Kirjanik ja tema aeg. Juhan Smuul "Jäine raamat" (0)

Kirjanik ja tema aeg- Juhan Smuuli “Jäise raamatu” põhjal
Otsustasin teha kirjandi Jäise raamatu põhjal kuna minu jaoks oli see üks kõige huvitavamaid teoseid Juhan Smuuli poolt, samuti saab selle raamatu põhjal välja tuua väga olulisi, huvitavaid ja arutlevaid punkte Smuuli elust ja tolle aegsete elutingimustest.
Debora ei tea, kelle hoolde Juhan usaldada kui too hakkab Koperaatsia peale minema, ilmselt jumala hoolde, aga tollal jumalat eriti ei propageeritud. Eriti veel sellest vaatenurgast, et raamatu alguses on mainitud , et nii Juhan kui ka Debora on ateistid ja kommunistid.
Smuul kirjeldab, et laevad võivad jätta väga erineva mulje. Võhik pidavat laeva nägema sadamas läbi poeetiliste prillide ja merehaiguse ajal justkui nõida. Koperaatsia tundub algul Smuulile vaikne oma pikkade koridoridega, rahulikud valguse read, tekib kodutunne . Ta kirjeldab, et rahu võib küll ühel hetkel kaduda aga kodutunne jääb alles. Koperaatsia ei ole Smuuli arvates suur laev, pikkuseks on 103 meetrit ja Laius 14 meetrit. Maksimaalset kiirust on üsna raske saavutada. Õnneks on laeval olemas täiuslik raadiosaate- ja vastuvõtuaparatuur ning tugev korpus, mis peab vastu jää survele. Smuulile meeldib see laev, olgugi, et ta on natuke väsinud ja vanapoolne. Raamatus on mainitud, et Koperaatsia on ehitatud aastal 1929 Leningradi laevatehases ning tollal oli see üks moodsamaid laevu Nõukogude laevastikus. Koperaatsia on sõitnud ka lausa Lõuna-Ameerikasse, olles esimene nõukogude laev, mis peale sõja lõppemist külastas Buenos Airest. Smuul arutleb, et Koperaatsia võiks olla suurem, avaram ja palju võimsamate mootoritega ning ka noorem. Siiski tundub, et Smuulile meeldib see laev väga kuna ta on visa ja rahulik, merel on nii häid kui ka halbu hetki aga rohkem meenutab ta siiski häid.
Laeval olles otsustati asutada seina-, raadio- ja fotoleht. Smuulil on seinalehega omad probleemid, ta keeldub seda toimetamast kuna ta ei oska eriti vene keelt. Siiski saab ta vastu tahtmist seinalehe toimetajaks, perteikomitee liikme pealekäimisel. Algul oli ta skepiline aga hiljem tunnistab, et polegi väga viga kuna inimesed on äärmiselt abivalmid. Kaasa lõid toredad inimesed, kellel on palju kogemusi näiteks lennuvaldkonnas, joonistamises jne. Ta kiidab toredat ja haritud rahvast laevas . Smuulil endal on pisut probleeme keskendumisvõime üle ning samuti ka laiskusega. Sai ju kaasa võetud “Tormipoeg” ja “Lea”, mis peavad ilmtingimata valmis saama laeval olles.
Smuul kirjeldab merd erinevalt asukohalt. Läänemeri on tuuline, külm, vihmane ja mässav. Gibraltari juures aga vesi sini-sinine, päike on pimestav. Nad kohtuvad Gibraltari juures “Kaasaniga”. Mõlema laeva pardad on mehi täis. Smuulile meeldib kirjeldada kahe laeva kohtumist ookeanil . Talle meeldib mõelda soojast Vahemerest ja Mustast merest. Smuuli üritab pilte teha kuid paraku kõik “Kiievi” kassetid otsustavad kinni joosta. Ta kirjeldab ookeanil olemist kui väga meeldivat kogemust, meri on uskumatult sinine ja intensiivne, läheb aina soojemaks. Endiselt painab teda keset sillerdavat merd fakt, et ta pole siiani näidendiga alustanud. Troopikast on head mälestused. Mehed saavd hästi läbi ning ilm on hea. Laev meenutab ujuvat sanatooriumi ning tekil on mõnus. Päev läbi on mehed basseini ääres ning viskavad nalja . Smuulil on isegi kerge palavik liigsest päikesest. Meri on vaikne ja lainetust pole. Smuul hakkab üha enam mõistma, mis tähendab kajutitunne kuna ta läheb sinna hea meelega ning talle tundub, nagu oleks see alati olnud tema töötuba. Seal on nii kodune, et alles hiljem Smuul mõistab, kus ta viibib. Smuul kirjeldab ilusti delfiine ja n-ö lendavaid kalu, keda Eesti vetes ei näe. Lendavaid kalu üritatakse kõigest väest jäädvustada filmilindile. Teaduslik töö ei ole soojas kliimas kuigi elav. Mehed sisustavad õhtul aega kinoga. Troopikavööndist väljudes hakkavad ilmad parasjagu jahedamaks minema. Kaplinna jõutakse enam-vähem plaanide kohaselt. Smuul täheldab teravat vahet valgete inimeste ja neegrite vahel. Oleks justkui joon, mis lahutab rikkust ja vaesust. Smuul nägi, kuidas neegrid pidid tegema raskemat füüsilist tööd erinevalt valgetest. Kaplinna kail ootavad Koperaatsia mehi kolm autobussi, mis viivad mehed Hea Lootuse neemele. Juhan Smuul kirjeldab, et ta pole kunagi sallinud ekskursioone, puhkekodusid ja muud taolist, mis on väsitavad. Aga Hea Lootuse neemele sõitmine oli midagi muud kuna mehed olid mandril ja olid üksteisega lähedaseks saanud. Smuulile on väga tähtis loodus oma suuruse ja iluga. Smuul näeb nüüd esimest korda ka India ookeani. Varsti hakkavad mehed edasi sõitma ja kraadki hakkab järsult langema. Hakkab sadama lumega segatud vihma ja nähtavus nii hinges kui ka merel on halb. Smuul mõtleb, et naljakas on tõdeda kui vahepeal oli kõige keskpunktiks paaditekk, siis nüüd on seal kinoseansside ajal vähe rahvast ning tarvis on juba vattkuube. Laeva keskpunktiks on muutunud hoopis suitsetamissalong. Smuul kirjeldab jäämäge kui ookeanist kerkinud hiiglasliku suhkrupeana, mille lõhkumise perenaine on parasjagu pooleli jätnud. Jäämägi on lainete poolt uskumatu peenusega ära lihvitud ning jää läigib lausa uskumatuna, samuti on jäämägi igast küljest isesugune. Smuul on dilemma ees, et kas jääd Mirnõisse või mitte. Ta igatseb juba väga Eesti järele, saarte ja koduse soojuse, toa järele, mis ei õõtsuks ega ka väriseks. Smuul tuletab endale meelde, et ta sõitis välja selleks, et elada suures laevas ja näha meresid ja ookeane. Ookeanitel on erinev iseloom, näiteks kirjeldab Smuul ookeani detsembrikuus lageda ja külmana. Tuul on tugev ja laine samuti. Õhk püsib samuti nulliringis ning tekil pole kuigi lõbus olla. Nüüd tunduvad jäämäed Smuulile valged ja tontlikud. Peagi määrati Smuul meteroloogide brigaadi, kus tööpäev toimub 12 tundi kahes vahetuses. Esimesed muljed Mirnõist on enamasti head, ilmselt juba seepärast, et lennuväli on hea ning lennukeid on neil palju. Lund on seal väga palju. Siiski Mirnõi majad Smuulile eriti ei meeldi kuna nad tunduvad lamedad karbikesed, mis talvel lumme mattuvad. Smuul kirjeldab, et üsna veider on näha Antarktise mandril asuvas toas kõige tavalisemat mööblit, näiteks riidekappi, diivanit, raudvoodit ja raamatukappi. Smuul arvab, et see on vastuolus kõigega, mis ta on lugenud varasematest lõunanaba-ekspeditsioonidest, kus asjade kaal ja maht moodustasid ühe tähtsaima probleemi. Koperaatsia on seistes väga vaikne. Vaikust segab vaid helikopter, mis maandub paar korda päevas. Vaikus on tol hetkel Smuuli jaoks kõige suurem vaenlane. Ilmselt polnud Smuul harjunud vaikusega kui ta nii pikalt oli laeva pardal viibinud. Smuul kirjeldab, et mõned päevad on olnud väga rahulikud ja vaiksed, ent siis saabub lumetorm , mis peaks olema Antarktise igapäevane nägu. Smuul kirjutab vahvalt pingviinidest. Ta hakkab arutlema inimeste “valuläve” üle. Smuul kirjeldab, kuidas ta pole kunagi varem kohanud kirjanduses sõna nagu valulävi ning kuidas see aste võib olla iga inimese jaoks erinev. Valulävi- sajatonnine sõna, mis on ülekantav iga kirjaniku sõnavarasse. Arvan, et Smuul käsitles enda jaoks valuläve kui metafoori.
Smuul kirjeldab 31. detsembri 1957 aasta päeva. Koperaatsial valitseb küll peomeeleolu kuid siiski on see tunne veidi rusuv, eriti mõnele mehele, kes on kodust eemal olnud juba üle aasta. Mehed mõtlevad, mis toimub sellel ajal suurel mandril, näärikuusk tuletab meelde Eesti metsa. Uus aasta tuli meeste jaoks neli tundi varem kui Tallinnas, nad istusid hommikuni lauldes koos, mängiti pilli ja suheldi “Obi” meestega. Kuigi Smuuli oli kirjanik, tundub, et talle väga meeldis teha ka füüsilist mehetööd, näiteks kauba mahalaadimine. Raamatus on detailselt kirjeldatud meeste vahel ära jagatud tööd, mida Smuulile teha meeldis. Enesetunne oli kehvapoolne, piinav palavik ja süda taob. Hinges võis olla tõesliselt halb tunne kui raamat räägib näiteks vaidlustest tehnika, kirjanduse ja elu suurte probleemide üle, unustamine, et ümberringi on 40 miinuskraadi, lumi, sadade kilomeetrite ulatuses pole ühtki hingelist ning selles polaaröös võib inimene vabalt lumetormist hukkuda. Samuti olid norralased neist ette jõudnud ja olid esimestena poolustel, mis oli meeste jaoks kohutav pettumus. Kõik unistused tuli maha matta. Masendav oli ka see, et hukkunud oli noor insener-aeroloog, keda kaaslased kiitsid. Oli teadmatus marsuutide suhtes. Smuul kirjeldab, missugune oli tema sünnipäev. Öösel muutus tormiseks ja oli tugev külglainetus, tugev vihmasadu, suured ja külmad lained. Mitu korda lõi kõik laual oleva põrandale , eriti just siis, kui Smuul tahtis näidendiga tegeleda. Smuul hakkas meenutama ühel päeval oma vanemaid, eriti isa, kes oli heasüdamlik mees ning keda kõik austasid.
Smuul kirjeldab, mis moodustavad olulise osa tema sisemistest tagavaradest, milleks on näiteks lapsepõlv, varane noorus, sumedad suveõhtud, kalapüük, külv, lõikus, rehepeks, esimene armumine ning sellega kaasnev hingepiin. Arvan, et tänapäevaga võrreldes võivad teha sellised mälestused inimese õnnelikuks, olgugi, et nüüd loeb laps enda õnneks seda, kui tal on olemas uhke tahvelarvuti. Väga paljude noorte elust lõikas tollel ajal suure tüki rõõmu ja noorust ära sõda, mis andsid nendele noortele kibeda kooli, karmid mälestused, mille eest tuli maksta kallilt. Neid ridu raamatust lugedes tunnen, et iga inimene peaks olema tänapäeval tänulik, et ei ole sündinud sellisel karmil ajal.
Smuul kirjutab, et ta peab Eesti noorema põlve emigrantlikest luuletajaist kõige andekamaks ja omapärasemaks Nõukogude-vaenulikku Kalju Lepikut, kellel oli välja kujunenud oma käekiri, oma nägu ja vihkamine. Siinkohal tooksin välja fakti, et kui “Jäine raamat” oleks ilmunu paar aastat varem, poleks seda suure tõenäosusega lubatud välja anda justnimelt nõukogude vaenulikkuse pärast. Tollal ei tasunud väga rääkida sellest, kui on kohtutud kellegagi, kes on emigreerunud. Smuul tahtis liituda inimestega, kes olid sotsialistlikule realismile vaenulikud. Peale päevast vastuvõttu Adelaide’I ülikoolis tulevad laevale palju külalisi. Juhan Smuulile tuleb külla üks Eesti perekond, kes on Austraalias viibinud alates aastast 1950. Kümne viimase aasta jooksul on Austraaliasse sisse veetud miljon emigranti. Eestlased räägivad, et Austraalias on siiski parem kui Lääne-Saksamaal, leiba ei anta ju kuskil niisama. Smuul kirjeldab, et inimene võib olla juurteta, äraostetud ja auta kuna seda infot serveeritakse Eestis nii ohtralt. Keegi ei armasta kommuniste. Kodumaa on nendele inimestele tõlkimatu sõna. Austraalias olles kohtub Juhan Smuul paljude eestlastega, kellega on vestelda väga erinevatest teemadest.
7. märtsil lahkuvad “Ob” ja “Koperaatsia” Adelaide’ist. Tundub, et Smuul on selle ajaga rahule jäänud ning hulga kogemuste võrra rikkam. Kodusadamani on sealt jäänud veel 10 000 miili. Koperaatsiaga reisivad kaasa papagoilast, kes muidu on Smuuli kirjelduse järgi toredad ja kenad linnud aga hommikul on kange tahtmine nende kael kahekorra väänata. Peagi jõuab laev uuesti troopikasse ja hakkab järsult üha soojemaks minema. Töö jällegi ei suju 28 soojakraadi juures, eriti kui on vaja teha aruandeid. Tekile on valus astuda palju jalaga kuna puust õhkab kuumust, metall-liistud aga põletavad. Smuul kirjeldab ookeani kui väli täielikku liikumatust, mis meenutab talle paljude igapäevaste ja halide inimeste saatusi, mis on üheks kokku sulanud. Ookeani ärritav rahu ei mõju ainult Smuulile, paljudel meestel on tunglev koduigatsus ning nad räägivad, et merest on kõrini. Koduigatsus muudab mehi ookeani ning laeva suhtes ülekohtuseks. Mõnda aega peatus Smuul Kairos, mis oli tema arvates juba üsna euroopalik. Smuul imetles Kairos vana kultuuri, muuseumi ja mošeed.
Raamatu lõpus kirjeldab Smuul erinevate linnade iseloomu. Tema jaoks on näiteks Tartu tark ja nooruse linn kuid mitte kusagil ei targutata nii palju kui Tartus. Kaplinn on Smuuli arvates ühest küljest rahulolev, rasvunud, võimuka suuga, puhas, hästi hoolitsetud ja hoolimatu. Aleksandria jällegi rahvuste konglomeraat. See oleks nagu muhameedlaste Meka, kus elu on aktiivne ja kärarikas. Mehed läksid “Pobeda” laevale varsti üle. Meeskond jättis üksteisega hüvasti . Smuul kirjeldab, kuidas Koperaatsia kui nende laev oli siiski teinud kangelasliku reisi, pikema kui maakera ekvaatorivöö, olles läbinud jääd ja torme. Alles kuu või pooleteise pärast oleks Koperaatsia jõudnud Riiga või Leningradi nagu harilik laev. Kuigi mehed kirusid Koperaatsiat, oli neil kõigil selle laeva vastu soojad ja head sõnad. Kõik jätsid Koperaatsiaga kenasti hüvasti, teades selle nõrkusi kuid ometi oli see laev justkui truu sõber. Kui Juhan Smuul enam Koperaatsiat “Pobeda” pardalt ei näinud, tundis ta, et tema reis oleks sellel kohal lõppenud. Smuuli jaoks on see reis üks tema elu laineharju, mis pahisedes orgu langeb ja puruneb.
Arvan, et eesti rahval ja Juhan Smuulil oli väga hea meel, et ta sellise reisi ette võttis kuna Antarktis oli senini tundmatu teema eesti kirjanduses. Sellised kirjelused vaikiti varem maha. Arvan, et Smuul tõi suurepäraselt välja oma reisikogemuse, mis on ihulähedaselt läbitunnetatud asjad.