Juhan Smuuli roll Eesti kultuuriloos (0)

Juhan Smuuli roll Eesti kultuuriloos
Mitte just paljud eesti kirjanikud on käinud kaugetel ekspeditsioonidel omale inspiratsiooni ammutamas oma tulevaste teoste jaoks. Samuti on väga väike nende kirjanike osakaal, kes on oma kirjutistes maininud Muhu saart ning kirjutanud selle saare elanikest, juhtumistest ja muust nendega seotud asjadest. Kuid üks selline kirjanik siiski on - Juhan Smuul.
Juhan Smuul sündis 18. veebruaril 1922. aastal Muhumaal Koguva külas Tooma talus . Selles „kalurite ja kaptenite, tüürimeeste ja madruste” külas möödusid tulevase kirjaniku lapseaastad, poisiiga ja noorukipõlv. Elukäiku liigendavate sündmuste poolest oli see küllalt üksluine aeg. 1930. aasta sügisel hakkas Juhan õppima Piiri kuueklassilises algkoolis, mille lõpetas 1936. aasta kevadel. Isa nägi Juhanis Tooma tulevast peremeest ja püüdis oma nooremat poega selleks tõsiseks kohustuseks ette valmistada. Tema soovil tuli minna Jänedale põllutöökooli edasi õppima. Õpiaeg mandril jäi aga lühikeseks: nooruk haigestus raskelt ja tuli pärast Tartus ravilolekut Koguvasse tagasi.
1940. aasta suvel käis Juhan Smuul Pöides leeris. Juba lähemate kuude ja järgmise aasta sündmused näitasid, et täismeheiga oli kätte jõudnud ka tegelikult, mitte üksnes eluaastate järgi. 1940. aasta detsembris suri isa. Tooma peremehe ülesannetes sai poeg olla ainult pool aastat, ning see oli juba hoopis teine aeg. Mitmed senised talupojatõed ja –ideaalid lõid rängalt kõikuma nii nõukogude võimu aktsioonide tõttu igapäevases tegelikkuses kui ka inimeste teadvuses. 1941. aasta suvel jõudis kätte kaua meredele igatsenud noore koguvalase esimene kaugemate kallasteni ulatunud meresõit – sõjasõit. Mobilisatsioonikäsk viis Tooma noorperemehe teiste omataoliste hulgas laevaga Tallinnasse ja sealt edasi Leningradi kaudu Suure Isamaasõja tagalasse. See oli raske aeg, seda ka siis, kui hoopiski mitte arvestada toimunud ülemineku järskust, kodudest eluringist lahtikistust. Olukorrad tööpataljonis kujunesid rängemaks, kui olid hiljem rindel, kuhu Smuul ei jõudnudki.
Oma elu jooksul jõudis ta kuuluda paljudesse organisatsioonidesse ja töötada erinevates ajakirjades ja-lehtedes. Juhan Smuul oli kirjanduslik kaastööline Rahva Hääle toimetuses Leningradis. Lühikest aega töötas Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas. Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik. Samuti oli ta aastatel 1951–1953 Kirjanike liidu aseesimees ning esimees 1953– 1971 . Aastail 1956–1958 oli ta EKP Keskkomitee liige.
Juhan Smuul on kaasa teinud ajalehekorrespondendina või kirjanikuna ekspeditsioonid heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktisesse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959 , Teravmägedele 1960. Need ekspeditsioonid olid väga suureks inspiratsiooniks ja materjaliks tema tulevaste teoste valmimisel.
1965. aastal pani Smuul kirja ulatusliku autobiograafia , mida 1969. aastal täiendas ja viimistles. See on kirjutatud kaugemaid, Eestis ja ammugi siis Muhumaad vähe tundvaid kirjandushuvilisi silmas pidades. Autobiograafia algab ulatusliku sissevaatega oma kodukülla – tutvustatakse selle ajalugu, elulaadi, inimesi.
Juhan Smuul oli abielus tõlkija Ita Saksa, luuletaja Debora Vaarandi ning raadiosaadete toimetaja Ellen Noodaga. Tal ei olnud järeltulijaid. Ta suri 13. aprillil 1971 Tallinnas.
Kirjanikuna liikus J. Smuul palju ja rahutult, temast sai maailmakodanik nii loomingu kaudu kui ka reiside ja suhtlemise läbi. Sünnikoht jäi talle aga elu lõpuni kõige siduvamaks paigaks. Smuul oli inimene, kes tundis ja hindas oma juuri, ning selle tõdemisega on öeldud rohkesti olulist ka tema kui kirjaniku kohta. Muidugi olid käärid unistuste ja tegelikkuse vahel, olid lapse- ja noorukiea plaanitsused ja soovid, mis jäid täitumata või täitusid hoopis teisel kujul. Oli meri kui igapäeva reaalsus ja kui unistuste sinine kaugus, mis lakkamatult toitis tundemeelse rannapoisi kujutlusi. Oli rohkesti koloriitseid laialt maailma näinud meremehi, kelle jutustused, lood ja laulud neid kujutlusi omalt poolt täiendasid ja ergutasid, lisasid ränkade tormide ja mehiste tegude romantikat. Tekkis unistus merekoolist ja meremeheelust, aga see ei olnud ainus. Koolipoisiaastatest peale kirjutas Tooma perepoeg luuletusi ja jutte , ihaldusväärsena tundus ka keskkoolis edasiõppimine. Ning oli ka Tooma, põline talukoht, mis kolmekümnendatel aastatel vajas järjest rohkem peremeest ja pärijat, sest Juhani isa Jüri Smuul käis juba kaheksandat kümmet ja talu oli hakanud küla jõukamatest peredest üha enam maha jääma . Tulevase peremehe roll tekitas omakorda unistusi , eriti sellest, kuidas kodutalu tõuseb hoolsa töö läbi uuesti küla toekamate hulka. Kõik see liitis ja köitis. Tekkis läbi terve eluea siduvaks jäänud kiindumus nende paikade ja inimeste vastu. Kui viieteistkümnendal eluaastal tuli esimene kestvam kodust lahusolek – Jäneda põllutöökoolis õppimise aeg, tekitas mere puudumine ahastuselamuse, mis jäi kauaks meeltesse. Suur pidi olema ka rängaks kujunenud sõjasõidule südames kaasavõetud armastus kodu, koduste ja kodupaiga vastu, millest on napisõnaline meenutus luuletuses „Üks nooruk”. Selle armastuseta ei oleks olnud esimest trükkijõudnud luuletust.
Smuuli esivanemad olid töökad ja tublid . Tema suguvõsas leidus teisigi andekaid kirjamehi ning töötegijaid. Talu järgi saab Juhan Smuuli eellasi jälgida 18. sajandi algusest. Konkreetse sugupuuna, kus lüli liitub otseselt lülile, on aga sedasama võimalik teha sama aastasaja keskpaigast peale. Perekonnanimi tuleb kõigepealt ette 19. sajandi alguse hingeloendites (Smuhl, Smul). Kirikukirjadesse jõuab nimi mõnevõrra hiljem, valitsevaks kujuks Muul. Üldse on seda nime kirjutatud erinevalt: Shmuul, Muul-Smuul, Smuul-Muul, Smuul (Muul). Kirjanik ise pidas nimekuju muutlikkuse põhjuseks pastorite suvalist talitusviisi kirikukirjade täitmisel.
Juhan Smuuli perekonna sugupuu annab ettekujutuse Koguva perede lasterikkusest. Silma paistab seegi, et tütreid oli peredes alatasa rohkem kui poegi – asjaolu, mis otseselt mõjutas Tooma talu käekäiku ka J. Smuuli nooruses. Kirjaniku isapoolne vanaisa Jüri (1814-1876) oli abielus kahel korral. Tema kaheksa järeltulija hulgas oli ainult üks poeg, viimase lapsena sündinud Jüri. Jürist saigi Tooma järgmine peremees ja kirjaniku isa (1863-1940). Temagi abiellus kahel korral: 1886 . aastal Ingel Metsniiduga ja pärast Ingli surma 1911. aastal Ruudu Tuulikuga. Esimesest abielust sündis kaks poega ja neli tütart, teisest viis tütart ja eelviimase lapsena poeg, kes ristiti Johanneseks – tulevane kirjanik Juhan Smuul.
Kirjaniku ema Ruudu Tuulik põlvneb muhu perekonnast, mis perekonnanimede andmisel sai nimeks Peegel . Sellegi arengujoonel reastuvad aina lasterohked pered. Ruudu emal Kadril oli üheksa õde-venda. Kirjaniku emapoolset vanaema mäletatakse kui andekat käsitöömeistrit, muinasjuttude ja rahvalaulude teadjat ning esitajat, aga ka kui silmapaistvalt musikaalset inimest. Kadri Tuuliku järglaste hulgas on üllatavalt palju kirjanduslikke andeid. Kaksikvennad Jüri ja Ülo Tuulik on tema pojapojad, teist liini mööda on sedasama lastekirjanik ja kriitik Arnold Tulik. Ruudu Tuuliku vendadest on aga teada, et nende seas oli laulumeistreid, kelle loomingul oli menu ja levikut.
Kirjaniku isa Jüri hoidis Toomal peremeheohje kokku üle viiekümne aasta. Kolmanda poja sündimise ajal lähenes ta kuuekümnele. Kolmekümnendatel aastatel hakkas Jüri Smuul käima kaheksandat kümmet, ikka veel sirge ja väärikas oma kuuejalalises pikkuses. Tooma polnud väike ega vaene koht. Üldpindala poolest oli see Koguva talude seas üks suuremaid . Põllumaa osa selles oli küllalt tagasihoidlik ning põllumaa viljakus teadagi üsna napp . Kirjaniku nooruses hakkas Tooma majapidamine mõnevõrra tagurpidi minema, mitmete teiste talude samaaegse ülesmäkke-mineku kõrval torkas see eriti silma. Isa vananes ja kui Juhani poolvennad kahekümnendate aastate algul kodunt lahkusid, tuli kalapüügist, mis põlluharimisest rohkem tulu andis, tahes-tahtmata loobuda .
Nii elus kui ka loomingu järgi tunti Juhan Smuuli kaua aega peaaegu ainult päikeselapsena, muusade ja saatuse soosikuna. Temas näis olevat lõppematu varu huumorit, elurõõmu ja usku inimesse . Heldelt jagas ta seda lugejatele, rohkesti said sellest osa need, kellega kirjanik vahetult kokku puutus. Sotsiaalse optimismi kirjanik ei olnud Smuul hoopiski mitte lihtsalt seepärast, et nõukogude kirjandus on sotsiaalse optimismi kirjandus. Enam kujundas tema loomingu ilmet loomuomane huvi inimese suuruse, sisemise jõu ja ilu vastu. Niisugune vaatekoht oli kooskõlas tema „inimliku programmiga” ja ühtlasi andelaadiga – inimese ja kirjaniku seotus tuleb siin väga ilmekalt esile. Oli ju Smuuli kui kirjaniku üks kõige eriomasemaid jooni näidata plastilistes karakterites ja kujudes ilusat ja inimlikku inimest. Mõnest napist reportaažihõngulisest reastki piisas talle meeldejääva portreevisandi loomiseks (väga suur on niisuguste kiirpiltide tähendus näiteks „Jäises raamatus”, ka teose atmosfääri kujunemises).
Kas tohib sellest järeldada, et oli tegemist kaugelemineva andelise ühekülgsusega, inimese keerukusest ja ühiskonna vastuolulisest möödavaatamisega ja ehk koguni möödaelamisega? Seda mitte. Sõjajärgsete aastate loomingus oli mõlemat, nii vastuoludest möödavaatamist kui ka nendest möödaelamist. Selle põhjuseks ei olnud aga kirjaniku enda sisemine konfliktitus, vaid kaasaminek elupraktikast irdunud mõtlemisviisiga. Inimese ja elu varjatum, traagilisse suubuv pool ei olnud kirjanikule kaugeltki mitte tundmatu maa. Poleks ka õige väita, nagu oleks ta selle tundmist oma loomingus järjekindlalt eitanud või peitnud. Elatud aastatega ja kirjutatud raamatutega süvenes järjest ühiskonna elus avalduvate dialektiliste vastuolude mõistmine, nagu muutus teravamaks ka vastuolude tunnetamine inimeses eneses . Ilmselt on midagi seaduspärast selles, et traagilise tagapõhjaga isiklikud motiivid hakkasid järjekindlalt esile tulema just merega ja meresõiduga seotud teostes. Rohkem hakati neid Smuuli loomingu heleda üldkoloriidiga dissoneerivaid toone tähele panema alles siis, kui raamatus „Jaapani meri, detsember” oli ilmunud peatükk merenukrusest („Suur Hall”).
Juhan Smuul oli neid meie ajal küllalt harvu kirjanikke, kes ei varjanud oma kirjanduslikke kiindumusi, ei pidanud kummaliseks ega ülearuseks tulla avalikkuse ette kogetud lugemisrõõmu jagava lugeja rollis. Võin arvata, et nii nagu tal oli oma eriline, „valikuline” vahekord tegelikkusega, nii jagunesid ka raamatud tema jaoks küllalt selgesti huvitavateks ja mittehuvitavateks. Ja võib arvata, et nii nagu ta tegelikkuse seda osa, mis teda huvitas, võttis vastu eriti intensiivselt ja värskelt (viimast kinnitab selle peegeldumine loomingus), nõnda pakkusid ka kaasahaaravad raamatud talle väga mõjuvaid elamusi, võisid anda impulsse, mille mõju ulatus läbi aastate ja võis realiseeruda biograafiliselt ja loominguliselt tähendusrikasteks ettevõtmisteks.
Mitut puhku on Smuul kirjutanud oma lemmikkirjanikest ja armastatud kirjanduslikest kangelastest. Nendes kirjapanekutes on rohkem nimesid, pealkirju ja mõnesõnalisi iseloomustusi kui süvenevat sissevaadet kirjaniku ja ilukirjanduse vahekorda . Kummati annavad need kohati loetelu meenutavad ülevaated küllaltki selge käsitluse mitte üksnes Juhan Smuuli kirjanduslikest sümpaatiatest, vaid ka antipaatiatest, heidavad valgust sellele, mida nimetatakse kirjanduslikuks maitseks ja mis tähendab alati, mis tahes lugeja puhul mõnevõrra rohkemat kui lihtsalt ühe kirjaniku ja raamatu eelistamist teisele kirjanikule ja raamatule. Smuuli eelistusteringi tunnussõnadeks peaks sobima suured realistid , kusjuures realismi tuleks seejuures mõista laua ja kunstiliseltki rikka, mitmekülgse hoovusena, nagu see ulatub Euroopa kirjanduses renessansist kui mitte just otse kirjaniku vahetusse kaasaega, siis umbkaudu 20. Sajandi keskpaigani. Selles loetelus on Shapespeare ja Cervantes, Moliére ja Fielding, Flaubert ja Stendhal, Smuulile ulgumerd meenutava loominguga L. Tolstoi ja Tśehhov oma huumori ning ainulaadse kurbusega, France ja Rolland, Thomas ja Heinrich Mann .
Niisugune oli selle Smuuli kirjanduslik maitse, keda ennast loeti juba paarikümnes keeles Nõukogude Liidus ja väljaspool Nõukogude Liitu. Nendest eelistustest summeerub mitte üksnes küpsetesse loomisaastatesse jõudnud kirjaniku käsitus heast kirjandusest, vaid selguvad ka arusaamad kirjanduse tähendusest ja missioonist, piirjoonestub iseenda loominguline programm. Selleni jõudmiseks oli tulnud läbi käia pikk tee.
Juhan Smuulist sai eesti kirjanduse uue arengujärgu üks teeavajaid. Teda kui inimest ja kui kirjanikku tõmbas suure jõuga kaasa ühiskonna uuenemise võimalus, õiglasema ja õnnelikuma ühiskonna loomise idee. Tähtsat osa Smuuli kirjandusliku tee kujunemisel etendasid ajaloolise arengu sattumised. Suure Isamaasõja ja sõjajärgsetel aastatel oli eesti kirjandus oma arengujärgu poolest noor, mitmes olulises aspektis alles tekkiv, kujunev, alustav kirjandus. Smuulil oli sellesse kujunemisse palju anda - rikas ja jõuline anne, mis kohe tähelepanu äratas. Anne oli esialgu aga selle vajaliku aluse ja kindluseta silmaringi ja maitse kujundamise ning selle kaudu tekkiv enesetunnetus, kriitiline käsitus oma loomingust ja missioonist.
Smuul sai kirjanikuna kiiresti tuntuks . Oma esimesed silmapaistva tähendusega teosed kirjutas ta enne, kui oli isikulises arengus ja enesearendamises jõudnud avarama ning sügavama kirjandusekäsituseni. Seda asjaolu tuleb meeles pidada, eriti siis, kui vaatluse ja hindamise all on tema sõjajärgsete aastate looming, selle ebaühtlus ning kaldumine lihtsustava kirjandusemõistmise sõiduvette. Kirjandusliku hariduse puudumist ja vajalikkust mõistis noor ja edukas luuletaja kiiresti. Pidi mõistma kas või juba üksnes seetõttu, et ümberringi olid enamjaolt staažikamad ja hoopis tõhusama kirjandusliku ettevalmistusega kolleegid . Sügava kirjandusemõistmiseni jõudmine oli ülesanne. Ahenes ju kirjandusekäsitus neljakümnendate aastate lõpuks märgatavalt, normatiivne mõtlemine ei piirdunud põhimõtteliste kunstiküsimustega, vaid jõudis peatselt ka loomingu ja selle mõistmise üksikasjadesse.
Tema sulest on pärit järgnevad teosed „Tormi poeg" ( poeem , 1947), "Järvesuu poiste brigaad " (1948), "Poeem Stalinile" (1949), "Mina – kommunistlik noor" (1953), "Kirjad Sõgedate külast" (1955), "Jäine raamat" (reisipäevik, 1959), "Jaapani meri, detsember" (reisipäevik, 1963), " Muhulaste imelikud juhtumused Tallinna juubelilaulupeol"(1957) ja "Muhu monoloogid" (1968). Ta on koostanud ka mitu luulekogu: "Karm noorus" (1946), "Et õunapuud õitseksid" (1951), "Mere ja taeva vahel" (1959). Samuti ei puudu ta loomingust ka näidendid, mida ka tänapäeval esitatakse ja veel väga edukalt. Tema kirjutatud näidendite hulka kuuluvad: "Atlandi ookean" (1957), "Lea" (1960), "Kihnu Jõnn ehk Metskapten " (1965), " Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi" (1965), "Enne kui saabuvad rebased (Pingviinide elu)" (1969).
Oma mitmekülgsete ning mainimist väärt toeste eest on Juhan Smuulile omistatud Nõukogude Eesti preemia (1949 ja 1950), Stalini preemia (1952), Lenini preemia (1961). Tasub ka mainida, et 19. juulil 2006 taasavati Muhu saarel Koguva külas skulptor Tõnu Maarandi loodud Juhan Smuuli monument, mis aastaid angaaris varjus seisis . Skulptuur oli algselt Kadrioru pargis , kus ta 1990. aastatel maha võeti ja pärast seda oli Ars Monumentaali õues. Tema järgi on nimetatud Juhan Smuuli tee Tallinnas Lasnamäel. Niiet ka tänapäeval mööda Eestimaad reisides võime kohata erinevaid mälestisi temast kui suursugusest kirjanikust.
Ta annab Eesti kultuuriloole väga palju juurde, eelkõige oma jutustuste kohta Muhu saarelt ja selle elanikest ning eluolust. Ta oli silmapaistev kirjamees ning tema teostes on näha ka tema pidev areng. See, et tema teoseid tõlgiti mitmekümnesse keelde, näitab seda, et ta polnud menukas mitte ainult Eestis vaid teda hinnati ka mujal. Tema mitmekülgsus ning ainulaadsus ongi see, mis teeb temast märkimisväärse kirjaniku.
Kasutatud kirjandus
http://www.muhumuuseum.ee/juhan_smuul.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Smuul
Ants Järv „Juhan Smuul” (1975)
Juhan Smuul „Autobiograafia” (1982)
Reet Vääri „Juhan Smuuli elu ja varasem luule” (1984)
Ülo Tonts „Juhan Smuul” (1979)