Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kobras". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kopra, kobras, koprad, kehakaal, ujunahk, kodude, teravad, lemmiktoitKobras ehk piiber Kobraste paiknemine maailmas: Välimus Koprad on suured närilised: keha pikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk, esijäsemetel ujunahka ei ole. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad. Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani. Saba on kaetud suurte sarvsoomustega . Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Tammid Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks, ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tamme. Langetatud puude tüved, oksad ja risu seotakse savi ja mudaga. Mõnikord rajavad koprad kanaleid, mida mööda puitu parvetavad. Sotsiaalne- ja territoriaalne struktuur Kobras on perekondliku elulaadiga loom.
Janne Änilane Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi klassiõpetaja. Kobras Kobras on Eesti põlisasukas, kes poolteist sajandit tagasi liigse küttimise tagajärjel siit kadus – viimased andmed aastast 1841 – ja sajandi jagu hiljem (1957) taas meie jõgedele asustati ning samal ajal ka ise kagu poolt sisse rändas. Ta on jõudsasti levinud ja paiguti väga arvukas, ning seetõttu sattunud pahuksisse nii metsa- kui ka põllumeestega: tema hingele pannakse rohkesti pahandusi. Ent looduses on just kobras see, kes loob soodsaid elutingimusi paljudele teistele. Välimus Koprad on suured närilised: pikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk, esijäsemetel ujunahka ei ole. Tagajäseme teise varba küüs on kahestunud, moodustades omamoodi hargi. See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad.
......................................................................................... 10 8.KOBRASTE LEVIK ........................................................................................................ 11 KOKKUVÕTE .....................................................................................................................12 KASUTATUDKIRJANDUS ................................................................................................13 Sissejuhatus 2 Euroopa kobras on koerakujuline paks laiasabaline vee-eluviisiga näriline. Kobras on 1-1,5 meetrit pikk. Keskmine loom kaalub 12-30 kg. Täiskasvanud isane kobras on põlvekõrgune matsakas loom (Kuresoo, 2005). Kobras elab peaaegu kõikjal meie sisevetes: jõgedes, kraavides ja järvedes. Paiguti on koprad end sisse seadnud inimeste naabrusse ning seal nende lähedaloluga harjunud (Kuresoo, 2005 ). Koprad on taimtoidulised. Zooloogid on kindlaks teinud üle 150 taimeliigi, mille erinevaid
aastate poegadega. Territooriumi märgistavad anaalnäärmete nõrega. Karvkate muudetakse veekindlaks rasunäärme nõrega. Nad suudavad vee all viibida kuni 20 minutit (selleks ajaks sulgevad nad oma kõrvaavad). (Eesti Selgroogsed) Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa. Viimane tähendab mudaga kokku mätsitud savihunnikut, mille kõrgus võib ulatuda kolme ja läbimõõt kümne meetrini
Ülemiste järv Järve loomastik ja taimestik Järveloomastik Imetajad (mügri, saarmas, nahkhiir) Veelinnud (tuttpütt, sinikaelpart, roolind) Loomplankton (vesikirp, sõudik) Põhjaloomastik (karbid, teod, kaanid) tuttpütt Ujum: Röövkalad (haug, ahven) Lepiskalad (särg, latikas) luts Kobras · Välimus Koprad on suured närilised: tüvepikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad. Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani. · Elupaik Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõekaldale.
Pärnu Hansagümnaasium Kaur Paalberg 10. C klass KOBRASTE UURIMUSTÖÖ Referaat Juhendaja: H. Juust Pärnu 2012 SISUKORD SISSEJUHATUS Uurimustöö on koostatud teadvustamaks, et meiega koos elavad sellised huvitavad ja kadedust tekitavad ning erilisi oskusi ja võimekust näitavad loomad nagu seda on koprad. Töö on tegelikult järg minu 1997.aastal koostatud uurimusele kobrastest. Töö käigus kogudes lisateadmisi nende loomade kohta leidsin suureks üllatuseks , et kobras on Eesti Jahindusliidu poolt kuulutatud 1999.aasta aastaloomaks. See oli ka tõukeks miks otsustasin oma töö kindlasti koostada. Nüüd leidsin, et peaksin oma uurimust jätkama, aga seekord juba veidi teisest aspektist. F. Jüssi on oma raamatus "Rebasetund" väitnud, et "nii kaua, kuni kobraste üldarv Eestimaal
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
lamba-aruhein, värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, angervaks, mailane, hanijalg, kullerkupp, siberi võhumõõk, sale tarn, lünktarn, luhttarn, päideroog, sinine emajuur, väga haruldane kobrapea jpt. Loomadest või luhaniidud kohata eelkõige linde nagu tikutaja, kiivitaja, suur-koovitaja, rohunepp, tutkas, nurmkana, toonekurg, sinikael-part, turteltuvi, must-ja valge-toonekurg, mustsaba- vigle,ka loomi nagu kobras, põder jt. Iseloomulikke pesitsejaid on umbes 30 liiki. Lisaks neile on luhtadel ka ohtralt konni, kiile ja putukaid. 2.Abiootiliste tegurite iseloomustus. Valgus Kuna luhaniidud on suhteliselt puudest lagedad, saavad taimed küllaltki palju valgust. Eestis vaheldub aastaaegadega päevase valgusperioodi pikkus, st. suvel on päevase valgusperioodi pikkus üle 12 tunni, ja talvel jällegi alla 12 tunni. Sellest on tulenevalt kasvavad luhal nii lühipäevataimed kui ka pikapäeva taimed
Kui lumi on paks ja orast raske välja kraapida siis ka lehtpuude ja põõsaste võrsetest pungadest ja koorest, sageli kahjustab noori viljapuid. Närilised on imetajate kõige liigirohkem, vormikirevam ja laiemalt levinud selts. Enamasti on nad väikesed ja lühikeste jäsemetega, neile on iseloomulik kahe paari kogu elu kasvavate peitlitaoliste lõikehammaste olemasolu, mistõttu nad peavad kogu aeg midagi närima. Näriliste hulka kuuluvad nt orav, lendorav, kobras, hiired, rotid, hamstrid jt. Närilised on taimtoidulised ja seetõttu on paljud neist metsa- ja põllumajanduse seisukohast kahjurid. Kobras (Castor fiber) on Euroopa suurim näriline, kes rändas Eestisse juba ligi 10000 aastat tagasi, kuid hävis siin ja kogu Baltikumis liigküttimise tagajärjel 19. sajandil. Taas asus(tati) Eestisse eelmise sajandi 50-ndatel aastatel. Koprad on poolveelise eluviisiga, vees ujumiseks on tal tagajäsemete varvaste vahel ujunahk
Kobras - Castor Eesti suurim näriline. Karvastiku värvus helepruunist mustani. Iseloomulik on lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma pesa ehitavad nad kas okstest või kraabivad uru kaldanõlva sisse. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega. Kobras on taimtoiduline süües suvel rohttaimi ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada.
Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke. Ka saare- ja tammeuuendust võivad põdrad oluliselt kahjustada. Kärbib võrseid, murrab latvu, koorib puu. Ja nii kõik 3 sõraliste liiki meil siin! Kobras ujutab üle veekogude läheduses olevad metsaalad. Tekib liigniiskus, puud kuivavad ning puistu tootlikkus väheneb. Jänes närib puukoort ning ka puud. Näksib ka võrseid
täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanud loomade tüvepikkus ja kaal: Metsnugis: 38-58 cm; 1,5 kg Kivinugis: 40-50 cm; 2,1 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai; sammuvahe 50-80 cm, tavaliselt paarisjäljed Tuhkur e tõhk on üsna hästi ära tuntav oma kirju kasuka poolest: tuhkru aluskarv on hele ja see kumab läbi pikema pealiskarva. Kõhupool on tumedam kui selg, üle silmade jookseb tume vööt ning kõrvatipud on valged. Varvaste vahel on ujunahk. Tuhkur (Mustela putorius) www.jahindusinfo.ee Elupaigaks on kultuurmaastikud, erinevate biotoopide servaalad (ökotonid), meeldib asulate ja veekogude lähedus. Tuhkur on üksikeluviisiga hämaras ja öösel tegutsev kiskja, kes ujub ja sukeldub hästi. Elab teiste loomade urgudes või lihtsas varjes (puuriitades, põhukuhjades, põranda all, pööningul. Üsna liikuvad loomad, kes söövad
9.Kuidas eristada hunti ja koera? Kõnnaku järgi, pea kuju järgi. Hundi karv on 3värviline, käpajälg piklikum. 10.Miks istub ilves aeg-ajalt puu otsas? Magab või vaatab ümbrust. 11.Miks näeb kährikut looduses palju harvemini kui rebast, kuigi neid on arvuliselt umbes samapalju? Kährik nahistab tihnikutes ja tegutseb peamiselt öösel. 12.Mida tähendab mägralinn? Suur maa-alune mägra kaevatud elupaik, kus elab vahel isegi mitu peret. 13. Selgita, miks ehitab kobras tammisid. Kuna talle meeldib vees olla ja ta ehitab tammid nii, et ei peaks toidu järele minemiseks veest välja ronima. 14.Milliseid elupaiku asustab halljänes, milliseid valgejänes? Halljänes- avamaad, valgejänes – metsad. 15.Too mõni näide põdra, punahirve, metskitse, metssea, pruunkaru, hundi, ilvese, rebase, kähriku, mägra, kopra, hall- ja valgejänese eluviiside ja käitumise iseärasuste kohta. Põder – sööb talvel puuoksi, koort Punahirv - Metskits -
..290 cm · suure liikuvusega loom, kes vahetab · 100...300 (600) kg sesoonselt elupaika - suvel eelistab soostunud ja lodumetsi lehtpuunoorendikke, · Eestis on ~ 10 000 talvel kuivemad sega- ja männimetsi isendit · enamasti elavad üksikuna või vähestes · Eestis nii mandril kui rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed suurematel saartel. karjad · Eesti suurim näriline KOBRAS · karvastiku värvus varieerub Castor fiber L. helepruunist mustani · lame saba, mis on kaetud · tüvepikkus 80...100 cm sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega · 15...30 kg · ehitavad okstest kuhilpesa · ligikaudu Eestis 6000 isendit või kraabivad järsu · taimtoiduline kaldanõlva sisse uru · pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk pesas sumbunud · ühes pesas elavad koos
eraldunud. Emasloom toob ilmale 5-8 kutsikat. Välimus Hundi jälg on piklikum kui koeral Kui esimeste ja tagumiste jalatakkude vahele saab panna tiku ning ei lõika neid, siis on tegu hundi jäljega. Sigimine ja jooksuaeg Jooksuaeg on jaanuari lõpus- veebruaris. Jooksuala lõpetavad nad ulgumise. Toitumine Sõralised – uluksõralised (metskits, metssiga) või kodusõralised. Eestis teisel kohal on jänesed ja koprad. Tundraaladel, kus linnud pesitsevad ja sulgivad ning pole lennuvõimelised, toitub hunt lindudest. Samuti kaladest ja pisinärilistest. Pisinärilistest toituvad siis, kui on huntidel pojad. Vitamiine saavad taimetoidust ehk mida väiksema kehamassiga on herbivoor (kaelushiir), seda % suurem on maosisumass. Kesk- Aasias söövad hundid ka meloneid ja tsivkasid. Levik Kunagi oli vallutanud peaaegu kogu põhjapoolkera (16-32 alamliiki).
rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna. Talveuni - Pruunkaru taliuinaiku kestus varieerub piirkonniti, enamasti vältab see 4–5 kuud. Taliuinakuks valmistudes tõuseb karu kehakaal kuni 35%. Talvitumiseks kasutab karu pinnaselohke, varjulisi kohti tuulemurrus. Uinaku ajal 7 karu ainevahetus aeglustub ja kehatemperatuur langeb 3–5 kraadi võrra. Suurima osa uinaku ajal vajaminevast energiast (90%) saadakse rasvkoe lagundamisest. Tiined emased ka poegivad taliuinaku ajal. Sigimine - Karupojad sünnivad keset talve. Neid võib olla 1–5, kuid kõige sagedasem on 2 poega. Sündides on nad
tingimused meie metsades. Taimetoidulistest loomadest esineb Eestis ka 100 000 isendiga metskits (Capreolus capreolus) ning väikesearvuline punahirv (200 isendit) (Cervus elaphus). Väiksemaid loomi esindavad rebased (Vulpes vulpes), metssead (Sus scrofa), nugised (Martes martes), pruun jänes (Lepus europaeus), valge jänes (Lepus timidus) ning ohustatud liikidest euroopa naarits (Mustela lutreola), lendorav (Pteromys volans), ning mõned unilaste liigid. Reintrodutseeritud liikidest kobras (Castor fiber), punahirv (Eesti on punahirvede levila põhjapoolne piir) ja euroopa naarits. Erandlikud loomaliigid on: kährikkoer (Nyctereutes procyonoides), ja ameerika naarits (Mustela vison), kes on välja tõrjunud euroopa naaritsa. 5. Niitude tüübid kasvutingimuste ja inimmõju alusel. Inimtegevuse mõju niitudele. Inimmõju alusel võib niidud jaotada: · pool-looduslikeks · kultuurniitudeks. Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: · aru-,
Ülemjooksul valgub oja kuni 100m laiusel alal kitsaste mätaste vaheliste niredena. Soostiku keskmes asuvad järved, neist suurim on Puhatu järv (20,9ha), temast põhjas paiknevad Viinamardi (2ha) ja Pahasenja (2,1ha) järved, 500m kagu pool asub Korponi järv (0,6ha) ning lõunas on Puhatu järv ühendatud kanaliga Martiska järvega (6,3ha). Soostiku lõunaosas, Agusalu küla lähedal paiknevad Agusalu järved, mis on raskesti ligipääsetavad, sest neid ümbritsevad õõtsikud ning koprad on asustanud iga kraavi ja oja oma paisudega on nad niigi märjad alad muutnud veelgi vesisemaks. [], [] Agusalu sood Paikneb Puhatu soostiku lõunaosas. Ta on tekkinud Ürg-Peipsi järve luidetevaheliste järvealade ning osaliselt ka mineraalmaa soostumisel. Osaliselt on säilinud sealsetel aladel ka mõned jäänukjärved. Valdavalt levivad Agusalu soodes rabad ja siirdesood, kuid vähesemal määral leidub seal ka madalsoid Rabarind on seal väljakujunemata ning ei esine seal laukaid.
vette sulpsavad. Igal kevadel tulevad nad vette kudema. Madal kiiresti soojenev kaldavesi sobib selleks hästi. Kudust koorunud konnakullesed leiavad toitu veetaimede pinnalt. Suur osa kullestest langeb saagiks ujuritele ja suurte kiilide vastsetele. Peipsi järvest leiavad ka toitu mõned imetajad. Järve ääres võib näha kopraid, mügrisid ehk vesirotte, kes kuuluvad näriliste hulka. Nad toituvad järvetaimede mahlastest osadest, neile sobivad pilliroog, hundinui, järvkaisel, tarnad jt. Kobras sööb ka lehtpuude ja põõsaste oksi ning koort. Saarmas hangib oma toidu samuti veekogudest. Ta on väga hea sukelduja ning veepinnale tõusmata võib ta ujuda kuni 100 meetrit. Saarma toit on kalad, konnad, veelinnud ja nende pojad, vähid, veeputukad, teod ning väiksed närilised. Seal, kus on saarmad, on mügrisid vähem.
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
Väljapüügi suuruse alusel järgnevad kohale latikas, särg ja ahven. Peipsi kaladest on kaitse all kuus liiki. Eesti kalapüügieeskiri ei luba harjust, tõugjat ega säga püüda ühestki veekogust. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.7 Kahepaiksed, roomajad ja imetajad Peipsi suurus on eelduseks siinse loomastiku liigilisele mitmekesisusele ja jaotumisele. Mitmed loomaliigid kes on seotud veekogude ja nende kaldakooslustega (saarmas, kobras, naarits, mink ja ondatra), elavad Peipsi järve kaldavööndis ja sinna suubuvates vooluveekogudes. Kahepaiksed ehk amfiibid on Peipsi rannikualal esindatud üheksa liigiga. Eestis elavatest kahepaiksetest puudub siin vaid kõre ehk juttselg-kärnkonn. Peipsi järves on levinud tähnik- ja harivesilik, muda-, rohekärn-, kärn-, rohu- ja rabakonn, esineb ka järve-, tiigi- ja veekonni. Roomajad on Eestis esindatud viie liigiga, kuid võimalik on ka kuuenda esinemine. Peipsi
Teistel kukrulistel, eriti aga väikestel liikidel, nagu kukkuropossumitel, kääbuskuskustel ja kukkurhiirlastel, on suured pesakonnad. Kassisuurune virgiinia opossum on Põhja-Ameerika ainuke kukkurloom. Selle liigi emastel on tihtipeale korraga 20 poega. Sageli hukkub suur osa pesakonnast, sest emal pole piisavalt nisasid poegade toitmiseks. Paljud kukkurloomad, sealhulgas opossumid, kuskuslased, puukängurud ja koaalad on kohastunud eluga puuvõrades. Neil on haardkäpad ja teravad küünised ronimiseks ning osal ka haardsaba, mis talitleb puuokstest kinnihoidmisel nagu lisajalg. Puukängurud elavad troopilistes metsades, kus nad toituvad lehtedest ja viljadest. Neil on pikemad eesjäsemed ja lühemad tagajäsemed kui maa peal elavatel sugulastel. Koaalad Koaalat nimetati vanasti kukkurkaruks. Ta on kukkurloom, kes kuulub kuskulaste sugukonda. Koaala elutseb Ida- Austraalia eukalüptimetsades puu otsas, pikkus 70- 80 cm, kaalub kuni 16 kg. Koaala on jässakas ja sabatu.
Arvukad vetikad on järvedes põhilised hapniku ning orgaanilise aine tootjad.Taimhõljumist toituvad väikesed loomhõljumihulka kuuluvad organismid ja kalamaimud) Järveloomastik. Järvede loomhõljum (zooplankton), põhjaloomastik, teised selgrootud- vesikirp,vesilest,vesikiil,sinikiil,sõudur Järvekalad rääbis, arven,haug,latikas,kiisk,särg Kahepaiksed ja roomajad-hari-, tähnikvesilik,vee-, tiigi-,järvekonn/nastik Lindude ja imetajate- laululuik,tuttvart,järvekaur,tuttpütt,hüüp/ kobras,saarmas,ondatra, mügri,nahkhiir. VIII Jõed Jõgi kui elukeskkond. Eesti jõed- on maismaaveekogu, kus vesi voolab mööda jõesängi maapinna kallakuse suunas,kõrgemalt madalamale. Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed. Jõestik on tihe. Pikim vohandu- 162km; Pärnu, Pedja,Põltsama. Suurimalangusega Piusa Vesikonnad: (Soome lahe-, Liivi lahe-, Narva-Peipsi vesikond, Saarte veekogud).
Soiste avamaastike ja veekogude kaldaalade linnud. N. valge-toonekurg, must-toonekurg, marabu, hallhaigur, hüüp, flamingo, luitsnokk-iibis Selts hanelised – keskmise suurusega, jässaka kerega, madalate jalgadega.. Eesmised varbad ujulestadega. Lai lame nokk. Veelinnud või veekogudega seotud linnud. N.laululuik, kühmnokk-luik, lagle, hallhani, aul, jääkoskel, pardid, haned. Selts kullilised – röövlinnud, nokk lühike, ülanokk konksja tipuga. Võimsad jalad, vastandatav tagavarvas, teravad kõverad küünised. Tiivad tugevad. Osavad lendajad. N. kanakull, hiireviu, kaljukotkas, kondor, rabapistrik, tuuletallaja. Selts kanalised – jässaka kehaga, nokk lühike ja tugev. enamuses paigalinnud. Lendavad raskepäraselt, kuna tiivad lühikesed. N. põldvutt, põldpüü, , metsis, teder, laanepüü, rabapüü, nurmkana, paabulind, jahifaasan Selts kurelised – tiivad nõrgalt arenenud, jalad enamikul pikad, nokk lühikesevõitu ja tugev. Enamasti halvad lendajad, v.a. kured. N
Tartu Forseliuse Gümnaasium Loomad Uurimistöö Koostaja: Lidia Brovarets Juhendaja: Ester Ojavee Tartu 2013 Sisukord SISSEJUHATUS Ma valisin loomade teema sellepärast, et ma tundsin huvi loomadest ja et nendest rohkem teada saada. Esimeses peatükis räägin ma loomade tutvustusest. Teises peatükis räägin ma KES ON LOOMAD? Praeguseks on määratletud peaaegu 2 miljonit loomaliiki ja veel rohkem on neid, mis ootavad avastamist. Seega on loomad kõige mitmekesisem nähtus meie planeedil. Nad on üle miljardi aasta kohastunud nende ümber muutuva maailmaga ja ellujäämisvõitluses välja arendanud hulgaliselt erinevaid elulaade. Üheks äärmuseks loomade seas on kiiresti liikuvad kiskjad, nagu haid, suured kassilised ja röövlinnud. Teiseks äärmuseks on loomariigi jäänuste silmatorkamatud sorteerijad ja läb
URSON SELTS: Närilised SUGUKOND: Okaslased PEREKOND JA LIIK: Erethizon dorsatum Nagu suurem osa sellesse sugukonda kuuluvaid liike, veedab ka urson enamuse ajast puudel, mille koorest ja lehtedest ta toitub. Tal on teravad küünised, karvatud jalatallad ning tasakaalu hoiab ta suurepäraselt. Puuoksi mööda liigub ta aeglaselt, ent kindlalt. KESKKOND Urson tunneb end kõige paremini segametsades, ent vajaduse korral võib ta kohastuda ka teistsuguste elutingimustega, näiteks põõsastihnikute, liivakõrbete või koguni lageda tundraga. Kogu päeva põõnab ta kerratõmbunult puuvõras või kaljupraos. Igal loomal on mitu varjupaika, mis paiknevad tema territooriumi erinevates piirkondades. Koidikul läheb
Loodusvööndid Geograafia õpimapp 8 klass ASUKOHT MULLAD KLIIMADIAGRAMM KULTUURTAIMED LOODUSVÖÖND LOOMAD TAIMED KESKKONNAPROBLEEMID Ekvaatorilähedased alad Kesk-Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias; mullad enamasti vanad; lähtekivim sügavalt murenenud; raudoksiidist punased; horisontideks liigestumata; happelised; mineraalivaesed; bataat; maniokk; targo; EKVATORIAALNE tingimused eluks väga suhkruroog; saago; kohvi; mitmekesised; liikide arvukuselt VIHMAMETS kakao; vürtsid; ainulaadne; koduks pooltele tihe; lopsakas; liigirikas; loomali
kõrgemaks ja on elujõulisemad. · Loomastik Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade loomad saavad söönuks okastest, seemnetest või puukoorest. Raiesmikel ja lagendikel on elamistingimused paremad. Iseloomulikumad asukad on paksu karvkattega kiskjad (pruunkaru, hunt), kes jahivad suuri ja väikesi taimetoidulisi imetajaid. Veekogude ääres elavad koprad, kes langetavad suuri puid, paisutavad jõgesid ja muudavad ühtlasi suurte maa-alade veereziimi. Olulisel kohal on rändlinnud ja loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on taigas väga palju linde, kes on siia pesitsema tulnud. Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja- või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras
arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka) (Saarmas veehunt, 2007) . Saarmas on olnud üks ihaldatumaid karusloomi, kelle karusnahk on erakordselt vastupidav ja võetud seetõttu etaloniks karusnahkade vastupidavuse hindamisel. Teda on võrdsustatud kotiku nahaga ja hinnatud tugevamaks ka kopra nahast. Saarma hinnaline karusnahk meelitas seda liiki küttima ja selle liigi arvukus, koosmõjus inimtegevusega nende elupaikadele, järsult kahanes. Kriitiliselt madalale tasemele langes saarma arvukus 1973- 1975, mis sundis selle liigi võtma kaitse alla. Saarmale keelati jahipidamine alates 1975. aastast. Saarmas on kantud EL Loodusdirektiivi II ja IV lisasse, samuti Berni konventsiooni II lisasse. Lisaks sellele on kantud saarmas ka CITESI´i lisasse ja EL CITESI´i määruse lisasse A
Loksa 1. Keskkool OOKEANIS ELAVAD IMETAJAD Referaat Annely Jürimets 5.klass Õpetaja: Terje Sats Sisukord 1.Vaalad 2.Merilõvid 3.Morsad 4.Pringlid 5.Delfiinid 6.Hülged 2 Vaalad Vaalaks muutumine: Vaalad pärinevad neljajalgsetest imetajatest,kes siirdusid miljonite aastate eest merre.Miljonite aastate vältel kohastusid nad tasapisi uue keskkonnaga,nende keha muutus voolujooneliseks ja karvkate kadus.Nende ninasõõrmed nihkusid pealaele,et oleks kergem hingata.Vaalade saba muundus võimsaks mõlaks ja eesjäsemetest kujunesi
EHMESTIIVALISED Referaat SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS.........................................................................................................................3 Taksonoomia............................................................................................................................... 4 Elupaik ja arvukus.......................................................................................................................4 Välisehitus...................................................................................................................................4 Toitumine.................................................................................................................................... 5 Bioloogia...........................................................................................................
b)nekton(suured nähtavad aktiivselt liikuvad olendid) c)neuston(vee pindkihiga seotud olendid, nt. liuskurid) d)seston=plankton+trüpton e. vees hõljuvad muud osakesed (lagunenud organimsid, liiv, savi) Bentaali tähtsamad eluvormid: a)infauna: sette sees (surusääsklase vastne) b)epifauna:põhja pinnal või taimedel (ühepäevikulise vastne) sessiilsed (kinnitunud); rändkarbid- sessiilsed molluskid vagiilsed (liikuvad) Amfibiondid- elavad vees kas ajuti (konnad, vesilikud, mudahüpikud, kobras, veelinnud) või pidevalt, kuid osa kehast on veest väljas (nt kaldaveetaimed pilliroog ja tarnad). Heterotoopsed- osa elutsüklist vees, osa kuival (putukad). Nt. ühepäevik. Veekogude üldjaotus: a)Ookean (keskm sügavus 3760 m, suurim 11035 m Mariaani süvik), mered, lahed b)Siseveed (järved, soolajärved, jõed, väikeveekogud, sood jne) c)Põhjaveed Läänemeri- 420 000 km2, Landsorti süvik 490 m. Batüaal on maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa.See asub merepõhja
annaabi.ee 
