Inimesed , kes eemaldusid kõigist ühiskondlikest rühmadest ja tundsid end üksildasena. mõiste päritolu Ladina keelsest sõnast classicus mis Tähendas "esmaklassiline", "parim" Keskajal kasutati Lõuna-Euroopas sõna "romanss" romaanikeelsete rahvalaulude ja muinasjuttude kohta. Keskaegse rahvaluule juures hinnati selle fantaasia- ja tundeküllust ning teatud salapära; seetõttu seostus sõna "romanss" kaasaegse kunstiga, kus leiti samu tunnuseid. põhi- tunnus Klassitsistid kalduvad olemasolevat maailma pidama parimaks kõikidest võimalikest. Romantikutele on aeg ja koht, kus nad viibivad, halvim võimalus. põhinõue Õilis lihtsus ja vaikne suurus. Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu. Väljendada eelkõige oma tundeid, elamusi ja meeleolusid ning rakendada oma fantaasiat. rõhutasid Valgustusajastut. Usuti mõistuspärastesse loodusseadustesse ning nendele toetuvasse maailmakorda ja harmooniasse
vastavad põhimõtted. Samasugune normeerimine kui keele puhul toimus klassitsismi ajal ka kirjanduses. Kirjandust mõjutas kuulsa matemaatiku, füüsiku ja filosoofia Rene Descartes´i ratsionalism ( lad k ratio = mõistus), mille järgi inimliku maailmatunnetuse aluseks on mõistus (Descartes: ,,mõtlen, järelikult olen olemas"). Ka kirjanduses tõsteti au sisse mõistus ja mõistuspärasus. Mõistuspärasus kunstis samastati selguse ja korrapäraga. Välditi juhuslikku, segast, korratut. Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida pidasid täiuslikuks ja kunsti igaveseks eeskujuks. Toetudes antiikirjandusele, töötati välja ranged reeglid, mida kunstiteos pidi jälgima. Tõmmati selge piir n-ö kõrge ja madala vahele kunstis. Nt tragöödiat ja oodi peeti ,,kõrgeks" zanriks ja nendes ei tohtinud olla midagi labast ega madalat. Tundeid ja kirge peeti inimese mõistusest madalamaks. Nii saigi klassitsismiku tragöödia peamiseks konfliktiks võitlus mõistuse ja tunnete vahel. Ka
*robinsonaad-õpetliku sisuga eepiline teos, mille sisuks on merehädaliste seiklused inimtühjal saarel. 6.klassitsistlik teos-5-vaatuseline, sisu meelelahutuslik aga samal ajal ka õpetlik ja pidi aitama kaasa ühiskonna kommete paranemisele. Kalduvus oli karakterkoomika suunas. Küpse klassitsistliku draama sisuks on eraelu intriigid ja psühholoogilised konfliktid. Teatris ei käsitletud teatavaid poliitilisi või ideoloogilisi probleeme. See meeldis ka kuningale. 7.tuntumad klassitsistid-Moliere, Nicolas Boileau, Pierre Bayle, Jean Hardouin. Valmikirjanikud- Jean de la Fontaine 8.Moliere näidendid-Meeste kool " "Naiste kool" "Don Juan" "Ihnus" "Õpetatud naised " "Ebahaige" (1673) "Tartuffe" (1664) . iseloomu jooned-ta naeruvääristas üldinimlikke (nt ahnus) ja sotsiaalseid pahesid. Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna
kujutada loomingus kaasaja elule iseloomulikke jooni. Esikohale seati mõistuslikkus ning elutõde. Ainult tõde oli nende arvates ilus. Teoste sõnastuses nõuti selgust, stiilis puhtust, ülesehituses terviklikkust. Kirjanduszanrid jagati ,,kõrgeiks" (tragöödia, ood) ja ,,madalaiks" (komöödia, satiir). Zanrite stiilivõtteid ei tohtinud segada. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagilise koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere. Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni, Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingus. 18. sajand - sentimentalism ja romantism Klassitsistid ei hinnanud tundeid, nad püüdsid need allutada mõistusele. 18.
klassitsismiaegseid värsse. Renessanssi ajal oli kirjandus subjektiivne. Nüüd aga objektiivne ning pidi tõde väljendama. 17.sajandil olid ainult antiikautorid, kuid 18.sajandil lisandusid mõned 17.sajandi autorid, keda hakati nimetama klassikuteks. Tähendus nihkus aga kogule ajastule ning klassikute nimekirja järgi hakatakse seda aega kutsuma klassitsistlikuks sajandiks. Klassikalised autorid imiteerivad ja imetlevad antiikautoreid. Klassitsistid ei pannud endale ise seda nime ega tundnud ka mingit ühtse grupi ega koolkonnana. Neil ei olnud manifesti, milles nad oleksid väljendanud oma tõekspidamisi ja kuulutanud ühtsust. Enamik võttis eeskuju antiiksest traditsioonist, nähes antiikkirjanduses ja -kunstis täiuslikkust, igavest mudelit ja ülimat ideaali. Klassitsism sündis mitmete suundade ühinemisest. 1635-1685 on klassitsismi kõrgaeg. Ilmuvad entsüklopeediad, kokkuvõte
Antiikautorid ei olnud veel teravmeelsust käsitlenud. Pidev oli näiliku ja tegeliku vastandamine. Barokk on skeptiline ja pessimistlik. Inimese sisemine lõhestumine ja moraalne allakäik. Kui barokk ühendas vastandid, siis KLASSITSISM lahutas need. Ametlikuks kultuuriideoloogiaks muudeti klassitsism alles absolutistlikul Prantsusmaal. Au sisse tõsteti mõistus ja mõistuspärasus, mis pidi allutama individualismi ja egoistliku kire. Klassitsistid umbusaldasid tundeid. Maine elu on tühine. Tekkis teadusharu anatoomia. Välditi juhuslikku ja segast. Töötati vlja ranged reeeglid, mida kunstiteos pidi järgima. Tragöödia pidi puhastama ja õilistama, selles ei tohtinud olla midagi labast. Komöödia zanris hinnati õpetlikkust. Draamas- 3ühtsuse põhimõte. Luules- hinnati puhtaid riime ja ranget vormi. RENE DESCARTES- (1596-1650) prantslane. Ta sõnastas kõige paremini probleemid, mis uut moodi mõtlemisel esile kerkisid
hakkab jälle taotlema maalilisust. Kaob klassitsistlik rahu, eelistatakse ägedat liikumist, dramaatilisust, järske kontraste, tunnete ohjeldamatut väljendust. Klassitsistlik värvitud joonistus asendus koloriidiprobleemide esikohaletõstmisega. Sile klassitsistlik maalimisviis asendus vaba, temperamentse värvi lõuendilepaiskamisega. Romantism elustab niisiis uuesti baroki traditsioone ning seda võib vaadelda ka mingi UUSBAROKI vooluna. Muutus toimub ka ainestikus. Klassitsistid eelistasid antiikajaloost ja mütoloogiast laenatud aineid. Romantikutel ei olnud ses suhtes mingeid kindlaid nõudeid; märgatav on siiski nende suur armastus keskaja ja Idamaade vastu. Oma kaasaegse elu vastu tundsid romantikud võrdlemisi vähe huvi. Parimaid näiteid romantismi ajaloos on maastikumaal, mis klassitsismiperioodil oli praktiliselt unustatud. MAALIKUNST INGLISMAAL JOHANN HEINRICH FÜSSLI (1741-1825) Sveitsist pärit esimesi Inglise romantikuid
,,Ööbikule", ,,Sügisele", ,,Ood Kreeka urnile", ,,Nukrusele", samuti poeemid ,,Püha Agnese eelõhtu", ,,Lamia", ja fragmendid poeemist ,,Hyperion". Kõik nimetatud teosed ilmusid kogus ,,Lamia ja teisi luueltusi". Ta suri kopsupõletikku ja maeti Rooma protestantlikule kalmistule. Stendhal(1783-1842) Marie Henri Beyle Esimene realisti kuulsusega kirjanik Euroopas, kuid alles pärast surma. Asus romantikute poolele, nad mõistsid tema arvates inimhinge paremini, kui klassitsistid. Essee ,,Racine ja Shakespeare". Peamine nõuanne, mida ta kirjandusele esitas oli kaasaegsus. Tema tegelased olid seotud vastava ajastu ja ühiskonnaga, sündmuste loogiline esitus ja ajaloolise tõe taotlemine. Tema isa oli veendunud rojalist. Vanaisa õhutusel luges valgustusaja autoreid Voltaire´i ja Rousseau´d. Ta oli tubli matemaatik ja sellepärast läks Pariisi kõrgemasse polutehnilisse instituuti. Sündmuste ajel pealinnas läks ta 17. aastaselt sõjaväkke ja võitles ohvitserina
SAKSAMAA Kaasmaalase Winckelmanni tegemistest innustusid ka SAKSA arhitektid. Varaklassitsismi ilming oli kerge ja graatsiline nn. Zopf-stiil. Edaspidi võtsid sakslased üha enam eeskuju prantslastest ja ehitiste vorm läks rangemaks ja suurejoonelisemaks. Klassitsismiperioodi esimesed tuntumad arhitektid olid F. W. von Erdmannsdorff (1736-1800, tema tähtsaim ehitis on Wörlitzi loss) ja K. G. Langhans (1732-1808), kes ehitas 1788-1791 Brandenburgi väravad Berliinis. Saksa kuulsamad klassitsistid K. Fr. Schinkel ja L. v. Klenze tegutsesid aga kõrgklassitsismi ajal. VENE kunstis oli XVIII sajandi teine pool väga rikas aeg. Eriti arhitektuuri alal. Kuigi vene klassitsism järgis paljuski prantsuse eeskujusid ning tuntavad on ka itaalia ja inglise alged, nimetavad venelased klassitsismi varasemat, rahvusvahelistest eeskujudest kantud perioodi nn. Katariina klassitsismiks. Sel ajal valitses riiki Katariina II. Ta ei tahtnud Euroopas levivast antiigivaimustusest eemale jääda ning otsis
Tuntud impressionistid on sakslane Bernhard Kellermann (18791951), eestlased Friedebert Tuglas (18861971), Anton Hansen Tammsaare (18781940), Villem Ridala (18851942). klassitsism põhiliselt 17. sajandi kunstimeetod, mis seadis ideaaliks antiikkirjanduse ja -kunsti. Kirjandusteadusliku mõistena tuli klassitsism kasutusele 18. sajandi lõpus, mil hakati varasemat kirjandust vastandama uuele, romantilisele kirjandusele. Klassitsism saavutas suurima ulatuse Prantsusmaal. Klassitsistid kujutasid kaasaja elule iseloomulikke jooni. Seadsid esikohale mõistuslikkuse ja elutõe. Rõhutasid kirjanduse kasvatuslikku funktsiooni. Teoste kirjutamise allutasid nad kindlatele reeglitele: sõnastuselt nõuti selgust, stiililt puhtust, ülesehituselt terviklikkust. Stiili- ja kujutusvõtteid ei tohtinud segada. Kirjanduszanrid jagati "kõrgeiks" (tragöödia, ood) ja "madalaiks" (komöödia, satiir). Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes
Nad olid sunnitud esinema oma teostega nn Hüljatute Salongis (asutati 1863). See tähendas aga ilmajäämist nii tunnustusest kui ka rikkast ostjaskonnast. Kunstimaailma kahestumine tähendas pööret Pariisi kunstielus. Kui siiani arutati kunsti ja 7 kirjanduse probleeme aristokraatlikes salongides, siis nüüdsest toimus see peamiselt kohvikutes, millest kujunesid välja kuulsad kunstirahva kohvikud. Klassitsistid, romantikud ja realistid erinesid üksteisest eelkõige süz`ee poolest. Ka impressionistid tõid kaasa uued süz`eed. Nad kujutasid oma piltidel esimesena kaasaegset suurlinna, selle rahavarohkeid tänavaid, tantsuplatse ja suitsevaid vedureid - kõike seda, mida isegi realistid polnud veel märganud kujutada. Hiljem jäi aga impressionistide lemmikmotiiviks maastik ja erinevate kellaaegade ning muljete kujutamine. Siiski tõusis impressionismis esile uus kujutamisviis
Aadlik alati iseseisev suurus, õukondlane aga kuninga sõltlane. Õukondlane alati etiketiinimene, etiketi rikkumine hullem ku isurm see tema olemuse alus, tema absoluut. Prantsusmaal hakkab kehtima absoluutne monarhia, kunstis peab toimuma samuti pööre. Barokk enam ei sobi, sest see aadlike teema. Vaja monarhistlikku stiili klassitsism kõige monarhistlikum oma loomuselt. Barokist samm edasi tõepärasuse nõude kehtestamine ehk siis klassitsism. Barokk vaatles kogu elu teatrina. Klassitsistid nõudsid, et teatritegevus peab mahtuma 24 tunni sisse, muidu saab rikutud tõepärasuse efekt. Ideaalis peaks näidend mahtuma 2-3 tunni sisse mil toimub näidend. Tegevuse ülekandmine ühest kohast teise on ebareaalne, rikub mõistlikkust. Süzee pidi olema lihtne, ei tohtinud olla palju süzee liine (hajutaks keskendumist peamisele). Kehtestati teatrile ainuomased seadused (teatri enesemääramise protsess). Teatrivaataja erineb lugejast ta ei saa teha stoppi, ei saa tagasi
Tragöödia pidi puhastama, õilistama, selles ei tohtinud olla midagi labast või "madalat". Ka "madalas" komöödiazanris õpetati õpetlikkust, s.o moraalset üldistust. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagilise koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. Eriti sügavalt mõjutas kirjandust maailmakuulsa matemaatiku, füüsiku ja filosoofi Rene Descartes'i ratsionalism, mille järgi kogu inimlikumaailmatunnetuse aluseks on mõistus. Klassitsistid ei kujuta enam inimkaraktereid tervikuna kogu nende keerulisuses, vaid võtavad vaatluse alla üksikud iseloomuomadused. Sellest tuleneb tegelaskujude ühekülgsus ja skemaatilisus. Klassitsistlike tragöödiate peamine konflikt on võitlus mõistuse ja tunnete vahel. Mida tähendas vastandus ,,antiik" vs ,,modernne"? Vastandus tähendas vana ja uue vaheldumist. Klassitsismiperioodil viidi läbi palju muutusi ja uuendusi, et tuua maailma innovaatilisust ja uudsust
Romantism 18.saj lõpul tõusis huvi rahvaluule vastu, eriti sotimaal ja saksamaal. Keskaegse rahvaluule juures hinnati tundeküllust ja fantiaasiat. Romantikutele oli omane fantaasia ja tundeküllus. Romantism vihjab keskaja imetlusele. Tunti huvi ka eksootiliste maade vastu. Ei oldud kaasajaga rahul. Klassitsism pidas olemasolevat maailma parimaks kõikidest, romantismil vastupidi. Romantikud leidsid, et igasugune muutus teeb maailma paremaks. Klassitsistid leidsid, et stabiilsus on õige. Romantikud olid valgustusaja ideedes pettunud. Romantikud rõhutasid tunnete ja instinktide tähtsusele. Leiti, et mõistuspärasus on ummikusse jõudnud. Romantik hindas kunstniku originaalset eneseväljendust. Kunstnik pidi olema ühiskonnas erilises seisundis, reeglid ja kohustused olid ahistavad. Tekkis soov kuhugi ära minna. Romantismiga algas boheemlus. Isikupära rõhutav ja normaalset elu trotsiv käitumine.
saj keskel. Klassitsism kodusnes kiiresti kujutavas kunstis, püsis kuni 19.saj lõpuni, nimetatakse hilisklassitsismiks ehk akademismiks. Maalikunstis keskseks joonistus, värvid tagaplaanil. Maalikunstis kehtestati zanrite hierarhia: kõrgemad (portree, antiik, ajalooline, religioosne) ja madalamad (maastik, olustik, natüürmort). Teemavalik mõjutas seda, kui palju kunsti osteti. Kunstiakadeemiasse võeti vaid kõrgemate zanrite viljelejaid, madalaid ei võetud enam. Seetõttu läksid klassitsistid ja romantistid vastuollu. Romantism tekib Inglismaal 1780.alguses. Hiljem 1790.alguses juba Saksamaal. Klassitsismile tekib vastandstiil romantism. Romantism levib vaid kujutavas kunstis. Romantismi mõiste romaani mõiste kaudu. Romaan oli populaarseim kirjandusliik. Võib-olla tuli ka romansi mõistest. Tundepaisutus, igapäevaelu, keskaeg eeskujuks. Veidi vähem levinud kui klassitsism. Kunstis hinnati eriti huvitavat koloriiti. Viljelesid zanre, mida
püüdis mitte sõltuda akadeemilise kunsti züriidest mis domineerisid. Lõhe akadeemilise ja 'sõltumatu' vahel kasvas aina suuremaks (nt romantismiga Delacroix maaliline, vastandumine klassitsismile (teda vaadati kui skandaalset kuju) vs Ingres klassitsism, joon, domineeriv maitse). Just tänu D.le tuli akadeemiasse sisse ka eksootilisemaid teemasid. Romantikud jäid veel ametliku kunstiga samasse paati. Barbizon'i koolkond. Romantikud: klassitsistid on ummikus, ühiskond on ummikus. Tüüpiline romantik on see kes unistab metsas maal elamisest :P. Need romantikud kes läksid metsa muutusid realistideks! Akadeemia veel nende maastikumaali kuidagi aksepteeris, a'la las siis teevad. Sinna kuulus Millet, kes hakkas maalima inimesi realistlikult (seda akadeemia ei sallinud skandaal kes siis ikka inimkeha realistlikult kujutab?!) Need kes realistlikult inimesi maalisid enam näitustele ei pääsenud. 1855 esinene 'kontra'näitus
iseloomulikke jooni. Esikohale seati mõistuslikkus ning elutõde. Ainult tõde oli nende arvates ilus. Teoste sõnastuses nõuti selgust, stiilis puhtust, ülesehituses terviklikkust. Kirjanduszanrid jagati ,,kõrgeiks" (tragöödia, ood) ja ,,madalaiks" (komöödia, satiir). Zanrite stiilivõtteid ei tohtinud segada. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagilise koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere. Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni, Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingus. 18. sajand - sentimentalism ja romantism Klassitsistid ei hinnanud tundeid, nad püüdsid need allutada mõistusele. 18. sajandi
Klassitsistide eesmärk oli kujutada loomingus kaasaja elule iseloomulikke jooni. Esikohale seati mõis- tuslikkus ning elutõde. . Teoste sõnastuses nõuti selgust, stiilis puhtust, ülesehituses terviklikkust. Kirjanduszanrid jagati ,,kõrgeiks" (tragöödia, ood) ja ,,madalaiks" (komöödia, satiir). Zanrite stiilivõtteid ei tohtinud segada. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere. Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni(oodidntx,möjutused antiikklutuurist), Friedrich Robert Faehlmanni (müüdid) ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi(ulule) loomingus.Arhitektuuris sambad ,3nurksed viilud (TÜ). muusikas Händel 18
elule iseloomulikke jooni. Esikohale seati mõistuslikkus ning elutõde. Ainult tõde oli nende arvates ilus. Teoste sõnastuses nõuti selgust, stiilis puhtust, ülesehituses terviklikkust. Kirjanduszanrid jagati ,,kõrgeiks" (tragöödia, ood) ja ,,madalaiks" (komöödia, satiir). Zanrite stiilivõtteid ei tohtinud segada. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagilise koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere. Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni, Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingus. 18. sajand - sentimentalism ja romantism Klassitsistid ei hinnanud tundeid, nad püüdsid need allutada mõistusele. 18.
ülevaatenäitustele, mida Prantsusmaal nimetati Salon`iks. Nad olid sunnitud esinema oma teostega nn Hüljatute Salongis (asutati 1863). See tähendas aga ilmajäämist nii tunnustusest kui ka rikkast ostjaskonnast. Kunstimaailma kahestumine tähendas pööret Pariisi kunstielus. Kui siiani arutati kunsti ja kirjanduse probleeme aristokraatlikes salongides, siis nüüdsest toimus see peamiselt kohvikutes, millest kujunesid välja kuulsad kunstirahva kohvikud. Klassitsistid, romantikud ja realistid erinesid üksteisest eelkõige süz`ee poolest. Ka impressionistid tõid kaasa uued süz`eed. Nad kujutasid oma piltidel esimesena kaasaegset suurlinna, selle rahavarohkeid tänavaid, tantsuplatse ja suitsevaid vedureid - kõike seda, mida isegi realistid polnud veel märganud kujutada. Hiljem jäi aga impressionistide lemmikmotiiviks maastik ja erinevate kellaaegade ning muljete kujutamine. Pilet 19 1. Madalmaade maalikunst 16. Sajandil 2
jooni. Esikohale seati mõistuslikkus ning elutõde. Ainult tõde oli nende arvates ilus. Teoste sõnastuses nõuti selgust, stiilis puhtust, ülesehituses terviklikkust. Kirjanduszanrid jagati ,,kõrgeiks" (tragöödia, ood) ja ,,madalaiks" (komöödia, satiir). Zanrite stiilivõtteid ei tohtinud segada. Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagilise koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere. Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni, Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingus. 18. sajand - sentimentalism ja romantism Klassitsistid ei hinnanud tundeid, nad püüdsid need allutada mõistusele. 18. sajandi algul
Tõukeid elupõletajast naistevõrgutaja tegelase loomiseks sai ta hispaania folkloorist. Molina pöördub, nagu Vega, keskaegse ainese poole. 18) Klassitsistlik draama Klassitsism (sks Klassizismus) kirjandusvool, mille võrsed tärkasid renessanssi rüpes Itaalias 15.saj ja mis saavutas õitsengu 17. ja 18 saj enamikus Euroopa kirjandustes, eeskätt Prantsusmaal. Ideaaliotsinguil toetusid klassitsistid antiikkirjanduse eeskujudele, nõudsid kirjanduselt lihtsust ja harmooniat, samas ranget ning täiuslikku vormi, korrastatud keelt, puhtaid zanre. Nt luules ei tohtinud autor isiklikke elamusi kujutada, tragöödia aines pidi olema Kreeka ja Rooma ajaloost või mütoloogiast. Luule muutus elukaugeks. Eelistati antiikseid zanre eepos, ood, idüll. Klassitsistliku teatri algus langes Prantsusmaal kokku ajaga, mil kardinal Richelieu oli oma võimu tipul ja tegutsema hakkas Pariisi Akadeemia
(seisukohavõtud, analüüsid) ,,Vahelugemised". 10. PILET KLASSITSISMI MÕISTE, MOLIERE'I ELU JA LOOMING , ,,MISANTROOP" H. VISNAPUU ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE, PAARI LUULETUSE ANALÜÜS Klassitsism (sks klassizismus) on kirjandusvool, mille võrsed tärkasid renessanssi rüpes Itaalias 15. saj ja mis saavutas õitsengu 17. ja 18 saj enamikus Euroopa kirjandustes, eeskätt Prantsusmaal. Klassitsismi põhimõtted taaselustusid 19. ja 20. saj neoklassitsismi näol. Ideaaliotsinguil toetusid klassitsistid antiikkirjanduse eeskujudele, nõudsin kirjanduselt lihtsust ja harmooniat, samas ranget ning täiuslikku vormi, korrastatud keelt ja puhtaid zanre. Näiteks luule puhul oli autoril lubamatu isiklike elamusi kujutada, tragöödia ained pidid olema kreeka ja rooma ajaloost või mütoloogiast. Luule muutus elukaugeks. Eelistati antiikseid zanre, nagu eepos, ood, idüll. Moliere'i peetakse Prantsusmaa klassitsismi suurimaks komöödiakirjanikuks. Sündis 17. saj
ülesehituse jms muutumise seaduspärasustel. Kirjandusteooria kiire areng algas 20. sajandil. klassikaline novell vt novell. klassitsism põhiliselt 17. sajandi kunstimeetod, mis seadis ideaaliks antiikkirjanduse ja -kunsti. Kirjandusteadusliku mõistena tuli klassitsism kasutusele 18. sajandi lõpus, mil hakati varasemat kirjandust vastandama uuele, romantilisele kirjandusele. Klassitsism saavutas suurima ulatuse Prantsusmaal. Klassitsistid kujutasid kaasaja elule iseloomulikke jooni. Seadsid esikohale mõistuslikkuse ja elutõe. Rõhutasid kirjanduse kasvatuslikku funktsiooni. Teoste kirjutamise allutasid nad kindlatele reeglitele: sõnastuselt nõuti selgust, stiililt puhtust, ülesehituselt terviklikkust. Stiili- ja kujutusvõtteid ei tohtinud segada. Kirjanduszanrid jagati "kõrgeiks" (tragöödia, ood) ja "madalaiks" (komöödia, satiir). Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle
musketäri“, W. Scott’i „Ivanhoe“ – pseudoajaloolised. Victor Hugo 1802-1885 Kuulsaim prantsuse romantik. Humanistlike vaadetega: sõnavõtud sõnavabaduse, sotsiaalse teema, Poola poliitilise olukorra jne kohta. Napoleon III vastane, too kuulutas Hugo’ riigireeturiks. 1851-1870 saadeti riigist välja. Senati liige. 23 Näidend „Hernani“ – ajas kaklema humanistid ja klassitsistid. Hugo alustas luulega, väga tunnustatud. Lisaks näitekirjanik. Romaanid: „Hüljatud“, „Mees, kes naerab“, „Jumalaema kirik Pariisis“. „Hüljatud“ – endine sunnitööline Jean Valjean saab headuse osaliseks ja hakkab maailma muutma. „Jumalaema kirik Pariisis“ – kole ja küürakas Quasimodo valitakse narride kuningaks. Ta on kiriku kellamees, leidlaps, kes jäeti koleduse pärast kiriku ukse taha. Kellade kuminast on ta kurdiks jäänud
Esikohale seati mõistuslikkus ning elutõde. Ainult tõde oli nende arvates ilus. · Teoste sõnastuses nõuti selgust, stiilis puhtust, ülesehituses terviklikkust. · Kirjanduszanrid jagati ,,kõrgeiks" (tragöödia, ood) ja ,,madalaiks" (komöödia, satiir). Zanrite stiilivõtteid ei tohtinud segada. · Ka tegelased liigitati positiivseteks ja negatiivseteks, koomilise ja traagilise koosesinemist ühes tegelases peeti sobimatuks. · Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida nad pidasid täiuslikuks ning seetõttu kunsti igaveseks eeskujuks. · Klassitsismi põhiliseks kirjandusliigiks kujunes näitekirjandus, selle suurimaks meistriks Moliere. Kehtib 3 ühtsuse seadus- aja, koha ja tegevuse ühtsus. · Eesti kirjanduses on klassitsismi jooni Kristjan Jaak Petersoni, Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingus. 77 18
selle ühtlasi maailmas üheks tuntumaks eesti kirjandusteoseks. Pilet 10 19. KLASSITSISMI MÕISTE, MOLIERE'I ELU JA LOOMING, ÜHE NÄIDENDI ANALÜÜS Klassitsism (sks klassizismus) on kirjandusvool, mille võrsed tärkasid renessanssi rüpes Itaalias 15. saj ja mis saavutas õitsengu 17. ja 18 saj enamikus Euroopa kirjandustes, eeskätt Prantsusmaal. Klassitsismi põhimõtted taaselustusid 19. ja 20. saj neoklassitsismi näol. Ideaaliotsinguil toetusid klassitsistid antiikkirjanduse eeskujudele, nõudsin kirjanduselt lihtsust ja harmooniat, samas ranget ning täiuslikku vormi, korrastatud keelt ja puhtaid zanre. Näiteks luule puhul oli autoril lubamatu isiklike 33 elamusi kujutada, tragöödia ained pidid olema kreeka ja rooma ajaloost või mütoloogiast. Luule muutus elukaugeks. Eelistati antiikseid zanre, nagu eepos, ood, idüll. Moliere
annaabi.ee 
