse saavutavad nad 3. (4. - 5.) eluaastal. Veekonn on kahe teise rohelise konna - järve- ja tiigikonna - hübriid ning seetõttu on ta ka suuruselt nende vahepealne - kehapikkus on 9...11 cm. Veekonn elutseb meil ainult Lõuna- ja Edela-Eestis ning üksikutes kohtades ka põhja pool. On täheldatud, et ta võib teistest rohelistest konnadest enam hõivata uusi ja inimtekkelisi veekogusid. Veekonn on looduskaitse all. Tiigikonn Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole
mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. TOITUMINE Rebane toitub enamasti väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, ondatratest, metskitsetalledest, lindudest, nende munadest (põhiliselt partide ja kanaliste) ning marjadest, puuviljadest. Üldse on rebase toidusedelis umbes kolmsada nimetust loomi. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvemini kui arvatakse. Tõeliseks nuhtluseks on rebased linnukaitsealadel, eriti meresaartel, kuhu nad lähevad talvel jääteega mügrisid
Sarnanedes opossumitega, hiirtega ja muttidega, on siilidel naturaalne immuunsus madude mürgi vastu. Kui siile hoida vangistuses, võivad nad teiste loomadega hästi läbi saada, kaasa arvatud koerte ja kassidega. Harvadel juhtudel ohustavad need loomad siile, siil rullub palliks kuni oht on möödas. Kuigi traditsionaalselt on siilid märgitud nüüd hüljatud putuktoiduliste rühma, ei toitu nad ainult putukatest, vaid on hoopis segatoidulised. Siilid toituvad putukatest, tigudest, konnadest ja kärnkonnadest, madudest, linnumunadest, raipest, seentest, juurtest, marjadest, melonitest ja arbuusidest. Muide, marjad moodustavad suure osa siili toidust varajasel kevadel peale talveund. Siile märgatakse tavaliselt peale vihmasadu otsides toiduks vihmausse. Kuigi metsa siilid, kõige tuntumad eurooplastele, on tõesti põhiliselt putuktoidulised, ei pruugi see olla tõsi teiste liikide kohta. Piirkondades, kus siilid elavad vabas looduses, võetakse neid tihti vastu kui
puudub (4). Mägedes elab ta Karpaatides kuni 600m, Lääne-Euroopas kuni 1550 m kõrgusel. Tiigikonna levilat näeme joonisel 3. Tiigikonnad elavad järvedes, tiikides, soodes ja rabades, kus on veetaimestikku. Lehtmetsades võib ta elada ka veekogudest kaugel. Ta eelistab veekogusid, mille pH on 5,87,4. Tiigikonn tuleb talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Venemaal Luugas on uuritud tiigikonnade vanust. Selgus, et alla 1 aasta vanad olid konnadest 37,8%, 1-aastased 13,4%, 2-aastased 23,9%, 3-aastased 18,2%, 4- aastased 5,7% ning vanemad 1%. Seetõttu võib tiigikonna keskmiseks elueaks pidada 4 aastat, kuigi Volga-Kaama looduskaitsealal on mõõdetud konna elueaks ka 12 aastat (4). Joonis 3. Tiigikonna levila Veekonn- Paljudes keeltes nimetatakse veekonna söödavaks konnaks (5). See tuleb sellest, et kui süüakse konnakoibi, siis kõige sagedamini on selleks konnaks veekonn. Veekonnade
ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku
elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata
hundiks. Hing irdub ihust tulihännana, tulesädemena. Virmalised ja ka meteoriidid olid hingede rändamised. 8. Hingeloom. Naha või mõne kehaosa iseeneslik värisemine - hingeloom tegutseb, elulutikas. See tuleb tavaliselt nähtavale siis, kui inimene ise magab. Nagu elavate nii ka surnute hinged esinevad loomakestena. Hinge-liblikas. Hingeloomana esineb sageli puuk, keda kutleti kurjade inimeste või nõidadena, kes tahavad teha kahju. Kadakaga suitsetamise läbi saavat neist lahti, ka konnadest ja hiirtest ja hall kassidest jne. 9. Siirdhing. Hing võib mitte ainult irduda oma kehast, vaid ka siiduda teise kehasse. Suremisel, st hinge lõplikul irdumisel ronivad peast välja ka täid. Konn siirdhingena toob õnne, annab jõudu; irdhingena pahatahtlik ja toob kurja. Teatu putukaid, nt ämblik, mardikas jt peeti tulevikuennustajateks, headeks märkideks. Muttide, hiirte jt allaneelamine andvat jõudu, tugev arstimis- ja nõidumisvahend. Siirdehingeks peeti ka
Peamiseks vaenlaseks on neile läbi aastasadade olnud inimene, kes küttis neid nii liha kui naha pärast. Kaasajal on viigerhüljes looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu. Rebane - Vulpes Enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Sobivaks elupaigaks on avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks ka soodes ja rabades. Üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab peamiselt videvikus. Rebane toitub väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti. Halljänes - Lepus Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku
seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku
..10 kg. Õnnekurg ehk jaapani kurg tancho Õnnekurg on kogukaim liik kurglaste seas, kaaludes kuni 12 kg. Ta on ka kõige enam veega seotud kureline, vajades märgalasid nii toitumiseks uhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks kui pesitsemiseks. Toitub limustest, putukatest, e kaladest, konnadest ja pisinärilistest, ka rohust, lmas tase pilliroost jm taimedest. Elab alalistes paarides. Neljas tase Pilliroost ja rohust pesa ehitavad paarilised kuni 50 Viies tase cm sügavusse vette. Aprillis-mais muneb emalind 2 muna. Haudeaeg kestab 2934 päeva. Poegi kasvatavad mõlemad vanemad. Suguküpsus
Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.[3] Toitumine Rebane toitub enamasti väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, ondatratest, metskitsetalledest, lindudest, nende munadest (põhiliselt partide ja kanaliste) ning marjadest, puuviljadest. Üldse on rebase toidusedelis umbes kolmsada nimetust loomi. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvemini kui arvatakse. Tõeliseks nuhtluseks on rebased linnukaitsealadel, eriti meresaartel, kuhu nad lähevad talvel jääteega mügrisid
rohttaimedel ja puutüvedel. [2] Nastikute elupaikadede olemasolu- on seotud peamiselt niiskete aladega - jõgede, järvede ja tiikide kallastega, niiskete metsade ja lamminiitudega. Lääne-Eestis ka mererandades. Tihti elab aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada. Toidu olemasolu- toitub väikestest konnadest ja konnakullestest, ka sisalikest väikestest lindudest ja nende poegadest, mügri ja ondatra vastsündinud poegadest. Noored nastikud püüavad ka maapinnal liikuvaid putukaid. Väikesi kalu söövad harva. Vaenlaste olemasolu -vaenlasteks on madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud. Nastiku mune ja noorloomi võivad hävitada rotid. [11] Rästiku elupaik ja eluviis- Eelistatult asustab rohuseid segametsi ja metsaservi,
· Pereelu. Pesa teeb rohu sisse ja puhmaste vahele. Pesa on kõrtega ja samblaga ääristatud lohuke. Rukkirääk kasvatab suve jooksul üles 2 pesakonda. Munema hakkab siis, kui pesa on valmis (tavaliselt 7 12 muna). Haudumine kestab 15 17 päeva. Peale koorumist viib emaslind pojad pesast eemale, kus ta neid eemalt jälgib ja valvab.Nädala vanuselt lahkuvad pojad pesast. · Toidulaud. Toitub seemnetest, viljast, putukatest, konnadest, tigudest. · Arvukus. Eestis pesitseb 15 000 25 000 tuhat paari, Euroopas 1,3 - 2 miljonitpaari. · Iseärasused. Lendab haruharva, enamasti ainult rändamise ajal. Vajab 20 cm kõrgust või kõrgemat heina, et jääda nähtamatuks. Hallpea-rähn e. Hallrähn · Eluviis. Lind püüab ennast varjata ja eriti sageli silma alla ei satu. Linnu leiab üles alles siis, kui ta lendu tõuseb. Kergem on lindu otsida häälitsuste järgi. · Pereelu
vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. SIGIMINE http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata
Must-toonekurg Ciconia nigra Liigi tegevuskava Liigi levik, arvukus (nii Eestis kui ka mujal) ja bioloogia Must-toonekurg on lind, kellel on metalse läikega sulestik, valge kõhupool ning erkpunased nokk ja jalad. Erinevalt valge-toonekurest teeb ta peale nokaplagina ka häälitsusi ning kasvult on ta veidi väiksem. Must-toonekurg eelistab elada vanades metsamassiivides ja raskesti ligipääsavates soodes või järvekallastel. Nad toituvad kaladest, konnadest, veeputukatest ning harvem roomajatest, keda käivad otsimas pikkadel rännakutel oma pesapaigast eemal. Need linnud moodustavad püsivaid paare ning elavad teistest liigikaaslastest eraldi. Pesa on harilikult ehitatud kõrge puu suurtele külgokstele ja on kasutatav hulka aastaid järjest. Sellesse muneb ta enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt
annaabi.ee 
