G. Durrell "Minu pere ja muud loomad" Durrellite perekond elas Inglismaal. Kuna oli hilissuvi, siis kõik see pere jäi haigeks. Kõige vanem poeg Larry pakkus sõita Korfu saarele, kus oli palav kliima ning ta lootis et kõik pereliikmed terveks saavad. Nii nad kolisidki Korfu saarele,maasikaroosasse majja, kus said sõbraks Spiroga, kes oli sealne taksojuht ja mõnede naabritega. Gerald aga uuris palju lilli ning taimi koos oma sõbra koer Rogeriga. Nad veetsid palju õhtusid, et uurida kõrvaharke, ämblikke ja muid putukaid. Gerry sai aga kuldpõrnikate mehelt endale koduloomi juurde
Durrellite perekond elas Inglismaal. Kuna oli hilissuvi, siis kõik see pere jäi haigeks. Kõige vanem poeg Larry pakkus sõita Korfu saarele, kus oli palav kliima ning ta lootis et kõik pereliikmed terveks saavad. Nii nad kolisidki Korfu saarele,maasikaroosasse majja, kus said sõbraks Spiroga, kes oli sealne taksojuht ja mõnede naabritega. Gerald aga uuris palju lilli ning taimi koos oma sõbra koer Rogeriga. Nad veetsid palju õhtusid, et uurida kõrvaharke, ämblikke ja muid putukaid. Gerry sai aga kuldpõrnikate mehelt endale koduloomi juurde kilpkonna
1. Inglismaal( majade kirjeldus) Durrellite perekond elas Inglismaal. Kuna oli hilissuvi, jäi pere haigeks. Kõige vanem poeg Larry pakkus sõita Korfu saarele, kus oli palav kliima ning ta lootis et kõik pereliikmed terveks saavad.Kõik olid ettepanekuga nõus ja võtsid kaasa ainult hädavajalikud asjad. Maasikaroosa maja Nad kolisidki Korfu saarele,maasikaroosasse majja, kus said sõbraks Spiroga, kes oli sealne taksojuht ja mõnede naabritega. Gerald uuris palju lilli ning taimi koos oma sõbra koer Rogeriga. Ta pidas põnevaks avastuseks kõrvahargi pesa
,,Minu pere ja muud loomad" Gerald Durrell See raamat räägib viiest aastast, mil Gerald Durrell koos oma perega elasid Korfu saarel. Seal tutvus Gerald paljude huvitavate inimestega, nagu näiteks Kuldpõrnikate-Mehega. Samuti tutvus Gerald paljude huvitavate loomadega, nagu näiteks ühe suure kilpkonnaga, keda nimetati Vanaks Vulksuks ning ühe suure merikajakaga, kelle Gerry nimetas Aleckoks. Kõige esimesena kolisid Gerry ja tema pere maasikaroosasse majja. Selle maja aiast leidis Gerry väga palju huvitavaid loomi, keda uurida. Nende seas olid ka tillukesed krabisarnased ämblikud ning kõrvahargid. Gerryt väga vaimustas see aed, kuna seal oli väga palju huvitavaid loomi. Kuna külla oli oodata palju külalisi, pidid Gerry ja ta pere kolima suuremasse majja, sest maasikaroosa maja oli liiga väike. Järgmine maja kuhu koliti oli tibukollane maja. See maja oli kõrge ja kandiline ning seisis mere kaldal künkal
tahab tammeladvakesta, lapsukesta, lallikesta, piibu-paabu pallikesta oma hõlmas hõljutada, oma kaisus kallutada. Upi, upi! August Jakobson A. Jakobson Illustratsioonid Margarethe Fuks Selle raamatu peategelaseks on ainult loomad, tegu ongi ennemuistsete õpetlike LOOMAMUINASJUTTUDEGA. 1.Siil praeb sitikat- Lugu räägib siilist, kes mööda metsa ekseldes toitu otsis. Kui ta kõht juba väga tühi oli, nägi ta vastutulevat sitikat ja kargas tal turjast kinni, et ta nahka pista. Vaatamata palumisele jäi siili süda kõvaks kui kivi. Ei aidanud muud, kui kavalus appi võtta... 2.Teistre tüdruk ja ussikuningas- Teistre tüdruk läks metsa marjule. Kui ta
Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt
Sellest helinast sai alguse kirjaniku abielu oma noorusarmastuse Sigridiga. Sellisel ühiskondlikul ja hingelisel taustal polegi hämmastav, et "kirjanduslik loom" Kaugver kirjutas 50ndate esimesel poolel ainult "antisovetsinat", mille avaldamisest ei saanud mõeldagi. 1950. aastal kirjutas ta laagriromaani "Põhjavalgus", mille algus oli tehtud juba laagris. 1951. valmis kunstnikuromaan "Laevad kaotavad tüüri" ja seejärel jällegi vanglajuttude kogu "Kirjad minu haiglast". Veel 1958. aastal on Kaugver seitsme päevaga kirjutanud mugandumist ründava lühiromaani "Sillad põlevad". Nendest romaanidest on tänaseks avaldatud ainult "Laevad kaotavad tüüri" seegi postuumselt 1993, kui tütar leidis pärast isa surma sahtlist ammukirjutatud ja sahtlipõhja maetud käsikirja, mida Kaugver ehk ise kunagi avaldada ei tahtnudki. Avalikkuse ette tuli Kaugver 1956. aastal Loomingus avaldatud novelliga "Doktor Kollom". 1959.
tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.» «Ega ma ajandki,» nuttis poiss, «ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.» «Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,» seletas sauna-Mari. «Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.» «Aga mis siis nüüd?» küsis perenaine nõutult. «Peame appi minema, mis muud,» vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: «Kus ta on, suurel soonel või?» «Ei, väiksel,» vastas Eedi. «Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.» «Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,» siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: «Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.»
Kõik kommentaarid